Rubriik: LCHF

Jooksupäev = hea päev

Published on by Margit Partei4 kommentaari

Tänane päev on tõesti korda läinud. Mikroökonoomikas juba enam-vähem hoomasin teemat, kodutöö oli õigesti lahendatud, matemaatiliste meetodite kontrolltöö läks vist hästi ja tulin koju hea enesetundega. Eks vaatab, mis ma sellest kõigest nädala pärast arvan, kui mid-term eksam läbi on. 😀

Jalg päeva jooksul kordagi valu ei teinud juba 4. päeva järjest. See meeldib mulle muidugi väga. 🙂 Sammusin ärevus hinges õhtusesse Jooks Jõud Venitusse. Teadsin juba ette, et teeme 40 minutit rahulikku jooksu ja pärast seda harjutusi kerelihastele. Kuna on võistlusnädal, ei pane enam keegi hullu. Kerged treeningud, puhkepäevad, korralik uni ja toitumine on teemas.

Ma jooksin valuvabalt.

Vot see on SEE tunne, mida on raske sõnadega kirjeldada. See tunne, kui sa teed esimese jooksu pärast vigastust ja sul ei ole enam valus. Sa jooksed nii nagu ikka ja naudid iga sammu kuidagi eriliselt palju. Oeh, nii kuradima hea oli! Pisar tahaks lausa tulla. 🙂

Jooksin küll paari kaaslasega koos, aga olin päris oma mullis. Rääkisime vähe. Mul oli nii palju mõtteid, pea oli neid lihtsalt täis. Enamik ajast kuulasin ainult oma vasakut tallaalust. On seal valu? On seal pinge? Kas jalg on väsinud? Mis tunne nüüd on? jnejnejne… Midagi polnud sellel tallaalusel viga, läksime edasi väga rahulikus tempos (7:30 min per km) ja midagi hullu ei teinud. Seesama raskustunne ja valu säärtes, mis tuli paar päeva enne SEB Tallinna poolmaratoni, oli aga ikka mingil määral alles ning säärtes oli paar kohta, mis olid nagu valulikud. :/ Ilm oli väga sombune ja esimesed 35 minutit jooksime uduvihmas, viimased 5 minutit saime aga kaasa täieliku paduka ja olime läbimärjad kuni pesuni välja. Mind see kõik aga üldse ei häirinud.

Mina olin ikkagi õnnelik, sest et ma SAIN JOOSTA! 🙂

Kõik need 14 jooksuvaba päeva õpetasid mulle jälle, et südames olen ma eelkõige jooksja. Jah, ma väga naudin ujumist, rattasõitu ja BodyPumpi, aga jooks on see, milleta ma ei saa ja ei taha. Kui ma võin oma maanteerattast olla 3 nädalat lahus ja kannatan selle ära, siis kannatada 2 nädalat jooksmata on raske, väga väga raske. Ma tean, et kui on vigastus, siis on see vajalik, aga vabatahtlikult ma oma jooksutosse tolmu koguma ei jäta. Jooksmine on minu jaoks lihtsalt selline maagiline ajaveetmine, mis mõjub mu mõtlemisele ja meeleolule nii hästi. 

Kuidas ma paranesin?

  • 14 jooksuvaba päeva. Mitte ainult jooksuvaba, vaid kõigest tallaalusele koormavast vaba päeva. Kõndisin võimalikult vähe, ühtegi tantsulist, hüpetega või muud moodi vigastusele ohtlikku trenni ei teinud. Tegin turvalisi treeninguid: väntasin jalgrattal, tegin BodyPumpi (saan suurepäraselt ise valida endale turvalised liigutused), ujusin, tegin lihashooldust, joogat ja rullisin kodus.
  • Põletikuvastased ravimid. Kuna võisin karta, et jalas on põletik sees, siis soovitas meditsiinitaustaga trennikaaslane teha läbi kuur põletikuvastaste ravimitega. 10 päeva järjest sõin 2 korda päevas 400mg ibuprofeeni. Midagi hullu sellest käsimüügiravimist mulle juhtuda ei saanud, aga võib arvata, et see siiski aitas.  NB! Mul ei olnud võimalik saada numbrit eriarstile varem kui alles oktoobri keskel, seega ravisin ennast ise. Oli see mõistlik või ei, arvamusi on erinevaid. Teistele siiski niimoodi ravimeid süüa ei soovita.
  • Vigastatud koha rullimine. Iga päev tegin tallaalusele ikka päris korralikke rullisessioone tühja klaaspudeliga. Alguses oli ikka päris valus, aga juba pärast paari päeva hakkasin tundma, et asi on parem. Paranes verevarustus haiges kohas ja see mõjus hästi.

Eelkõige nõuab vigastustega võitlemine meeletult palju järjepidevust, kindlat meelt ja oskust jääda positiivseks. Mina usun küll, et positiivne mõtlemine teeb mu kiiremini terveks. Kui endale sisendada “Ma saan terveks ja jooksen varsti jälle!” versus “Miks see kõik minuga juhtus? Ma tahan nii väga joosta, aga ei saa.”, mis sa arvad, kumb on kasulikum? 🙂 Minu õnneks on mul kõrval palju häid inimesi, kes mulle kaasa elavad ning nõu ja jõuga abiks on. Mul on tõesti vedanud.

Ilmselge on see, et pean end korralikult hoidma. Võistlus tuleb, ära ma seda ei jäta (tänase seisuga) ja sellele ma veel ei mõtle, mis pärast seda saab. Tahaksin väga, et jalg oleks ka pärast seda korras, aga kui pole, siis tuleb uus plaan välja mõelda. Loodame parimat, igaks juhuks valmistume ka halvimaks. Olen mõõdukalt positiivne realist.

PS! Kolmapäeval, teiperi lõpus tuleb ka postitus, kuidas mu 4 low carb glükogeeni mahalaadimispäeva möödusid, mida sõin ja muu taoline jutt. Tulemustest kuuleb aga pärast võistlust. 

Workout Week 22.–28.09.2014

Published on by Margit Partei10 kommentaari

Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala treeningud.

22.–28.09.2014

Jätkuvalt ei ühtegi sinist kasti. Ilma ühegi jooksusammuta päevi: 14.

Esmaspäeval oleksin pidanud koos teistega Jooks Jõud Venituses Lossi mäge intervallidega vallutama, sest see on Tartu Linnamarartonil nii 21 kui 42 km lõpukilomeetritel sees. Kuna aga minu osalemine aasta viimasel poolmaratonil 4. oktoobril on vigastuse tõttu üldse suure küsimärgi all, siis mina väntasin jõusaalis ratast, lugesin samal ajal raamatut “Liikumise ja spordi ABC”, tegin pärast natuke kerelihastele harjutusi ja läksin BodyPumpi. Pumpi uus kava on intensiivsem kui eelmine: rinnaloos ja triitsepsis on vähem pingil lamamist ja see kajastub kohe ka keskmises pulsis, mis on natuke kõrgem, ja kalorikulus, mis on lausa 100 kcal suurem. Mõnus kava on, jääks see ainult lõpuks meelde ka. 🙂

Teisipäev oli puhkepäev. Käisin tunniajases vahurullimises. Jalalihased hakkasid eelmise päeva BodyPumpist õhtul iga tunniga valusamaks jääma. See uus kava on väga mõjuv, seda ma teile ütlen.

Kolmapäeval jätsin soojenduse rattal ära, sest olin jooksuseminari kuulamas ja lihtsalt ei jõudnud nii vara spordiklubisse. Tegin tunnikese BodyPumpi. Oli väga mõnus! Kalorikulu oli seekord ligikaudu 500 kcal, mis ilmselgelt näitab, et uus kava tõesti on efektiivsem kui eelmine (vähemalt kaalulangetaja perspektiivist). Kuna Marisel oli laupäeval võistlus tulekul, tegime ühe teise neiuga väljaasted ja kükid teiste ees nö abitreenerina. Täitsa huvitav oli, kui ennast üldse peeglist ei näinud. 😀 Jalg tundis end ka kogu päeva jooksul enneolematult hästi, ainult kerge pinge ja väike valu oli sees.

Kauaks aga seda peaaegu valutut aega ei jätkunud. 😦 Kui neljapäeva hommikul kell 7 YogaFunCi poole kõndisin, oli tald jälle valusam kui eelmisel päeval. Mitte nii hull, nagu eelmisel nädalal, aga siiski halvem kui eelmisel päeval. YogaFunC seevastu oli aga väga mõnus ja mulle hakkab jooga iga korraga rohkem meeldima.  Õhtul oli tald aga jälle valuvaba?! Ei saanud enam üldse aru, mis siis ikkagi valuaistingu annab ja mis selle eemaldab…

Reedel oli natuke pikem BodyPump, nimelt reedeti teeb Maris TYSKis pumpis alati ühe lisakõhuloo ja pikema venituse. Sain kükkides ja väljaastetes jälle abitreenerit mängida. Plaanis oli enne veel 45 minutit rattal vändata, aga juhtus selline feil lugu. Ma arvasin terve päev, et trenn algab kell 20. Tegelikult algas aga kell 19. Juhuslikult pool tundi enne oma plaanitud kodust lahkumise aega vaatasin veelkord tunniplaani ja oi kui kiire mul siis hakkas. 😀 Täistempos kiirustasin TYSKi, jõudsin 20 minutit ainult vändata soojenduseks ja läksin BodyPumpi. Hea, et ikka tunniplaani üle vaatasin, sest muidu oleks ma 100% trenni üldse hiljaks jäänud.

Reede oli eriline ka sellepoolest, et oli 2 nädala jooksul esimene täiesti valuvaba päev. Tald tundus olevat absoluutselt korras. Ma aga ei lasknud end sellel lollitada ja võtsin ikka kergemalt, et mitte tallale liiga suurt survet panna. Ka väiksema raskusega saab teha väga hea trenni, reedel oli kalorikulu isegi üle 500 kcal, pea 200 kcal rohkem kui eelmistes kavades. See näitab kava head ülesehitust. Kalorid mind iseenesest ei huvita, pigem näitavad nad mulle, kui intensiivne trenn oli. Pulss muidugi peegeldab seda ka väga hästi (nt selles BP-s oli keskmine 144 tavalise 130 asemel).

Laupäeval tegin väga kerge rattatrenni jõusaalis: väntasin tund aega aeglases tempos ja lugesin raamatut. Keskmine pulss: vaid 125 bpm.

Pühapäeval väntasin jälle rattal umbes 120 pulsiga 45 minutit ja siis läksin BodyPumpi. Biitsepsi lugu on minu jaoks ikka täiesti surm ja õlalugu on ka väga raske. Seljalugu meeldib mulle aga kuidagi eriti. Jalalood on alati head. Sai nädalale mõnus punkt pandud.

Kokkuvõttes: peaaegu 11 tundi (neto: 8,5 tundi)22.–28.09.14

  • 4 tundi 45 minutit jõutrenni
  • peaaegu 3 tundi rattasõitu (75 km)
  • 1 tund joogat
  • 2 tundi rullimist

Vaatamata sellele, et ma kahjuks sellel nädalal ikka veel joosta ei saanud, võin ma nädalaga ikkagi väga rahule jääda! 🙂 Korralikku trenni tuli üle 8 tunni, mis on minu jaoks päris palju. Kui joosta polnud võimalik, siis tegelesin aktiivselt oma teise lemmiku ehk BodyPumpiga, kus tavalise 2 korra asemel sain käia lausa 4 (!) korda. Tunnen, et kuna iga pumpi vahel oli ilusti 48 tundi, siis taastusin ka väga kenasti igast trennist ära ja täna oli juba tunne, et mõnes loos oleks võinud natuke rohkem raskust peale panna (nt kükiloos puhtalt talla hoidmise pärast võtan vaiksemalt). Lisaks sellele tegin ilusti madala pulsisagedusega rattasõitu, et hoida aeroobset baasi. Juurde veel natuke joogat ja korralikke rullisessioone ja oligi hea nädal koos. Nagu näha, siis see nädal sai väga palju treenitud 1. tsoonis, natuke 2. tsoonis ja üle aeroobse läve olin vaid ligikaudu tunnikese.

Tegelikult on mul täna väga häid uudiseid. 🙂 Mu jalg on olnud täiesti valuvaba 3 järjestikust päeva ja homme lähen ma ilmselt jooksutrenni, kus üritan kergelt sörkida. Peaks jalg päeval kuskilt tundma andma, siis muidugi jääb see plaan ära, aga ma ikka loodan, et kõik on jätkuvalt OK ja ma saan joosta. Mul on juba täiesti psühholoogilised cravingud jooksmise järele… Asi on hull. 😀 Kas sain joosta, kui palju ja kuidas läks, eks sellest kirjutan juba homme.

Ehk on lootust järgmisel laupäeval ikkagi poolmaratoni stardis olla ja see teeb mu tuju nii heaks ja meele nii rõõmsaks. Mingeid erilisi eesmärke peale (valuvaba) distantsi läbimise ja medali saamise mul ei ole. Isegi poolmaratoni distantsil on olemas tempomeistrid, 1:30, 1:45 ja 2:00, aga ma arvan, et 2:00 tempos jooksja ma praegu veel ei ole. Küllap lähen ja teen oma asja.

Oluline on praegu ennast ja jalga valuvabana hoida. Järgmine nädal saab olema superkerge: kahel päeval jooksutrenn (kui saan selles osaleda), ühel päeval rullimine, 2 puhkepäeva enne võistlust, poolmaraton, puhkepäev. 4 puhkepäeva: täielik lebotamine. Põhiline on olla valuvaba vähemalt kuni võistluseni ja sellele ma praegu keskendungi.

PS! Alustasin täna teiperiga ehk 4 päeva teen täielikku low carbi ja laen oma keha süsivesikutest ja glükogeenist tühjaks, 2 päeva laen kõik varud jälle täis ja siis võistlusele. Peaks nagu teoreetiliselt powerit juurde andma. Eriliselt “panema” minna ma vist ei saa, aga noh, tasub ikkagi ära proovida. Kevadel, kui LCHFist loobusin ja süsivesikuid uuesti sööma hakkasin, oli arenguhüpe küll korralik ja seega on lootust, et see teiper võib täitsa edukas olla.