See ongi nüüd SEE postitus, millest ma esmaspäeval rääkisin. Ma tõesti kirjutasin selle postituse alguses lihtsalt oma ‘sahtlisse’ ja jagasin neid mõtteid ainult ühe inimesega. Enne maratoni polnud mul plaanis seda siin kõigile lugemiseks ja arvamuse avaldamiseks üles riputada. Aga kuna see on oluline puuduolev tükk ilma milleta on vist väga keeruline aru saada, mis muutused minu ja minu plaanidega vahepeal toimusid, siis siit see pikk postitus tuleb. Kui lõpuni lugeda jaksad, siis anna kommentaariumis märku. 🙂
21. juuli 2015. Blogipaus, aga mina tahan kirjutada. Lihtsalt kirjutada, aga selle kirjutise avaldamises pole ma eriti kindel. Praegu veel mitte. Parem jätan ta praegu mustanditesse seisma, keda ta seal ikka segab. Äkki tuleb see päev, kui tahan lõpuks need mõtted internetiavarustesse paisata. Pärast maratoni? Enne igal juhul mitte, sest siis sõnun veel midagi ära…
Ma käisin täna ujumas. Ma tean, et see kõlab nüüd üpris klišeelikult, aga mõni trenn on kohe peaaegu life-changing. Vähemasti trennialast elu muutev. Muutus mõttelaad, saabus selgus ja asjad loksusid kuidagi paika.
Ma kohe ei teagi, kust alustada. Pärast koormustesti paiskusid kõik plaanid taaskord peapeale. Veel. Üks. Kord. Ei mingit spetsiaalset maratoniks treenimist, ei mingit ‘hullu panemist’ ja ainult aeg asju rahulikult võtta. Minusugusele eesmärkidele ja plaanidele orienteeritud inimesele oli see justkui väike maailma lõpp. Mis mõttes ma pean vähem jooksma ja üldse vähem treenima ja nii palju puhkama hakkama? Kuidas ma maratoniks valmis saan? APPI!!!
Murest murtuna kirjutasin Marisele, sest blogisse ma kirjutada ei tahtnud ja perekond ei mõista lõplikult seda kõike. Tundsin, et Maris on ainuke inimene, kes mind aidata saab ja keda ma sellel hetkel usaldasin. Mul on niiiiiiiiiiiiiii vedanud, et mul on olemas selline hea sõber, kes annab vanema õe mõõdu välja ja kes usub minusse ka siis, kui mitte keegi teine, kaasa arvatud ma ise, enam minusse ei usu. Me oleme tegelikult nii palju sarnasemad, kui esmapilgul arvata võiks.
Lisaks toetusele ja eneseusu taastamisele sain arsti nõuannetega kokku sobiva kondikava, kuidas edasi tegutseda, et oma 7 kuu sügavusest august välja ronima hakata. 2015. aasta pole eriti minu aasta olnud, vähemasti trennide kohapealt küll mitte. Ma olen nii palju asju valesti teinud, eelkõige iseennast valesti hinnanud. Oma peas olen ma ikka tunduvalt vingem trenninaine, jooksja ja triatleet, kui ma tegelikult olen. Kuna mudeli eeldused ei pidanud paika, andis mudel prognoosimatuid tulemusi. Minusugune majandustaustaga inimene mõistab seda analoogi kõige paremini. 😉 Aga äkki on just NÜÜD see aeg, kui kõik muutub? Tahaks väga loota!
Tagasi tänase ujumistrenni juurde. Nimelt see kondikava sisaldas nädalas ühte ujumistrenni. Kuna Eestimaa suvi on… well… Eestimaa suvi, siis avavette tunniks ajaks ilma kalipsota külmetama minna küll ei tahtnud. Aura on juulikuus kinni. Ei läinud aga palju aega mööda, kui juba oli valmis järgmine plaan ja meie Arcticu ukse taga. Maris läheb TriSmile 111-le, seega oli temal vaja natuke võistluseks valmistuda ja minul lihtsalt madala pulsiga vastupidavust arendada. Meie plaan 111 samal aastal läbida läks küll minu pärast vett vedama, aga küll tuleb kunagi veel seegi aeg. 😉 Kaasa elama lähen ma nagunii, hea järgmiseks aastaks (hint-hint-hint!!!) kogemusi koguda.
Ujumistrenn ise polnudki midagi väga erilist. Kuna TriSmile 111 ootuses sai kogu eelnev aasta seda 1 km järjest krooli piisavalt harjutatud, siis ei puudunud see trennist ka seekord. Lisaks veel hulgem aega rinnuli ujumist. Kokku liuglesime basseinis tund aega. Lõpuks olime väsinud ja näljased, nagu pärast ujumist olema peabki. 😀
Aga miks see trenn oluline oli, tuleb alles nüüd. Kui Arcticust väljusime, ütles Maris mulle: “Sa oled nii mitmekülgne.” See viis mu mõtte tõeliselt liikuma. Kui koju jalutasin, kokku vist umbes pool tundi, sai mulle paar asja kohe täitsa selgeks. 30 minutiga iseendaga rahu teha ja asjad selgeks mõelda – pole ju üldsegi mitte paha?!
Natuke on nende asjade väljamõtlemises ‘süüdi’ ka see, et olin eelmisel päeval ära vaadanud paar psühholoogiast rääkivat TED talki ja ühe YouTube’i video. ‘Your Body Language Shapes Who You Are‘, mida olin kunagi varem juba vaadanud, ja ‘The Power of Vulnerability‘, mida tagantjärele meenutades olin vist samuti enne näinud. YouTube’is sattus ette Jenna Marbles’i ‘Why Low Expectations Are Good‘. Viimase pealkiri kõlab küll negatiivselt, aga sisu on vägagi mõistlik. Ma ei hakka siin sisukokkuvõtteid kirjutama, aga soovitaks neid teistelgi vaadata ja kaasa mõelda. Kohe päris tõsiselt!
Mida ma välja mõtlesin?
1. Head asjad juhtuvad siis, kui sa ei oota, et head asjad juhtuvad.
Tõsijutt! 🙂 Eelmisel aastal enne oma esimest poolmaratoni oli mul samuti tõeline masterplan, millega edukalt 21,1 km alistamiseni jõuda tahtsin. Mis tegelikult juhtus? Kogu see plaan lendas poole peal prügikasti, sest pookisin endale hoopis vigastuse külge. Edasi tegin asju, mis mulle meeldivad, mulle endale sobivas proportsioonis. Ja kõik läks hästi! Esimene poolmaraton on mul meeles ainult ilusates toonides. Ma ei pea ühe eesmärgi nimel kõigest muust loobuma. Ja kui ‘pean’, siis võib-olla pole see eesmärk, mille poole püüelda, sest see ei tee mind õnnelikuks.
Õnnetuna, oma trennidest rõõmu tundmata, lihtsalt puhtalt kohusetundest edasirühkimine ei vii mitte kuskile. See on omal (ja mitte ainult minu) nahal ära proovitud valem, mis lihtsalt ei tööta. Kui Sind teeb õnnelikuks jooksmine ja ainult jooksmine, siis palun väga: tegele ainult jooksuga. Mind teeb rõõmsaks vaheldus. Ma olen mitmekülgne harrastussportlane, kes naudib palju rohkemaid alasid kui vaid ühte. Minul on neid vähemalt neli. 😉
2. Expect nothing (or only very little).
Ehk: ära oota midagi (või ainult väga vähe). Väikesed ootused ei ole allaandmine või midagi tohutult negatiivset. Väikesed ootused aitavad elada stressivabamalt, mitte üle mõelda ja tõeliselt nautida seda, mida sa teed. Näiteid on mul lausa kamaluga. Parim neist on SEB Tallinna poolmaraton, kus jooksin oma isikliku rekordi ja tundsin end kõige õnnelikuma inimesena maamunal. Ma polnud veel kuu aega enne võistlust üldse kindel, kas ja mida ma Tallinna jooksma lähen. Pigem olin leppinud sellega, et:
- ei lähe üldse,
- jooksen 10 km.
Ainult 2 (!!!) nädalat enne võistlust otsustasin koos Marisega, et kui juba, siis 21,1 km on minu distants. Ma ei teinud selle võistluse jaoks mingit plaani, mul puudusid ootused ja eesmärgid. Alles paar päeva enne võistlust otsustasin, et proovin isiklikku joosta. Kui tuleb, siis tuleb, kui ei, siis pole ka midagi katki. Just selle suhtumisega see isiklik rekord tuli ja Margit oli päriselt väga õnnelik.
Samale loogikale alluvad minu läbitud rattavõistlused, triatlon ja imelikud võistlusdistantsid (nt Pühajärve Maratoni 10,7 km), kus pole vaja mingeid rekordeid murda ja kus ma olen käinud ainult selle pärast, et need asjad on lahedad. Mul polnud mingeid suuri ootusi, ma ei pannud endale sajaga pressure’it peale, et ma PEAN jooksma sellise või teistsuguse aja, ja ma võtsin asju vabalt. Või siis üks spordiväline näide: ootasin oma seekordsest suvisest praktikast väga vähe, kokkuvõttes jäin aga rahule ja sain veel palgalise töö ka. 🙂 Vahel on mul tunne, et nende suurte ootuste ja eesmärkide püstitamisega läheb pool rõõmu kaduma isegi siis, kui eesmärk saab saavutatud. Et kui ma isegi oleks Narvas alla 2 tunni jooksnud, siis ega see mind ikkagi nii õnnelikuks poleks teinud nagu minu esimene poolmaraton. Ma oleks ikkagi leidnud midagi, mis ei läinud täiuslikult, ja seda siis põdema jäänud.
3. Triatlon on nii minu ala!
Jõuame tagasi jälle selleni, et ma käisin täna ujumas. Teate: ma tundsin sellest ujumistrennist palju rohkem rõõmu kui ühestki viimasest jooksutrennist. Sama lugu oli pühapäevase pikema rattaringiga. Ma tean, et see kõlab tõeliselt halvasti, eriti selle taustal, et plaanis on ju maratoni joosta. Aga kui terve see esimene poolaasta ja vaikselt maratoniks valmistumine mulle midagi õpetas, siis seda, et mulle meeldib vaheldus. Jah, ma väga armastan jooksmist ja kui ma vigastuste tõttu olen olnud sunnitud mitte jooksma, siis olen ma jooksu väga ruttu igatsema hakanud. Rattasõitu, ujumist või BodyPumpi ma nii kiiresti igatsema ei hakka. Aga kui peaaegu kõik mulle kinnitasid, et maratoni jooksmiseks peab ainult jooksma-jooksma-jooksma, ikka 4–6 korda nädalas, ning peaaegu kõigest muust loobuma, mida mulle teha meeldib, siis muutus jooks mingil hetkel mulle lihtsalt vastumeelseks.
Ilmselt on siin sees puhas inimese psühholoogia. Keelatud vili on magus. Kui sul kästakse nädalast nädalasse ainult torti süüa, mis sest, et see on su lemmik tort, siis varsti tahad sa liha, pastat, salatit ja veel tuhandet muud asja ka. 😉 Ma keelasin endale kõik BodyPumpid ja lemmikud pikad rattaringid ära ja üritasin end veenda, et tõsine maratoniks valmistumine teeb mind õnnelikuks. Ei teinud. Juba esimesel nädalal mõtlesin ma, et järgmist 9 nädalat ma küll niimoodi välja ei kannata. Jooks on lahe, aga teised alad on ka lahedad. Triatlon on ikka nii minu ala, sest selleks treenides ei hakka mitte kunagi igav ja ma ei pea endale meeldivad asju ära keelama. See pettumus, mida ma tundsin, kui sain aru, et ei tohi sellel aastal TriSmile 111-le ega isegi 33.3-le minna, kinnitas mulle, et triatlon on väga minu südames. Järgmine aasta – triatloniaasta?
4. Igas halvas on midagi head.
Kui seda üleväsimust, pulsijamasid ja arstlikku diagnoosi poleks olnud, siis oleks ma sama hullumeelse tambiga muudkui edasi lasknud. Kahtlusteta! Samamoodi hambad ristis oma treeningplaanist kinni hoidnud ja ise muudkui rahulolematu olnud ja aina mõelnud, et millal küll midagi muutub. Millal see vana mina tagasi tuleb, kes sportides iga hetke armastas. Newsflash: see vana mina ei saanudki tagasi tulla, kui ma kõike oma tõelisele minale vastupidiselt tegin, üritasin olla keegi teine ja ignoreerisin sisemist häält, mis ammu valjult kõnekaks muutunud oli. Maris soovitas mulle kogu aeg olla mitmekülgne (ehk olla mina ise!). Ma oleks pidanud teda algusest peale uskuma ja usaldama, mitte mingit oma loogikat rakendama ja treeningplaanidega oma pead vaevama. Võib-olla oli mulle seda hard core pidurit lihtsalt vaja, et asjad enda jaoks läbi mõelda ja kõigi nende järeldusteni jõuda. Igas halvas on midagi head. Tuleb ainult enda haletsemine ära lõpetada ja see hea üles otsida.
Kokkuvõttes otsustasin ma seda maratoni nüüdsest lihtsalt vabalt võtma hakata. Ei, ma ei jäta maratoni ära, kuigi ilmselt neid, kes arvavad, et ma seda tegema peaks, on küllalt. Vähemalt praegu veel ma sellist otsust ei langeta ja jään lootma, et asjad veel paranevad. Nüüdsest kavatsen ma ainult südame häält kuulata ja teha asju, mis mind särama panevad. Jooksmist ma muidugi maha ei jäta ja pikad jooksud on jätkuvalt lemmikute hulgas, aga kui ma tahan, siis teen ma kõike muud ka. Mind ei huvita, et see pole optimaalne plaan maratoni edukaks läbimiseks. See pole ka kaugeltki optimaalne, kui ma ainult muretsen ja ühtegi trenni nautida ei suuda. Ma ei võistle ju selleks, et võita. Ma ei tee enam ammu trenni selleks, et kaotada kaalu. Ma jahin häid emotsioone. Need head emotsioonid tulevad, kui ma iseendaks jään ja teen seda, mida ma päriselt teha tahan.
Olen kindel, et selle ‘naudin-iga-hetke’ suhtumisega tuleb see maraton kergemini kui rangelt plaanimajandust järgides ja nukrutsedes. Elu ei saa maratoni pärast seisma jääda. Mingu seda aega seal rajal siis ükskõik kui palju, finišisse jõuan ikka. Jõudsin Pekist Priiks finišisse, jõuan ka SEB Tallinna maratoni finišisse. Kui see tähendab kõndimist – tähendagu. Kui see tähendab roomamist – tähendagu! 7 tundi on ju aega. 😉

