It’s about the JOURNEY. Not the DESTINATION.

See ongi nüüd SEE postitus, millest ma esmaspäeval rääkisin. Ma tõesti kirjutasin selle postituse alguses lihtsalt oma ‘sahtlisse’ ja jagasin neid mõtteid ainult ühe inimesega. Enne maratoni polnud mul plaanis seda siin kõigile lugemiseks ja arvamuse avaldamiseks üles riputada. Aga kuna see on oluline puuduolev tükk ilma milleta on vist väga keeruline aru saada, mis muutused minu ja minu plaanidega vahepeal toimusid, siis siit see pikk postitus tuleb. Kui lõpuni lugeda jaksad, siis anna kommentaariumis märku. 🙂


21. juuli 2015. Blogipaus, aga mina tahan kirjutada. Lihtsalt kirjutada, aga selle kirjutise avaldamises pole ma eriti kindel. Praegu veel mitte. Parem jätan ta praegu mustanditesse seisma, keda ta seal ikka segab. Äkki tuleb see päev, kui tahan lõpuks need mõtted internetiavarustesse paisata. Pärast maratoni? Enne igal juhul mitte, sest siis sõnun veel midagi ära…

Ma käisin täna ujumas. Ma tean, et see kõlab nüüd üpris klišeelikult, aga mõni trenn on kohe peaaegu life-changing. Vähemasti trennialast elu muutev. Muutus mõttelaad, saabus selgus ja asjad loksusid kuidagi paika. 

Ma kohe ei teagi, kust alustada. Pärast koormustesti paiskusid kõik plaanid taaskord peapeale. Veel. Üks. Kord. Ei mingit spetsiaalset maratoniks treenimist, ei mingit ‘hullu panemist’ ja ainult aeg asju rahulikult võtta. Minusugusele eesmärkidele ja plaanidele orienteeritud inimesele oli see justkui väike maailma lõpp. Mis mõttes ma pean vähem jooksma ja üldse vähem treenima ja nii palju puhkama hakkama? Kuidas ma maratoniks valmis saan? APPI!!!

Murest murtuna kirjutasin Marisele, sest blogisse ma kirjutada ei tahtnud ja perekond ei mõista lõplikult seda kõike. Tundsin, et Maris on ainuke inimene, kes mind aidata saab ja keda ma sellel hetkel usaldasin. Mul on niiiiiiiiiiiiiii vedanud, et mul on olemas selline hea sõber, kes annab vanema õe mõõdu välja ja kes usub minusse ka siis, kui mitte keegi teine, kaasa arvatud ma ise, enam minusse ei usu. Me oleme tegelikult nii palju sarnasemad, kui esmapilgul arvata võiks.

Lisaks toetusele ja eneseusu taastamisele sain arsti nõuannetega kokku sobiva kondikava, kuidas edasi tegutseda, et oma 7 kuu sügavusest august välja ronima hakata. 2015. aasta pole eriti minu aasta olnud, vähemasti trennide kohapealt küll mitte. Ma olen nii palju asju valesti teinud, eelkõige iseennast valesti hinnanud. Oma peas olen ma ikka tunduvalt vingem trenninaine, jooksja ja triatleet, kui ma tegelikult olen. Kuna mudeli eeldused ei pidanud paika, andis mudel prognoosimatuid tulemusi. Minusugune majandustaustaga inimene mõistab seda analoogi kõige paremini. 😉 Aga äkki on just NÜÜD see aeg, kui kõik muutub? Tahaks väga loota!

Tagasi tänase ujumistrenni juurde. Nimelt see kondikava sisaldas nädalas ühte ujumistrenni. Kuna Eestimaa suvi on… well… Eestimaa suvi, siis avavette tunniks ajaks ilma kalipsota külmetama minna küll ei tahtnud. Aura on juulikuus kinni. Ei läinud aga palju aega mööda, kui juba oli valmis järgmine plaan ja meie Arcticu ukse taga. Maris läheb TriSmile 111-le, seega oli temal vaja natuke võistluseks valmistuda ja minul lihtsalt madala pulsiga vastupidavust arendada. Meie plaan 111 samal aastal läbida läks küll minu pärast vett vedama, aga küll tuleb kunagi veel seegi aeg. 😉 Kaasa elama lähen ma nagunii, hea järgmiseks aastaks (hint-hint-hint!!!) kogemusi koguda.

Ujumistrenn ise polnudki midagi väga erilist. Kuna TriSmile 111 ootuses sai kogu eelnev aasta seda 1 km järjest krooli piisavalt harjutatud, siis ei puudunud see trennist ka seekord. Lisaks veel hulgem aega rinnuli ujumist. Kokku liuglesime basseinis tund aega. Lõpuks olime väsinud ja näljased, nagu pärast ujumist olema peabki. 😀

Aga miks see trenn oluline oli, tuleb alles nüüd. Kui Arcticust väljusime, ütles Maris mulle: “Sa oled nii mitmekülgne.” See viis mu mõtte tõeliselt liikuma. Kui koju jalutasin, kokku vist umbes pool tundi, sai mulle paar asja kohe täitsa selgeks. 30 minutiga iseendaga rahu teha ja asjad selgeks mõelda – pole ju üldsegi mitte paha?! 

Natuke on nende asjade väljamõtlemises ‘süüdi’ ka see, et olin eelmisel päeval ära vaadanud paar psühholoogiast rääkivat TED talki ja ühe YouTube’i video. ‘Your Body Language Shapes Who You Are‘, mida olin kunagi varem juba vaadanud, ja ‘The Power of Vulnerability, mida tagantjärele meenutades olin vist samuti enne näinud. YouTube’is sattus ette Jenna Marbles’i ‘Why Low Expectations Are Good‘. Viimase pealkiri kõlab küll negatiivselt, aga sisu on vägagi mõistlik. Ma ei hakka siin sisukokkuvõtteid kirjutama, aga soovitaks neid teistelgi vaadata ja kaasa mõelda. Kohe päris tõsiselt!

Mida ma välja mõtlesin?

1. Head asjad juhtuvad siis, kui sa ei oota, et head asjad juhtuvad. 

Tõsijutt! 🙂 Eelmisel aastal enne oma esimest poolmaratoni oli mul samuti tõeline masterplan, millega edukalt 21,1 km alistamiseni jõuda tahtsin. Mis tegelikult juhtus? Kogu see plaan lendas poole peal prügikasti, sest pookisin endale hoopis vigastuse külge. Edasi tegin asju, mis mulle meeldivad, mulle endale sobivas proportsioonis. Ja kõik läks hästi! Esimene poolmaraton on mul meeles ainult ilusates toonides. Ma ei pea ühe eesmärgi nimel kõigest muust loobuma. Ja kui ‘pean’, siis võib-olla pole see eesmärk, mille poole püüelda, sest see ei tee mind õnnelikuks

Õnnetuna, oma trennidest rõõmu tundmata, lihtsalt puhtalt kohusetundest edasirühkimine ei vii mitte kuskile. See on omal (ja mitte ainult minu) nahal ära proovitud valem, mis lihtsalt ei tööta. Kui Sind teeb õnnelikuks jooksmine ja ainult jooksmine, siis palun väga: tegele ainult jooksuga. Mind teeb rõõmsaks vaheldus. Ma olen mitmekülgne harrastussportlane, kes naudib palju rohkemaid alasid kui vaid ühte. Minul on neid vähemalt neli. 😉

2. Expect nothing (or only very little). 

Ehk: ära oota midagi (või ainult väga vähe). Väikesed ootused ei ole allaandmine või midagi tohutult negatiivset. Väikesed ootused aitavad elada stressivabamalt, mitte üle mõelda ja tõeliselt nautida seda, mida sa teed. Näiteid on mul lausa kamaluga. Parim neist on SEB Tallinna poolmaraton, kus jooksin oma isikliku rekordi ja tundsin end kõige õnnelikuma inimesena maamunal. Ma polnud veel kuu aega enne võistlust üldse kindel, kas ja mida ma Tallinna jooksma lähen. Pigem olin leppinud sellega, et:

  1. ei lähe üldse,
  2. jooksen 10 km. 

Ainult 2 (!!!) nädalat enne võistlust otsustasin koos Marisega, et kui juba, siis 21,1 km on minu distants. Ma ei teinud selle võistluse jaoks mingit plaani, mul puudusid ootused ja eesmärgid. Alles paar päeva enne võistlust otsustasin, et proovin isiklikku joosta. Kui tuleb, siis tuleb, kui ei, siis pole ka midagi katki. Just selle suhtumisega see isiklik rekord tuli ja Margit oli päriselt väga õnnelik.

Samale loogikale alluvad minu läbitud rattavõistlused, triatlon ja imelikud võistlusdistantsid (nt Pühajärve Maratoni 10,7 km), kus pole vaja mingeid rekordeid murda ja kus ma olen käinud ainult selle pärast, et need asjad on lahedad. Mul polnud mingeid suuri ootusi, ma ei pannud endale sajaga pressure’it peale, et ma PEAN jooksma sellise või teistsuguse aja, ja ma võtsin asju vabalt. Või siis üks spordiväline näide: ootasin oma seekordsest suvisest praktikast väga vähe, kokkuvõttes jäin aga rahule ja sain veel palgalise töö ka. 🙂 Vahel on mul tunne, et nende suurte ootuste ja eesmärkide püstitamisega läheb pool rõõmu kaduma isegi siis, kui eesmärk saab saavutatud. Et kui ma isegi oleks Narvas alla 2 tunni jooksnud, siis ega see mind ikkagi nii õnnelikuks poleks teinud nagu minu esimene poolmaraton. Ma oleks ikkagi leidnud midagi, mis ei läinud täiuslikult, ja seda siis põdema jäänud. 

3. Triatlon on nii minu ala! 

Jõuame tagasi jälle selleni, et ma käisin täna ujumas. Teate: ma tundsin sellest ujumistrennist palju rohkem rõõmu kui ühestki viimasest jooksutrennist. Sama lugu oli pühapäevase pikema rattaringiga. Ma tean, et see kõlab tõeliselt halvasti, eriti selle taustal, et plaanis on ju maratoni joosta. Aga kui terve see esimene poolaasta ja vaikselt maratoniks valmistumine mulle midagi õpetas, siis seda, et mulle meeldib vaheldus. Jah, ma väga armastan jooksmist ja kui ma vigastuste tõttu olen olnud sunnitud mitte jooksma, siis olen ma jooksu väga ruttu igatsema hakanud. Rattasõitu, ujumist või BodyPumpi ma nii kiiresti igatsema ei hakka. Aga kui peaaegu kõik mulle kinnitasid, et maratoni jooksmiseks peab ainult jooksma-jooksma-jooksma, ikka 4–6 korda nädalas, ning peaaegu kõigest muust loobuma, mida mulle teha meeldib, siis muutus jooks mingil hetkel mulle lihtsalt vastumeelseks. 

Ilmselt on siin sees puhas inimese psühholoogia. Keelatud vili on magus. Kui sul kästakse nädalast nädalasse ainult torti süüa, mis sest, et see on su lemmik tort, siis varsti tahad sa liha, pastat, salatit ja veel tuhandet muud asja ka. 😉 Ma keelasin endale kõik BodyPumpid ja lemmikud pikad rattaringid ära ja üritasin end veenda, et tõsine maratoniks valmistumine teeb mind õnnelikuks. Ei teinud. Juba esimesel nädalal mõtlesin ma, et järgmist 9 nädalat ma küll niimoodi välja ei kannata. Jooks on lahe, aga teised alad on ka lahedad. Triatlon on ikka nii minu ala, sest selleks treenides ei hakka mitte kunagi igav ja ma ei pea endale meeldivad asju ära keelama. See pettumus, mida ma tundsin, kui sain aru, et ei tohi sellel aastal TriSmile 111-le ega isegi 33.3-le minna, kinnitas mulle, et triatlon on väga minu südames. Järgmine aasta – triatloniaasta?

4. Igas halvas on midagi head.

Kui seda üleväsimust, pulsijamasid ja arstlikku diagnoosi poleks olnud, siis oleks ma sama hullumeelse tambiga muudkui edasi lasknud. Kahtlusteta! Samamoodi hambad ristis oma treeningplaanist kinni hoidnud ja ise muudkui rahulolematu olnud ja aina mõelnud, et millal küll midagi muutub. Millal see vana mina tagasi tuleb, kes sportides iga hetke armastas. Newsflash: see vana mina ei saanudki tagasi tulla, kui ma kõike oma tõelisele minale vastupidiselt tegin, üritasin olla keegi teine ja ignoreerisin sisemist häält, mis ammu valjult kõnekaks muutunud oli. Maris soovitas mulle kogu aeg olla mitmekülgne (ehk olla mina ise!). Ma oleks pidanud teda algusest peale uskuma ja usaldama, mitte mingit oma loogikat rakendama ja treeningplaanidega oma pead vaevama. Võib-olla oli mulle seda hard core pidurit lihtsalt vaja, et asjad enda jaoks läbi mõelda ja kõigi nende järeldusteni jõuda. Igas halvas on midagi head. Tuleb ainult enda haletsemine ära lõpetada ja see hea üles otsida.

Kokkuvõttes otsustasin ma seda maratoni nüüdsest lihtsalt vabalt võtma hakata. Ei, ma ei jäta maratoni ära, kuigi ilmselt neid, kes arvavad, et ma seda tegema peaks, on küllalt. Vähemalt praegu veel ma sellist otsust ei langeta ja jään lootma, et asjad veel paranevad. Nüüdsest kavatsen ma ainult südame häält kuulata ja teha asju, mis mind särama panevad. Jooksmist ma muidugi maha ei jäta ja pikad jooksud on jätkuvalt lemmikute hulgas, aga kui ma tahan, siis teen ma kõike muud ka. Mind ei huvita, et see pole optimaalne plaan maratoni edukaks läbimiseks. See pole ka kaugeltki optimaalne, kui ma ainult muretsen ja ühtegi trenni nautida ei suuda. Ma ei võistle ju selleks, et võita. Ma ei tee enam ammu trenni selleks, et kaotada kaalu. Ma jahin häid emotsioone. Need head emotsioonid tulevad, kui ma iseendaks jään ja teen seda, mida ma päriselt teha tahan. 

Olen kindel, et selle ‘naudin-iga-hetke’ suhtumisega tuleb see maraton kergemini kui rangelt plaanimajandust järgides ja nukrutsedes. Elu ei saa maratoni pärast seisma jääda. Mingu seda aega seal rajal siis ükskõik kui palju, finišisse jõuan ikka. Jõudsin Pekist Priiks finišisse, jõuan ka SEB Tallinna maratoni finišisse. Kui see tähendab kõndimist – tähendagu. Kui see tähendab roomamist – tähendagu! 7 tundi on ju aega. 😉

success happiness

Advertisements

24 thoughts on “It’s about the JOURNEY. Not the DESTINATION.

  1. Absoluutselt nõus kõigega!
    Kui õiget tunnet/tahet pole, siis kohusetundest treenimine pole nagu õige maiguga.
    Ja see on ülilahe, et sul “suur õde” olemas, kes sind aitab kui enam ise edasi minna väga ei oska.

    1. Tahet on ja kuidas veel on. Ma loodan, et tekstist ei jäänud vastupidist muljet. Sellega, et ma üritasin asju teha ‘õigesti’, rikkusin enda tervist. Nüüd olen sunnitud eemal olema ja ei saa teha seda, mida ma tegelikult tahaks. Pean puhkama. Tunnet pole, sest tervis on nagu on. Loodetavasti see tunne ikka naaseb. Tahe on olemas. 🙂

  2. Mina olen ka absoluutselt nõus ja sarnaselt sinuga, eelistan ka trennides vaheldust.. Mulle öeldakse nii tihti, et ma EI SAA/ EI TOHI nii paljude erinevate aladega tegeleda, sest areng jääb tulemata, aga noh so what onju, nagu sa ütlesid, ma ei lähe võitma. Teen seda sellepärast, et mulle meeldib, mitte sellepärast et kellestki parem olla või kellelegi midagi tõestada 🙂

    Teiseks, sain ka sel aastal aru, kui tähtis on asju lõdvalt võtta ega võistlustega endale ulmesuuri eesmärke (loe: pingeid) seada. Olen seda näidet vist sinu kommentaariumis kordi kirjutanud, aga pärast Kõrvemaa suusamaratoni, mis läks täiesti aia taha, olin nii pettunud, vihane ja kurb. Kuidas kõik nii viltu vedas? Ja siis sain aru, et olin oma peas valmis mõelnud, et PEAN võitma ja panin endale sellise pinge peale, et rikkusin kogu võistlusrõõmu ära. See pole õige, sport on ju fun, olgu see tulemus ükskõik missugune 🙂 Nüüd olengi võistlusi läbinud lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib ja ma tahan koos toredate/aktiivsete inimestega oma piire kombata 🙂 . Ja tulemused aina paranevad. Seega, on sul täiesti õigus: “Expect nothing (or only very little).”

    Ma tõesti loodan, et Sul läheb kõik edaspidi hästi ja saad oma spordirõõmu täielikult tagasi. Samuti loodan sind SEB Tallinna maratonil kohata ja ehk trehvame järgmisel aastal triatlonil 😉 (hint!hint!! 😛 )

    1. Olen sinuga nii nõus. Sellepärast meeldib mulle ka sinu blogi lugeda, sest sa teed ‘oma asja’ ja see tundub väga hästi toimivat. Loodatavasti tõesti Tallinnas näeme (ja triatlonil kunagi ka! 😉 ).

  3. Nõustun eelkõnelejatega! On tore lugeda, et oled endas avastanud selle, miks Sa seda kõike üldse teed 🙂 Hea enesetunne ja positiivsed emotsioonid on minu arvates kõige parem eesmärk üldse, mis spordi tegemisel olla saavad. Soovin Sulle edu, hoian pöialt ja elan ikka kaasa 🙂 🙂

    1. Eks ma teadsin kogu aeg, miks ma tegelikult trenni teha tahtsin, aga kuidagi läks see põhiline eesmärk ehk rõõm vahepeal kaduma. Eks nüüd tuleb vaeva näha (ehk: vähem trenni teha), et jälle see hea enesetunne ja emotsioon tagasi tuleks. Aitäh, pöidlahoidmist läheb VÄGA vaja! 🙂

  4. Väga õige suhtumine! Thumbs up! Sa oled lõppude lõpuks ju harrastussportlane, nii et su enda õnn ja rahulolu ning head emotsioonid ongi kõige-kõige tähtsamad sportlikud eesmärgid 🙂
    Maratoni suudad sa kindlasti kenasti ja hea enesetundega läbida – olen seda varem ka öelnud ja arvan endiselt nii.
    Ma küll tunnen sind ainult läbi blogi, aga tõesti – hea on sind naeratamas näha 🙂 Keep that s**t up, girl!

    1. Ütleme nii, et praeguse enesetunde ja pulsijamadega saab see maraton olema väga… raske. Seda ma juba tean ja olen vaimselt valmistunud murdumiseks, nutmiseks ja kõndimiseks. 😀 Kui saaks end kuidagi kas või oma kevadisse vormi tagasi (mida tol hetkel ülihalvaks pidasin), oleks juba väga hästi. Suutsin siis soovi korral ikkagi pulssi all hoida ja mingeid kahtlaseid pulsihüppeid ei olnud. Ehk siis viimased vähem kui 6 nädalat peavad mingi muutuse tooma, muidu on asi kergelt öeldes kahtlane.

      I’m gonna try my best. 😉

  5. Mulle on ikka väga mitmest kohast lugedes silma jäänud, et kiireks ja tugevaks on nooruses palju lihtsam saada kui vanemast peast ja samas vastupidavus on see, mida võid enda kasuks pöörata ka näiteks 60 aastasena ;)…
    Veel on jäänud mulje, kuidas maraton on ikka see päris jooks ja 5 ning 10 on nagu rasedate ja lastejooksud :)… hea näide juba SEB, kus pool ja täispika maratoni eest saab medali, aga 10km eest mitte 🙂 … see siis panebki äkki liiga noori harrastajaid püüdlema millegi poole, mis pole sellel ajal nii mõistlik.
    Ja veel ühest blogist jäi meelde see kehatüüpide ja jooksudistantside suhe. Väikesed ja kerged jooksevadki maratoni ilmselgelt suurema naudinguga ja need, kellel on tegelikult jõudu rohkem naudivad lühemaid…

    Mitmekesisus on ju väga lahe ja olla noorelt kiire ja tugev on minuarust veel eriti lahe 🙂

    Kuna ma vanuse poolest võiks vabalt olla su ema ja ise kolme tütre (kõigis neis on midagi väga sinulikku) emana, meeldib mulle väga su postitusi lugeda, et osata ennetada ja olla toeks oma lastele, kui nad peaks ühel päeval sarnaste küsimustega tegelema…

    1. See, et 10km on lastejooks on rohkem maratoonarite poolt naljaga öeldud. Tegelikult on asi nii, et kui oled aeglane lühikestel distantsidel oled ka aeglane maratonis. Seega lühikestel maadel osalemine on äärmiselt tähtis ka maratoonaritel. Tõsi on see, et kiirust tuleb arendada ja saabki vaid noores eas. Ise tunnetan seda väga selgesti oma 30+ vanuses.

    2. Vastus Kristale:

      Jah, nii tõesti väidetakse. Tippjooksjad ju tegelikult nii oma karjääri plaanivadki, et lühemad maad noores eas ja alles 30+ vanuses (umbkaudu?) hakatakse maratonide jms poole vaatama.

      Aga minusugusest algajast harrastajast rääkides: mingisugune baasvastupidavus peab olema ka selleks, et (minu mõistes) kiire olla. Kui pulss on olematu tempo peal juba aeroobsest väljas, siis mis kiirusest me räägime, eksole. 🙂 Mingi põhja pean enne ikka kätte saama, isegi kui tahaksin ainult 5 ja 10 km võistlusi joosta. Ma ise vähemalt tunnen küll nii. Südamelihase heaolu arvestades tundub samamoodi.

      Mina küll ei arva, et 5 ja 10 km kuidagi kehvamad oleksid kui nt poolmaraton või maraton. Igaüks tehku ikka oma asja. Iga jooksja ei pea kindlasti võistlema (tean selliseid inimesi päris palju, kes on aastaid jooksnud, aga võistlemine neid üldse ei huvita), veel vähem jooksma maratoni või poolmaratoni.

      Ja see on ju ka ilmselge, et mul pole mingeid erilisi kehalisi eeldusi jooksus hea olla. 😀 No vaadake mulle otsa ja saate sellest isegi aru. Isegi kirjutasin sellest postituse kunagi. See aga ei tähenda, et mulle ei võiks jooks meeldida. Jõualad meeldivad ka. 🙂 Mulle meeldibki mitmekülgne olla. Ja ma ei pea tegema ainult asju, milles ma võiks hea olla. Ma pean tegema asju, mis silma särama panevad.

      OK, see sinu konnetaari viimane lõik jättis nüüd küll mulje, et ma olen mingi totaalne läbikukkuja ja küll on hea nüüd minu vigadest õppida. 😀 Aga eks selles on ka oma tõetera sees. 😉

      1. nii ma küll ei tahtnud. Sa kirjutad ausalt ja päriselt ja see annab võimaluse teistel kaasa mõelda ja analüüsida. See on väga, väga hea, et sa seda kõike just nii teed

        1. Eks ma üritan ikka aus olla, nii on teistel tõesti võimalik minu vigadest õppida. 🙂

  6. Tervisesportlane peab ikka neid alasid tegema, mis meeldivad ja kindlasti ilma vigastusteta. Tervisespordi mõte ongi ju tervislikum ja rõõmsam olla. That’s the bottom line.

      1. ma olen aru saanud, et tervisesportlane tahab, et kõik jääks nii nagu on, aga harrastussportlane tahab, et läheks paremaks 🙂
        ehk et 2-3 korda nadalas rühmatrennis käies hoiad tervise korras, aga ega vast suurt arengut sealt küll ei tule …. vōo ma olen valesti aru saanud?

        1. Eks kõik oleneb suuresti ka inimese sportlikust tasemest. Kui ma täiesti nullist 2 aastat tagasi trenniga alustasin, siis 3–4 rühmatrenni nädalas andis mulle mõne kuu jooksul nii palju vastupidavust ja ‘vormi’ juurde, et jaksasin ühel päeval 4 km järjest ilma kõndimata joosta. Minu jaoks oli see tollel hetkel maailma suurim saavutus, sest ma polnud eluski nii palju varem jooksnud. 🙂 Seega kõik on suhteline.

          Kui võtta juba mingi rohkem advanced tase, nt harrastussport, kus käiakse võistlemas, siis ainult rühmatrennist ilmselt ei piisa. Aga siiski teatud rühmatrenn mööda külgi maha ka ei voola, kui seda täiendavalt muudele asjadele teha.

  7. Eks igaüks peab leidma oma tee. Inimesed on erinevad. Mina samuti ei arva, et saavutada paremaid jooksutulemusi peaks ainult jooksma. Ise taasavastasin jalgrattasõidu peale seda, kui olin peaaegu iga aasta vigastustega kimpus, kuna minu jalad ei pidanud aina kasvavale jooksumahule vastu. Seega sai mulle selgeks, et ma ei hakka enam kunagi 300+km kuus jooksma. Vähendasin jooksumahu 200km peale, samas iga kuu sõidan rattaga 700-800km ning sealt ma saan oma puuduva mahu. Lisaks jalgrattasõit on väga hea taastusvahend peale raskeid võistlusi, kuna ei põruta liigeseid, ning saab hoida pulsi madala, mida jooksmisega on vahel väga raske saavutada. Ka ujumine on väga hea vahel-mõjub vesimassaazina.
    Üks mõte veel-olen veendunud, et sellel tasemel ei ole mõtet väga spetsiifilisi treeningplaane teha. Tähtsam on rohkem emotsionaalne pool ja kogu protsessi nautimine.
    Personaalsed kavad jäägu saavutussportlastele. Mul endalgi on vahel raske lihtsalt võistlusi nautida….saavutusnälg on nii suur, et stardipauguga kaob mõistus ja pärast kirun, et oli seda nüüd vaja .

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.