12 nädalat uut (jooksu)elu

2021. aasta 23. märtsil algas selle suure ja valusa peatüki nimega südamehaigus loodetavasti viimane vaatus. Ma küll jälle jooksen – oleks keegi mulle öelnud märtsi alguses, et juba juunikuus neid sõnu öelda saan, poleks ma seda eales uskunud –, kuid minu jaoks ei ole see peatükk veel läbi. Tunne hinges ei ütle, et ma oleks sellest kõigest üle saanud. Midagi on veel puudu, et öelda: nüüd on see läbi, nüüd olen ma terve. Ma olen enda jaoks üpris selgeks mõelnud, mida sellele peatükile punkti panemiseks veel vaja on. Minus on suur lootus, et millalgi lähitulevikus saan ma enda jaoks selle peatüki lõppenuks lugeda. Selle nimel ma ju töötangi. 🙂

Nagu allpool Garmin Connecti kuvatõmmistest näha on, oli see treeningkava, mille ma endale kondikavaks ette võtsin, algajatele mõeldud poolmaratoni treeningplaan. Disclaimer: et pikk treening ei satuks esmaspäevale, pidin alguspäevaks valima esmaspäeva (22.03), mitte teisipäeva (23.03). Lillaga on märgitud treeningplaan; teiste värvidega trennid, mida ma reaalsus tegin. Garmini loogika on see, et treeningplaani jooksud on suure kastikesega kalendrisse välja kirjutatud, muud trennid ja puhkepäevad on peidetud väikse kommentaarimulli sisse. Seega ei saa pelgalt peale vaadates kogu treeningplaani näha, kuid annab siiski aimduse ette, milline ülesehitus jooksude osas seal oli.

Tegelikkuses oli see Garmini treeningplaan 16-nädalane. Kuna viimased 4 nädalat oli mõeldud väga spetsiifiliseks võistluseelseks perioodiks, kus timmitakse kiirust, joostakse veel üks 10 km võistlus ja seejärel tuuakse maht alla, siis lõpetasin ma plaani 12. nädalaga sel pühapäeval. See tundus olema kõige loogilisem koht. Mul ei ole plaanis praegu isegi proovida poolmaratoni joosta, seega on lihtsam praegu alustada mõne järgmise plaaniga, mida kohati vastavalt endale mudida, kui et käesoleva plaani iga ettenähtud treeningut järgmised 4 nädalat ringi teha.

Märts. Eesmärk oli 3 korda nädalas veidike joosta, 1 kord nädalas ÜKEt teha ja kõik muu tuli tunde järgi.
Aprill. Laias laastus olid põhimõtted samad nagu alustades, kuid nüüd hakkasid treeningud vähehaaval pikenema. Esimene proovikivi oli Tartu Maastikumaraton.
Mai. Sain uuesti basseinis ujumas käima hakata. See oli minu iganädalane eesmärk. ÜKE tegemise motivatsioon kadus ära. Üks nädalavahetus jäi vaktsineerimise tõttu trennivabaks, aga sellest pole midagi.
Juuni. Pikad otsad venisid päris pikaks. ÜKE vahetasin BodyPumpi vastu. Viimasel nädalal jätsin ühe teisipäevase jooksu ära, kuna vasaku jala välisvõlv andis paariks päevaks tunda. See õnneks möödus kiirelt, kuid ei hakanud vigastusega riskima.

Kokku jooksin 12 nädala jooksul 36,5 tunni jooksul 280 kilomeetrit, s.o nädalas keskmiselt 3 tundi ja 23 km. Lisaks kõndisin 50 km, sõitsin rattaga 105 km, ujusin 13 km ja tegin 9 tundi jõutrenni.

Minu eesmärk oli selle plaani toel vaikselt jooksma hakata. Füüsilise seisu parandamine oli oluline, kuid kindlasti mitte primaarne. Olulisim eesmärk oli oma hirmude ületamine, et mu vaimne pool füüsist toetaks, sest seni oli mu haigusest räsitud vaimne maailm füüsilisele kehale vastu töötanud. Seetõttu ma küll jälgisin, kuid ei hoidnud hammastega kinni pulsikella näitudest (kes teab, mis mu pulsitsoonid praegu on, kui viimane koormustest jääb enam kui poole aasta tagusesse aega?), vaid keskendusin joostes sellele, kuidas ma end tunnen. See tähendas oma mõtete ja füüsilise enesetunde pidevat jälgimist. Ma ei alusta jooksmisega ju esimest, vaid teist korda. 😉 Ma olen esimesest korrast midagi õppinud.

Kui ma mõtlen sellele, kuidas tundsin ma end 12 nädalat tagasi versus nüüd, siis võin ma ausalt öelda, et teile kirjutab siin täiesti uus inimene. 😍 Muutunud on kõik: keha, hing, mõttemaailm.

Need esimesed jooksud, mis ma tegin, olid ausalt väga-väga rasked. Taastuvast südamest ei hakka ma üldse enam rääkimagi, sellest on siin piisavalt räägitud. Jooksmise vahele kõndimine oli õnneks plaanis must-valges kirjas ette nähtud ja kulus igati marjaks ära, sest esialgu võttis ka 20 minutit järjest sörkimist võhmale. Mu keha ei olnud enam harjunud jooksma! Lisaks südamele olid mingisugused “jooksulihased” täiesti treenimata ja lihtsalt ei jõua keha jooksusammul edasi kanda. Oled seal maa küljes superliimiga kinni ja ülespoole lennata on nii kuradi raske. Kõik saab alguse pöidadest (kuigi ka haiguseelne = natuke kergem kehakaal oleks abiks). Mul olid ju alates varasest lapsepõlvest kuni jooksmisega alustamiseni lampjalad. Esimestel aastatel olid enam-vähem kõik mu vigastused seotud nõrkade pöidadega, mis selle koormusega hakkama ei saanud. Jooksmine on lihtsalt niivõrd high impact spordiala, füüsika vastu ei saa. Aastatega kehakaal normaliseerus ja pöialihased said tugevamaks. Mu jalavõlvid tõusid ja tugevnesid silmaga nähtavalt.

Poolteist aastat südamejamasid tegi pöidadele jälle 1–0. Uuesti alustades tundsin ma esimesest trennist, et pöid on nõrk. Lisaks oli kogu keha kuidagi “vale”: teatud lihased, mis ammu pole suurt midagi tegema pidanud, said järsu äratuse pikast talveunest. 12 nädalat hiljem tunnen, et seis pöidades on juba palju parem, kuigi vajab veel loomulikult tööd. Keha on üldplaanis 100 korda tugevam kui enne. Lihased on ärganud. Isegi peale vaadates on aru saada, et muutus on toimunud. Polster on alles 😀, aga seal all on tugevam sisu kui enne. Siit saab edasi liikuda küll.

Tugevam sisu ei tähenda aga ainult lihaseid, vaid midagi veelgi sügavamat. Muutus minu mõttemaailmas on toimunud. See on aidanud ärevust maandada ja hirme eemale peletada. See on justkui positiivne nõiaring: mida rohkem suudan oma mõttemaailmaga tööd teha, seda vähem tunnen ärevust ja hirmu; mida vähem ärev ja hirmul olen, seda paremaks läheb seis mõttemaailmas. Alguses kordasin igal jooksul ja õhtul magama minnes endale sadu kordi mantrat: “I’m happy. I’m healthy. I’m strong. I’m beautiful.”, et ärevust ja “aga-mis-siis-kui“-sid eemale peletada. Nüüd pean seda aina vähem ja vähem tegema, sest usk iseendasse hakkab naasema. Igaüks mediteerib omamoodi, I guess?

Reaalsus on see, et valu rindkeres pole ma need 12 nädalat tundnud. 🤯 (Edit: vaktsiinipäev välja arvatud) Trennid, ka kõige raskemad ja mahukamad, ei ole mind haigeks teinud. See muster on vaja ajusse uuesti tugevalt sisse kirjutada: ma ei pea enam pingutust kartma; trenn teeb mind tervemaks, mitte haigemaks. Ei ole võimalik võrrelda, milline on minu mental state praegu vs varem. Mõttemaailm vajab loomulikult veel tööd – kellel ei vajaks? – kuid olen astunud suure sammu õiges suunas edasi. Selle vankumatu tugevusega Margitini, kes igast seinast läbi jooksis, kes 100% usuga oma eesmärkideni liikus, kes neid maailma ägedamaid maratone jooksis, on veel veidike minna, aga ma olen õigel rajal. Ma tunnen seda iga oma keharakuga.

Mäletate, mida lubasin endale 2020. aasta alguses, kui ma südame taastusravis käima hakkasin? Et ühel päeval jooksen ma jälle. Võib-olla enam mitte kunagi nii palju, nii kiiresti või nii kaugele kui varem, aga ühel päeval jooksen ma jälle. Kas nüüd tõesti on nii, et see aeg ongi kätte jõudnud? Oh, kuidas ma seda loodan! 😍🤞

“You’re still there. Life goes on. And life is beautiful.” ❤️

Joonealune märkus, mida oma vaimse terve nimel ütlema pean:

Ma tean, et osad interneti-inimesed on vankumatul arvamusel, et mina ise ei tea iseenda, oma tervise ja oma keha kohta suurt mitte midagi. Seetõttu tuleb neil mind pidevalt õpetada, sest nemad teavad seevastu minu kohta kõike. Ma olen siin kirjutanud juba 8 aastat ja vastu võtnud kogu tagasiside. Küll mitte alati heal meelel, kuid siiski lugenud ja avaldanud kõik arvamused, mida kommentaaridesse jäetud on. Kui ma aga oma nõrgimatel hetkedel palun end korraks mitte kritiseerida ja õpetada, sest ma tõesti ei vaja seda, siis ma palun, et seda respekteeritaks. Nii palju võiks ma väärt olla.

Seega palun: kui sa tunned ka selle postituse puhul vastupandamatut tungi mulle kommenteerides õpetussõnu jagada ja treeningkava koostada, siis kirjuta see kommentaar ära, lihvi see täiuseni, tunne end hästi, et oled saanud nii tark olla, ning seejärel kustuta see kommentaar ja ära saada seda mulle. Ma ei taha neid praegu lugeda.

Nädala kokkuvõte 15.–21.02.2021

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Käisin jälle wattbike’i saalis ratast väntamas. Mida rohkem ma seal käin, seda rohkem tahaks endale koju rattapuki soetada. 😬 Aga noh, soodsamad variandid on ilmselt suhtelised häälekad ja kallimad variandid on liiga kallid, et minusuguse treenija jaoks end ära tasuda. Seniks aga sobib TYSKi saal ka. Ehk varsti tuleb ka kevad. 16 km, 26 km/h, 133 l/min ÜKEs tegime pika bloki seljale-kõhule ja jalgadele. Abitreener Tauri sai Treeneri asendamisega hästi hakkama. 40 min, 110 l/min

Teisipäev: trennivaba. Käisime vastlapäeva puhul uisutamas.

Kolmapäev: ujumine. Seekord tahtsin proovida lihtsalt tund aega järjest rahulikult krooli ujuda. Sain vist kaks otsa tühjal rajal ujuda, kui minuga liitus üks vanem mees, kellel olid lestad jalas. Esimene emotsioon oli see, et lestadega ujuja ei saa olla minuga piisavalt sarnases tempos, et ühele rajale ära mahtuda. Kahjuks leidis see mõte iga 200 meetri tagant ka kinnitust, sest ootamatult oli ta hoopiski minust aeglasem ja mul tuli temast pidevalt mööda ujuda. 😬 Suutsin siiski enamus ajast oma tehnikale keskenduda, mis oligi põhieesmärk. Välja arvatud siis, kui ma järjekordselt lestadega pikki sõrmi sain… Kroolides ma ei näe ju, mis mu ees toimub. 🤷🏻‍♀️

Mis värk sellega on, et iga kord satun ma ühele rajale kellelgi endast aeglasemaga, kellega me sinna kuidagi hästi ära mahtuda ei taha? Kas mina olen vales kohas või kõik teised hindavad end kiiremaks, kui nad on? Mu kõrval ujus üks ilusa tehnikaga naine üksinda rajal, aga ma ei julgenud sinna ümber kolida, sest ta oli minu tempost piisavalt palju kiirem, et ma hakkaks talle ette jääma. Esimese maailma probleemid.

Kui mul 50 m kahe kilomeetri lõpuni ujuda jäi, ronis minuga rada jaganud mees basseinist välja. Suurest rõõmust ujusin siis hoopis 3000 meetrit krooli täis. Veetunnetus läks iga meetriga paremaks ja tundsin end basseinis lihtsalt väga hästi. 3000 m, 2:38 min/100 m

Üldiselt on mul ujumisel kaks põhimuret, mis päriselt on väärt muret tundmist.

Esimene on minu tehnika. Ma olen osanud krooli ujuda 20 aastat, sest ma olin vist enam-vähem 7–8-aastane, kui mu ema mulle vette hingamisega ujumise ja sealhulgas kroolimise selgeks tegi. Sellest ajast peale on krool mu lemmikstiil. Mul pole tänu sellele olnud kunagi hirmu vee ees, ka avavee ujumistrennidega harjusin ma tänu sellele täiskasvanuna kiirelt. Ma oskan ja suudan kindlasti ujuda paremini ja kaugemale kui keskmine Eesti inimene.

Aga kordagi pole minu tehnikat ükski väljaõppinud treener üle vaadanud. Ma olen ise Youtube’ist videosid vaadanud ja saan ainuüksi selle pealt selgelt aru, et mu ujumistehnika on kindlasti vigu täis. Juba oma kaugetel ja mitte just eriti kaua kestnud algaja harrastustriatleedi päevadel sain ma aru, et tehnika on mul võrreldes teistega… selline, et suurt kriitikat vist ei kannata. Usun, et õige tehnikaga oleks ujumine veel mõnusam, kehale, sh südamele vähem koormavam ja muidugi kiirem ka. Teine pool minust ütleb, et mida sa, südamehaige, üldse arvad, et sul on vaja tehnikat õppida. 🙄 Ole õnnelik, et supelda saad ja mingisugune süstemaatilisem treening pole sulle praegu üldse asjakohane.

Teine mure on muidugi koormus südamele ehk pulss. Mul ei ole nii vinget atribuutikat, et ujumise ajal või kas või pärast seda oma ujumise pulsinäidud üle vaadata. Mul õnneks on multispordikell (Garmin 735), millega on hea vähemalt läbitud vahemaad mõõta, kuid sinna juurde ilmselt ei teeks ujumiseks sobiv pulsivöö üldsegi halba. Ma ise muidugi arvan, et ma tunnen end vees nii hästi ja ei suuda oma pulssi hea enesetundega liiga kõrgeks ajada, kuid tõenäoliselt on see üks suur enesepete. Ma siiski arvan, et pean selle kulutuse ühel hetkel tegema, sest lubatud tsoonist kõrgemal liikumine ei tee mulle praegu kahjuks midagi head. Ilmselt ujumisvöö ostuga saabub esimese trenniga teadmine, et ujun liiga kõrge pulsiga ja sinna see ujumisrõõm läheb. Nagu on läinud jooksurõõm, Pumpi-rõõm ja võistlusrõõm…

Kui kellelgi on jagada mõtteid ujumiseks sobiliku pulsivöö kasutamise kohta või ujumistehnika parandamise kohta, siis jagage neid minuga, ärge olge kadedad. 🙂

Neljapäev: seljatreening. Neljapäeval tuli valitsuselt uudis, et spordiklubid lähevad kinni. Viimane rühmatrenn vähemalt paariks nädalaks, kuigi kardevasti isegi kauemaks. Aga pole hullu, saame hakkama. Seljatrennis võtsime võimlemispalli abiks ja tegime päris tõhusaid harjutusi. Mu selg tunneb end iga kord pärast seda trenni nii mõnusalt. 46 min, 105 l/min

Reede: trennivaba.

Laupäev: Pühajärve matk. Sel nädalal matkasin üksi, härra Jooksja tegi samal ajal oma pikka jooksu. Kaua ta kõnnib koos minuga, keegi peab peres ju jooksma ka hakkama, kevad tuleb. 😅 Panin podcastid kõrva ja kõndisin Pühajärve ringi läbi. Kergliiklusteel polnud see lihtsaim ülesanne, sest kogu laiuses oli suusarada ja mina koperdasin kuskil servas lumehanges mitu kilomeetrit. Õnneks raja ülejäänud osa pärast vasakpööret Pühajärve poole oli okei. Need kaks tundi läksid täiesti lennates ja isegi tõusud kannatas süda ära ilma punasesse minemata, mis on positiivne. 11 km, 11:13 min/km, 129 l/min

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Järgmised nädalad tuleb ilma spordiklubi ja ujulata hakkama saada. Ainult kõndimine, matkamine ja ÜKE jääb valikusse. Tuleb hakkama saada.