“When we deny our stories, they define us.
When we own our stories, we get to write a brave new ending.”
Brene Brown

See maraton oli erinev kõigist eelmistest. Ma pole päris kindel, kas keegi peale minu üleüldse suudab mõista, mida see maraton minu jaoks tähendas. See oli sümboolne. See oli kõige olulisem ja märgilisem maraton. Ma usun, et ma ei suuda eales selgitada, mis see maraton minu jaoks päriselt oli, aga ma püüan. Selleks tuleb alustada alguste algusest, eelloo eelloost. Hoiatus: see on suurima tõenäosusega pikim postitus, mille kunagi kirjutanud olen.

Eelloo eellugu

24. jaanuaril 2020. aastal kirjutasin oma Instagramis pärast esimest kardioloogilist taastusravi nii:

“Seekord olen kukkunud kõige sügavamasse auku ja sealt välja ronimine on ropult palju raskem ja ajakulukam kui kõigil eelmistel kordadel. Aga nagu Treener ütles: “Sa tuled sellest välja.”

See teekond saab olema valus ja raske ja piinarikas, aga seda magusam on see päev, kui ma jälle joosta ja treenida tohin. Ilmselt ei tule see päev kolme kuu pärast, võib-olla isegi mitte poole aasta pärast või selle aastanumbri sees, aga lõpuks see päev tuleb. Võib-olla ei jookse ma enam kunagi nii palju, nii kiiresti või nii kaugele kui varem, aga ühel päeval jooksen ma jälle. See on ainus võimalus.”

Olen enda saatuse ettekuulutavalt ise kirja pannud. Tegelikult tegin seda juba oma Berliini maratoni epiloogis:

“Ma pole vist oma elu jooksul kokku olnud nii õnnetu ega nii füüsiliselt ja vaimselt katki kui sel aastal. Ma pean oma keha nii palju austama, et annan talle nüüd hingamisaega, et jõudu koguda ja terveks saada. Ma pean oma vaimu vastu olema hea, et ta saaks uuesti elujõuliseks. See aasta kõrvetas mind lisaks kõigele muule ka jooksuradadel kõvasti. Nüüd teen ma valusa otsuse: astun selle rongi pealt maha, lasen teistel veel kaugemale eest ära minna ja jätkan oma teekonda siis, kui on õige aeg.“

Olen seda mitmeid kordi uuesti lugenud ja külmavärinad tulevad peale. Kuidas ma justkui oleks aimanud, mis tulema hakkab… See tundmatu südamehaiguse teekond oli valus, raske ja piinarikas. Seda kannatamist oli rohkemgi, kui ma ette kujutada oskasin. Kui keegi ette kujutada oskaks. Siia blogiveergudele jõudis vaid murdosa sellest, mida ma läbi elasin ja tegelikult tundsin (1, 2, 3). Sedagi on mul tagantjärele südantlõhestav lugeda. Loen sõnu, mida tookord kirjutasin, ja pisarad voolavad iseenesest. See paik, kus ma neil aegadel olin, ei olnud ilus. Teadmatus, kas ma saan kunagi veel teha seda, mida ma armastan kogu südamest, murdis minus kõik. Vaimu, südame, füüsise. Kõik.

Ei tulnud seda uut jooksjaelu kolme ega kuue kuu sees ning 2020. aastal üldsegi mitte. Ma küll proovisin uuesti alustada, aga see tegi mind ikka haigeks. Naasin tagasi oma jooksugrupi juurde, üritasin jooksu-kõndi vaheldades pihta hakata, aga kõik lõppes 2020. aasta jõulude paiku. Ma tundsin, et ma ei suuda. Aasta oli taastudes möödunud, aga ma valutasin ikka ja jälle, ma kartsin ikka veel endale liiga teha. See lihtsalt ei toiminud. Nüüd mõtlen, et mõnes mõttes oli see aeg minu jaoks isegi raskem kui esialgne teadmatus. Hakkas settima mõte, et jooksmine jääbki mulle keelatuks. Mul oli selle mõttega nii raske leppida.

Konfliktsed Ameerika mäed

Aasta pärast esmast haigestumist kirjutasin nii:

“Täna möödub täpselt üks aasta sellest päevast, kui kõik minu elus muutus. Terve aasta. Aasta, mis on justkui mööda lennanud, samas kestnud terve igaviku ja natuke kauemgi. Aeg, mis on olnud väljakannatamatult pikk taluda, ent liiga lühike ravimaks kõik haavad.

Ma ei ole ikka veel seisus, millest unistan, kuid olen lähemal kui mõni kuu varem. Kaks sammu edasi, üks samm tagasi, vahel ka vastupidi. Aasta on olnud piisavalt pikk aeg mõelda ja mõtiskleda, leppida ja võidelda, tervemaks saada ja uuesti valutada, olla ja tegutseda, nutta ja naerda. Tõelised Ameerika mäed: tõusud ja langused muudkui kiirelt vaheldudes.”

Ameerika mäed, tõepoolest. Jooksupundiga koos treenimine oli ja on alati tore. Igas trennis koos teistega oli mul kuklas aga see mõte, et nemad jooksevad; mina aga pean siin kõndimise, heal juhul sörkimisega leppima ja seegi teeb mind vahepeal katki. Need samad toredad ja kallid inimesed, kellega koos on joostud lõputult lõike, pikki jookse ja käidud võistlustel isiklikke rekordeid murdmas. Loodud mälestusi ja kogetud saavutusi. Nemad teevad seda siiani: arenevad, jooksevad rekordeid, saavutavad, teevad palju asju koos. Aga mina ei saa seda kõike teha, sest mina olen katki…

Iga ühise trenniga oli aina raskem tunda rõõmu oma väikestest edusammudest, kui neid üldsegi oli. Iga ühise trenniga oli aina võimatum maha suruda seda ängistust, vaadates teisi tegemas seda, mida oleksin pidanud tegema üheskoos nendega. Ma olen iga kord nii õnnelik ja südamest rõõmus oma trennikaaslaste üle, kui näen nende suuri ja väikseid õnnestumisi. See tunne on siiras. Kahjuks oli tõeline ka see tunne, mis suurima tõenäosusega oli enesehaletsus: miks mina ei ole seal maratonirajal, miks mina ei jookse neid lõike, miks mina ei saa seda, teist ja kolmandat. Miks, miks, miks. Rõõm teiste üle, ent tohutu kurbus iseenda pärast. Sisemine konflikt.

See oli põhjus, miks ma 2021. aasta märtsi lõpus veel kord uuesti alustades tundsin, et pean seda tegema üksinda. Kui ma ei suuda seda enesehaletsust alla suruda ja eemal hoida, pean olema veidike kaugemal sellest, mis neid tundeid triggerdab. Isegi kui see tähendab mõneks ajaks oma sõpradest kaugenemist ja neile vaid kaugelt kogu südamest kaasaelamist. It breaks my heart but at the same time: it heals my heart. Milline kummaline tunne. Leppisin endaga kokku, et naasen siis, kui olen selleks valmis. Kui olen omadega kuskile jõudnud, kui olen endas rohkem kindel, kui tohin vähemasti üritada teistega koos pingutada ja normaalselt treenida. Lootuses, et keegi mind sinna veel tagasi ootab.

Südame häält kuuled vaikuses

Lisaks sellele, et ma distantseerisin end füüsiliselt teistest jooksjatest, lõpetasin ma siin blogis oma tegemiste detailse jagamise. Et iseend analüüsida, hakkasin maikuu lõpus väikseid kokkuvõtteid tegema (1, 2, 3), kuid kindlasti mitte üksikasjalikult. Toimetasin vaikselt ja omaette. See tundus mulle sobivat. Minu ainus ülesanne oli kuulata oma südame häält. Et teda selgelt kuulda, vajasin enda ümber vaikust. See, millest ta mulle rääkima hakkas, oli ühtaegu üllatav, ent ootuspärane.

Mu südame hääl hakkas rääkima maratonist. Tõstke käsi, kes on üllatunud? Mina ei olnud. Möödusid esimesed nädalad jooksutreeninguid. Mul oli raske, muidugi oli, aga ma avastasin midagi, millele ma varem niimoodi mõelnud polnud. Ma armastan jooksmist. Mitte ainult iseend jooksmises, mitte ainult imelisi inimesi, kelle olen jooksurajalt leidnud, mitte ainult saavutustunnet ja eesmärkide täitmist. Kuigi tõele au andes: kõike seda loomulikult ka. Eelkõige ja esimesena armastan ma lihtsalt jooksmist. Seda tegevust. Seda tunnet. Ka seda kõige raskemat, aeglasemat, valusamat kilomeetrit. Sellepärast olin ma ilma jooksmiseta täpselt nii õnnetu, nagu ma olin.

Ma armastan jooksmist. See teadmine on lihtne ja selle olulisust ei tasu alahinnata. Kõige ausam armastus jooksmise enda vastu on see, miks on täispikk maraton olnud minu jaoks alati kõige erilisem jooksudistants. Sest ilma armastuseta jooksmise vastu pole võimalik tõeliselt mõista ja armastada maratoni. Iga kilomeetrit eraldi, ent ühtaegu neid kõiki korraga. Peaaegu igaüks võib elus korra läbida maratoni, kuid kaugeltki mitte igaüks ei õpi teda armastama.

Tänu Maijooksule avanes mul võimalus jälle tasuta Linnajooksude sarjas osaleda. 5. mail saatsin ma kontaktile info, millistel distantsidel ma joosta tahaksin. Tartu Linnamaratoni taga ilutsesid numbrid 42 ja tähed km. Aju tõrkus, hing värises, aga südames polnud kahtlust. Alati on võimalik ringi registreerida või pääse ära anda, aga kui ma seal juba kirjas olen, hoiab see mu fookuse kindlalt paigas. Vaheetapid said paika, treeningkava sai ette võetud, lõppeesmärk kutsus mu nime. Otsus oli selge: kui kõik läheb hästi, on Tartu Linnamaraton see koht, kuhu ma oma südamehaiguse peatükile uut vaprat lõppu kirjutama lähen.

Viimased nädalad enne maratoni

Hilissuvised tatitõved läbi põetud, sai läbitud üks poolmaraton, mis natuke jälle enesekindlust lisas. Pea kohal rippus muidugi kirves selle teadmisega, et poolmaraton ja täispikk maraton ei ole mitte kuidagi võrreldavad. Maraton pole kunagi võrdunud kaks poolmaratoni ega võrdu seda ka tulevikus. Vaid matemaatiliselt on see nii, kuid üheski muus võtmes mitte. Maraton nõuab kehalt ja vaimult rohkem. Palju rohkem.

Minu maratoniplaanist teadis käputäis inimesi. Vaid need, kes ise otse küsinud olid, kas ja mida ma Linnamaratonil teha plaanin. Ise ma seda hulljulget plaani kuskil suurelt reklaamimas ei käinud. Kõik, kes teadsid, erilisi emotsioone näidata ei julgenud. Ilmselt olid nad lihtsalt viisakad ja hoidsid oma hinnangud enda teada, mille eest ma tänulik olen. Härra Jooksja treener küsis, kas ma ikka treeninud olen.

Treeningfilosoofia: pikk jooks on kuningas

Ei saa öelda, et ma selleks maratoniks treeninud ei oleks. Ma ise usun, et maratonile eelnenud 28 nädalaga andsin ma endast kõik, mis anda oli, et maratoniks valmis saada. Nende 28 nädalaga läbisin ma 750 kilomeetrit (ca 93 tundi) jooksujalu. Ladusin pikki rahulikke otsi igal nädalavahetusel ja proovisin nädala sees kiirust üles leida. Esimest korda elus õnnestus mul enne maratoni lausa kaks (!) kolmetunnist jooksutrenni kirja saada. Hoidsin lihaseid tugevana. Asendasin läbivalt ühe jooksutrenni nädalas ujumistrenniga, et jalgu mitte ära lõhkuda. Ma arvan, et treenisin sel korral kvaliteetsemalt ja mõtestatumalt kui vähemalt oma kahe esimese maratoni (2015, 2016) jaoks. Tervislikule seisule ja enesetundele pole ma eales nii suurt tähtsust omistanud kui seekord.

Tõsi on aga see, et kõigiks oma eelnevateks maratonideks olen kogunud rohkem mahtu kui sel korral. Esimesel kahel korral jäi maht 110–120 jooksutunni vahele ja 900 km kanti, edaspidi juba 150–160 tunni ja ligi 1500 km juurde. Sel korral alustasin ma alles märtsi lõpust ja taastuva südame pealt, mitte tervena ja jaanuaris. Stardipositsioonid pole võrreldavad. Kuid ka see, mida seekord maratonilt otsima läksin, oli midagi hoopis teistsugust kui kõigil eelmistel kordadel.

Seejuures ma muidugi teadsin, et minu veidi napp ettevalmistus on see, mis mind maratoni viimasel kolmandikul või veerandil tagumikust hammustama tuleb. Nüüd, viis maratoni seljataga oskan ma selliste asjadega arvestada. Las ma selgitan. Maratonitreeningute kuningate kuningat ehk 30-kilomeetrist otsa ma oma aeglase tempoga treeningutel kirja ei saa, ilma et ebanormaalselt pika kestusega (3,5+ tundi) trenni teeksin, mis mu ülejäänud treeningkoormuse foonil ära lõhuks. Aeglase jooksjana tuli see teadmine lihtsalt arvesse võtta ja leppida oma 24- ja 25-kilomeetrise otsaga. See oli minu maksimum.

Kolmetunnise / 30-kilomeetrise treeningu tähtsusesse maratoni treeningkavas usun ma aga jätkuvalt. Mina olen raudkindlal arvamusel, et pikkade jooksutrennideta maratoni ei jookse, olgu kogumaht ükskõik kui suur. Kaks aastat tagasi Berliinis päästis minu viimane, 28-kilomeetrine pikk trenn ilmselt minu maratoni lõpukilomeetrid, vaatamata praktiliselt 6-nädalasele treeningmõõnale ja vigastatud säärtele vahetult enne maratoni. Samas eks tõsi on ka see, et viis tundi maratoni joosta on alati raskem, kui teha seda üks tund, 18 minutit ja 48 sekundit kiiremana. Vahet pole, et mõlemal korral saad lõpus haamri. Olen katsetanud mõlemat varianti. Tund vähem koormust on tund vähem koormust.

Maratonipäeva lähenedes oli mul seega teadmine, et olen andnud oma parima, kuid puudus kindlus, millise tulemuse ja emotsiooni või millisel hulgal kannatusi see mulle annab. Vastusepäev aga lähenes kiirelt.

Maratoninädal

Pühapäeval enne maratoni käisin Paide-Türi Rahvajooksul. Läksin sinna konkreetse strateegiata peale, mis kiirelt omad vitsad tõi: jooksin esimese kilomeetri kella jälgimata koos teistega liiga kiiresti, st kergelt punases. Tõmbasin 1. km täitumisel kellale vaadates pikalt mõtlemata tuurid maha. Sain aru, et kui jalad tahavad all lipata, siis lipaku, aga tehku seda allpool anaeroobset tsooni. Niimoodi talitades ehk ei ole hullu, st ei taastu terve igaviku, vaid veidi kiiremini. Siiski peaaegu 14 kilomeetrit pikk võistlusdistants – see pole mingi lühike distants, kus vähem kui nädal enne maratoni lollusi teha.

Ülejäänud kilomeetrid kurikuulsa Kirna tõusuni 8. kilomeetril jooksin praktiliselt üksinda, sattudes aeg-ajalt vastutuulte meelevalda. Kui Kirna tõusust üles sain, ei olnudki ootamatult väga jube olla (Lossi mäe tõusutrenn näitas oma kasutegurit?) ja sealt kuni lõpuni sai viie ja poole kilomeetriga isegi mõni selg ära võetud. Türile jõudes tekkis minu taha keegi jooksma. Kilomeeter enne staadioni elas keegi kaasa: “Hästi, tüdrukud!” Selge. Naine. Ei saa lasta selga prügiseks teha. Vahet ju pole, mitmes oled seal neljandas sajas, aga ikkagi kelleltki viimasel kilomeetril pähe saada ei taha. Ühtlaselt keris tempo kiiremaks ja pulss tumepunaseks, kuid ta ei jäänud minust sammugi tagapoole. Jooksime kõrvuti kuni staadioni viimase sirgeni. Siis tõmbasin järsult jalad tagumiku alt välja ja näitasin talle kandu. Ega mul ka enam kerge polnud, aga suutsin ikkagi veel paarkümmend kiiret sammu teha. Positiivne.

Medal oli ilus ja kokkuvõttes võis jooksuga siiski rahul olla. 6:06 min/km ja 169 l/min pole praeguse minu kohta üldsegi paha. Minu geniaalsel vormikõveral on see lausa üks parimaid jookse üldse:

Ühes Paide-Türi jooksu stardijoonega algas süsivesikute mahalaadimine. Olen seda teinud nii mitu korda, et see pole enam midagi uut. Kannatab need kolm päeva mõõdukat enesepiiramist ära ja ehk ikka on midagi kasu. Kolmapäeva hommikuks olin korralikus ketoosis, seega eelviimane trenn enne maratoni oli päris huvitav tühja paagi pealt ja paistab välja ühe viimase aja raskeima trennina ka vormikõvera graafikult. Kolmapäeva õhtust algas süsivesikute laadimine: pudrud, pastad, magus. Veidike kahtlased-väsinud sääred said esmaspäeval Herjelt massaaži ja kodus tõmbasin neile enesepetteks teibid peale. Reedel tegin võistluseelse soojenduse, käisin numbril järel ja puhkasin. Idee järgi olin ma nüüd maratoniks valmis.

This is it: nüüd on see käes

There’s a hole in the middle of my heart again
But I’m not afraid to start, again
Start again, I’m gonna start again
There’s a hole in the middle and it never mends
It never mends
But I’ve gotta try
To start again
Conrad Sewell – “Start Again”

Reede õhtul saabus minusse mingisugune veider rahulikkus. Sellist täiesti närvitsemata olekut ma enne ühtegi maratoni ei mäleta. Olime kodus, sõime pastat, kõik oli maratoniks tehtud ja ettevalmistatud, istusime diivanil, lahendasime koos ristsõna ja aeg justkui peatus. Eeskujulikult kell 22.30 tuli juba tuduaeg. Uni siiski väga rahulik polnud: kuskil alateadvuses miski ikka toimetas, et maratoniks kõik valmis kalkuleerida. Igal juhul olen enne maratoni mitmel korral tunduvalt halvemini maganud ja seekord olin siiski päris hästi puhanud. Kogu eelneva nädala uned polnud samuti ideaalsed, kuid siiski piisavad, et välja puhata.

Äratus oli kell 6.30. Härra Jooksja keetis pudru valmis, jõime hoolega spordijooki (kohvi ei julgenud rajal piinava põieka kartuses juua) ja tegime vajalikud protseduurid. Eelkõige tähendab see vaseliini ja BodyGlide’i, et midagi väga hõõruma ei hakkaks. Minu puhul tähendas see ka parema sääre teipide uuendamist, mis magades lahti tulema olid hakanud. Korralik punupats tuli pähe punuda, et juuksed omal kohal püsiksid. Loperamid sisse, et kõhuhädasid rajal karta poleks. Riided olid kõik eelmisel õhtul valmis pandud.

Kell 8.16 suundusime otse kodust soojendusele. Jooksime kilomeetrikese Anne kanali äärde, võimlesime kergelt, tegime mõned jooksuharjutused ja paar lahtijooksu ning jooksime koju tagasi. Kokku pool tundi soojendavaid liigutusi. Jalad ei olnud kõige värskemad ja ma kartsin natuke oma vasaku sääre pärast, mille luuümbris viimasel nädalal tunda andis. Kodus sai veel rahulikult WCs käia, soojenduse riided võistlusvormi vastu vahetada ja kuivades soojades riietes veidi enne kella 9 stardipaika suunduda. Sellel kodulinna maratonil on ikka omad võlud, kui ei pea majutust broneerima, saad omas köögis oma lemmikus pudrupotis putru keeta, ei pea eelmisel päeval kuskil võõras linnas seiklema ja elad stardist vaid kilomeetri kaugusel.

Kell 9.10 saabusime stardipaika. Pakihoius mingeid järjekordi polnud, WCs samuti. Kõik oli maratonialas hästi toimima pandud. Kraade oli väljas ainult 5, kuid päike paistis, tuult peaaegu polnud ning tõotas suurepärast maratoniilma. Minu riietusse kuulusid pikad Nike Epic Lux retuusid, millel on mõlemal küljel kaks suurt taskut (juba ainuüksi need taskud on epic ja lux, muust rääkimata), kuhu kõik vajalikud geelid ära mahtusid, Nike olümpiakollektsiooni nokamüts, millest mugavamat mina pole leidnud, tried-and-trusted CEPi jooksusokid, Saucony tossud ning vana hea ustav Nike Mileri sarjast TÜASKi T-särk. Lisaks haarasin kodust kaasa vanad ja suured remondikindad, mis hoiaks rajal esimestel kilomeetritel külma ilmaga sõrmed soojad ja mida poleks kahju esimeses joogipunktis minema visata.

Olin ostnud endale mõned nädalad tagasi ühe väga mugava Nike särki, millele plaanisin lasta seljataha trükkida kirja “F*ck you, heart disease“. Otsustasin aga maratoninädalal seda südamehaiguse sõnumit endaga füüsiliselt rajale mitte kaasa võtta. Minus endas oli täpselt see sõnum selle maratoni kandva ideena kaasas nii ehk naa. Sellest piisas. Pole vaja lisaks peaaegu kahele aastale mu elus veel üht head särki sellele nõmedale haigusele loovutada. TÜASKi särk oli täpselt see õige, mida sellel päeval kanda. Nii olid minuga rajal kaasas trennikaaslased ja Treener. Kuigi mina neile öelnud ei olnud, et maratoni jooksen, teadsid nad mind Garminis jälgides nagunii, mis tulemas on. Ma teadsin, et nad jälgivad ja on minu seljataga. Igas mõttes.

Maratoni tuleb joosta südame ja hingega, aga ka mõistusega

Kell 9.30 kõlas stardipauk minu elu kuuendale maratonile. Esimesele minu kallis ja kaunis kodulinnas Tartus. Esimesele alates südamehaiguse peatüki algusest.

Mitu sekundit kulus stardijooneni jõudmiseks: mul pole õrna aimu ka mitte. Netoaega Tartus ikka veel ei mõõdeta ja oma kella panin ma käima stardipaugust. Stardis olin täielikult hetkes ja nautisin, seega polnud isegi meeles kella vaadata. Kuna alustasin üsna tagant, siis ilmselt mõnikümmend meetrit ja paarkümmend sekundit selleks kulus. Nautisin hetke, kuid üritasin kohe esimestest meetritest oma maratonistrateegiast kinni pidada. Tsiteerides taaskord iseennast aastast 2019: kes targalt jookseb, seda saadab edu.

Minu maratonistrateegia oli trükitud ise paberist ja läbipaistvast teibist tehtud käepaelale, mida kasutasin esmakordselt 2018. aasta Tallinna maratonil. Maraton on selline pikk võistlus, kus vahel ei oska viimastel kilomeetritel isegi 2+2 kokku arvutada, seega mustvalgelt paberile pandud juhised kuluvad marjaks ära. Minu maratonistrateegia nägi seekord välja seesugune.

Prioriteet nr 1: pulss.

• Kilomeetrid 1–14 ehk esimene kolmandik: pulss 160;
• Kilomeetrid 14–28 ehk teine kolmandik: pulss kuni 165;
• Kilomeetrid 28–40 ehk laias laastus viimane kolmandik: pulss kuni 170;
• Kilomeetrid 40–42: naudi jooksu ja vajuta (kui tahad).

Kuna ma ei olnud 100% kindel, mida mu süda ja keha nii pikal distantsil suudavad, oli ainus variant minna rajale pulsi järgi. Viimaste kuude treeningud, Tallinna poolmaraton, virtuaalselt joostud Rapla ja Kuressaare ning nädal enne maratoni joostud Paide-Türi võistlused andsid mulle aimduse, kuidas sellele maratonile vastu minna. Kui mõned aastad tagasi suutsin ma joosta maratoni nii, et esimese poole jooksin pulsiga 170, sealt edasi pulsiga kuni 175 ja viimased 5–7 km pulsiga 175+, siis praegu tuli need numbrid umbes 10 lööki allapoole tuua.

Seejuures ei tohi unustada, et minusse jäi muidugi palju ebakindlust maratoni viimase kolmandiku või veerandi osas, millest juba eespool kirjutasin. Ma teadsin, et mu treeningtsükkel ja tervislik taust ei ole ideaalsed. Maratoni lõpp on alati ettearvamatu, veelgi rohkem ettearvamatu minu olukorras. Olin täielikult valmis selleks, et kui enesetunne enam ei luba joosta, tuleb hakata kõndima, olgugi et unistus on siiski lõpuni joosta. Maraton on maraton. Eesmärk number 1 on ületada finišijoon. Kõik muu on teisejärguline.

Prioriteet nr 2: energia.

• Stardieelne geel High5 apelsinimaitseline;
• 1. geel High5 sõstramaitseline ISO Slow Release: 7 km;
• 2. geel High5 õunamaitseline: 14 km;
• 3. geel Etixx laimimaitseline, sooladega: 20 km;
• 4. geel High5 marjamaitseline ISO: 27 km;
• 5. geel High5 apelsinimaitseline kofeiiniga: 35 km;
• RC Cola Tartu Lauluväljaku punktist.

Geelide tarbimises osas on jooksjad alati kahte leeri jaotunud. Mina olen selles leeris, kes hea meelega geelidest lisaenergiat maratoni ajal juurde võtab. Ma olen leidnud geelid, mis mulle maitsevad ja mulle sobivad. Ma kulutan maratoniga peaaegu 3000 kcal, seega geelidest saan ma ligikaudu 600 kcal ja ülejäänu peab glükogeeni- ja rasvavarudest kehal võtta olema. Glükogeenivaru suurus olenevalt inimesest varieerub vahemikus ca 200–400 grammi ehk energias mõõdetuna 800–1600 kcal. Lihtne matemaatika näitab, et minimaalselt ligi 1000 kcal tuleb kehal seega saada ainult rasvasid põletades. Mida kõrgema pulsiga jooksed, seda väiksem on aga põletatava rasva osakaal, järelikult seda rohkem peab olema saadaval glükogeeni ja süsivesikuid. Kuna minu pulss on kõrgem maraton teises pooles, suureneb sisse söödavate süsivesikute ja kehasse kogutud glükogeeni olulisus just nimelt viimases pooles-kolmandikus. Täpselt siis lülitub valemisse teiperi kasutegur, mis idee järgi glükogeenivaru kehas maksimeerib. Teiper ja geelid töötavad minu peal hästi. Eks igaüks teeb täpselt nii, nagu talle hea tundub.

Prioriteet nr 3: “kui kõik läheb 100% ideaalselt” tempo.

• Lõpuaja 4:45:00 vaheajad iga 5 km järel.

Strateegia viimane osa oli tempo. Tempo oli käepaelale kirjutatud ainult selle mõttega, et kui kõik on tõepoolest ideaalne, on mul ees mingi orientiir oletava lõpuajaga. Lõpuaeg 4:40 tundus nii ahvatlev, kuid mõistusega võttes sain ma aru, et see ei ole ühestki otsast reaalne. Kui üldse midagi sinna käepaelale lisada, saab see olla maksimaalselt 4:45 lõpuaja graafik. 5:00 graafikut oskan ma isegi peast arvutada, sest olen selle järgi kahe maratoni esimesed 30 km jooksnud. Olen arvamusel, et kui sa oled oma elus kaks-kolm maratoni juba jooksnud ja enam-vähem korralikult trenni teinud, siis tegelikult tead sa enne iga maratoni, mis on sinu reaalne parim lõpuaeg. Sa tead seda üpris täpselt.

Iseasi, kas sa suudad selle teadmisega leppida ja selle plaani järgi talitada või tahad sa rohkem ja lähed enda parima teadmise vastu. Esimesed kaks maratoni ei osanud ma veel maratoni joosta, kuid viimased neli korda on mul alati olnud aimdus oma lõpuaja suhtes. Olen oma aimdust eiranud ühe korra, mis lõppes 2018. aastal Tallinnas pesuehtsa maratonihaamriga. Teised kolm korda olen jooksnud haamrit saamata ja negative splitiga. Need kolm korda on jätnud tunduvalt meeldivamad mälestused.

Olles kirjutanud lahti vist peaaegu kõik, mis on vähem või rohkem oluline, lähme viimaks selle juurde, mis toimus rajal.

Maratonirajal

Kogu maratoni raja olin ma kolmes jaos treeningutel läbi jooksnud. Laias laastus koosneb Tartu Linnamaratoni rada kolmest ringist: Ropka-Karlova, Annelinn-Rõõmu tee-Ihaste, Tähtvere-kesklinn-Toomemägi. Augusti lõpus ja septembris sai esimene ja viimane osa läbi joostud kahe pikema fartlekiga ja pikim osa sai üle vaadatud viimase pika 3-tunnise jooksuga kaks nädalat tagasi. Optimaalsed trajektoorid olid silme ees, kõik pöörded ja joogipunktid olid ette teada. Ma olin valmis.

Esimesed neli kilomeetrit üritasin keskenduda sellele, et aru saada, mis need jalad selle 160-löögise pulsi juures teevad. Sain aru, et vähemalt esialgu ongi see 6:45 min/km tempo minu pulsistrateegiaga hästi ühilduv. Vaikselt sai hakata vähem kella jälgima ja strateegiat jälgiv rütm sai paika. Jooksjaterivi tagaotsas oli seis üpris hõre ja sellega, et terve maraton tuleb ilmselt üksi joosta, olin ma nagunii arvestanud. Veidi enne Ropka tõusu kohtusin aga Maichl Suurega, kellega koos jooksime ca 7 kilomeetrit. Veidike sai muljeid vahetatud, kuid jutustamisega tuli siiski ettevaatlik olla. Maratonil on iga energiapiisk oluline, kuid tore oli kellegagi koos joostes oma peast välja saada. Kõlama jäi tema mõte: “See oli sul ikka julge otsus”. Julge otsus: justnimelt. Julgus minna oma unistuse järele ja julgus võidelda kurjaga.

Forseliuse kooli taga sai võetud esimene geel ja igati tore oli olla. Jõudsime Karlovasse. Kesk tänavale pöörates ründas meid pisike valge koer, kes oli jube kuri ja näitas hambaid. Jälitas meid mitukümmend meetrit, omanikku kuskilt otsast ei paistnud. Kartsin, et kohe lähevad sääred ja jooksuretuusid talle hommikusöögiks. Õnneks üks hea vabatahtlik suutis ta kinni püüda ja päästis meid selle kutsu hammastest.

10 km: 1:07:38, 6:46 min/km, 365. koht

Mõlemad ootasime huviga maratoni teist poolt, sest see on see, mis teeb maratonist maratoni. Jõudsime Eedeni juurde, mis tähendab, et 10 km oli täitunud. Pilk kellale näitas, et pulss oli kenasti alla 160 hoitud ja ajaliselt olin täpselt alla 4:45 graafikus. Praktiliselt sekundi pealt. Olin tagant poolt üheksandal, st 365. kohal. Kairi Killing ja Sandra Raju peaksid mind Sportlandi Be1st podcasti külaliseks kutsuma, et ma saaksin viimaks oma eepilise BeLast nalja kuskil ära teha.

Annelinnas ootas meid ees pikk lauge tõus. Kuna jooksin pulsi järgi, lasin tõusul tempot allapoole, et mitte märkamatult punasesse tsooni langeda. Kartsin nendel tõusudel hullemat, kuid tegelikult olid nad igati joostavad. Palju joostavamad kui kaks nädalat varem. Trenn teeb tugevamaks. Kes oleks osanud arvata? Nali naljaks. Prisma juures oli kellelgi nii palav hakanud, et üks roosa jooksujakk lebas nukralt põõsas. Ilm oli tõepoolest soe: T-särgiga joosta oli ideaalne. Ees ootas pikk tee kuskil põldude vahel.

Täis sai 14 km ehk esimene kolmandik. Olin esimese osa oma strateegiast ellu rakendanud ja tunne oli igati hea. Tõusud said lõpuks läbi ja pulss oli paar lööki üle 160. Lasin tal paar lööki veel kasvada ja vaikselt vajusin Maichlil eest ära. Otsustasin geeli võtta täpselt enne joogipunkti. Uhkes üksinduses keset põlde. Vaim oli tugev, ilm oli ilus, mõtlesin omi mõtteid ja iga hetkega hakkas see maraton aina paremaks minema. Märkamatult kulges rada nüüd pidevalt tasapisi allamäge, mis veidi tempot tõstis. Tauri ergutus 17. kilomeetril tegi tuju veel paremaks. Esimene tuttav nägu raja ääres. Järgmised neli kilomeetrit läksid nagu lennates.

Fotod: Tauri Arumäe

Hakkasin tasapidi jõudma Ihastesse. See tähendas, et taas ootasid ees mõned pisikesed tõusud langustega vaheldumisi. 15 km märgises olin unustanud oma spliti aega vaadata, kuid pilk keskmisele tempole näitas selgelt, et olen graafikus, isegi veidi kiirem. Enesetunne oli jätkuvalt hea ja juba olid võetud esimesed seljad. Järgmise valju ergutuse sain Ihastes Triinult: jälle täpselt õiges kohas. Pidin hakkama endale kordama, et ei lähe eufooriasse, veel on selleks vara. Jooksueufoorias olles on suur oht oma pulssi ja tempot ignoreerima hakata. Maratonil peabki poolel maal igati hea enesetunne olema, kuid sellel ei tohi lasta oma strateegiat segada. Maratonil ei tohi “minema panna” enne maksimaalselt 35., pigem isegi 37. kilomeetrit. Täpselt nii nagu tempomeister Kaido mu kolmandal maratonil õpetas.

20 km märgises võtsin kolmanda geeli ja taaskord jäi spliti aeg vaatamata. Korraks nägin ristumispunktis kiiremaid maratoonareid, kes juba Ihastest välja jõudmas olid. Mind aga ootas ees poolmaratoni vaheaja punkt. Tean enda pealt hästi, et kui poolmaratoni punktis ei ole tunnet, et see on mu elu lihtsaim poolmaraton, on suurima tõenäosusega maratoni lõpus üks sein ja haamer ees ootamas. Seekord oli tunne, et poolmaraton oli lihtne küll. See lisas optimismi lõpu osas.

21,1 km: 2:22:06, split: 6:43 min/km, 362. koht

Nagu näha, oli tempo 3 sek/km kiirem kui esimesel 10 kilomeetril. Pulss allus kenasti soovidele. Enesetundega oli kõik korras. 25 km punktis olin oma 4:45 graafikust ees umbes minutiga. Kilomeetripostid tulid juba algusest saati ca 100 meetrit hiljem kui minu kellal, kuid suur osa sellest vahest tekkis juba stardijooneni jõudmise arvelt. See pole õnneks midagi katastroofilist. Teadsin aga, et kohe Ihastest välja jõudes ootab ees esimene raske koht kogu maratonis. Joogipunktis kiire ja aruka tegutsemisega säästsin võrreldes konkurentidega pidevalt aega ja nii sain lõpuks kätte ühe noormehe, keda mitu kilomeetrit Ihastes enda ees kauguses jooksmas nägin.

Saime temaga koos hakata võtma Idaringtee tõusu. Trennis tundub see ikka ja alati pikk ja jube raske, kuid seekord sai sealt suurema surmata üles mindud. Kohe järgnes mõnus lõik allamäge, mis tõi sõnumi jalgadelt, et jalgade tagaliin on lühikeseks jäämas ja jalgadega tuleb olla ettevaatlik. Ei lähe pika sammuga, vaid tuleb hoida sammu pikkust ja sagedust optimaalsena. Joostud oli 27 kilomeetrit ja täpselt 3 tundi: ajaliselt sama palju kui kahes pikimas trennis enne maratoni. Algas tundmatu maa. Kinnitiksunud kilomeetriaeg näitas, et isegi tõusul suutsin oma soovitud tempot ja pulssi hoida. What kind of sorcery is this?

Sõin ära oma neljanda geeli ja võtma tuli hakata tõusu üle silla, et jõuda Ihaste teele. Sillalt alla tulles nägin, et Maichl on minust vaid mõnekümne sekundi kaugusel, seega ilmselt saab temaga mingil hetkel linnas taaskord koos joosta. Kõik rajad olid alates nüüdsest eriti sisse joostud ja tuttavad. Pöördeid ega geeli võtmist lähimal kuuel kilomeetril ees ootamas polnud, seega sai autopiloodi sisse lülitada ja oma mõtetes rännata.

30 km: 3:21:26, split: 6:40 min/km, 353. koht

Ihaste teel hakkas selgasid muudkui vastu tulema. Paljude jaoks oli maraton tõeliselt alanud. Keskpäev oli kätte jõudnud, ilm oli päris soe, päike soojendas jooksjaid kohati vist isegi liiga palju. Mina aga tundsin end jätkuvalt hästi. Isegi jalad, mille pärast enne starti mures olin olnud, said eeskujulikult hakkama. Meenutasin oma esimest maratoni, kus sain haamri 28. kilomeetril. Teist maratoni, kui see juhtus 30. kilomeetril. Millal see täna juhtub? Kas üldse? Sellele küsimusele oli vastust oodata veidi rohkem kui tunni aja pärast. Seal samas meenutasin tempomeister Kaido kuldseid sõnu selle kohta, millal maratonil minema võib panna, ning otsustasin, et päris 170ni ma oma pulssi enne Lossi tõusu ei lase. Tõmban oma strateegia viimase kolmandiku kohta veel paari lööki tagasihoidlikumaks, sest enesetunne ütleb, et nii on õige. Tempo on ju niigi parem, kui ma eales selles faasis oodata oleks osanud, seega ole ettevaatlik. See on siiski maraton!

Märkamatult olin läbinud Eedeni joogipunkti, kus nüüd juba kaks topsi vett ära jõin. Kuskil Sõpruse silla kandis maandus ei-kuskilt minu peale üks ämblik, kelle kiirelt oma käe pealt minema kihutasin. Mõtlesin automaatselt Treeneri peale, kes vist suurest hirmust teises suunas jooksma oleks hakanud. Õnneks mina ämblikke nii palju ei pelga. Tegelikult oli see juba teine ämblik, kes minu peale maandunud oli. Mis värk sellega on? Paide-Türi jooksul kandsin mitu kilomeetrit endaga lepatriinut kaasas. Tundub, et putukad toovad mulle õnne?

Anne kanali juures täitus 32 kilomeetrit. Nägin Liisi, kes minu lehvituse peale üpris üllatunud näoga oli. Märkamatult saabus Atlantise joogipunkt, kus mind tervitas esiteks Treener, keda mul nii hea meel näha oli, ja siis juba härra Jooksja koos oma õega. Treener kiitis ilusat sammu ja reibast olekut ja härra Jooksja tegi huumoriga tuju paremaks. “Pööra siit vasakule ja oledki finišis.” Tõsi ta on: kohe üle Kaarsilla oli ju Raekoja plats ja finiš, kuid sinnani jäi minul minna veel kaheksa ja pool kilomeetrit.

Fotod: Treener ja härra Jooksja

Nüüd viis tee mööda Emajõe kallast mind finišist muudkui kaugemale. Deltast ja spordiklubist mööda kuni rannani, kus viimaks täitus 35 kilomeetrit ja tuli tagasi finiši suunas pöörama hakata. Sõin ära oma viimase kofeiiniga geeli, mis alati olemise ja mõtlemise erksamaks teeb. Ujula tänaval tuli veidi rohkem jalge ette vaadata, et aukudes mitte ninali käia. Juba olingi tagasi spordiklubi juures, kus veel viimast korda Treenerit nägin. Ütlesin talle, et 6 km veel jäänud. Ta vastas: “Kuus kõige hullemat!” Mina aga olin rõõmsamas tujus: “Kuus kõige paremat. Sest need on viimased!”

Tõepoolest. Juba kuus viimast. Kas minu veidi napp ettevalmistus tõesti ei tulegi mind tagumikust hammustama? Enne tagasipööret olin veidi tempot alla lasknud, et mitte pulssi üle lubatud piiri viia. Nüüd aga olin korraks tagasi heal asfaldil ja ühes ühe kaasjooksjaga jõudsime Kroonuaia joogipunkti. Ta küll andis teada, et proovib mul sabas püsida, kuid minu kiire tegutsemine joogipunktis jättis ta minust siiski sinna maha. Olin jõudnud rajale, kus käin igal nädalal vähemalt korra kui mitte rohkem. Südamehaiguse ajal sai siin ka lõputult kõnniringe tehtud, igal aastaajal, iga ilmaga. Taaskord oli aeg mõelda ja filosofeerida kõige üle, mis jääb iga sammuga üha kaugemale seljataha. Pea ja hing said tegeleda meenutamisega. Jalad ja süda said jooksmisega üksinda ka väga hästi hakkama.

37 kilomeetrit oli täitunud ja ees ootas salakaval asfaldisirge Laululava suunas, kus on märkamatu pikk ja lauge tõus, mis paljude maratoonarite jalgadele viimse piisa karikasse viskab. Võtsin tempo jälle korraks alla ja sammu tihedamaks, kuid ainuüksi sellel sirgel tuli mööduda kahest jooksjast. Laululava juures pakuti RC Colat, mis läks täpselt õigesse kohta. Väike suhkru- ja kofeiinilaks enne kurikuulsat Lossi mäge kulus marjaks ära. Topside valik oli nadi – kui pole papist topsi, mille saab joomiseks mugavalt kokku voltida, ei ole seis sugugi ideaalne – kuid koola nimel andestame selle neile.

Läbi Tähtvere kulgesin autopiloodil. Kloostri tõus ootamatult taaskord ei tapnud. Küll aga oli seal veider liiklusreguleerija, kes soovitas minust tagapool tulijatel rakendada reipamat sammu. Kas sa oled peast soe? Kas sa said päikesepiste? Kas sa tead, mitmendal kilomeetril me oleme? Vastus on 40. Üldiselt on rajal olles selgelt aru saada, kas kaasaelaja on kunagi jooksuvõistlusel osalenud või mitte. See tüüp ilmselt ei olnud.

Jaani kiriku juures oligi lõpuks Maichl mul taaskord sabas. Ta oli äärmiselt heatujuline ja energiast tulvil. Tal oli aga plaanis Lossi tõusust kõndides üles minna, mis minu plaanidega enam üldse ei sobinud. Kui ma juba olen jõudnud nii kaugele ühegi kõnnisammuta, siis jõuan ma sedaviisi ka lõpuni. Ülikooli peahoone juures sain Saalelt veel viimased ergutused Lossi tõusuks kaasa ja siis oli showtime.

Lossi tõus. See kurikuulus, kardetud, vihatud ja põlatud Lossi tõus. 250 meetrit tõusu, mis muutub valusaks täpselt muusikakooli ees Inglisilla juures ja sealt on veel omajagu minna, kusjuures tõusunurk muutub järsemaks. See on üks salakaval koht maratoni 41. kilomeetril. Ma olin selleks nii valmis. Paar nädalat varem käisin ma Lossi tõusul spetsiaalselt trenni tegemas ja jooksin sealt üles kuus korda. Soovisin Maichlile edu ja ei jätnud jonni. Võtsin väikese, tiheda sammu sisse, hingasin nagu homset poleks ja ma jooksin sealt Lossi tõusust üles. Tõusu tipus ootas härra Jooksja, kellele ütlesin: “Ma tulin siia maratonile jooksma, mitte kõndima.”

Just täpselt nii võimsalt ja tugevalt tundsin end sel hetkel. Täpselt seal kohas ma tundsin, et ma teengi selle maratoni ära, täites kõik oma eesmärgid ja unistused. Ma ei küsinud endalt selle maratoni vältel kordagi, miks ma siin maratonil olen. Ma teadsin seda igal sekundil, miks ma siin olen ja mida ma siin teen. Mul oli missioon täita. Finiši lõhna oli praktiliselt juba tunda.

Väike ring Toomemäel möödus kiirelt. Jõudsin vaid viivuks mõelda, et minu eneseravimise mantra – I’m happy, I’m healthy, I’m strong, I’m beautiful – on just selles hetkes sajaprotsendiliselt tõsi. Kõik kahtlused hajusid. Juba olingi Vallikraavi tänaval, kust minna on vähem kui kilomeeter. Pulssi polnud enam tarvis vaadata, kuid laskumisel pidin olema siiski ettevaatlik, sest tagaliin oli jätkuvalt lühike ja krampidest soovisin pääseda. Maichl oli veelkord mulle järele jõudnud ja rääkis midagi negative splitist. Olin tema üle rõõmus ja ütlesin talle, et kui veel jõudu on, siis vajutagu. Nii ta läkski.

Lõpuks võeti ka minu selg, kuid see ei häirinud mind sugugi. Sain uhkes üksinduses nautida seda magusat viimast kilomeetrit. Oma kuuenda, ent mõnes mõttes esimese maratoni viimast kilomeetrit. Sain hetke olla iseendaga ja salvestada endasse kõik, mida neil hetkedel tundsin. Olin enne selle maratoni starti kordi ja kordi jooksmas käies ette kujutanud, kuidas ma mööda Küüni tänavat finišisse jooksen, pööran punasele vaibale Raekoja platsil ja jooksen finiši suunas. Kujutanud ette, millest ma võiksin küll mõelda. Tihti oli neis kujutelmades mul pisarad silmas ja ma ei suutnud emotsioone talitseda.

Nüüd oli see hetk päriselt käes. Ma sain aru, et ma olen täitmas unistust, millest ma südamehaiguse alguses isegi päriselt unistada ei julgenud. Siis unistasin ma sellest, et saaksin kas või korra kas või kilomeetri joosta. Üleüldse kunagi enam joosta, ükskõik kui palju, ükskõik kus, ükskõik kui aeglaselt. Lihtsalt joosta. Maratonile mõeldes nutsin ma neil aegadel tihti, sest ei uskunud, et see kunagi minu jaoks enam reaalsuseks saab. Nüüd olen ma siin. Läbinud 42 kilomeetrit, teinud seda targalt ja mõistlikult, nautinud iga kilomeetrit eraldi ja samal ajal neid kõiki koos. Tundnud siiraimat rõõmu jooksmisest. Armastanud seda maratoni kogu südamest ja rohkem kui ühtegi eelnevat. Ma täitsin oma lubaduse, et vaatamata kõigele jooksen ma ühel päeval jälle.

42,2 km: 4:43:04, split: 6:42 min/km, 337. koht.

Negative split: 1 minut ja 8 sekundit.

Finišikaare alt läbi joostes ei tiksunud minu jaoks seal tablool tunnid, minutid ja sekundid, vaid päevad. Ühe peatüki, ühe ajastu lõpp. 672 päeva võitlust, et uuesti saada tagasi oma elu, et uuesti olla see Margit, kes ma tegelikult olen, sai seal finišijoonel läbi. Sinna finišijoone taha jäi minust maha raske koorem, mida endaga pea kaks aastat kaasas kandma pidin. 672 päeva bullsh*ti sai lõpu. Kõik halb jäi sinna finišijoone taha. Ma tundsin füüsiliselt, kuidas seda taaka pole enam minuga. Ma olin viimaks ometi terve, tugev ja rõõmus. Ma sain sellelt maratonilt kõik, mida otsisin, ja jätsin maha kõik, mida ma enam ei vaja.

She believed she could, so she did.

Hüvasti, südamehaigus! Aitäh, et mind õpetasid. Loodan, et me enam ei kohtu. Ära muretse: sinu koht minu südames ei jäänud tühjaks. Seda täidab kiirelt veelgi suuremaks kasvanud armastus jooksmise ja maratoni vastu.

Lõpp ja algus

I feel glorious, glorious
Got a chance to start again
I was born for this, born for this
It’s who I am, how could I forget?
I made it through the darkest part of the night
And now I see the sunrise
Now I feel glorious, glorious
I feel glorious, glorious
Macklemore – “Glorious”

Põhiline emotsioon, mida ma täna, päev pärast maratoni tunnen, on kergus. Mul on hea ja kerge olla. Olgu, biitseps on nii valus, nagu oleks käte peal jooksnud, jalgade tagaliin on lühike, siin-seal on paar pisikest villi ja hõõrutud kohta, aga hinges on kergus ja meel on rõõmus. Ma kavatsen selle kauni tunde pealt nüüd vähemalt kaks nädalat läbi elu liuelda, kui isegi mitte terve kuu. See tunne viib trennilainel mind nagu lennates uude aastasse. Nagu eile õhtul heade sõpradega arutatud sai: seda maratonijärgset tunnet ei ületa mitte miski. See on alati nii eriline, seekord veel ekstra särav. Hooaeg aastal 2021 on justkui otsa saanud, kuid mina ootan juba uut aastat, järgmisi võistlusi, tagasipöördumist oma jooksupunti ja uusi ägedaid maratone. Kes käis juba täna internetis välismaratone piilumas?

Elu ei ole lõputu. Tehke seda, mida armastate. Juba täna.

Kokkuvõttes:

• Aeg: 4:43:04
• Distants: 42,2 km (minu kell: 42,29 km)
• Keskmine tempo: 6:43 min/km
• Max tempo: 5:12 min/km
• Keskmine pulss: 164 l/min
• Max pulss: 181 l/min
• Koht: 337/369
• Koht naiste seas: 63/73 
• Koht N21 vanusegrupis: 22/26
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 172 spm
  • Keskmine sammu pikkus: 0,87 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,4 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 272 ms
  • Vasakul jalal olin 50,7% ajast ja paremal 49,3%
• Kulutatud kalorid: 2929 kcal