… saab Margit Chicagos maratoni joosta! 😍

Kui 19. oktoobril Chicago maratoni loos avati, olin mina kohe ankeeti täitmas. Kes on siin pikalt lugenud, see teab, et juba mitu aastat tagasi tekkis mul eesmärk/mõte/unistus elu jooksul läbida World Marathon Majors sari. Sinna kuulub praeguse seisuga kuus väga suurt maailma maratoni: Berliin, London, Tokyo, Chicago, Boston, New York. Suursugune nimekiri, suursugused maratonid.

Alustasime kodule kõige lähemalt ehk Berliinist. Berliini loos ei naeratanud mulle kaks aastat järjest, kuid teisel korral ei jätnud ma pärast loosi tulemust jonni, sest härra Jooksja sai tol aastal Berliini maratonile loosiga peale, ja kiired näpud tõid mulle tol korral heategevuspileti. Pidin natuke rohkem maksma, aga ei midagi katastroofilist kui võrrelda kogu ülejäänud sarjaga. Loomulikult oleks võinud osta krõbeda hinnaga pääsme koos reisipaketiga ka mõne reisikorraldaja kaudu, kuid see oleks maratoni kogumaksumuse väga suureks paisutanud.

2019. aasta Berliini maratonile eelnenud ja järgnenud tervisemuresid pole tahtmist pikemalt meenutada, kuid vaatamata kõigele jooksin ma Berliinis endale sellised soojad mälestused, mida ei saa minult keegi ära võtta. Minu esimene välismaraton. Negative split. Imeline maratonikogemus.

Kunagi oli mul unistus, et vähemalt osadele nendele võistlustele peaks olema võimalik ajaga peale saada. Praegu on reeglid sellised, et time qualifier registreerimine välismaalastele on olemas USA võistlustel ehk Chicagos, Bostonis ja New Yorkis. Minu vanuses (järgmisest aastast 30) naiste vanusegrupis on kvalifikatsiooniajad 3:40, 3:30, 3:13, kuid reaalsuses tuleb joosta veel mõned minutid kiiremini, sest normitäitjaid on iga aasta rohkem kui saadaval olevaid kohti. Samuti muudetakse norme iga paari aasta tagant karmimaks, sest kvalifitseerujaid on liiga palju. Nagu aru on saada, siis minul ajaga kvalifitseerumine reaalne ei ole.

Chicagos oli olemas ka loos (koha saamise võimalus ca 50% – läks õnneks!), kuid Bostonis ja New Yorkis seda võimalust pole. Seal peab olema rahakott puuga seljas, et osta pilet reisikorraldajate (hotell + maratoni osalustasu) kaudu: tuleb arvestada vähemalt paari tuhandega pluss lennupiletid ja kohapealsed kulud või osaleda teatud USA organisatsioonide heategevuspääsmetega: miinimum summa heategevusse annetamiseks NYCs on hetkel $3000 ja Bostonis $5000, et pääse lunastada, pluss maratoni osalustasu $360/$240. Kui USAs on reaalne heategevussummadest vähemalt osa koguda koos teiste annetajatega, kes sinu missiooni panustada tahavad, siis minusuguse Eesti jooksja jaoks ei ole teistel eestlastel mingit soovi kuskile USAsse annetada. Nende võimaluste maksumused koos reisikuludega ulatuvad mitmetesse tuhandetesse. Kõige kulukam ja keerulisem saab minu jaoks ilmselt olema Boston. Härra Jooksja kvalifitseerub igale USA maratonile varem joostud ajaga, seega tema jaoks saavad need reisid olema palju odavamad.

Londonis ja Tokyos on välismaalasele võimalused osalemiseks reisikorraldajad, heategevus (Londoni miinimumannetus ca £2000, Tokyos $1000) või loos, kust pääsme saamise tõenäosus on tugevalt alla 10%. On olnud aastaid, kus tõenäosus pääse loosist saada on 2 või 4 protsenti. London on Tokyoga võrreldes siiski soodne reis, kuid kindlasti palju kallim Berliinist. Ajaga Londonisse kvalifitseeruda ei saa, kui oled välismaalane; Tokyos on selleks 300 (!) kohta, mille naiste norm on 2:52–3:30 ja meeste norm 2:21–2:45, seega praktiliselt võimatu koht saada tuhandete tahtjate seas. Tokyos on erinevaid heategevuskohti 5000 – arvestades tahtjate hulka on seda väga vähe. Londonis ja Tokyos oleme härra Jooksjaga võrdses positsioonis ja maksame ilmselt ennast ribadeks.

Seniks tuleb aga Chicago maratoni jaoks raha koguma asuda, sest sügisel on esimene USA maraton ees ootamas. Londoni loosis on samuti nimed sees ja tulemus selgub veebruaris, kuid tõenäosus peale saada on minimaalne. Kui peaks saama, siis London toimub 2. oktoobril ja Chicago 9. oktoobril. Oleks see vast saatuse keerdkäik. 😅