Rubriik: Jooksmine

#100blogipäeva 14/100 – tagasi jooksurajal

Published on by Margit4 kommentaari

Nagu paljud minu blogilugejad juba teavad, olin ma maikuus päris tõsiselt vigastatud. Valu mu vasakus jalas algas aprilli lõpus ning viimase tõsise laksu sain ma kirja SEB Jooksumaratoni ühistreeningul Elvas. Jooksin seal maastikul 16 kilomeetrit, mis oli minu esimene pikem jooksuots, ning pärast seda oli mul isegi raske kõndida, kuna valu juba eelnevalt vigastatud kohas süvenes. 1. maist kuni 11. maini, mil toimus SEB Jooksumaratoni 10K jooks, ei teinud ma ühtki jooksusammu ja keskendusin rattasõidule, kuna see mulle valu ei teinud. Tegelikult oleks pidanud paus olema veelgi pikem.

01–06-2014-jooks//embedr.flickr.com/assets/client-code.js

Pärast SEB-d sain ma tasapisi rajale tagasi, kuid maikuus kogunes jooksukilomeetreid siiski vaid 72. Aprill oli olnud minu jooksurohkeim kuu, jooksin maist ligikaudu 2 korda rohkem (140 km). Märtsis jooksin 94 km. Tagantjärele vaadates võib-olla tõusis mu treeningmaht liiga kiiresti ning seetõttu avaldus ka vigastus. Tahtsin saada kõike, liiga palju ja liiga kiiresti.

Juunis jooksin peaaegu sama palju kui aprillis ehk veidi üle 132 km. Eks natuke kummitab mind kuskil peas teadmine, et äkki olen hakanud end jälle liiga palju pushima ja võib-olla on kilometraaž kasvanud liiga kiiresti. Samas on tunne päris hea ning samuti tegelen peaaegu et igapäevaselt lihashooldusega. Eks pean oma keha kuulama ja tegutsema sellest lähtuvalt.

Jooksmine on olnud esimese poolaasta enim praktiseeritud treening, üpris lähedal kannul on ka lihastreening (BodyPump + keharaskusega treeningud). Sellel aastal olen kuue kuuga jooksnud (ilma jooksuharjutusteta) 59 tundi ja 523 kilomeetrit (keskmine tempo: 6:47 min per km). Alates aasta algusega võrreldes olen saanud ka päris palju kiiremaks (jaanuar: 7:21 min per km, juuni: 6:34 min per km). Kui nii edasi läheb, siis kas saab sellel aastal tõesti täis 1000 km? See oleks küll väga äge, arvestades seda, et jookseb alles minu 2. jooksuhooaeg. 🙂

allikas
allikas

Lisaks sellele vaatasin paar päeva tagasi üle oma 2014. aasta eesmärgid. Omajagu asju on juba tehtud, mõned asjad on feilitud, osad eesmärgid on alles poole peal, osadega pole veel isegi alustanud: liblikujumine, vana ratta korrastamine, pea kõik kehakaaluga seotud eesmärgid (hmm…) ning doonoriks saamine. Eks näis, kuhu aasta lõpuks välja jõuan. Aega on veel tervelt 6 kuud.

Tegelikult võin enda üle senini päris uhke olla. 🙂 Olen suutnud rasketest aegadest kenasti üle saada. Siinkohal suured aitähid kõigile nõuandjatele ja abistajatele. Kallid blogilugejad, ka teie nõuanded ja kommentaarid on olnud suureks abiks, keep them coming. 😉

Mis trenni Sina aasta esimesel poolel enim tegid?

#100blogipäeva 12/100 – Workout Week 23.–29.06.2014

Published on by Margit4 kommentaari

Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala treeningud.

23.–29.06.2014

Esmaspäeval oli võidupüha ning kuna õhtu oli planeeritud, siis tegin trenni hommikul ära. Käisin pankrannikul rattaga sõitmas, nägin laulupeo tulekolonni, inimesi Eesti lippudega lehvitamas ja oli üks mõnus rattasõit. Vahepeal hakkas küll kõhus pistma ja põlv oli veider, aga 40 km möödus siiski relatiivselt kiiresti.

Teisipäeval tegin soojenduseks pool tunnikest rattal ning siis pumpisin tunnikese. Jalad tegin jälle kergema raskusega, kuna tundsin, et jalad võiksid veel veidi taastuda. Lisaks oli mu sabakont kuidagi imelik ja kergelt pinges. Sääreluu peal oli/on siiani jätkuvalt mingi valus koht, kust ma näiteks rulliga üldse üle käia ei saanud. Mis värk on?

Kolmapäeval olin Tartus ja käisin alguses natuke kõndimas, siis jooksmas. Suutsin Ihastes veidi ära eksida seega venis jooks 1,5-tunniseks ja läbitud sai 13 kilomeetrit. Jalad olid täitsa mõnusad, mitte ülivärsked, aga sada korda paremad kui eelmisel laupäeval. Õhtul sain veel väikese südamerabanduse, kui kursusekaaslane teatas mulle, et mu nime pole lõpetajate nimekirjas. Õnneks sai sellega kõik korda, tegu oli lihtsalt kellegi tähelepanematuse veaga. Aga selline asi avastada õhtu enne aktust ja tekitada kahtlus, kas mu diplomgi valmis on, ei ole igal juhul meeldiv ega normaalne (kivi sinu kapsaaeda, mu TÜ!).

Neljapäeval oli mu lõpetamine ning trennivaba päev. Olin lihtsalt laisk ja nautisin muid tegevusi. 🙂

Reedel tahtsin pärast lõunat jooksma minna, aga koera jalutades tabas mind meeletu kõhuvalu. Kohe täitsa tõsiselt jäin tee peal paar korda seisma ja passisin seal kõveras. See pärastlõunane jooksuplaan jäi siis ära. Üritasin natuke kodus vaikselt puhata ja õhtuks oli inimese tunne sees tagasi. Otsustasin ikkagi kella kaheksa paiku jooksma minna. Oli hea jooks, aga 3 km enne lõppu hakkas vasakul pool alaseljas/tagumikus mingi imelik istmikunärvi valu korraks tekkima, aga see läks mööda. Siis lisandus aga iiveldus. 😦 Muidu oli väga mõnus jooksutiir õhtupäikese saatel. 11 kilomeetrit ja keskmine tempo oli 6:34 min per km, just lõpukilomeetritel vajusin ära, kuna enesetunne polnud parim.

Laupäev oli üks meeletult kiire päev ning hommikul jõudsin õnneks tunnikese pumpida. Kahjuks soojenduseks rattal aega polnud.

Pühapäeval pidin end meeletult sundima, et õue jooksma minna. Olin korralikult magamata ning ilm oli pehmelt öeldes kohutav. Õues oli totaalne koerailm. Hea meelega oleksin kodus teki all maganud. Plaanis oli lühem jooks ja jooksuharjutused. 50 minutit jooksu külmas, tugeva tuulega ja vihm näkku peksmas oli seekord minu kannatuse piir, jooksuharjutused jäidki tegemata ning tulin hoopis tuppa soojasid ja kuivi riideid otsima. Samuti olin aeglane (7:06 min per km) ning jalad olid kanged. Polnud minu päev.

Kokku: 13,5 h (ilma kõnni ja rullimiseta neto: 7 h 50 min)

23.–29.06.14

  • 3,5 tundi jooksu (31 km -> päris hea kilometraaž)
  • 2 tundi 20 minutit rattasõitu
  • 2 tundi BodyPumpi
  • 3 tundi 10 minutit käimist
  • 2,5 tundi rullimist (-> jäi päris mitu päeva vahele)

Ei tea, mis siin viimasel ajal toimub, aga ma pole ka selle nädalaga päris rahul. 😦 Plaanis oli rohkem, kui tegelikult tehtud sai, ning enesetunne pole ka hüpersuper olnud. Jooksusamm oli üldiselt juba kergem ning jalad on põhimõtteliselt poolmaratonist vist taastunud, aga see tänane jooks küll eriti lootust andev polnud. 😀 Süüdistan kõiges ilma ja tuult.

Triatlonini on jäänud vähem kui 2 nädalat. Ma olen ikka parajalt närvis!