Nagu paljud minu blogilugejad juba teavad, olin ma maikuus päris tõsiselt vigastatud. Valu mu vasakus jalas algas aprilli lõpus ning viimase tõsise laksu sain ma kirja SEB Jooksumaratoni ühistreeningul Elvas. Jooksin seal maastikul 16 kilomeetrit, mis oli minu esimene pikem jooksuots, ning pärast seda oli mul isegi raske kõndida, kuna valu juba eelnevalt vigastatud kohas süvenes. 1. maist kuni 11. maini, mil toimus SEB Jooksumaratoni 10K jooks, ei teinud ma ühtki jooksusammu ja keskendusin rattasõidule, kuna see mulle valu ei teinud. Tegelikult oleks pidanud paus olema veelgi pikem.

//embedr.flickr.com/assets/client-code.js

Pärast SEB-d sain ma tasapisi rajale tagasi, kuid maikuus kogunes jooksukilomeetreid siiski vaid 72. Aprill oli olnud minu jooksurohkeim kuu, jooksin maist ligikaudu 2 korda rohkem (140 km). Märtsis jooksin 94 km. Tagantjärele vaadates võib-olla tõusis mu treeningmaht liiga kiiresti ning seetõttu avaldus ka vigastus. Tahtsin saada kõike, liiga palju ja liiga kiiresti.

Juunis jooksin peaaegu sama palju kui aprillis ehk veidi üle 132 km. Eks natuke kummitab mind kuskil peas teadmine, et äkki olen hakanud end jälle liiga palju pushima ja võib-olla on kilometraaž kasvanud liiga kiiresti. Samas on tunne päris hea ning samuti tegelen peaaegu et igapäevaselt lihashooldusega. Eks pean oma keha kuulama ja tegutsema sellest lähtuvalt.

Jooksmine on olnud esimese poolaasta enim praktiseeritud treening, üpris lähedal kannul on ka lihastreening (BodyPump + keharaskusega treeningud). Sellel aastal olen kuue kuuga jooksnud (ilma jooksuharjutusteta) 59 tundi ja 523 kilomeetrit (keskmine tempo: 6:47 min per km). Alates aasta algusega võrreldes olen saanud ka päris palju kiiremaks (jaanuar: 7:21 min per km, juuni: 6:34 min per km). Kui nii edasi läheb, siis kas saab sellel aastal tõesti täis 1000 km? See oleks küll väga äge, arvestades seda, et jookseb alles minu 2. jooksuhooaeg. 🙂

Lisaks sellele vaatasin paar päeva tagasi üle oma 2014. aasta eesmärgid. Omajagu asju on juba tehtud, mõned asjad on feilitud, osad eesmärgid on alles poole peal, osadega pole veel isegi alustanud: liblikujumine, vana ratta korrastamine, pea kõik kehakaaluga seotud eesmärgid (hmm…) ning doonoriks saamine. Eks näis, kuhu aasta lõpuks välja jõuan. Aega on veel tervelt 6 kuud.

Tegelikult võin enda üle senini päris uhke olla. 🙂 Olen suutnud rasketest aegadest kenasti üle saada. Siinkohal suured aitähid kõigile nõuandjatele ja abistajatele. Kallid blogilugejad, ka teie nõuanded ja kommentaarid on olnud suureks abiks, keep them coming. 😉

---

Mis trenni Sina aasta esimesel poolel enim tegid?