#100blogipäeva 11/100 – jooksutehnika

Jutt on valminud minu isikliku kogemuse põhjal. Ma EI OLE treener ega spetsialist. Võib-olla on siit tekstist mõned olulised punktid puudu või olen millegagi puusse pannud, aga siin ongi sinul võimalus ka mind harida. 🙂

Algaja jooksjana polnud mul aimugi, et jooksmiseks on olemas veel mingisugune õige tehnika. Kuidas on võimalik valesti joosta? Liigutad aga üht jalga, siis teist jalga ja asi ants. Vale! Sellises teadmatuses elades suutsin oma lihastele ja liigestele ka omajagu kahju teha. Küll külastas mind tagumikunärvi valu ja pirnlihase sündroom, küll andis põlv tunda, küll tekkis pinge alaselga. Mina ei osanud neid hädasid aga üldsegi seostada sellega, kuidas ma jooksen. 

Osaliselt mängis minu teadmatuses rollli ka see fakt, et trennide ajal ei sattunud ma just eriti kokku teiste jooksjatega. Käisin omaette oma ringil ära ja oligi kõik. Puudus võrdlusmaterjal. Olin küll blogidest ühtteist lugenud näiteks sellest, et kannale ei tohiks maanduda, aga mulle tundus see kõik nii loomuvastane. Kuidas ma siis ei maandu kannale? Jooks on siis ju nii ebamugav!

Tegelikult algas kogu minu puudulik tehnika juba kehahoiust. Minu ebaloomuliku kössis kehahoiuga polekski saanud mugavalt päkale või pöia keskosale maanduda. Ja need kaks viga olid ainult algus, tegelikult oli mu tehnika ikka väga väga vigane. Teadmine sellest hakkas minuni jõudma selle aasta veebruaris, kui liitusin TYSKi jooksugrupiga. Juba esimeses trennis panin tähele, et kogenumad kaaslased on hoopis teistsuguse sammuga ja liiguvad edasi kuidagi loomulikult kiiremini ja kergemini. Tasapisi hakkasin nende pealt märkama, mida mina teen teisiti (valesti). Lisaks tulid abiks jooksuharjutused ja treener Mariselt saadud nipid ja nõuanded. Veelgi sain head infot TriSmile klubi poolt korraldatud traitloniseminaril, kus Priit Ailt rääkis videomaterjali näidates levinud vigadest.

Panen siia nüüd paar pilti, mis näitavad hea ja halva jooksutehnika erinevusi. 

allikas
allikas

 

allikas
allikas

 

Vale vs Õige. allikas
Vale vs Õige. allikas

 

allikas
allikas

 

Mida silmas pidada?

  • Pea olgu püsti ja pilk suunatud enda ette, mitte jalgadele.
  • Keha olgu kallutatud kergelt ettepoole (mitte vöökohast, aga hüppeliigesest alates).
  • Õlad asugu puusa kohal.
  • Ära lase õlgu “pöördesse”.
  • Keha olgu hoitud.
  • Käed liikugu paralleelselt kehaga, mitte liialt risti keha ette.
  • Ära aja ülakeha pingesse, see võiks olla võimalikult lõdvestunud, kuid siiski hoitud.
  • Ära lükka puusa ette ega taha.
  • Ära hüppa üles ja alla, ära “põrka”.
  • Pika sammu asemel tee tihedamaid samme.
  • Jalg ei tohiks maanduda kaugele enda ette. 
  • Ära maandu kannale.
  • Ära “loobi” sääri vasakule ja paremale (pärast äratõuget, kui säär on taga kõverdatud).

Loomulikult pole minu jooksutehnika nüüd ideaalne ja teen selle kallal pidevalt tööd. Kannale maandumise olen peaaegu juba suutnud ära unustada, samuti on pilk suunatud ette ja kehahoid parem. Samas “loobin” aeg-ajalt jalgu vasakule-paremale ja sellest peaksin kuidagi ikka lahti saama. Samuti võiks käte töö olla parem. Mida veel tihti enda juures märkan on see, et kui ma olen väga väsinud, siis laguneb mu jooksutehnika täielikult. Näiteks Olümpiajooksul, kus oli väga palav ja väsimus tahtis murda, oli mu jooksutehnika olematu. Tegin kõike valesti ja on üldse õnn, et kuidagi finišisse jõudsin. 

Kokkuvõttes on jooks siiski võimalus edasi liikumiseks. Selleks tuleks vähendada liikumisi üles-alla ning vasakule-paremale suundades ja liikuda edasi. Õige jooksutehnikaga on võimalik teha seda võimalikult ökonoomselt.


Kui Sina jooksed, kas sa jälgid oma tehnikat? Mida oled tehnika parandamiseks ette võtnud? 

#100blogipäeva 5/100 – Workout Week 16.–22.06.2014

Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala treeningud.

16.–22.06.2014

Esmaspäev oli puhkepäev, kuna jalad olid pärast poolmaratoni siiski veidi kanged ja väsinud.

Teisipäeval tundsin meeletut vajadust trenni teha, kuna tuju polnud eriti hea ning olin terve öö näinud (õudus)unenägusid teemal bakalaureusetöö. Kangus jalgadest polnud sugugi kadunud, aga ma vajasin teraapiat, seega suundusin hea meelega õue jooksma. Tuul oli TUGEV ning ma liikusin edasi nagu tigu. Distants: 6,4K, tempo: 7:04 min per km (aeglaaaane!). Pärast tegin veel veidi jooksuharjutusi ning sain jalad isegi lõpuks liikuma.

Kolmapäev oli üks aktiivne päev: tegin tunnikese BodyPumpi, siis rullisin ja käisin koeraga jalutamas ja õhtul kasutasin ära tunnikese päikesepaistet ja ilusat ilma (pärast mitut vihmast päeva) ning käisin veel rattaga ka sõitmas (17 km). Igati kordaläinud päev. 🙂

Neljapäeval olid jalad eelmise päeva pumpimisest (ja ikka veel ka poolmaratonist?) korralikult kanged ja valusad. Läksin kerget 45-minutilist jooksu tegema. Oi, kui raske oli. Mõtlesin ikka mitu korda, et kuidas ma küll selle poolmaratoni ära suutsin joosta, kui nüüd olen aeglane nagu tigu ning väsinud peale mõnda kilomeetrit. 😀 Jooksuharjutuste osa jätsin ära. Mida ma neid jalgu ikka piinan, kui nad mulle selgelt märku annavad, et hoopis puhkust on neil vaja. Distants: 7K, tempo: 6:26 min per km. Õhtul rullides leidsin veel parema sääreluu peal ühe eriliselt valusa koha, mis oli ka paistes. Ei olnud minu päev. 😦

Reedel puhkasin ja tahtsin minna veredoonoriks, aga kohale jõudes tuli välja, et just sellel reedel doonoreid vastu ei võetud. Mis siis ikka. Tahtsin head, tuli välja nagu alati. Tegime hoopis vennaga matka Kukruse mäe otsa, osa treppidest mäe otsa tegin jooksuga, seega sain ka pulsi korraks üles. Kokku tuli lühem 1 tunni ja 15 minuti pikkune retk. 

Laupäeval otsustasin pika jooksu kasuks. Polnud vist kõige targem otsus. Jalad olid algusest peale kinni mis kinni. Liikusin aeglaselt, umbes 7 minutit km kohta. Lootsin, et mingil hetkel lähevad jalad lahti ja samm muutub kergemaks, aga seda tunnet jäingi ootama. Sõna otseses mõttes lihtsalt kannatasin kõik 15 kilomeetrit järjest, sain veel külma tuult, palavust, vihma, päikest ja rahet. Pärast tundi ja 15 minutit jõudsin lõpuks koju, viimased kilomeetrid liikusin edasi mõttejõul ning lõpukilomeetri tempo oli (loe nüüd hoolega!) 8:15. JUBE! Ei nautinud seda jooksu ikka üldse. Kui ma enam jooksu ei naudi, on midagi valesti. Mida mu keha mulle öelda tahab? Jookse vähem, puhka rohkem.

Pühapäev oli üks mõnus kodune päev. Tegin kiire pooletunnise rattasõidu soojenduseks (õues ei sadanudki vihma!), siis otsa tunnikese Pumpi. Kükid tegin soojendusraskusega ja väljaasted ilma lisaraskuseta, hoidsin jalgu ja keskendusin tehnikale. Ülakehale kütsin aga täisraskustega ning kokkuvõttes oli mõnus trenn. 


Kokku: peaaegu 15 tundi

16.–22.06.14

  • 4 tundi kõndimist
  • 3,5 tundi rullimist
  • 3 tundi 50 minutit jooksu
  • 1 tund 15 minutit rattasõitu
  • 2 tundi BodyPumpi

15 tundi kõlab küll jube suure numbrina, aga “nipp” seisneb selles, et veidi üle poole sellest ajast oli kõndimine või rullimine. Kokku tuli 2 puhkepäeva, aga tegelikult oleks pidanud tegema neid isegi 3 või rohkem. Igapäevaelus ei tunne, et keha oleks poolmaratonist väsinud, kuid trenni tehes annab see selgelt tunda. Sellel nädalal sai ikka korralikult valesid otsuseid tehtud: teisipäeval ei oleks tohtinud veel trenni teha, kolmapäeval veel raske Pump otsa (mõistus, uuuu, kus sa oled?) ning ka eilne pikk jooks oleks vist pidanud olemata olema. Pean asju rahulikult võtma ja mitte põdema. Korralikult taastumata trennis uuesti “lammutama” hakates ei tee ma lihastele mitte kasu, vaid hoopis kahju. Tuleb asju rahulikult tunde järgi võtta.

Triatlon: vähem kui 3 nädala pärast. Jääb ainult loota, et ilm pole siis nii külm ja jube kui praegu. Peaks varsti ujumise meelde tuletama! 😀