Tervis – Lehekülg 34 – Nourish, Train & Flourish

Selle aasta alguses püstitasin ma endale avalikult siinsamas blogis 20 eesmärki. Nüüd, kui aasta lõpuni on jäänud vaid nädal, võin rahus need eesmärgid kokku võtta. Tehtud sai palju, aga kõiki eesmärke ma siiski ei täitnud. Statistika on selline: 12 eesmärki sai täiesti täidetud, 3 enam-vähem tehtud ja 5 jäi tegemata.

1. Saada bakalaureuse kraad.

Tehtud! 26. juunil sain kätte oma Bachelor of Arts diplomi.

2. Kaitsta bakalaureusetöö A-le ja saada kraad cum laude.

Feil. Bakalaureusetöö eest sain hinde B+ ning cum laudest jäin napilt ilma. Siiamaani tunnen selle üle kibestumust. 😀 😦

3. Saada TÜ magistrisse majandusteaduse erialale sisse.

Tehtud! Plaanid muutusid küll ambitsioonikamaks ja astusin sisse hoopis ingliskeelsele matemaatilise majandusteaduse erialale, kuid õpingud jätkuvad täies hoos ning sügissemester – üsna edukas muideks – on juba selja.

4. Teha läbi väiksemamahuline triatlon.

Tehtud! 12. juulil läbisin oma esimese sprinttriatloni ajaga 1:33:22.

5. Joosta poolmaraton Narva Energiajooksul.

Tehtud! 15. juunil läbisin oma esimese poolmaratoni ajaga 2:10:14. Kokku jooksin sellel hooajal 4 poolmaratoni plaanitud ühe-kahe asemel, parima aja sain SEB Tallinna Maratonilt: 2:07:12.

Fotod: erakogu, I. Avaste , K. Jahilo, K. Kroon

6. Teha trenni minimaalselt 5 korda nädalas.

Tehtud! Paar nädalat vast tuli, kus 5 treeningut täis ei saanud (taastumis- või raskemad võistlusnädalad ja reisid), aga keskmiselt sai 5 treeningtundi kuhjaga üle tehtud. Pikemalt statistikast ja numbritest juba järgmisel nädalal.

7. Mitte end vigastada.

Feil! Läbi sai elatud väike reievigastus märtsis, mis kestis umbes nädal. Aprillis ja mais olin hädas oma vasaku jala hüppeliigese piirkonnaga. Septembris lonkasin tallavigastuse pärast 2 nädalat vasakut jalga. Õnneks ei võtnud ükski vigastus mind väga pikaks ajaks rajalt maha.

8. Proovida vähemalt 3 uut treeningut.

Tehtud! Veebruaris proovisin esimest korda Fitness+’i ja Crossfitti ning Jooks-Jõud-Venitust, märtsis Fitness Intervalli, mais GRIT Strengthi, augustis Freeleticsit ja septembris YogaFunC-i. Nagu näha, siis olen olnud julge ja astunud välja oma mugavustsoonist. JJV-ga liitumine on aasta parim trennialane otsus. 🙂 Kui eelmisel aastal avastasin enda jaoks BodyPumpi, siis sellel aastal Jooks Jõud Venitus trenni.

Minu kallid JJV inimesed. :) — Minu kallid JJV inimesed. 🙂

9. Käia vähemalt kord CrossFiti trennis.

Tehtud! 22. veebruaril käisin koos Heidi ja Elariga CF-s, lisaks tegin CF-i veel ka Reebok Fitness Festivalil. Väga äge trenn!

10. Parandada oma rinnuli, selili ja krooliujumist.

Nii ja naa. Ajad on veidi paranenud, kuid eriliselt palju kiiremaks ma saanud pole, sest ujumistrennid satuvad mu kavasse üpris kaootiliselt. Puudub süstemaatilisus, puuduvad korralikud tulemused.

11. Õppida liblikstiilis ujuma.

Feil. See oli üks selline “oleks tore kui” eesmärk ning aasta jooksul polnud mul aega ega tahtmist sellega tegeleda. Kunagi saab see äkki ära õpitud, aga mitte nii pea – motivatsiooni lihtsalt selleks pole. Kui ei taha, polegi vaja. 🙂

12. Tee oma vana ratas korda.

Tehtud! Suvel nokitsesin oma ratta kallal natuke ja tegin selle linnarattale sobivaks sõiduvahendiks. Pikki maastikudistantse oma vana maastikurattaga enam läbida ei saa, aga lühemaid maid saab sõita küll. Peale selle sain endale esimese maanteeratta koolilõpukingituseks. 🙂

13. Lõpeta toidupäeviku pidamise sõltuvus (kaalu lisamata!).

Nii ja naa. Aasta algus oli totaalne katastroof: pärast Tai reisi lagunes kogu mu toitumine koost ning ülesöömisehoogude tagajärjel lisandus nädalaga (!) 3 kg. Alates sõbrapäevast üritasin alustada range LCHF-iga, kuid ka see ei õnnestunud ning 3. aprillil tegin enda jaoks suure sammu ja loobusin LCHF-ist. Ülejäänud aja aastast olen olnud kogu aeg sarnase kaalunumbri juures, pigem isegi natuke kergem. Toidupäevikut ma enam regulaarselt ei pea ja ainult vahel löön oma menüü vastavasse tarkvarasse sisse, et olla kindel, et püsin õigel teel.

14. Hoida kaalu pidevalt alla 65 kg.

Feil. Eesmärgi kirjapaneku ajahetkel enne jõule olin ma selles kaalus, aga 2014. aasta algas juba tunduvalt suurema kaaluga eelmises punktis mainitud põhjustel. Natuke olen aasta alguse seisust kergem, aga 65 kg ma kindlasti ei kaalu. Eriti õnnetu ma aga selle üle ei ole ning olen iseendaga paremates suhetes. Minu jaoks on just see väga oluline. 🙂

15. Rasvaprotsent 25% või vähem.

Feil. Ma ei tea, mis mu rasvaprotsent praegu on, aga 25% või vähem see kindlasti pole. Arenguruumi on küllaga. 😀

16. Mitte pidevalt stressata kaalu pärast.

Nii ja naa. Aasta alguses see mul kindlasti ei õnnestunud, aga alates aprillist olen stressanud kaalu pärast üha vähem. Vahel ikka põen seda numbrit, aga üldiselt olen olnud selle eesmärgi suhtes edukas.

17. Annetada verd.

Tehtud! 24. juulil käisin vennaga Ida-Viru Keskhaiglas verd annetamas.

18. Teha jõulukink võõrale inimesele / asutusele / loomadele.

Tehtud! 22. detsembril viisin Tartu koduta inimeste päevakeskusesse / öömajasse komme. Umbes 80 inimese jõulud said natuke ilusamad ja magusamad.

19. Käia välismaal puhkamas.

Tehtud! 12.–30. jaanuar käisin emaga Taimaal seljakotiga reisimas. Augustis käisin Heidil Saksamaal külas. Oli kaks väga toredat reisi. 🙂

20. Võtta asju vabamalt, mitte stressata üleliigsete asjade pärast, olla õnnelik ja rahulolev.

Tehtud! Selle aastaga olen iseendas palju uut avastanud, õppinud vähem muretsema, rohkem hetkes elama ja elu nautima. Viimase eesmärgi täidetuse üle võin eriliselt uhke olla. 🙂

Võin rahule jääda küll! Poolmaratonid ja triatlonid said ju tehtud, lisaks veel palju teisi võistlusi-eneseületusi, ülikoolikraad kätte ning omajagu reisitud. Pole ju põhjust vinguda, või kuidas? Järgmisel nädalal, ilmselt vana-aasta õhtul, võtan juba kokku selle spordiaasta numbrites. Vot see saab küll üks äge postitus olema. Ja kui te veel minu 2015. aasta eesmärke näete… Mul on palju plaanis. 😉

Viimasel ajal on niigi väga populaarne Pulleritsu spordiblogi jooksjate ringis veelgi enam kõneainet pakkunud. Kogu sotsiaalmeedia vahepeal lausa kihas arvamustest tema viimaste (2014. aasta novembri alguse) postituste kohta, mis rääkisid pikamaajooksust ja -jooksjatest. Ka mina olen sattunud suhtlusringi, kus minult nende asjade kohta arvamust küsiti. Alguses ei osanud ma selle teema kohta lihtsalt mitte midagi öelda. Põhjus on lihtne: ma lihtsalt ei loe seda blogi! Kuna aga minus suudeti tekitada huvi ja uudishimu, siis otsustasin nendele postitustele pilgu peale visata.

Njah.

Kõik need tegelased, kes läbivad maratoni üle nelja tunni, ainult kujutavad endale ette, et nad jooksevad. Nad kõigest läbivad tolle maa, ja selle läbimine ei näita mitte midagi. (P. Pullerits)

Mis ma ikka öelda oskan. 🙂 Igaühel on õigus oma arvamusele. Vahest aga peaks igaüks meist natuke rohkem mõtlema sellele, kus, kuidas ja kas üldse seda arvamust avaldada on tarvis?

Mina austan kõiki spordiga tegelevaid inimesi. Oled sa kas rattur, ujuja, triatleet, lohesurfar, sukelduja, rühmfitnessi fänn, jõusaali austaja, (kepi)kõndija või minu poolest kas või allveekabetaja, mina austan sind ikkagi. Seda enam austan ma inimesi, kes suudavad oma eesmärkidele tõeliselt pühenduda: teevad sporti regulaarselt ja/või valmistuvad võistlusteks (ja nii edasi, eesmärk on eesmärk!). Näiteks on minu arvates vägagi OK tunda respekti inimeste vastu, kes jooksevad maratoni ja mul pole vahet, kas sul kulus selleks 2,5, 3, 5 või 7 tundi. Põhiline on tunda sportimisest rõõmu. Tippsportlased, kes spordiga raha teenivad ja treenivad teistsuguste eesmärkide nimel, on muidugi eraldi teema. Aga kuna väga suur enamus sporti harrastavatest inimestest ei tee tippsporti, vaid jahivad spordiklubis või terviserajal tervist ja eelkõige emotsioone, siis ei leia ma põhjust kellegi tegevust kuidagi alavääristada. Milleks?

Kui ma jooksin poolmaratoni ajaga 2:07:12, siis tundsin ma vist küll suuremat rõõmu kui mõni olümpiamedalist. Olen harrastussportlane. Sport pakub mulle kogu aeg nii palju ilusaid tundeid: rõõmu, uhkust, eneseületusi, enesekindlust, meelerahu, kvaliteetseid vestlusi iseenda või treeningkaaslasega… Minu rõõmu see teadmine küll ei vähenda, et keegi arvab, et mind ei saa üldse jooksjaks nimetadagi, kuna ma ei suuda joosta x meetrit y ajaga. If you run, no matter how slow or fast, no matter how far or how often, you’re a runner. Nii lihtne see ongi. 🙂

Ja otsese vastusena eeltoodud Pulleritsu tsitaadile.

1. Need üle 4 tunni maratoonarid kindlasti ei kujuta endale ette, et nad jooksevad. 🙂 Nad päriselt ka jooksevad! Võib-olla mitte nii kiiresti, kui mõne inimese “definitsioon” seda nõuaks, aga nad jooksevad. 4-tunnine maraton tähendab keskmist tempot 5:41 min/km. Minu jaoks on see jooks ja väga korralik jooks. Ja paljude teiste jaoks ka.

2. Nad läbivad selle maa ja selle läbimine näitab väga palju. See näitab eneseületust. See näitab pühendumust eesmärgile. See näitab järjekindlust. See näitab iseloomu. See näitab palju tööd ja vaeva. See näitab täpselt seda, mida keegi tahab, et ta näitaks. Meil kõigil on oma põhjus, miks me maratoni jookseme või seda joosta tahame. Pole kellegi teise asi sellele põhjusele anda nime “poosetamine”.

Lõpetuseks aga tsitaat Eesti kultussarjast, mida igaüks meist oma mõtteid ja arvamusi avaldades meeles pidada võiks:

Mingisugune austus peab ikka ka olema… (A. Peterson, Õnne 13)

Olgem üksteise vastu head. Headus ei võta tükki küljest. 🙂

Rubriik: Tervis

2014. aasta eesmärkide kokkuvõte