Rubriik: Tervis

Treeningpäevik 25.11–1.12.2019

Published on by Margit Partei3 kommentaari

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Läksin varem trenni ja jooksin natuke pikemalt, kokku 45 minutit (6:48 min/km, 149 bpm). Keskmine tempo tuli 150 pulsi juures alla 7 minuti kilomeeter – justkui natuke oleks sammu edasi teinud. ÜKE osas keskendusime ikka ringtreeningu vormis kerelihastele.

Teisipäev: trennivaba. Olin tööüritustel Tallinnas.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Jalapäev. Jooks polnud enam sugugi nii kerge esmaspäeval, jälle oli see kõrgem pulss tagasi. Numbriteks tuli lõpuks 154 bpm ja 6:44 min/km. Oleks pidanud aeglasemalt jooksma. ÜKEs tegime jalapäeva: hüppenöör, väljaasted, seina ääres istumine, jalatõsted ja “astumised” kummilindiga ja puusatõsted. Kuidagi õudselt raske oli ja hallis justkui polnud üldse õhku.

Neljapäev: kerge jooks. Terve päev tundsin, et olemine on kuidagi väga õhupall: kõht oli pinges ja puhitas, raske oli olla. Läksin õhtul hästi rahulikult jooksma, kuna tavaliselt see aitab sellise õhupalli tunde osas. Jooks kulges väga kenasti: suutsin pulsi ilusti isegi alla 140 hoida, mis praeguses vormis on muidu üpris võimatu olnud, ja tempo oli seal 7:15–7:20 juures (7:18 min/km, 139 bpm). Kahjuks 2 km kandis viskas mul alakõhtu sellised valutorked, et pidin seisma jääma. Jooksin rahulikus tempos koju tagasi ja jätsin jooksu tunduvalt lühemaks, kui plaanisin.

Reede: ratas. Kuna BodyPumpi sel nädalal reede õhtul ei toimunud, siis käisime härra Jooksjaga TYSKis wattbike’i väntamas. Mu kõht oli ikka kahtlane, aga juba 20 minutit rattasõitu leevendas seda. Tahtsin lausa mõned lõigud püstises asendis sõita. Oli mõnus pingutus ja aeg läks lausa lennates. Kokku sõitsin tunni ajaga 28 km, seal sees 7×1 min mäkkeronimist. Keskmine pulss tuli 146.

Kahjuks paar tundi pärast reedeõhtust trenni tundsin ma ootamtult väga imelikku valu ja pinget oma rindkeres. Samuti valutas kael ja käsi. Ja otseloomulikult vasakul pool. 🙄 Tekkis tunne, nagu saaks ma infarkti. Pikali olla oli veel hullem kui istuda või püsti seista. Mugavat asendit polnudki. Ma ei uskunud, et mul saab midagi viga olla. Võtsin valuvaigisti sisse ja proovisin magada. Mõne tunni und ma ka sain.

Aga varahommikul seadsime suuna EMOsse, sest mul oli tunne, et ma sõna otseses suren varsti ära. Sellised jubedad valud olid täpselt vasaku rinnalihase all rinnakorvi sees. Sügavalt hingamine tegi põrguvalu. EMOs veetsime kokku üle 4 tunni. Tehti EKG, mis midagi ei näidanud ja vähemalt andis mingi teadmise, et ilmselt infarkti ma läbi elamas ei ole. Verenäidud olid korras. Arst-resident, keda ma juhuslikult kunagi ka pildistanud olen, konsulteeris ka teiste arstidega ja lõpuks oldi üksmeelel, et mul on interkostaalne neuralgia. Maakeeli roietevaheline närvipõletik.

Sain 10 päevaks kaks retseptiga valuvaigistavat rohtu, neist üks on ka põletikuvastane. Vähemalt eile oli küll tunne, et palju neist kasu pole, sest hulle valusid kannatasin ma kokku enam-vähem terve ööpäeva. Öösel sain õnneks magada ja täna tunnen end ravimite maksimumdoosi all juba palju paremini. Närvipõletiku täpset põhjust määrata polnud võimalik. Arst mainis, et ilmamuutustega ja külmas kliimas lööb see tugevamalt välja. Ja loomulikult on stress selle haiguse juures oluline faktor. Ja see asi kipub tavaliselt korduma, seega pean selleks valmis olema.

Pean lähinädalatel võtma veel rahulikumalt, sh ka füüsilist koormust madalal hoidma. Trenni lubas teha, kodus paigal istuma ma ei pea (praegu veel tahan, sest nõrk on olla), aga pean jälgima oma enesetunnet ja tegutsema ettevaatlikult ja madala pulsiga. Samuti pean perearsti kaudu minema uuesti koormustestile, et täielikult välistada igasugused anomaaliad südames ka koormuse ajal. Et saaks kindel olla.

Augustikuine põie- ja/või neerupõletik oli korralik äratus, et kõike oma elus aina minimeerida ja stressi vähendada, aga tundub, et minu tervis ja immuunsus vajavad veel kaua aega ja hoolitsust, et taastuda.

See õudne aasta võiks lõpuks läbi saada.

Tagasi teel

Published on by Margit Partei19 kommentaari

3 nädalat on möödas viimasest korrast, kui ma endast blogis või sotsiaalmeedias märku andsin. Ma läksin katki. Keha, vaim ja hing. Keha andis haigusele alla, vaim ei pidanud enam pingele vastu ja hing sai haavata, kui talle halvasti öeldi. Ma tahtsin ära. Ma pidin eemale minema, et iseend hoida. Ma ei tahtnud enam kellegi kommentaare lugeda. Ma pidin üksi olema.

Ma kirjutasin blogi ikka, aga vaid üksikutel inimestel oli siia ligipääs. Nendel, keda ma teadsin ja keda sain usaldada, et nad ei tule mulle niigi hapras seisus rohkem haiget tegema. Ma kirjutasin täitsa ausalt ja talletasin iga päev oma emotsioone ja mõtteid igal nädalal, mil ma ära olin.

Nendest postitustes – osades 1, 2 ja 3 – on ausalt ja toorelt kõik kirjas, mida ma tundsin. Mul on neid praegu endalgi valus lugeda. Sest ma olin siis nii katki ja mul oli nii valus, eelkõige minu hinges. Ega ma pole veel praegugi täiesti korras, kaugeltki mitte. On saabunud mingisugune hetkeline stabiilsus, aga kõik on veel habras: nii minu tervis kui ka minu mõttemaailm. Palun ärge kasutage seda ära.

Kes ei taha neid eeposeid lugeda, siis lühikokkuvõte:

  • Ma sain ravi, mille jooksul pidin tagasi pöörduma EMOsse, kus mulle tehti nii ultraheli kui ka kompuuter-tomograafia;
  • mu ravi ei töötanud, sest bakter oli sellele resistentne;
  • mul olid valud ja kõrvalmõjud;
  • mu peas oli pidev vaimne roller coaster, mille jooksul tundsin vaheldumisi kurbust, lootusetust, viha, hirmu, raevu, lootust, ärevust, paanikat;
  • ma ootasin analüüse;
  • ma ootasin veel analüüse;
  • ma võitlesin meditsiinisüsteemiga;
  • ma sain viimaks veel analüüse;
  • ma hakkasin vaikselt õhtuti kõndimas käima;
  • ma ootasin veel analüüside tulemusi;
  • ma sain õige, aga ohtliku ravi;
  • ma mõtlesin pikalt elu üle järele;
  • ma sain viimaks uuesti sörkima;
  • mu ravi lõppes;
  • ma sain veel analüüse;
  • ma sain arstilt loa läbida täna Tallinnas poolmaraton, mida ma, suu kõrvuni, ka tegin.

Ma olin ära. Aga on aeg tulla tagasi. On aeg loota, et ma pean vastu ja jään terveks. Minu maratonini on jäänud natuke vähem kui 3 nädalat. Ma ei tea veel, mida sealt maratonilt oodata. Rekordit igal juhul enam mitte. Esialgu alustan sellest, et ootan, et saaksin üldse sinna stardijoone taha. Siis ootan, et suudaksin selle maa läbida. Sellega mu ootused lõppevad.