Kirjutan iseendale. Et oleks meeles, mis on toimunud. Iga päev natuke. Väike timeline.

Laupäev, 17. august. Ilus hommik, kole pärastlõuna. Kell 14.45 maandusime EMOs pärast koletut punaverist põietäit Maxima WCs. Uriinianalüüs ja ägeda tsüstiidi diagnoos. Kahjuks tol hetkel mulle vereanalüüsi ega ultraheli ei tehtud. Sellest on kahju, sest ilmselt oleks praegu mitmed oleks-id olemata. Aga enam pole midagi teha. Tuletame veel meelde, et mul lubati isegi poolmaratonile minna. 🙄 Mul oli ju minimaalselt valu, seljas valusid ei olnud, palavikku ei olnud, ainult see hematuuria. Täiesti mõistetav, et põiepõletik diagnoosiks pandi ja mul minna lasti. Nad ei saanudki midagi muud karta. Veel.

Õhtul jooksin ma Rakveres poolmaratoni. Juba tund pärast finišit, kui algas tohutu iiveldus, kolm korda oksendamist ja siis veel iiveldust ja elava laiba tunnet, sain ma väga selgelt aru, milline lollus ja viga see oli. Kas ma sain enam oma otsust muuta? Ei saanud. Kas ma sain selle eest piki päid ja jalgu? Ja kuidas veel.

Pühapäev ja esmaspäev, 18.–19. august. Päevad voodis pikali. Sõin 3 korda päevas 2 NoSpa tabletti ja ühe 400 mg Ibumetini. Lisaks 2 korda päevas Berlocid ehk antibiootikumi. Tõele au andes olin ikka päris masenduses. ☹️ Eriti raske oli siis, kui härra Jooksja pühapäeva õhtul Soome tagasi pidi sõitma. Jäin üksi. Pidin kõigega üksi hakkama saama. Lahkumised ei ole kunagi lihtsad, kuigi aastate jooksul peaksin harjunud olema. Aastatega on need natuke teistmoodi, aga ikka rasked. Olin mingis päris mustas kohas.

Esmaspäeva õhtul sai mul nendest kommentaaridest, mis mulle kirjutati, küllalt.

Kui põit kergendades tuleb verd ja lähed ikka poolmaratoni jooksma, siis otsidki probleeme.

Kas sa oled kunagi kaalunud võimalust, et ehk ei materda mitte sind elu, vaid sa ise? 

Nagu kõik teised ka mainisid, ilmselget praegune plaan ei toimi.

Imelik on see, et teiste arvamuse ja soovituse peale vastad pahaselt – ma ei usu, et keegi on midagi halba mõelnud. Vastupidi, kõik su lugejad soovivad sulle vaid parimat.

Aga praegu tundub, et sa ise tekitad omale jamasid ja siis kurdad, et oled mustas augus.

Esimest korda 6 aasta jooksul panin oma blogi kinni. Hoolisin iseendast ja suletud ta saigi. Enough is enough. Igaühel on õigus oma arvamusele, tõsi. Ja mina kasutan nüüd kohe võimalust ja arvan, et tulla niimoodi ütlema inimesele, kes niigi on nii vaimselt kui ka füüsiliselt väga katki, on väga tundetu. Isegi, kui osades nendes lausetes oli terake tõtt. Tundetu ja inetu oli see ikkagi. Ma olin juba oma viga tunnistanud.

Teisipäev, 20. august. Antibiootikumikuuri 4. päev. Ei saanud öelda, et ma tunneks, et ma terve oleks – mingi pinge ja ebamugavus oli alakehas siiski sees –, aga olla oli parem, sest otsustasin proovida olla ilma valuvaigistiteta. Tohutu uni oli ainult terve päev. Ja isutus ning iiveldamine juba kolmandat päeva jutti, ilmselt AB kõrvalmõju. Päev kulges päris kenasti, kuigi voodis lamamisest oli täiesti kopp ees. Avastasin, et kiisukesel on samuti põiepõletik öösel välja löönud – milline saatuse iroonia. Vaeseke oli minu haigusest ikka päris stressis. Õnneks mul oli talle kodus rohtu.

Õhtul kella 21 ajal hakkas vasakul pool alakõhus mingi valu pihta, samuti oli vetsus vaja käia tihedalt. See valu oli täpselt selline, nagu tegeleks munasarjad millegagi. Võtsin sooja vee pudeli kaissu, NoSpad sisse ja üritasin voodis oma filmi lõpuni vaadata. Vahepeal võtsin veel ühe paratsetamooli sisse (vahelduseks ibumetiniline, et natukenegi oma magu säästa), et ehk annab valu ikka järele. Tunni aja jooksul hakkas ka vasak pool seljast valutama. Ja kehatemperatuur tõusis 37,2 peale. 😶

Meenusid laupäevase EMO arsti sõnad, et kui selg hakkab valutama ja/või tekib palavik, siis tuleb EMOsse tagasi pöörduda. Närv tuli sisse ja ärev oli olla, aga toppisin end siiski riidesse ja läksin. Veidi enne südaööd olin EMOs.

Tühjus. EMOs istusid adminn ja triaažiõde. Ootesaalis polnud mitte kedagi. Vaikus ja pimedus. Adminn kuulas mu loo ära ja vaatas sellise näoga, et ma olen mingi simulant. Miks sa tuled siia? Aga mina usaldasin oma sisetunnet. Lõpuks lõpetas ka triaažiõde oma tähtsate paberite uurimise ja hakkas minuga tegelema.

Tavaline taks: pulss, vererõhk, kehatemperatuur (36,6), regulaarsed küsimused. Sain natuke pahandada, et valuga vaid ühe, mitte kaks paratsetamooli ei võtnud. Vaatas mind nagu ehtsat simulanti, mis seal muud. Sul on valu seljas 10 palli skaalal 3 ja tuled siia? Paberil pole kirjas, et arst oleks käskinud tagasi tulla, kui tekib valu. No kurat! 🤬 Aga nii ta ütles. Andis mulle kaks valuvaigistit. Alles pärast seda, kui ta oli mu selga koputanud ja vasak pool oli valusam kui parem, muutus ta tõsisemaks. Ja sõbralikumaks.

Kutsuti valvearst. Veel küsimusi. Ei saanudki pahandada, kui tunnistasin, et mingisuguses afektiseisundis jooksin ma laupäeval poolmaratoni. Idioodiks ta ilmselt mind siiski pidas. 😅 Tore valvearst oli. Lõpuks otsustati võtta minult vereproovid ja saadeti mind ultrahelisse.

Vahepeal muudkui ootasin. Ootesaalis ja siis ultraheli ukse taga. Nägin Marleni, kes seal õena töötab. Õnneks ta ei küsinud midagi. Ma poleks suutnud nagunii rääkida.

Tuli järgmine tore arst (tegelikult arst-õppejõud), radioloog, kes mu kõhtu ja külgi päris pikalt ultraheliga uuris. Temaga suutsin isegi korraks nalja teha. Nimelt ütlesin ma midagi selle peale, kui ta väga pikalt “Hmmmmm…” ütles. Mida, ma ei mäleta, aga midagi stiilis, et see pikk hmmm küll hästi ei kõla. 🤔 Talle pakkus see nalja, kuidas ma ta kohe läbi nägin. Kell oli saanud umbes pool kaks öösel.

Tema ütles kohe, et mu vasak neeruvaagen on umbes 2 cm laienenud, mis mind päris ära ehmatas. Polegi simulant? 😅 Neerukarikate kohta kirjutati paberile stiilis pole hullu, aga 0,5 cm. Mida iganes see tähendab. Otsis tükk aega neerukive, aga ei leidnud. Küll aga mainis, et neerukivi võis kuskil olla küll. Võimalik, et väljus ise… Samuti oli väga üllatunud, et seekord mulle uriinianalüüsi ei tehtud.

Pärast ultraheli kõndisin jälle läbi tühjade koridoride tagasi ootesaali. Sinna oli tekkinud veel paar-kolm inimest. Vahepeal oli kiirabiga sisse toodud raske haige, seega kõik ootamised venisid veelgi pikemaks. Nägin järgmist tuttavat ehk Liisi, kes töötab politseis. Tema oma alatise positiivsusega küsis, kas kõik on ikka korras. Ma ütlesin, et ma ei tea veel. Nutt tuli kurku. 😢 Ma olin nii väsinud, närvis ja üksi.

Ootasin oma ultraheli ja vereproovide tulemusi, aga õde saatis mind ootamatult hoopis järgmisele uuringule: kompuuter-tomograafiasse. 😨 See võttis seest õõnsaks. Ma isegi ei julgenud küsida, miks ma sinna lähen. Kartsin vastust?

CT käis ruttu. Hoiad natuke hinge kinni, sõidad lauakese peal paar korda masinas sisse ja välja ja ongi kõik. Kõndisin jälle täielikus üksinduses ootesaali tagasi. Sinna oli jälle tekkinud tühjus ja vaikus.

Ootaja aeg on pikk. See 40 minutit kestis terve igaviku. Aga lõpuks tuli triaažiõde, paberid näpus, kes mulle teada andis, et on aeg koju minna. Leukotsüütide arv veres oli omajagu üle normi, seega keha võitles ikka veel põletikuga. Diagnoos muudeti ägedast tsüstiidist hoopis kuseteede nakkuseks täpsustamata paikmes.

“Täpsustamata paikmes”. 😕

Ei anna erilist rahu või mis. Kirjas oli, et uut või ägedat haigestumist diagnoosida ei saa. Arvati, et tegu on paraneva uroinfektsiooniga, mille paranemise lõpufaasis toimus ägenemine, kuid üldiselt ravi toimib (update 26.08: see oli bullsh*t). Minu AB-kuuri ei pikendatud, mis oli minu jaoks äärmiselt imelik, sest AB lõpus peaks ma tundma end juba väga hästi, mitte tulema laienenud neeruvaagnaga EMOsse kompuuter-tomograafiasse. 🙄 Jäänud oli ju vaid 1 päev antibiootikume.

Järgmisel päeval kodus uurides leidsin vereproovist veel sellise põletikunäitaja CRP, mis jäi küll normi piiridesse, kuid oli minu tavalistest, tervelt tehtud mõõtmistest 30 (!) korda suurem. Patsutan endale õlale, et kõik vereanalüüsid ühte Exceli tabelisse kokku kogunud olen. Igal juhul kell 3 öösel olin taksoga kodus.

Kolmapäev, 21. august. Päeva alustasin kõigi oma öösel saadud diagnooside uurimisega.

Miks mu neeruvaagen on laienenud? Kas 2 cm on palju? Kuidas seda ravida?

Kas mul võis olla neerukivi? Millest need tekivad? Milline on ravi? Mis on selle puhul keelatud?

Kuidas neerukivid on seotud põiepõletikuga?

… ja kõige taustal loomulikult vasardas mõte, millal ma jooksma tohin hakata, kas ma üldse tohin enam joosta või kui tohin, siis kas maratoniks treenimine on üldse (sel aastal) enam võimalik.

Iseenesest kõige rohkem meeldis mulle UH arst, sest tema uuris mind kõige põhjalikumalt ja püstitas neerukivi hüpoteesi ja mõtles üldiselt laiemalt. Üldiselt on vist kolm võimalust.

1. Mul tekkis bakteriaalne põieinfektsioon, mis näitas esimesi haigestumise sümptomeid reedel (väsimus, kehv enesetunne), avaldus laupäeval ja on nüüd levinud antibiootikumide mõju all olles kuidagi ülespoole suunas ehk neerude suunas, sellest neeruvaagna laienemine.

2. Mul oli neeruinfektsioon, mis näitas esimesi sümptomeid reedel väsimuse ja kehva enesetunde näol, levis suunaga allapoole, jõudes viimaks põieni ja väljendudes esiteks laupäevase hematuuriaga, siis muude põiepõletiku sümptomitega.

3. Mul oli neerukivi, mis on tekkinud pikema aja jooksul. Põhjuseid, miks see tekkida võib, on palju, näiteks see, et mulle meeldib liiga soolane toit, ma söön päris palju valgurikast toitu, ma joon aeg-ajalt liiga vähe vett, eriti trennides (halloo, kes ei kanna tihti veepudelit kaasas ja pikkadel jooksudel ei joo?). Ühel hetkel hakkas see kivi ise liikuma. Siis põhjustas neerukivi juhas “ummistuse”, mistõttu neer ei saanud tühjeneda ja tekkis neeruvaagna laienemine, kuid neerukarikad on terved. Kui ummistus viimaks liikuma sai, tuli sellega kaasa verine uriin ja kaasuv uroinfektsioon laupäeval.

Kõik need variandid on võimalikud ja keegi ei saa kunagi teadma, oli mul neerukivi, mingi muu ummistus, neeruinfektsioon või põiepõletik või mis järjekorras need põletikud tekkisid. Mulle ei tehtud kahjuks laupäeval ei vereanalüüsi, ultraheli ega CT uuringut, seega saab ainult oletada, mis juhtus.

Iseenesest see, et mul oli kõigepealt esimene sümptom selgelt nähtav hematuuria, uriiniproov näitas ainult punaseid vereliblesid, mitte ühtegi muud põiepõletiku näitajat, alles siis tekkis mõne tunni jooksul valu (kusjuures vaatamata valuvaigistitele) ja viimaks ka oksendamine, annab põhjust oletada, et see asi võis alata ka ülevalt ehk neerudest ja liikuda suunaga alla. Huvitav on ka palaviku puudumine haigestumise alguses, mis justkui annab põhjust uskuda rohkem neerukivi kui mõnd infektsiooni, seda siis haiguse alguspunktina.

Me ei saa seda kunagi teada.

Seda enam tundub mulle imelik, et kui neerust juba midagi ehk hüdronefroos leiti, ei pikendatud minu AB (Berlocid) kuuri. Diagnoos on ju “täpsustamata paikmes”, kas siis poleks loogiline eeldada hullemat ja teha ravi nö hullema variandi järgi? 🤔

Kui tegu on tsüstiidiga (põiepõletik), on ravi 3 päeva. Kui tegu on püelonefriidiga (neerupõletik), peaks olema ravi sama ravimiga 10–14 päeva. Mulle määrati 5 päeva. Ja 4. päeva lõpuks ei olnud ma veel terve, vaid uuesti EMOs, seega ma teeks omad järeldused, et vahet pole, kust see asi algas, lõpuks on asi neerus.

Millal uroloogi juurde saaks? Esimesed ajad on novembri lõpus. Pereõde polnud isegi kordusverenalüüsist järgmise nädala alguses vaimustatud, rääkimata siis saatekirja andmisest. Perearstile (asendajale) ta mind üldse näidata ei taha. Rääkimata siis minu AB-kuuri pikendamisest, millest talle 21.08 rääkisin, üheskoos mu EMO seiklustega eelmisel ööl.

Neljapäev, 22. august. Tegin kodus tolmuimejaga põrandad puhtaks, käisin poes ja apteegis probiootikume toomas ehk siis liigutasin end natuke. Vahepeal tuli tohutu väsimus jälle nagu raske tekk peale, täpselt nagu reedel enne haigust. Natuke hirmutav. 😕 Hakkasin probiootikume võtma ja valuvaigistiteta päris ka ei saanud olla. Pelgan ise väiksematki imelikku tunnet, mis kõhus või seljas on. Õhtul hakkas jälle kõht valutama, aga paremalt poolt. Õnneks jäin kiirelt magama. Uni lõõgastab lihaseid ja soe tekk on samuti abiks.

Reede, 23. august. Hommik jätkus kõhuvaluga, mis otsustas edasi üles suunas liikuda. Paar tundi oli päris kehv olla, õnneks palavikku siiski ei olnud. Ilmselt kõik antibiootikumide kõrvalmõju, kuna soolestikus on ju headele bakteritele 1-0 ära tehtud. Proovisin natuke arvutis tööd teha ja ootasin paranemist. Valu tuli muidugi veel tagasi ka, veel hullemini kui päeval, ja jätkus eri tugevusega tuttuminekuni. Koos kõhulahtisusega. Motherffffff…. 🤬 See AB kuur ja selle järelnähud.

Mõte jooksmisest tundus nagu kauge unistus, mis samas hirmutab. Kui su neerud on olnud (ilmselt) haiged ja neeruvaagen laienenud, siis kuidas sa paned nad mitu korda tugemavalt tööle, mis paratamatult füüsilise aktiivsusega kaasneb?