Mis on juhtunud? (vol 3)

Laupäev, 31. august. Minu augustikuu kilometraažiks jäi 130 km jooksu. Oleks pidanud tulema kokku 235 km. Augustis jäi tegemata 47% trennidest. Kõige tähtsamal kuul enne maratoni.

Let that sink in.

Let that REALLY sink in.

Ühtlasi algab tänasest 6 aasta jooksul pikim “vigastus”paus, ületades isegi minu sügisel läbitehtud 2-nädalast rasket mandliopist taastumise perioodi. What the actual f*ck. Inimesed ravivad tsüstiiti 3-päevase ravikuuriga. Mina olen ilmselt 3 nädalat rajalt maas. Ma ei oska isegi kirjeldada oma tundeid. Pettumus, viha, raev, masendus, kurbus. Täielik emotsioonide karussell, millest ma nii väsinud olen.

Kui ma nüüd tõesti kuni ravi lõpuni ehk reedeni ei jookse, siis tähendab see veel ca 42 kaotatud kilomeetrit. Kokku ca 150 km, mida lihtsalt pole olnud. Kui ma ka Tallinnas ei jookse (loe: sörgi), siis juba ca 175 km. Maratoniks treenima hakkasin ma muidugi juba aasta alguses, aga aktiivne treeningperiood fookusega “Margit Berliinis võimsa isikliku rekordini” algas kohe pärast jaanipäeva. Sellest hetkest kuni maratoni stardijoone taha astumiseni oleks pidanud mahtuma enam-vähem kilomeetri pealt 700 km.

150 km 700st on 21 protsenti. 175 km 700st on 25 protsenti. VEERAND trennidest on tegemata ja veel millisel perioodil. Kõige tähtsamal. VEERAND kogu mahust jääb tegemata.

Let that sink in.

Kui võtta kirvemeetodil, siis järelikult tuleb ka tulemus maratonil umbes veerandi võrra kehvem. Because what you give is what you get. See oleks siis enam-vähem ajaga 4:45. Eeldusel, et ma üldse sinna rajale saan ja selle maratoni lõpetada saan või suudan. Pole kumbki neist stsenaariumitest veel kindel.

Minu isiklik rekord on 3:51.

Pange ennast nüüd korraks minu kingadesse ja kujutage ette, et maailma kiireima rajaga maratonil, kus plaanisite joosta elu parima aja, jooksete hoopis ca TUND aega kauem. Ja siis ärge püüdke mind “lohutada”, sest siin pole sõnu, mis saaks lohutada. Don’t you even try.

… või veel vähem mulle öelda, et ma ise olen selles kõiges süüdi ja siin pole teragi ebaõnne olnud. Try me. Vaatame, mis juttu sa siis räägid, kui sinu unistused purunevad tuhandeks killuks.

Pühapäev, 1. september. Täna oleksin pidanud jooksma Pärnus oma 10 km isiklikku rekordit. Njah.  ☹️ Eile käisin taaskord oma ca 6 km ringi kõndimas. Otsustasin proovida viimase kilomeetri sörkida. Pulsi all hoidmiseks kippus tempo muidugi sinna 7:00 kanti, aga hea oli jälle joosta. Kas või natuke. Samm oli muidugi väga võõras ja lühike. Kartsin, et mu kõõlused rebenevad kohe pooleks. Kuidagi peab ju rajale tagasi saama. Mul on kopp ees niisama olemisest. Eriti, kui mul haiguse sümptomeid põhimõtteliselt juba nädal aega ei ole ja ma pean ikka paigal istuma nagu potilill.

Esimesed tsiprofloksatsiini kõrvalmõjud on ka kohal: nimelt uneraskused ja õudusunenäod. Neid olen näinud kaks ööd järjest alates esimesest tabletist. Päris jube on. Aga valin iga kell õudusunenäod nende teiste ja õudsemate kõrvalmõjude üle. Kes kaalub kunagi fluorokinoloonidel põhinevat ravi, millele on alternatiive, siis lugege seda artiklit ja mõelge uuesti: LINK. Mul kahjuks polnud erilist valikut, kuna diagnoos on siiani segane ja eri diagnoosidel ainus kattuv raviplaan on fluorokinoloonidel põhinev antibiootikumikuur.

Õhtul käisin end jälle liigutamas. Otsustasin proovida sellist süsteemi, et kilomeetri kõnnin, kilomeetri sörgin. Ega see sörkimine lihtne ei olnud, aga parem kui mitte midagi. Hoidsin pulsil silma peal. Tempost ja pulsist väga mõtet rääkida ei ole, aga statistika mõttes võib ju endale kirja panna, et jooksukilomeetrite näitajad olid:

  • 6:35, 146 bpm; 6:27, 151 bpm; 6:32, 150 bpm.

Kokku kõndisin üle 4 km ja sörkisin 3 km. Pikemalt õues viibida võib hetkel vaid õhtutundidel, et mitte saada päikesepõletust (ravimi kõrvalmõju on suurenenud tundlikkus UV kiirgusele) ja et mitte end kuumas ära kurnata. Joon rohkelt nii enne kui pärast liikumist.

Kas arst seda lubaks? Ilmselt mitte, sest tema juhiste järgi peaks ma ilmselt veel kaks nädalat ootama, st kuni ravijärgsete kordusanalüüside tulemusteni, kas olen lõplikult terve. Aga ma ei saa enam oodata. Jälgin kriitiliselt enesetunnet ja palvetan, et mu ravi toimiks.

Esmaspäev, 2. september. Sain kätte oma testribad, millega saan endale kas või iga päev uriinianalüüsi teha ja kõiki 10 näitajat jälgida. Esimese tegin niisama katsetuseks, see näitas ilusti kõik normipäraseid tulemusi. 🙂 Aga päris tõe pähe seda ei võtnud, kuna analüüs tuleb siiski anda hommikul, ilma et eelmisest õhtust saati oleks vett joonud.

Õhtul käisin end liigutamas. Alguses oli õues ikka päris soe, 24–25 kraadi. Esialgu kõndisin 2 km, siis sörkisin 2 km, siis kõndisin 1 km, sörkisin 1 km, kõndisin 1 km, sörkisin viimased 400 m koju. Pulsi all hoidmisega oli tükk tegu, eks see kuum ka mõjutas. Viimasel kolmandikul tekkis hull tuul ja tulid mustad pilved ning temperatuur langes. Nii oli ka viimasel jooksuosal enesetunne parem ja pulss madalam.

Teisipäev, 3. september. Öösel järgmine õudusunenägu, ugh. Hommikune kodune analüüs näitas, et nitritid on kadunud, juhei! See peaks tähendama, et ka bakter on surnud. Samas leukotsüütide väli päris negatiivne veel ei olnud, aga 500 asemel 25 on juba päris hea näit. Nii palju kui lugeda jõudsin, on see normaalne ja leukotsüütide kadumiseks võib isegi minna 2 nädalat pärast ravi. Vaatame. Reedel ehk ravi lõpus lähen ka Synlabi tasulist proovi andma, et natuke meelerahu saada.

Pärastlõunal 37,4. Väike test ja see näitas pH 8,0. Natuke palju. Hmm. Mis jamps see nüüd on. Kuigi enesetunne ja pH paranes paari tunniga, otsustasin sel õhtul pikutada ja mitte kõndima minna, igaks juhuks. Olgu siis kõndimisest üks puhkepäev. Mitte, et ma ei istuks/lamaks iga päev kodus, tehes vahepeal ootamist mittekannatavaid tööasju.

Kolmapäev, 4. september. 5 päeva Ciprinoli sai söödud. Hull tahtmine oli üks kerge jooks teha. Selle ma siis lõpuks, pärast 17-päevast jooksupausi ka ette võtsin. Hirm oli südames, mis saab. Põhiline, et endale liiga ei teeks. Ega keegi jooksmist mulle veel lubanud ei olnud, selle otsuse võtsin täiesti ise ja omal vastutusel vastu. Kui olin eelnevatel päevadel ellu jäänud nende tasapisi kasvanud kõnd-jooksudega, ehk kannatab ka 5 km sörkida? Olin muidugi valmis ka kõnnile ümber lülituma, kui midagi kahtlast on.

Vähemalt esialgu tundub, et kannataski. *sülitab 3 korda üle õla* Loomulikult jõin nii enne kui pärast jooksu korralikult, et jumala eest mingit veepuudust ei tekiks. Kella pealt võtsin ära kõik, mis tempot näitab, isegi kilomeetri lõpus panin ekraanile kuvama vaid distantsi ja pulsi. Tempot sain vaadata alles jooksu salvestamise järel. Et see kiirus mind ei mõjutaks ja saaksin ainult pulsi all hoidmisele keskenduda. Pidin kellal muidugi pidevalt silma peal hoidma, sest nii kui mõttesse jäin, hakkasid jalad oma harjumuspärases haiguseelses tempos liikuma ja pulss oli kohe 160+.

Lõpuks jäi “ilu”numbriteks 5,4 km, 152 bpm (natuke kõrgem, kui tahaks, aga aktsepteeritav) ja 7:03 min/km. 35 tundi taastumisaega Garmini arvutuste kohaselt. Täpselt sellisest kohast nüüd alustama peabki. Ja nagu me teame: it gets worse before it gets better. Ehk siis ilmselt paar nädalat on veel päris raske ja numbrid veel koledamad. Ja siis tuleb juba maraton. 🙄

Kui see oleks minu tavaline maraton ehk Tallinna maraton, siis ma arvan, et ma regaks end võistluselt maha ja ootaks lihtsalt järgmist aastat. Aga see on Berliin, kus mul ka parima tahtmise korral seda võimalust ei ole… Oeh.

Mul on juba oma teooriad, mida see haigus mulle õpetama tuli. Ega ma ei õpi ju enne, kui ma olen saanud oma vitsad ja kohe tõeliselt valusad vitsad. Kibemõrud vitsad kõige valusamasse kohta. Siit tuleb enda jaoks omad järeldused teha.

Neljapäev, 5. september. Viimased 3 tabletti veel süüa. Õhtul julgesin uuesti sörkima minna. Enesetunne oli joostes juba natuke rohkem tavapärane kui eelmisel korral. Kokku julgesin teha juba 7,4 km, pulss oli juba kena 149 bpm ja tempo 6:52 min/km.

Reede, 6. september. Hommikul viisin uue proovi Synlabi ja jäin vastust ootama. Minu õnneks oli selles proovis nüüd kõik korras. 🙂 Muidugi see pole veel lõplik analüüs, sest üks tuleb viia nädal pärast ravi lõppu ehk järgmisel reedel ja siis selle tulemusi ootama jääda. Hommikul võtsin sisse oma viimase Ciprinoli. Halleluujah! Probiootikume võtan veel vähemalt kuu aega edasi, kuna need 2 AB kuuri on mu kõhule kindlasti omajagu kurja teinud.

Ärevus hinges helistasin pärast analüüside tulemusi oma perearstile, et temaga nõu pidada, mida nüüd treeningute osas teha võin. Arutasime ligi 10 minutit ja kuna mu neerunäitajad vereproovis on isegi haiguse ägedas faasis korras olnud, reedene proov oli puhas ja mu enesetunne on normaliseerunud, siis lubas ta mul isegi Tallinna poolmaratonile minna. Eeldusel, et ma selle rahulikult läbin, vajadusel kõnnin või katkestan, kui enesetunne läheb liiga raskeks – täpselt seda olin ma ka ise kõige positiivsema stsenaariumina lootnud. Kujuteldamatu kui hea meel mul oli. Veel kolmapäeva õhtul nutsin kodus kibedaid pisaraid, et see imeilus Tallinna medal mul saamata jääb.

Õhtul käisin veelkord jooksmas. Tempost ma ikka veel midagi ei teadnud, sest mu kell oli ikka veel vastavalt seadistatud. Küll aga tundsin, et jalg lippab all tunduvalt kiiremini kui eelmisel õhtul ja pulss püsis üpris kenasti 150 kandis. Pigem kippus sinna 154 juurde, kui ei jälginud, aga vähemalt ei olnud kohe 160, eksole. Tegin sama 7 km ringi ja imekombel tuli 150 keskmise pulsi juures tempoks 6:19 min/km.

6:19.

6:19! 😍 Peaaegu tagasi normaalsuses? Kuidas see juba võimalik olla saab?

Haiguse tõttu jäi mul seega kokku jooksmata 120 km. 17%. See on ikka parem kui veerand.

Laupäev, 7. september. Laupäeval tegin trennivaba päeva, kuna olin juba 3 päeva järjest jooksmas käinud. Jäin ootama pühapäevast poolmaratoni (trenni).

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.