Laupäev, 24. august. Täpselt nädal haigestumisest. Mida rohkem neerukivide kohta loen, seda rohkem saan aru, et mul on olnud kõik sümptomid, kaasa arvatud see meeletu valu, mis meenutab pimesoole valu. Aga kuidas CT ega UH mul neid siis ei avastanud? AB kuur on läbi ja vahepeal tekib ikka mingi imelik suruv tunne alakorrusel, nagu peaks iga 5 minuti tagant WCs käima. Imelik. Lihtsalt imelik. Vähemalt sain lõpuks natuke valuta süüa. Kanasupp oli taevalik.

Pühapäev, 25. august. Täna oleks pidanud lõppema mu kõige olulisem treeningnädal kogu maratoniks valmistumise teekonnal. Täna oleks pidanud olema 30-kilomeetrine jooks. Tänu haigusele olen seni ilma jäänud üle 70 kilomeetrist jooksutreeningutest. See ei ole kerge tunne. Maratonini jääb 5 nädalat ja mina veel ei tea, mis minust saab. See teadmatus sööb hinge seest välja. Ma ei saa teha seda, mida ma elus peaaegu kõige rohkem armastan. Ootan nii väga jooksurajale tagasipöördumist. Nii väga.

Täna oli tervis vist peaaegu enam-vähem. Seedimine on ikka jumala sassis. Pidevalt olen nagu ümmargune õhupall, kuigi söön ju tegelikult poole vähem ja poole teadlikumalt kui varem. Loodan, et need probiootikumid varsti mõjuvad ning kõik saab korda.

Et kõigega saab kõik korda.

Esmaspäev, 26. august. Käisin hommikul vere- ja uriiniproovi andmas. Vereproov oli korras, aga uriiniproov kahjuks mitte. 😕 Näitas nitriteid, rohkelt leukotsüüte ja palju baktereid. Sain peale järgmise antibiootikumide kuuri, millise täpselt – ei selgunud, sest asendusarst unustas digiretsepti välja kirjutada ja telefoni teel õde mind harida ei osanud. Kuulsin midagi õe ja arsti omavahelises vestluses Ciprionolist – guugeldage “Cipro, tendon rupture in runners” ja laske end täiesti ära hirmutada. Jõhkrate kõrvalmõjudega ravim, eriti kui vähegi sporti teed. Bakterikülvi ka välja ei kirjutatud, kuigi ametlik ravijuhis seda tegelikult näitab. Wtf?

Polnud 8 aastat ühtegi antibiootikumi söönud, nüüd saan see-eest topelt. Trenn on keelatud. Oma peas juba kujutlesin, kuidas saan korras analüüsi vastused pärastlõunal kätte ja õhtul lähen teen kerge pooletunnise sörgi. See oli üks kurb ja raske päev. 😢 Õhtul 37,1.

Andsin oma Kahe Silla Jooksu pääsme ära. Peas kummitas mõte, et ilmselt ei tule ka Tallinnat ja keegi ei tea, mis saab Berliinist…

Teisipäev, 27. august. Õnn hakkas pöörduma. 🙂 Sammusin hommikul esimese asjana perearsti ukse taha, et uurida, miks mulle digiretsepti ei tekkinud ja miks mulle pimedalt teine raund antibiootikume välja kirjutatakse, ilma et oleks tehtud bakteriaalne uuring ehk külv. Olin valmis iseenda eest seisma, kurbusest ja haletsusest oli saanud raev ja viha. Olin nädala jooksul meeletult materjale uroinfektsioonide osas läbi töötanud ja natuke asjadest teadlik. Olin juba valmis pereõega piike murdma hakkama, kui astusin uksest sisse ja sealt vaatas mulle minu päris perearst (kes muuseas ise tegeleb pikamaajooksuga). Halleluujah! 😍 Lõpuks saan rääkida kellegagi, kes hoolib ja on väga asjalik.

Sain kogu oma loo ära rääkida ja tema esimene küsimus oli, kas mulle ikka bakterite külv ja mikrobioloogiline uuring määrati. Kui kuulis, et ei, andis kohe saatekirja näppu. Mina sain õnneks proovi ka ära viia, kuna ennatlikult olin uue proovi hommikul kaasa võtnud, sest õhtul otsustasin, et mina pimedalt järgmist ringi ABsid sööma ei hakka. Mina tahan teada haigustekitajaid ja nendele õiget ravi, mitte puusalt tulistamist. Kui pean tõesti kangeid ABsid võtma hakkama, tahan teada, et mul polnud lihtsalt muud valikut.

Rääkisime arstiga veel pikalt-laialt, mis saab edasi. Olin kohe päris hämmingus, et perearst nii täpselt uroinfektsioonidega kursis on. Ütles, et Eestis on mulle kirjutatud ravim Berlocid tihti ebaefektiivne, kuna meil paljudel inimestel selle vastu resistentsus ja seega ravi ei toimi lihtsalt. 🤷🏻‍♀️ Tema alustab alati Nitrofurantoinist – see ei ole väga hull ravim. Ciprinoli ehk selle hullu ravimi osas ei öelnud arst eriti midagi, aga mõistis mu muret seoses jooksmise ja kuu aja pärast ees ootava maratoniga väga hästi.

Ravi selgub pärast bakteriaalse külvi tulemusi. Niisama ta mulle rohtusid ei kirjuta, arvestades, et mu sümptomid hetkel kannatavad veel oodata. TÄPSELT samad mõtted, mida ma ise eelmisel õhtul mõtlesin ja millest ise paanikas olles emale telefoni teel nuuksusin. Ma olin nii õnnelik, et keegi normaalne lõpuks minu haiguslugu kuuleb ja kaasa mõtleb. Mul on ikka hea perearst. 🙂

Lõpuks andis ta mulle oma mobiili numbri, et saan temaga otse konsulteerida, kui uuringu vastused on käes. Ma tahtsin õnnest nutta. ☺️ Sest ma ei pea enam mingite asendusarstide või õdedega rääkima, kes minu taustast ega minu haigusloost suurt midagi kunagi ei tea või mäleta.

Jooksmist arst muidugi praegu ei lubanud ja soovitas ilmselt ka Tallinna poolmaraton vahele jätta 😓, sest neerud ja kuseteed on nii tundlik värk, et kui praegu ühe vale liigutuse teen, võin veel kaua selle all kannatada. Kõik oleneb sellest, kui pikk ja milline tuleb ravi ja mida näitavad kordusanalüüsid pärast seda.

Arvestades, et:

• bakterikülviga läheb aega 2 kuni 5 tööpäeva,
• ravikuur kestab ilmselt 3 kuni 7 päeva,
• ja kordusanalüüsid tulevad heal juhul 4. päeval pärast ravi,

siis minimaalselt olen ma rajalt maas veel 8 päeva. Ehk kuni 4. septembrini. Minimaalselt. Maksimaalselt… 16 päeva ehk 13. septembrini. Pray for me.

Ja tulge veel ütlema, et see ei ole ebaõnn: bakteriaalne infektsioon, haiguse allumatus antibiootikumidele, õigete uuringute eest võitlema pidamine… Kui see ei ole ebaõnn, siis mis on?

Midagi on see hull lugu tulnud mulle õpetama. Mida täpsemalt, seda saan aru ilmselt alles tulevikus.

Näidis ühe infektsiooni põhjuseks olnud bakteri antibiootikumi-resistentsusest – miks ei tohi AB-kuure kergekäeliselt ja pimedalt välja kirjutada. Foto: Alisa Marie Rothell.

Kolmapäev, 28. august. Nii tohutult tahaks jooksma minna. Tohutult. Enesetunne on juba mitu päeva täiesti tavaline. Ega saakski aru, et haige olen, kui poleks 24 tundi tagasi oma uriinianalüüsi tulemusi näinud. 🙄 Mõtlen isegi arsti keelust üleastumisele, aga tulen siis mõistusele. Kui enda olukorra hullemaks teen, siis mis?

See ka muidugi ei aita, et mõtlen kõigile nendele kordadele, ku olen näiteks nädala haige olnud ja kuidas vorm siis on kannatanud. Või sellele, kuidas ma pärast mandlioppi 2 nädalat rajalt maas olin ja siis läks kuu aega, et üldse pulss mingit koostööd tegema hakkaks. Kogu mu suur töö on raisku läinud.

Sügishooaeg lõppes enne, kui ta korralikult alatagi sai. Plaanisin Rakveres pooliku rekordit joosta või siis Tallinnas hea tulemus teha, plaanisin Jaansonil proovida 10 km rekord ikkagi kätte saada, sest Peetris jäi ju nii vähe puudu… Aga nüüd ei saa ma isegi nendele võistlustele kohale minna ja rekordid peavad jääma ootama järgmisi hooaegasid. Tahaks hingevalust karjuda.

Ma lähen Berliini. Maailma kiireim maratoni rada, kus plaanisin täita oma suure unistuse. Maraton, kuhu saamiseks peab olema loosiõnne või väga VÄGA kiired jalad. Maraton, kuhu ma pidin kaks aastat proovima, et lõpuks saada väga kalli osalustasuga koht läbi heategevuspääsmete. Ma võtsin end tõsiselt käsile ja suhtusin treeningplaani täie tõsidusega. Ma olen sellesse unistusse pannud nii palju tööd, vaeva, aega ja raha. Nüüd ma isegi ei tea, kas ma seal üldse joosta saan. Ning unistuste maratoni aeg unistuseks vaid jääbki…

Õhtul käisin tund aega kõndimas. Keskmine pulss 105, seega ei midagi pingutavat. Hea oli end liigutada. Tegi natuke meele rõõmsamaks. Jooksjaid vaatasin muidugi suure kadedusega. Üks neist kandis isegi Berliini maratoni särki.

Neljapäev, 29. august. Muudkui ootasin bakteriaalse uuringu tulemusi, neid aga ei tulnud. Meeleheide. Õhtul käisin kõndimas. Kui sain 10 sammu üle vilkuva valgusfoori sörkida, siis oli see lihtsalt maailma parim tunne.

Reede, 30. august. Terve päev refresh’isin muudkui Digilugu. Tulevad need analüüsi vastused või ei tule? Siis järsku veelkord Synlabi lehel lugedes avastasin, et:

“Verevõtupunktides tehtud mikrobioloogiliste analüüside ning Eesti isikukoodita klientide tellimuste vastused portaali ja digilugu.ee keskkonda ei liigu.”

Ffffffffuuuuu. 🤬 Kiire kõne perearstile ja natuke veel ootamist.

“Natuke”. Kirjutasin perearstile nahaalselt kell 19 veel SMSi, et kas ehk uuringu tulemused ikkagi tulid. Kell 21.30 (!) sain vastuse, et pärast arsti tööpäeva lõppu olid vastused tulnud. Oligi E.coli bakter, mis oli resistentne trimetoprimile ehk Berlocidile – seetõttu mu ravi ei toiminudki. Ta kirjutas mulle uue antibiootikumi välja: see paljukardetud Ciprinol ehk tsiprofloksatsiin. 😐 Ja lausa 7 päeva, 2 tabletti päevas. Võtsin reede õhtul esimese tableti sisse ja jäin lootma, et see ravi nüüd toimib ja et kõrvalmõjudest kõõlusepõletikku või -rebendit ei saa. Fluorokinoloonid ja Achilleuse kõõluse rebenemine on omavahel hirmutavas suhtes. Ugh.

Despite their usefulness as antibiotics, a growing body of evidence has accumulated in the peer-reviewed literature that shows fluoroquinolones can cause pathologic lesions in tendon tissue (tendinopathy). These adverse effects can occur within hours of commencing treatment and months after discontinuing the use of these drugs. In some cases, fluoroquinolone usage can lead to complete rupture of the tendon and substantial subsequent disability.

This pain is usually of a sudden onset and may be accompanied by acute signs of inflammation and swelling. Achilles tendon rupture may be preceded by pain, but half of tendon ruptures have been reported to occur without warning.

(Lewis, T., Cook, J. 2014)