3 nädalat on möödas viimasest korrast, kui ma endast blogis või sotsiaalmeedias märku andsin. Ma läksin katki. Keha, vaim ja hing. Keha andis haigusele alla, vaim ei pidanud enam pingele vastu ja hing sai haavata, kui talle halvasti öeldi. Ma tahtsin ära. Ma pidin eemale minema, et iseend hoida. Ma ei tahtnud enam kellegi kommentaare lugeda. Ma pidin üksi olema.
Ma kirjutasin blogi ikka, aga vaid üksikutel inimestel oli siia ligipääs. Nendel, keda ma teadsin ja keda sain usaldada, et nad ei tule mulle niigi hapras seisus rohkem haiget tegema. Ma kirjutasin täitsa ausalt ja talletasin iga päev oma emotsioone ja mõtteid igal nädalal, mil ma ära olin.
Nendest postitustes – osades 1, 2 ja 3 – on ausalt ja toorelt kõik kirjas, mida ma tundsin. Mul on neid praegu endalgi valus lugeda. Sest ma olin siis nii katki ja mul oli nii valus, eelkõige minu hinges. Ega ma pole veel praegugi täiesti korras, kaugeltki mitte. On saabunud mingisugune hetkeline stabiilsus, aga kõik on veel habras: nii minu tervis kui ka minu mõttemaailm. Palun ärge kasutage seda ära.
Kes ei taha neid eeposeid lugeda, siis lühikokkuvõte:
- Ma sain ravi, mille jooksul pidin tagasi pöörduma EMOsse, kus mulle tehti nii ultraheli kui ka kompuuter-tomograafia;
- mu ravi ei töötanud, sest bakter oli sellele resistentne;
- mul olid valud ja kõrvalmõjud;
- mu peas oli pidev vaimne roller coaster, mille jooksul tundsin vaheldumisi kurbust, lootusetust, viha, hirmu, raevu, lootust, ärevust, paanikat;
- ma ootasin analüüse;
- ma ootasin veel analüüse;
- ma võitlesin meditsiinisüsteemiga;
- ma sain viimaks veel analüüse;
- ma hakkasin vaikselt õhtuti kõndimas käima;
- ma ootasin veel analüüside tulemusi;
- ma sain õige, aga ohtliku ravi;
- ma mõtlesin pikalt elu üle järele;
- ma sain viimaks uuesti sörkima;
- mu ravi lõppes;
- ma sain veel analüüse;
- ma sain arstilt loa läbida täna Tallinnas poolmaraton, mida ma, suu kõrvuni, ka tegin.
Ma olin ära. Aga on aeg tulla tagasi. On aeg loota, et ma pean vastu ja jään terveks. Minu maratonini on jäänud natuke vähem kui 3 nädalat. Ma ei tea veel, mida sealt maratonilt oodata. Rekordit igal juhul enam mitte. Esialgu alustan sellest, et ootan, et saaksin üldse sinna stardijoone taha. Siis ootan, et suudaksin selle maa läbida. Sellega mu ootused lõppevad.
Nourish, Train & Flourish 
Sa oled uskumatult tubli, vapper ja sihikindel. Hoian sulle pöidlaid Berliinis! Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks ja sina oled üks väga tugev naine.
MeeldibMeeldib
Aitäh! Enam tugevamaks ei soovi saada, kui see tähendab neid “päris ära ei tapa, aga peaaegu” kogemusi. 😅
MeeldibMeeldib
Oma kiire elutempo juures ma ei pannud tähelegi, et Sind ei olnud, aga kui hea meel oli mul näha uut postitust. Lootsin vist juba tänase jooksu kokkuvõtet, aga sain hoopis nii halvad emotsioonid.. tundsin peaaegu et kõike seda, mida Sa kirjutades võisid tunda. Isegi alakõht hakkas mul selle peale valutama. Muide, mul on ka olnud põiepõletikku, mis sai vale ravi ja mille järel sain veel ühe põiepõletiku jne.. see oli kohutav. Jääb elu lõpuni vast meelde.
Aga Sa oled tubli ja ma loodan, et kõik saab korda. Analüütik, nagu Sa oled, jõuad kindlasti ka kõigi vastusteni, mis Su peas hetkel kogu selle saaga kohta on.
Ja märkasin ühte kommentaari, et tänu Sulle hakkas keegi veel jooksma.. mina ka! Peaaegu kuu aega olen juba jooksnud, tasa ja targu, niiet suur aitähh Sulle, jooksmine on mu elu hetkel nii palju ilusamaks teinud. 🙂
MeeldibMeeldib
Aitäh! Kas just kõigi vastusteni, aga vähemalt on motivatsiooni midagi teisiti teha…
Ja see viimane lõik… Mul tuleb kohe pisar silma. 🙂 Ilusat jooksuteekonda!
MeeldibMeeldib
Olgu see lohutuseks, et Jaansoni 2 silla jooksu ajal oli Pärnus vastikult palav – nii et isikliku rekordi mõtteidki ei tekkinud😊 10km rekordi saab Pärnus uuesti püüda oktoobri lõpus Rannajooksul, siis ei tohiks palavusega probleeme olla!
Edu jooksuradadele tagasitulekul ja Berliinis!
MeeldibMeeldib
Ma jätan kõik rekordite püüdmised varsti päris pikaks ajaks pausile. Annan kehale vähem piitsa, las ta puhkab natuke, et siis tugevamalt edasi minna. 🙂
MeeldibMeeldib
Tubli oled ikkagi. 3 nädalat on kahjuks liiga vähe, et mingit olulist trenni teha, keha “omastab treeningut” umbes kaks nädalat, nii et viimased kaks nädalat enne võistlust enam üle pingutada ei maksa ja pigem minna sellise vormiga nagu on. Võta seda Berliini pigem nagu preemiareisi – uus linn, uus maraton – ja läbi rõõmsa tujuga. Ja pärast seda hea juba uuele hooajale keskenduma hakata ja põhja laduma.
MeeldibLiked by 1 person
Eks ma tean seda isegi, et enam midagi suurt ära ei tee, see aeg on möödas, aga sel nädalal ehk saab veel natuke trenni teha ja järgmised kaks nädalat siis lihtsalt proovida nii, et enam hullemaks ei läheks.
Uuele hooajale keskendumise jätan vahele. Järgmine tuleb rahulikum aasta. 🙂
MeeldibMeeldib
Seni on kõik need sunnitud pausid su vormile üksnes kasuks tulnud (puhata muidu sa endal ju ei luba) – ei maksa ka Berliini päris maha kanda.
MeeldibMeeldib
Eks näis. Oleneb, kuidas defineerida kasuks tulemine. Praeguse seisu pealt all 3:51 joosta kindlasti pole võimalik. Sellega oled vist isegi Sina nõus…?
MeeldibMeeldib
3:51 oligi tegelikult anomaalia , mida ka ka päris tervena oleks nagunii raske üle joosta, ammugi mitte rahvarohkes Berliinis.
Kasu all pidasin silmas jooksukiiruse paranemist. Kas 3:51-ga lõppenud jooksule ei eelnenud untsu läinud juuli ja 10 käiku joogatundi?
MeeldibMeeldib
Anomaalia osas jään eriarvamusele. 3:51 nimel pingutasin ma teadlikult terve eelmise aasta ja eriti terve suve.
3:51 ei eelnenud untsuläinud juulit ega joogat, sest selle ma jooksin eelmisel aastal. Need kaks eelnesid 2017. aastal joostud alla 4-tunnisele maratonile.
MeeldibMeeldib
Väga õige, et avalikust sotsiaalmeediast pausi tegid. Hea meel, et sul tervis parem. Sa oled aastaid teinud kõvasti trenni ja see, et poolmaratoni läbisid võiks olla märk et ka maratoniks oled valmis.
Aga palun luba endal pärast seda ka korralikult, ilma haigusleheta, puhata..
MeeldibMeeldib
Aitäh! Puhkamine on plaani võetud. Loodetavasti saab varsti ka suurprojekt Kodu valmis ja ehk saab järgmisel aastal natuke hingata. Ja toredaid asju teha.
MeeldibMeeldib
See on küll kurb, et noor inimene on nii haige. Mina soovitan tasakesi jalutada ja joogat teha ja mediteerida kuni järgmise kevadeni ja kui tervis tagasi, alles siis jooksma hakata.
MeeldibMeeldib
Tervise seisukorras ma muidugi jooksmist esimesea küll ei süüdistaks. Pigem tuleb oma elule otsa vaadata selle pilguga, mis toimub ülejäänud 22 tundi päevast, kui ma trenni ei tee. Ma usun, et igaüks läheks katki, kui oleks viimased aastad elanud sellise tempoga nagu mina.
MeeldibMeeldib
Tere!
Kurb kuulda, et selline teekond selja taga, aga tore, et jälle kirjutad! Olen su blogi käinud ikka aegajalt lugemas ja leidnud mitmel korral motivatsiooni, et ennast jooksma vedada 🙂 jõudu!
MeeldibMeeldib
Tere! Aitäh sulle heade sõnade eest. 🙂
MeeldibMeeldib
Aitäh, et taas jälle kirjutad. Ja et jagasid ka vahepeal toimunut. Vau, see oli ikka päris karm. Selle kõige valguses on tore näha, et Sul taas on jooksurõõm ning hea meel ei sõltu üksnes tulemusest, vaid et ka võimalus üldse liikuda ja trenni teha seda pakub. Et oskad seda hinnata, see aitab kindlasti edasi. Kunagi väga ammu sattusin siia blogisse Heidi blogi kaudu, siis mingi aeg olid minu jaoks see teine tüdruk, keda mõnikord samal ajal hallis nägin ja kel ka Cortanad olid ja nii ma lugema jäin. Mulle see meeldib, et ka muudest asjadest kirjutanud oled, mitte kitsalt trennist/spordist. Eks elada tuleb nii, et endal hea, seega kui vaja, siis on igati mõistlik sotsiaalmeediast puhata vmt. Rõõmu, mitte vaid jooksuradadele, vaid kõigesse, mida ette võtad ja korda saadad. Eeskujuks ja innustuseks oled ikka, kellele sihikindluse, rekordite, arenguhüppega, kellele oskusega rasketest oludest välja tulla.
MeeldibMeeldib