Rubriik: Spordijutud

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Jooks oli rahulik ja möödus kuidagi väga kiiresti. Sisehallis on see märk sellest, et järelikult oli hea ja lihtne jooks. (4,75 km, 7:45 min/km, 143 l/min) Jõuosas saime korralikult selja-, kõhu- ja küljelihased läbi töötatud. Kolmikutes ja paarides toimivad traditsioonilised harjutused. Ja loomulikult ei saa unustada plankusid. (48 min, 112 l/min)

Teisipäev: BodyAttack. Võtsin enne hambaoppi veel viimast ja andsin endast Attackis maksimumi. Miksitud kava, seega päris põnev oli. Küll on ikka hea trenn! (60 min, 158 l/min, max 184 l/min)

Kolmapäev: trennivaba. Tarkusehamba väljatõmbamise päev. Arst otsustas, et esimesena peaks ära tõmbama ikkagi kõige lihtsama tarkusehamba, et aru saada, kuidas ma paranen. Pole mõtet riskida kohe kõige keerukama tõmbamisega. Mina usaldasin teda 100%.

Isegi sellel kõige kergemal hambal olid juured kõverad. Seda arvestades on lausa uskumatu, et ma tõmbamise ajal midagi ei tundnud (ainult ragin lõualuus on jube, aga vähemalt mitte valus), et arst hamba paari minutiga kätte sai, et haav nii minimaalne jäi (ei pidanud midagi õmblema, jee!) ja et isegi suunurk terveks jäi. Ise ma seda haava õnneks ei näe, sedavõrd viltu põse sees ja kaugel hambakaarel see hammas asus. Samal päeval võtsin kaks valuvaigistit ja hoidsin põsel jääkotti, kuid üldplaanis paranesin ruttu. Isegi paistetust ei tulnud. Alumistega saab olema keerulisem. Järgmine visiit ootab ees märtsis.

Neljapäeval, reedel ja laupäeval tundsin end päris hästi, kordagi valuvaigistit võtma ei pidanud ja haav paranes jõudsalt. Trenni igaks juhuks ei kippunud, aga kõndimas käisin. Väga okei oli.

Pühapäev: jooks. Kuna arst tegelikult lubas minna trenni juba opijärgsel päeval, kui komplikatsioone ei ole, siis ma arvasin, et kolm puhkepäeva vahel oli juba üpris turvaline aeg, et jooksma minna. Haavast enam mingit eritist ei tulnud ja elu oli igati normaalne. Jooksu ajal ei olnud lõualuus midagi tunda, see oli hea. Rohkem oli tegemist soolasopas sumpamise ja libedamatel lõikudel püstijäämisega. Aga joosta on ikka ja alati tore. 😊 (6,5 km, 7:37 min/km, 156 l/min)

Kokkuvõttes:

Jant lugu on see, et ma panin nädalaks oma spordiklubi pääsme pausile, sest ei uskunud, et pärast hambaoppi kiiremini kui nädalaga trennide juurde naasen. Võta näpust. Oleks saanud kenasti JJVsse ja Attacki naaseda, aga eks nüüd saan siis veidike rohkem õues sporti teha. Nädala lõpus olen koos härra Jooksjaga nagunii peaaegu kolm päeva Tallinnas, sest üks hull jookseb talvel Eestis maratoni.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Esmaspäevasest jooksust ei mäleta mitte midagi. Tavaline rahulik kulgemine sisehallis. (5,17 km, 7:33 min/km, 147 l/min) ÜKEs andsime kuuma seljale, kõhule ja külgedele ehk tavaline kerelihaste päev. Korralikult sai planku hoitud ja kolmikutes ringtrenni tehtud. (53 min, 119 l/min)

Teisipäev: BodyAttack. Trenn, mis kiirelt liikus lemmikute hulka. Mingite kombode juures tahtis juhe natuke kokku joosta, aga õnneks pole seal trennis kriitiline, kas alustad jooksmist või hüppamist parema või vasaku jalaga. Trenni lõpuks sai isegi põlved juba ülespoole liikuma. Kord nädalas Attacki on must-have! (56 min, 155 l/min, max 182 l/min)

Teisipäev oli ka see päev, kui kuulutati välja TYSKi kleepsumängu võitjad. Mul pidi lõug põrandale kukkuma, kui peaauhinna järel nägin enda nime. 🤩 Võitsin Elisa Elustiil Premium aastase tasuta kasutusaja ja sellega kaasas käiva geenitesti. Jään huviga ootama, mis test minu kohta ütleb ja milliseid elustiilisoovitusi selle põhjal mulle annab.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Attack on selline trenn, millele minu keha tegelikult eelistaks peale puhkepäeva, aga JJV jalapäeva vahelejätmine ei ole mõeldav. Selline kolmepäevane blokk on ka okei, eeldusel et neljapäev ja pühapäev kindlasti vabad on. Kolmapäeval kiskus jooksupulssi natuke kõrgemale, aga polnud põhjust otseselt muretseda. Hallis oli umbes mustmiljon inimest ka, kes olid kogu hapniku ära hinganud. Mina oma tervise ajalooga jälgin pulssi ikkagi kullipilgul. (4,73 km, 7:21 min/km, 152 l/min)

ÜKEs oli jalapäev, kus Treener raskusastet eelmistest nädalatest ülespoole tõi. Tavapärastele harjutustele lisandus hüppenöör ja pingile astumisteks ja väljaasteteks saime selga raskuskoti. Täpselt ei tea, aga eeldan, et 10 kilo kanti võis selle raskus olla. Holy sh*t, mis tunne oli sellega harjutusi teha ja siis see kott õlgadelt maha tõsta. Mõelda vaid, et kunagi olin ise ma samasuguse koti võrra kergem. Mis oli siis viga selle kotita joosta ja treenida? Pidingi kiirem olema. 😅 Pärast seda jalalihaste trenni olin igati valmis oma trennivabaks päevaks. (52 min, 136 l/min)

Neljapäev: trennivaba.

Reede: BodyPump. Reedel Pumpi-eelsele soojendusjooksule minnes sain aru, et midagi on väga paigast ära. Energiat ei olnud ja pulsi viskas kohe lakke. Sörkisin hästi vaikselt oma kolm kilomeetrit ära ja enesetunne paremaks ei muutunud. (3,15 km, 7:46 min/km, 152 l/min) Pumpis võtsin kohe heaga kangi palju kergemaks, kuid kahjuks jõuetus ja kõrge pulss saatis mind ka seal. Lisaks oli trennis asendustreener, seega realiseerusid kõik halvad asjad korraga. Tekkis kahtlus, et ehk on keha millegagi võitlemas. (57 min, 146 l/min)

Laupäev: matkamine. Kuna eelmine päev oli trennilainel paras katastroof, siis sai selgeks, et pika kõnd-jooksu asemel tuleb lihtsalt üks pikem rahulik kõndimine ette võtta. Päevased kuuseotsingud läksid luhta, seejärel vaatasime pärastlõunal laskesuusatamised järele ja õhtul läksime härra Jooksjaga pimedasse ja külma väikest matka tegema, et matkavarustust, eriti uusi seljakotte korralikult testida. Matkates õnneks tundsin end hästi. (10,77 km, 12:54 min/km, 112 l/min)

Pühapäev: trennivaba. Loodan, et rahulikum nädalavahetus aitas kehal taastuda ja homme on trennis kõik jälle normipärane.

Kokkuvõttes:

Järgmine nädal tuleb igas mõttes poolik, sest juba kolmapäeval ootab mind ees esimese tarkusehamba eemaldamine. Ilmselt eeldab see vähemalt nädalat trennist hoidumist, kuid see kõik selgub juba protsessi käigus. Kellel on oma isiklikku taastumise kogemust või häid nõuandeid jagada, siis kuulan huviga.