Nädala kokkuvõte 27.12.21–2.01.22

See nädal oli konkreetselt hullumeelne. Nii palju asju oli vaja ajada, et pool to-do listi on ikka tegemata. Ma pole isegi raamatupoodi jõudnud, et endale uus 2022. aasta kalendermärkmik osta! 🤯 Tuleb homme hommikul kohe minna, sest tunnen end vaatamata elektroonsetele abivahenditele (mul on kõik telefoni kalendrisse, meeldetuletustesse ja märkmetesse duubeldatud) ilma pabermärkmikuta nagu peata kana. Tööülesanded, kodused tegemised, trennid, pildistamised ja kõik muud toimetused on mul alati kalendris omal kohal kirjas. Millegipärast ühes kohas ühel paberlehel koos olles toimib asjade joonel hoidmine mul kõige paremini.

Igal juhul oli möödunud nädal trennide osas tõesti väga tagasihoidlik. Esmaspäeval ja teisipäeval taastusin veel meie pikast jõulujärgsest jooksumatkast. Süda puhkas kenasti välja ja puhkeolekupulss naases stabiilsusesse, aga süvalihas andis sellele vaatamata endast veel kuni reedeni selgelt märku. 27 kilomeetrit lumistel teedel püstipüsimist ei ole naljaasi. Kolmapäevane jooks oli mõnusalt kerge ja kiire sodistele teedele ja pingeseisundis mõistusele vaatamata. Täielik jooksurõõm. 6 km, 7:08 min/km, 150 l/min

Reedel oli käes aasta viimane päev, mis tähendas, et traditsiooniliselt saab kolm tundi järjest BodyPumpida. Süvalihas värises terve aeg nagu haavaleht, aga üldiselt oli enesetunne tugev. Jõudu jagus, surma ei saanud. Kui ma nüüd millegagi puusse ei pane, siis tehtud sai üks soojendus ja lõdvestus, kaks kõhulugu, kolm küki-, selja-, biitsepsi-, triitsepsi- ja õlalugu, neli rinnalugu ja viis (!) väljaastete lugu. Ehk siis kaheksa jalalugu. 😅 Vanad hitid ja uuemad palad. (185 min, 132 l/min) See peaks selgitama, miks ma nädalavahetusel trenni ei teinud, kuigi plaanisin korra jooksmas käia. Mul on niiiiii hull lihasvalu, et maratonijärgsed valud on sellega võrreldes käkitegu. Liigun kodus ringi nagu invaliid. Kui täna hakkab ülakeha vaikselt järele andma, siis jalad on ikka täiesti sodid. Loodame, et homseks on parem, sest siis ootab juba uus trenn.

Kokkuvõttes:

Nüüd aga peaksin hakkama eelnevat aastat ühe postitusega kokku võtma. Üldse pole seda kirjutamistuhinat, aga tuleb ette võtta, sest kus seda vaba aega enam lähiajal võtta. Homsest kuni 28. jaanuarini tuleb sellises tempos tööd vihtuda, nagu homset poleks. Mis mind uuel aastal ees ootab – küllap kirjutan oma 2021. aasta kokkuvõtte lõpus veidi ka sellest.

Nädala kokkuvõte 8.–14.02.2021

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Kuna hall oli liiga ülerahvastatud, siis ma kõndimise asemel läksin hoopis wattbike’i saali rattale. Seal oli ootamatult rahulik ja mõnus olla, aeg läks kiirelt ja saal oli minu pärast. 🙂 Väntasin umbes 40 minutit, pulssi sain hoida ülitäpselt seal, kus vaja. 18,4 km, 26,7 km/h, 134 l/min ÜKEs võtsime ikka ette kerelihased, seekord sai vanu häid topispalli harjutusi ka teha. Kõik hea nagu ikka ja alati. 44 min, 109 l/min

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: ujumine. Sel nädalal olin vist natuke paremal kellaajal basseinis, sest rahvast oli vähemalt kaks korda vähem. Alguses sain täitsa üksinda ujuda, tegin alustuseks 500 m rinnuli ja natuke kroolides rahulikumalt soojenduseks. Vasak õlg oli kuidagi kange ja kinni, oli vaja see liikuma saada. Siis tuli üks mees minuga samale rajale ja kroolides tundus ta liikuvat minuga samas tempos, seega kõik igati okei.

Mina võtsin oma 1500 meetrit krooli ette. Kuna teine ujuja oli aga vahepeal hakanud segastiili ujuma, siis ühel hetkel olin ma ta kinni püüdnud ja läksin basseini otsas temast mööda. See ilmselgelt talle ei meeldinud, sest järsku ujus ta ainult krooli ja pidi mul kogu aeg sabas püsima. 🙄 Ma siis lasin ta omakorda endast mööda, et saaksin rahulikult oma tehnikale keskenduda, mitte mingit tempot arendada, et mitte talle ette jääda. Siis loomulikult asus ta jälle rahulikumat segastiili tegema ja ma olin jälle hädas, et mitte oma sõrmedega tema varvastes kinni olla. 😅

Kui mul 1500 krooli täis sai, hakkasin ka mingit segastiili tegema, et ujun oma tunni täis ja aitab kah. Tegin 150 meetrit ära ja siis läks kaasujuja välja. Vaba rada! Suurest rõõmust ujusin 350 meetrit segamatut krooli veel. Kokku sai rekordiline 2500 meetrit. Ja ma isegi polnud väga väsinud. Vinge. 🙂 2500 m, 2:49 min/100m

Neljapäev: seljatreening. Jälle oli hea rahulik trenn ja selg sai korralikult tööd teha, ilma et pulss kuskile kõrgustesse tõuseks. 47 min, 104 l/min

Reede: trennivaba.

Laupäev: Kiidjärve-Taevaskoja-Otteni-Kiidjärve matkarada. Kaalusime mitut varianti, kus sel nädalavahetusel matkata: Kääriku, Viljandi, Taevaskoja. Lõpuks Taevaskoja võitis. Seekord otsustasime raja läbida tavapärasele vastupidises suunas ja teha Taevaskoja-Otteni 4-kilomeetrise tiiru veel põhiringile otsa. Loodus oli imeilus, puud olid lumised ja härmas, ilm oli täpselt paras ja mitte liiga tuuline. 🙂 Täiesti ideaalne. Enne viimast 5 km tegime väikse lõunapausi, mina vahetasin ülemisi kihte kuivemate vastu, sest tõusud võtavad mul siiski pulsi kõrgemaks ja higi liikuma. Viimased kilomeetrid läbisime pealampide valguses mööda Ahja jõge, kuhu oli paksule jääda rada lumest puhtaks lükatud. Väga äge. Kokku koos pausidega 5 tundi ja 18 km puhast rõõmu. 18,7 km, 12:44 min/km, 132 l/min

Tegelikult oli väljas selleks ajaks päris hämar

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Sellise nädalaga olen küll väga rahul. 🙂 See, et ma praegu üldse ei sörgi ega isegi mitte ei ürita, häirib mind küll natukene, aga ma tunnen, et see on hetkel mulle liiga raske. Ma ei taha jälle neid sümptomeid läbi elada nagu paar nädalat tagasi.

Üleeile sain kätte viimased vereanalüüside tulemused ja seal oli paar näitajat paigast ära, kuid üldsegi mitte need näitajaid, mis oleksid olnud ootuspärased. See on korraga nii hirmutav kui ka lootustandev. Nüüd jääb vaid loota, et mind veel edasi uuritakse või edasi suunatakse. Esialgu tundub, et südamehaigus võib olla hoopiski millegi muuga kaasuv sümptom, mitte põhiprobleem. Eks näis, mis saab. Meditsiiniveskid jahvatavad aeglaselt. Aga põhiline, et nad jahvatavad.