Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Olin natuke ärev, mida mu keha pärast seda jubedat võistlust joostes tunneb. Õnneks sain valida hea rahuliku grupi, kellega joosta. Tauri ja Britiga läks aeg tõeliselt ruttu ning pulss püsis õnneks kenasti madalal. Enesetunne ja isegi lihased olid imekombel väga mõnusad. Kui enne trenni oli kellal recovery time’i alles veel 50 tunni jagu, siis selle jooksuga langes see 27 tunnile. Üks ööpäev recovery time’ist korraga kadunud: see näitab, et jooks oli piisavalt rahulik, taastav. Just see, mida mul tarvis oli. 5,84 km, 7:11 min/km, 138 l/min
Pärast keskendusin lihashooldusele ja aitasin tublide jooksjate NATO testi jooksu ringe lugeda.
Teisipäev: stretching. Päris esialgne plaan nägi ette ka lühikest lõunajooksu, aga otsustasin juba pühapäevase võistluse järel, et üks lisapuhkepäev tuleb see nädal kavasse. Stretchingus kasutasime seekord venitamisel kummilinte ja see sobis mulle väga hästi. Nüüd sain isegi mina õiged lihasgrupid venima igas asendis, sest kummilint lubas asendi võtmisel olla täpselt nii, nagu mul tarvis. Mõtlesin, et peaks kodust kummilindi endaga USAsse kaasa võtma: rulli käsipagasisse ju ei mahuta.
Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Hea rahuliku trenni päev: kerge jooks ja korralik rullimine pluss venitus. Seekord jooksin natuke tempokama pundiga, kuid õnneks minu pulsile see tol päeval sobis. Imeline jooksuilm ja hea seltskond. Aeg jälle lendas ja isegi VO2max tuli 44 peale tagasi. Hakkas see tunne tulema, et olen see nädal nii vähe joosta saanud. Enne maratoni tavaline värk: ootad seda nädalat, kui maht alla läheb, ja kui ta kohal on, siis hakkad mõtlema, et tahaks rohkem joosta. 😅 6,08 km, 6:36 min/km, 149 l/min
Pärast jälle lihashooldus ja niisama tore olemine seltskonnas.
Neljapäev: trennivaba.
Reede: võistluseelne soojendus. Oi, see jooks oli korralik nali. Minu kulul. Lähen siis mina võistluseelsele soojendusele, ise jumala optimistlik: nüüd tuleb üks tõsiselt hea jooks. Oma peas meenutasin seda reedest võistluseelset soojendust enne Tallinna poolmaratoni, kui lausa lendasin rajal. Ilm oli jälle väga normaalne, tuult pole, nii palju puhkamist nädala jooksul ja kaks head jooksu seljataga.
Ja mis sai esimesel kilomeetril? Pulss liikus kiirelt 155 peale ja alla ei läinud, pigem rühkis ülespoole. 🤷🏻♀️ Täpselt sama stsenaarium, mis pühapäeval Paides. Kuskil 2 km peal isegi ühendasin pulsivöö kellast lahti, et äkki see valetab, aga ei: randmepulsiga kõik täpselt sama. Nuta või naera. Ühendasin pulsivöö uuesti kellaga kokku, midagi paremaks ei läinud, lühendasin natuke oma jooksurada ja vinnasin end kuidagi lõpuni. 5,17 km, 6:57 min/km, 153 l/min Tegin eeskujulikult võimlemised-harjutused-lahtijooksud ära, võtsin oma võistlusnumbri ja sörkisin koju ära.
Palusin kõrgemaid jõude, et äkki see vana reegel – kehv eelmise päeva soojendusel, kerge võistlusel – kehtib veel?
PS. Selle jooksuga sai lukku septembrikuu jooksukalender: 193 km. Sellega võib täiesti rahul olla.
Laupäev: Tartu Linnamaraton. Pikemalt peatselt.
Pühapäev: trennivaba.
Kokkuvõttes:
See nädal ei toonud päriselt (veel?) kohale seda lennukat, kerget, maagilist tunnet, mida iga jooksja enne maratoni ootab. Ma ei oska öelda, kas ja millal see tuleb. Igal juhul olen ma rohkem puhanud kui eelmise kahe kuu jooksul ja mu jalad on palju värskemad. Nii ju praeguses faasis peabki. Samal ajal mängib mu pulss mingeid mänge, kõikudes laiades vahemikes ilma igasuguse loogikata. Ma olen natuke ärev, sest mul on tunne, et ma jooksin nii jubedalt vähe sel nädalal. Tegelikkuses ca 34 km jooksu ei ole väga vähe. Maht tuli ca ⅓ võrra eelmisega võrreldes alla, täpselt nagu peaks. Teisipäeval lasen Herjel end ilusti poolteist tundi mudida, sest maratoninädala massaaž on alati mõjunud superhästi. Samas ootab mind ees väga pikk lennureiside päev ja üüratult suure ajavahega (8 tundi) kohanemine. Igale positiivsele leiab vastukaaluks negatiivse…
Elevus ja ärevus järgmise nädala ees on mind saatnud juba mitu päeva. Lisaks kõigele on enne reisi nii palju asju vaja tehtud saada, alates pakkimisest (kogu vajaliku käsipagasisse mahutamise väljakutse) kuni vereproovide andmiseni (mu rauakuur on lõppenud ja aeg on 6 kuu tulemustele otsa vaadata). Mul algas küll puhkus, aga to-do list ahistab tohutult. Tahaks lihtsalt aega, et natuke olla, mõelda, mõtiskleda, analüüsida. Proovin järgmisel nädalal enne ärasõitu jõuda kirjutada veel ühe maratonieelse postituse. Tahaks juba enda jaoks väikse analüüsi läbi teha nagu eelmisel aastal. Pean seda enne maratoni väga oluliseks. Kuidas ma muidu oma plaani ja mõttemaailma maratonihommikuks paika saan. See ei juhtu iseenesest. Südamehääl vajab vaikust, et kõnelda.
Chicago maratonini jääb mõned tunnid vähem kui üks nädal. See paneb mu südame kohe tõsiselt kiirelt tuksuma!
Nourish, Train & Flourish 