Halb, halvem, halvim

Jätk postitusele “Vaikus pärast tormi”.

Minu esmasest haigestumisest, st sümptomite avaldumisest möödub ülehomme 56 päeva ehk 8 nädalat. Kaks kuud olen ma olnud haige, saamata elada oma tavapärast elu. Sedasama tavapärast elu, millega arstid käsivad mul jätkata, ainult et piirates igapäevast kõndimist ja tehes mitte ühtegi minutit trenni.

Tavapärane elu, they say. Bullsh*t, ütlen mina.

Kes ei tea, algas asi tohutute valudega südames, kaelas ja käes 29. novembri viimastel tundidel. EMO diagnoosis EKG ja vereanalüüside alusel roietevahelise närvipõletiku ja 10 päeva valuvaigisteid ning trennist hoidumist. Tegin eeskujulikult selle protsessi läbi, sörkisin trennis 30 minutit ja sain mitu tundi hiljem öösel jälle valud südamesse. 17. detsembril käisin esimesel koormustestil, kus suurt midagi ei avastatud, peale kergelt anomaalse ST-kõvera. Kardioloog, arst-õppejõud, kes testi läbi viis, välistas kohe kõikvõimalikud õudsed südamehaigused.

“Te talute väga hästi koormust”.

“Kui teil oleks midagi südamega, siis see oleks koormuse ajal kohe välja tulnud.”

“Ärge muretsege, te olete nii noor, teil on kõik hästi.”

Variatsiooni taolistest mõtetest olen ma 2 kuu jooksul piisavalt kuulnud. Kui te pole päris 70-aastane ja südamehaige, ei taha teid eriti keegi tõsiselt võtta. Kui te pole sassis EKG ja infarktiga EMOsse või kiirabisse sattunud, polekski te justkui haige. Oleks see vaid nii…

Pärast esimest koormustesti diagnoosis perearst tõenäolise viirusliku müokardiidi ehk südamelihase põletiku. Vereproovid olid jälle ilusad ja korras. Nagu terve inimene. Sain neljaks nädalaks peale valu- ja põletikuravi NSAIDide näol ja juurde Preductali ehk südame”vitamiini”. Kahjuks nende toel ma terveks pole saanud. Olemine on ikka nagu Ameerika mägedel: ühel päeval tunnen end normaalselt, teisel päeval on südames ja rindkeres veider pingetunne ja ebameeldivus. Kahtlesin vahepeal isegi selles, kas ma üldse näen 2020. aastat või oma 28. sünnipäeva.

Ela siis niimoodi seda tavapärast elu. Või käi tööl. Või ole positiivne. Pole just lihtne olnud, ütleme nii.

Pärast 3-nädalast ootamist sain ma jaanuari alguses spordiarstile. Visiit kestis täpselt 8 minutit. Tulin sealt välja lootusetus südames. Imestati, miks ma kardioloogi ukse taga pole ja kuidas mulle südameuuringuteta nii tõsine diagnoosi pandi. Südamelihase põletikust taastub aasta. See võttis mul ikka seest täiesti õõnsaks. Mind kutsuti tagasi järjekordsele koormustestile, mida pidi muidugi veel kaks nädalat ootama.

Vahepeal pidasin nõu ja sain nakkusarstilt rohelise tule vaktsineerimiseks. Sai tehtud nii gripivaktsiin (sest grippi haigestumine nõrga südamega võib olla saatuslik) ja kaks vaktsiini eesootavaks reisiks. Vähemalt selles osas on nüüd rahulikum olla.

Täna oli siis käes koormustest number 2. Seekord veloergomeetril ja koos hapnikutarbimise mõõtmisega. Mul lasti seal ikka elu eest pingutada, et südant korralikult testida. Viimane koormus oli 175 vatti.

Esimene “tore” uudis, mida ma nagunii teadsin, oli see, et ma olen viimase 2 kuuga peaaegu 7 kg juurde võtnud, maandudes ülekaaluliste kategoorias. Vaatamata sellele, et olen oma toitumise ja kaloraaži jälgimise alla võtnud, liigub kaal ikka ülesmäge. Mida muud sellelt kehalt oodatagi, kui tal ju end liigutada ei lasta. Ja tõele au andes pole toiduvalikudki kaugeltki eeskujulikud olnud, eriti detsembris, kui ma ei osanud selle haiguse ja oma mõtetega kuidagi toime tulla. Praegu ma küll püüan, aga peaks veel rohkem. Muidu olen varsti tõesõna 100-kilone.

Teine ja ilmselgelt palju tõsisem “tore” uudis oli see, et minu südamefilm oli koormustesti ajal igati normaalne (see on päriselt tore), AGA minu funktsionaalsed näitajad on drastiliselt langenud. Kõige paremini iseloomustab hetkeseisu kolm numbrit.

1. Mu maksimaalne hapnikutarbimine on 29 ml/min/kg ehk langenud võrreldes kevadega 18 (!) ühikut. Absoluutarve võrreldes on langus olnud ca 33%. VO2max kõveratel on minu väärtus kategooriate “madal” ja “väga madal” vahepeal.

2. Mu aeroobne lävi on hetkel 128 bpm. Kevadel oli see 154.

3. Mu anaeroobne lävi on 160 bpm. Kevadel oli see 179.

How the mighty have fallen...

Spordiarst ütles, et müokardiidi diagnoosi ei saa tema ei kinnitada ega ümber lükata, sest kuigi südametöö oli normaalne, siis sellises mahus kõigi funktsionaalsete näitajate langus näitab, et süda on või on olnud tõsiselt haige. Kui perearst müokardiidi diagnoosis, tuleb seda diagnoosi võtta tõsiselt.

See tähendab vähemalt 6 kuud tugevat füüsilise koormuse piiramist, võimalik, et läheb ka kauem. Mainis, et sportlastel jääb selle diagnoosiga enamasti vahele 1 või 2 hooaega ja et isegi infarktist taastutakse enamasti kiiremini kui müokardiidist. Oeh.

Esialgu määras ta mulle südamehaigete taastusravi, tervelt 36 korda ehk 12 nädalat ja 3 korda nädalas. Esimesel kuul võin end füüsiliselt “koormata” ainult taastusravis ehk 30 minutit korraga ja maksimaalselt pulsiga 128 bpm. Edasi vaatab, kas tohin näiteks kõndimist kavasse veidi lisama hakata. See sõltub, kuidas mul läheb. Taastusravikuuri lõpus tuleb teha uus kardiopulmonaalne koormustest, et hinnata paranemist.

Homme lähen räägin kõik selle jutu ära ka perearstile. Spordiarst enam kardioloogiasse suunamist eriti vajalikuks ei pidanud, sest haiguse äge faas on juba mööda lastud ja kui üks arst juba raviplaani (= valuvaigistid ja taastusravi…) teeb, siis on mõistlik lasta tal toimetada. Ma küll natuke kardan, et äkki on mu südames või veresoonkonnas lisaks lihase põletikule midagi veel valesti, aga loota, et keegi selle uurimiseks mitmeid sadu eurosid Haigekassa raha tahaks kulutada, on ilmselge sinisilmsus. Üks tööealine noor lastetu ja mitte rase naine – tema on meie meditsiinisüsteemis peaaegu viimane prioriteet. Vähemasti mulje on täpselt niisugune.

Kõndisin sealt arstivisiidilt koju nagu mingi mulli sees. Ma ju teadsin, mis haigus see on ja olin omast arust sellega juba peaaegu leppinud, aga kui keegi sulle kõva häälega otse näkku ütleb, mida see sinu elu jaoks tähendab, siis raputas see ikka iga keharaku täielikult läbi. Minu elu ei jätku niipea sellisel viisil, nagu ma olin lootnud ja nagu ma olen harjunud. Kui üldse kunagi. Ning ilustamata võttes on see kõik minu enda süü.

Mis edasi? Praegu jääb üle vaid loota, et mu diagnoos tõepoolest on õige ja ma sellest jubedast haigusest ajapikku välja tulen, sh tagasilöökide ja ilma püsiva südamekahjustuseta. Lisaks mitte liiga palju mõelda ja püüda mitte iseennast selles kõiges süüdistada.

8 kommentaari “Halb, halvem, halvim

  1. Number 1 – kordamine on tarkuse ema, seega: “See on küll kurb, et noor inimene on nii haige. Mina soovitan tasakesi jalutada ja joogat teha ja mediteerida kuni järgmise kevadeni ja kui tervis tagasi, alles siis jooksma hakata.”

    Selle ma postitasin 9. septembril, 2019.

    Number 2 – kui vanemad inimesed (mina ja muud vanemad inimesed) räägivad, siis on mõtet kuulata. Seega soovitan peale südamehaigete taastusravi alustada “gentle” jooga ja mediteerimisega. Ja mitte maratonile minna.

    alla kirjutanud HL (vanem inimene)

    Meeldib

  2. Kahju kuulda, et sul paremaks ei ole läinud.
    Võibolla oleks siiski mõistlik käia kardioloogi vastuvõtul või vähemalt südame ultrahelis. Viimasele saab ka perearst sind suunata.

    Ps! Preductal on väga piiritletud näidustusega ravim ja mitte mingi vitamiin. Lisaks ka dopingunimekirjas.

    Meeldib

    1. Südame ultraheli jättis perearst hetkel taastusravi järgseks uuringuks. Täna sai temaga nõu peetud ja tundub, et teatud loogika on minu raviplaanis olemas ja nüüd tuleb lihtsalt puhata ja anda südamele rahu.

      Sellepärast ma Preductali ka nimetasin “vitamiiniks” jutumärkides, sest ma ei osanud talle paremat nime anda. Südameravim oleks tunduvalt õigem. Vabandust.

      Meeldib

  3. Tere!
    Müokardiit on tõsine haigus (ja nagu sa kirjutad mõjutab su elu korralikult). Seepärast palun kindlasti ära anna alla ja ürita saada korrektne diagnoos kardioloogilit. Perearst (isegi kui on väga pädeva inimesega tegemist) ei saa sulle seda diagnoosi anda. Kui miski muu ei ole võimalik, siis palun lase oma perearstil teha kasvõi e-konsultatsioon kardioloogile, kuhu ta kirjutab su kaebused, objektiivse leiu, koormustestide tulemused ja senise ravi. Kardiloog peab sellele kiiresti vastama ja nende andmete põhjal saab ta öelda, kas diagnoos on õige ja ravi jätkub nii, nagu perearst määras või kutsub su vajadusel Cito! oma vastuvõtule. Müokardiidi diagnoos pannakse eelkõige MRT leiu alusel. Samuti on oluline ehhokardiograafia. Äärmisel vajadusel tehakse biopsia.
    E-konsultatsioon on kõige väiksem asi, mida perearst saab teha. Ta saab teha ka Cito! saatekirja kardiloogile, sest nagu teised arstidki on öeldnud, siis müokardiidi kahtlusel on vajalik MRT kiiremas korras ära teha, sest muidu seal ei ole midagi näha.
    Usun, et kõik need tervisemured on sulle vaimselt väga koormavad, aga palun ära lepi ikkagi ainult perearsti ja spordiarsti arvamusega, kardioloogi konsultatsioon on äärmiselt vajalik.
    Samuti olen nõus eelkõnelejaga, et pikaajaline NSAID ja Preductal ei pruugi olla kõige parem sinu tervisele. Peab olea korrektne diagnoos, et noorele inimesele selline ravi peale panna.
    Südamest loodan, et sa ikkagi saad abi ja asjad lähevad paremuse poole!

    Meeldib

    1. Tere!

      Sinu kommentaar tundub igati mõistlik ja olen neid mõtteid isegi mõelnud piisavalt, aga siiani ei ole kumbki – ei perearst ega spordiarst – tahtnud mind ikkagi kardioloogi juurde suunata ja ma ei oska enam kuskile rohkem pöörduda ka. :/ Mõistus on otsas ja ei jõua enam võidelda. Tasulisse ei taha minna, sest MRT ja ehho tuleb siis ju samuti ise maksta ja need summad on juba väga suured.

      Siiani on mulle põhiliseks raviks antud lihtsalt aeg ja puhkus. Taastusravi muidugi lisaks. Preductal ka, kuigi ma ausalt öeldes ei ole aru saanud, kas see teeb mu enesetunde paremaks või halvemaks.

      Esimese koormustesti viis tegelikult läbi kardioloog ja tema pidas mind jälle igati terveks koormustesti põhjal, ei teinud juttugi, et peaks lisaks midagi uurima. Tavaline jutt, et oled noor ja talusid hästi koormust ja südamefilm korras.

      Perearst arvas, et mõte on teha koormustest ja ehho pärast taastusravisid, enne kui lubatakse mul end veidi rohkem liigutama hakata. Praegu olid mõlemad arstid pigem seda meelt, et äge faas (mis iganes haigus see siis on) on möödas, pole enam mõtet rohkem uuringuid teha. 9 nädalat juba ju möödas. Ühelt poolt saan ka sellest loogikast aru, teisalt pole mul kindlust, et see 2+3 (või ilmselt kauemgi) kuud füüsilise koormuse keeldu mu terveks ravib, juhul kui diagnoos näiteks siiski pole õige.

      Meeldib

      1. Tere!

        Su jutus on loogika. Kuigi ma jään eriarvamusele, siis nii öelda tagantjärgi targutamine ei ole ka kuidagimoodi tulus ning soovin sulle vaid jõudu ja jaksu!
        Su kodu ka lihtsalt imeline 🙂

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.