Vaikus pärast tormi

Mõtlesin pikalt, kas, kui palju ja kuidas sellest kõigest kirjutada. Otsustasin, et panen midagi siiski kirja. Et te ikka teaksite, et ma olen elus. Veel. Aga mis elu see on…

30. novembril oli ma teadupärast EMOs valudega vasakus käsivarres, kaelas ja südames. Sealt anti mulle diagnoosiks interkostaalne neuralgia ehk roietevaheline närvipõletik, kerged anomaaliad EKGs. Raviks 10 päeva 3×50 mg ketoprofeeni valu ja põletiku raviks. Lisaks juurde veel paratsetamoolil ja kodeiinil põhinev (ja kohutavat unisust tekitav) valuvaigisti, kui peaks vaja minema. Esimesed kaks päeva veetsin esialgu valudes ja seejärel enamasti magades. Ülejäänud 8 päeva ravist olin kodune. Väga vähe tööd kodust voodist või diivanilt ja ei mingit trenni.

Pärast ravikuuri tundsin end üsna normaalselt, valusid polnud 8 päeva olnud ja ettevaatlikult läksin eelmisel kolmapäeval trenni. Turvalisuse mõttes valisin teoliigutused ja sisehalli, et kui peaks midagi juhtuma, on abi lähedal. 30 minutit sörki. Ja paar jooksuharjutust. Valusid polnud.

Järgmisel varahommikul ärkasin valudega südames ning agressiivse neelupõletikuga. Võtsin oma valuvaigistid sisse, medikeerisin kurku ja nina ja seejärel magasin päeva rohtude mõju all maha. Valud läksid ära. Hirm oli aga suur ja üha enam kinnistus sisetunne, et mu diagnoos ei pruugi õige olla.

Eile käisin ära perearsti asendaja poolt määratud koormusEKG uuringul. Sisuliselt koormustest ilma hapnikutarbimiseta. ST kõver oli koormuse viimases astmes ebanormaalne. Sealne arst arvas, et sel aastal läbipõetud mustmiljon viirust ja infektsiooni on lõpuks südamele hakanud. Igasugused ateroskleroosid ja muud jubedad haigused välistas, kuid käskis tulemustega pööduda tagasi oma arsti juurde.

Perearsti ajad selleks aastaks olid täis, järgmise aasta graafikut veel polnud. Kirjutasin aga otse oma arstile ja ta palus täna enne ametlikku vastuvõttu kohale minna. Ma ei suuda kirjeldada, kui tänulik ma talle olen, et ta mulle niimoodi vastu tuli.

Plaanitud 15 minuti asemel vestlesime 40 minutit. Uuris mu EKGsid, sümptomeid ja palju muudki. Jõudis samale järeldusele, et läbipõetud viirused ja põletikud ning stress on mulle haiget teinud. Ilmselt olen ma läbi põdemas viiruslikku müokardiiti ehk südamelihase põletikku. Võimalik, et see on mul kestnud kauem, st alanud juba enne valulikke sümptomeid. Pidev kerge õhupuudus, pidev väsimus nii trennis kui ka igapäevaelus, tunne, et isegi sörkida nagu ei jaksaks, pulsianomaaliad ja võimetus näiteks Pumpis pingutada või suutmatus teha vaatamata järjepidevale harjutamisele üle 10 kätekõverduse järjest võisid olla kõik ohumärgid, et midagi on pahasti.

Sain saatekirjad edasi taastus- ja spordiarstile ning veel ühed vereproovid, et välistada reuma jmt haigused. Nende tulemusi siis ootan. Eriarstile saan 9. jaanuaril, asi seegi. Lisaks veel põletikuvastast ja südant toetavat ravi, seekord lausa 4 nädalaks. Eriti hea oleks vähemalt nädal soojas ja päikselises kohas puhata.

Senikaua on mulle ainus lubatud “sport” rahulikult ja mõõdukalt jalutamine.

Märtsikuine jooksulaager Hispaanias tuleb iseenesest mõista arsti sõnul kas ära jätta või siis kohale minna, aga ainult päikese all rahulikult puhata ja jalutamas käia. Kui saab olema ideaalne ja kiire taastumine haigusest, siis ehk saaksin seal isegi natuke kaasa teha. Aga mingit pingutamist pole mulle järgnevateks kuudeks ilmselt üldsegi lubatud.

Selline lõpp on saabunud minu 2019. aastale. Isegi veel kohutavam, kui kogu see aasta on olnud. Tõenäoliselt leinan oma identiteedi muutust veel kaua, sest viimased kolm nädalat on “Ma saan sellest jagu!” suhtumine vaheldunud pidevalt kodus nutmise ja kurbusega. Tuleb välja, et enam polegi ma jooksja. Nüüd olen ma 27-aastane südamehaige.

Loodan, et teil tulevad ilusad jõulud. Soovin teile kõigile vaid üht: et te mitte kunagi mitte ühegi haigusega, isegi mitte nohu või kergelt valusa kurguga trenni ei läheks ega end mingil moel füüsiliselt pingutaks. See ei ole seda väärt. Tõbiselt ükskõik mille muu tegemine kui puhkamine ei ole järjepidevus, tublidus, eneseohverdus või oma eesmärkide poole püüdlemine, vaid lihtlabane lollus.

Seoses selle kõigega jääb see blogi siin tükiks ajaks vaikseks. Ehk kirjutan veel viimase kodublogi loo, võib-olla võtan siin oma aasta traditsiooniliste postitustega kokku… aga ma ei hakka seda lubama, sest vähemalt praegu tahan ma vaid üht.

Vaikida.

15 thoughts on “Vaikus pärast tormi

  1. Nii kurb. Nüüd saad oma järjepidevust ja tugevust näidata sellega, et püsidki rahulikuna ja keskendud kogu täiega terveks saamisele. Ja tuled sellest jamast tugevamana välja.
    Ilusaid pühi!! Ja palju palju tervist 🙂 Uuel aastal saab ainult paremaks minna!

    Liked by 1 person

  2. Nii kurb oli seda kõike lugeda! 😦 Olen aastaid sulle mõttes kaasa elanud ja imetlenud seda kui vinge arengu sa sporditeekonnal teinud oled. Sellest kõigest eemal olemine on kindlasti väga raske ja ma mõistan, miks sa pigem tahad vaikida ja kõigest eemal olla. Küll aga tuletas see endale ka meelde, et tuleb hoolega jälgida enda tervist ja seda kui palju ma pingutan. Sulle aga head paranemist ja rahulikku jõuluaega! 🙂

    Liked by 1 person

  3. Alustasin kolm korda kommentaari, aga kuidagi ei leia õigeid sõnu. Lohutaks, kui saaks, aga ilmselt ei aita praegu muu kui ainult aeg. Pea vastu! Ja kasuta võimalust laisklema õppida 🙂

    Liked by 1 person

  4. Mina olen pidanud kahjuks alatasa kokku puutuma erinevate tervisehädadega ja tean väga hästi, mida Sa tunned. Aga usu, kõik möödub ja Sa väljud sellest tugevamalt ja targema inimesena. Võta need kuud enese harimiseks – jooksmine ei ole ainult füüsiline tegevus. Võta mõni kursus anatoomia, füsioloogia vms kohta või hakka tegema treeneri pabereid! Või tegele oma teise hobiga, fotograafiaga. Mina hea meelega oleksin selle teemalisi postitusi! Ja loomulikult kokandus – sul on nüüd nii mega äge köök, et aeg katsetada ja toidupostitused taas ellu äratada 🙂 Kuna trenn on välistatud ja jalutamine võib ajapikku ära tüüdata, siis mina käin sellistel perioodidel näiteks paaril õhtul sõbra koeraga jalutamas! Ja kui koera pole, siis varjupaiga loomad rõõmustavad jalutamise üle väga. Tallinnas on ka nt linnaorienteerumised – keegi ei käsi joosta, punkte saab võttagi ka kõndides.
    Kokkuvõttes – Sa oled nii tubli ja tragi, et suudad ka sellisest olukorrast parima võtta kui aktiivselt trenni teha ei saa. On loomulik tunda end kurvalt ja lööduna, aga kui vaja siis leia hea sõber või psühholoog, kellegagi rääkida. Mõnikord aitab minul kõva häälega oma mõtetest rääkimine ja arutamine neid teises valguses näha.
    Imelist pühadeaega!

    Meeldib

  5. Oeh, raske. Nagu Ave oma kommentaariski ütles, siis see on võimalus millegi muuga sel ajal tegeleda, nö taskulambi vihk kõrvale suunata ja mitte liialt muretseda selle pärast, mis spordis tegemata jääb, sest selle asemel saab midagi muud rõõmupakkuvat ja arendavat teha. Tuleb aktsepteerida seda, mida sa muuta ei saa. Jõudu, jaksu ja palju tervist sulle!

    Meeldib

  6. Nojah, halvasti. Aga ennast haletseda pole küll tarvis.
    Esiteks on nagunii talv ja kohe algab s.tt jooksuilm. Parim aeg sellise jama läbipõdemiseks. Oluliselt parem kui suvel. Praegu jõuad suveks ilusti paraneda ja ehk ka trennirütmi veel suve lõpuks tagasi.
    Teiseks – pikas plaanis on see 3-6 kuud trennipausi väga lühike aeg ja ei tähenda midagi. Võtad oma päevaplaani jalutuskäigud, et liigutamisharjumus säiliks ja pärast on rutiini lihtne taastada.
    Kolmandaks – kohustuslik puhkus annab aega teha midagi muud, mille jaoks seni aega ja energiat nappis.

    Meeldib

  7. On ülimalt kahju sellistest tagajärgedest kuulda, aga tuleb ilmselt õppida lahti laskma paljudest kohustustest ja ka mõningatest põhimõtetest. Ei jõua elus tegeleda kõigega. Organism andis lihtsalt viimases hädas märku, et ei ole võimalik elada kolme elu korraga: olla täiskohaga palgatöötaja, remonditööline ja sportlane. Millestki peab loobuma, aga paraku jah – loobumise hind on olnud liialt kõrge ja äärmiselt ebaõiglane. Ka mina olen mingil ajal elus üritanud teha palju asju korraga. Minule jõudis tõehetk kohale enne 40-t eluaastat, mil kartsin, et ei jõuagi 40-ni, enne lihtsalt annan otsad. Nüüd juba paar aastat olen elanud rahulikumat elu ja õppinud oma keha igat väsimusmärki pareminu tundma ja sellele reageerima. Võistlusi võtan rahulikult ilma igasugu painavate eesmärdideta, sellel vaatamata olen suutnud sel aastal pea kõikidel distantsidel joosta isikliku. Aga sina olend veel nii noor, tuled sellest kindlasti tugevamana välja ja suudad võita nii iseennast kui ka teisi. Palju jõudu, tervist ja edu Sulle uueks aastaks!

    Meeldib

  8. Seda on väga kurb lugeda! Jõudu ja jaksu nii kehale kui hingele taastumiseks. Mõistan, et raske on olla ilma millestki, mida naudid, mis on osake elust. Need kuud lähevad kiiresti sellegi poolest 🙂 Ja seda suurem rõõm on olla hiljem rajal tagasi, nautida igat kilomeetrit, pingutust ja saada uuesti parimasse vormi. Nagu eelmised kommenteerijad korduvalt soovitasid – kasuta seda aega, võta seda kui võimalust millekski muuks. Paus ei ole ju veel millegi lõpp 🙂 Võin öelda, et olen ise läbipõlemist tundnud (peaasjalikult soovist olla tööl perfektne) – algul hakkasin nagu Sinagi pidevalt haige olema, haigelt tööd edasi raiudes tekkisid vead ja see kõik keris järjest hullemaks; seejärel tekkisid vaimuga probleemid, diagnoositi ärevushäire, päris hullumeelne tunne oli. See oli läbipõlemise järgmine tase (olin toona 30). Mitte, et hirmutada tahaksin, sest kõigil läheb erinevalt, ent tahan rõhutada, et oled hetkel oma puhkamisega juba väga õigel teel – nii säästad end asjade edasisest hullemaks minekust! Ilusaid pühi ja kirjutada võib ikka 🙂

    Meeldib

  9. Kiiret taastumist! Mulje jääb tõesti, et oled asjadega üle pingutanud ja eks nüüd keha annabki märku, et võta hoog maha või muidu…
    Aga mulle jäi teine asi silma. See koht, kus sa kirjutad, et ainuke ”sport” mida sa teha tohid on kõndimine. Et ”sport”? Jutumärkides? Tõesti? Ma ei saa päris hästi aru, kuidas sa seda mõtlesid, aga minule jäi kuidagi kõndimist halvustav mulje. Ma kõnnin palju ja pean seda sportimiseks. Et siis sinu meelest see seda pole? Come on, sa kaotasid kunagi kaalu. Kas sa täna vaatad ülekaalulisi ka halvustava pilguga? Alustasid jooksmisega – kas sul oli kerge algus? Ma mõistan, et sa oled oma võimete osas väga enesekindel peale kõike saavutatut aga üleolevaks ei tohiks ka muutuda… Minule näiteks jooksmine ei sobigi, olen lugematuid kordi üritanud alustada aga vot ei sobi. Seega kõnnin pikki maid. Jälle targem, et see polegi sportimine 🙂 Ma ei taha norida, lihtsalt tahaks selgust, sest tunnen end puudutatuna. Vabandan, kui ise valesti aru sain.
    Aga siiralt – kiiret taastumist ja ära pinguta üle! Tervis on kõige olulisem vara!

    Meeldib

    1. Mulle on lubatud rahulik jalutamine ja mõõdukas koguses, mitte tempokalt kõndimine. Seetõttu ma endale lubatut ei saa spordiks pidada, sest sport ja füüsiline koormus on hetkel mulle keelatud. Kõndimist ei pea ma sugugi mitte spordiks: heas vormis olles oli tempokas kõnd minu jaoks palju raskem kui aeglane jooks, lihased jäid rohkem valusaks ja kuidagi pingutada oli vaja rohkem. Kui jätsin oma tekstis kuidagi mulje, et halvustan kõndimist, siis see ei olnud nii mõeldud ja vabandan.

      Meeldib

      1. Häid pühi!
        Ära pabista-sa saad jalad uuesti alla kiiremini kui arvatagi oskad-arstid nagu ikka kipuvad kõike üledramatiseerima ja -kindlustama.
        IMHO-hulga oma stressist saaksid maha kui sa siiski hakkaksid oma kõnde trennina logima-selle mõju treenitusele või tervisele on kaugelt suurem kui ÜKE-l, Bodypump-il või rullimisel – mis kõik on küll vajalikud asjad ja toetavad treenimist (nagu ka saun, massaaz,venitamine või iluprotseduurid) aga eraldivõetuna on neid raske treeninguks pidada.

        Meeldib

    2. Jooksmine ei sobi ?!
      No ei ole sellist asja kui just suurt ülekaalu või mingit anatoomilist iseärasust küljes pole, eriti veel kui oled omale pikkade käikudega juba korraliku aeroobse baasi ladunud. Hakka oma käikudesse järk-järgult lisama esialgu vaid 1 minutilisi rahulikke sõrgilõike – kevadel lidud juba nagu gasell 🙂

      Meeldib

  10. Tead, ma ütleks ka, et ära viska püssi põõsasse. Usu mind või vaata mind? 😀 Loomulikult tuleb terveks saada ja anda aega endale puhata ja kõik see on ülivajalik aga sa tuled kindlasti tagasi ja hindad seeläbi sportimist palju enam 🙂 Jällegi, usu mind. Mäletan nii selgelt kuidas vaatasin treenivaid inimesi ja okas oli südames ja teinekord tuli klomp kurku, et mina ei saanud. Aga peale tervenemist step by step saab tagasi tulla ja siis see rõõmujoovastus esimestes kilomeetritest on sõnuseletamatu. Ausalt ka 🙂 Kiiret taastumist ja meeleolukat uut aastat 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.