Uue normaalsuse otsingud

Ma olen viimased 7 kuud – tegelikult peatselt juba isegi terve aasta đŸ€Ż alates esimestest suurematest terviseriketest – oodanud tagasi oma normaalset elu. KĂŒsinud endalt nĂ€iteks selliseid kĂŒsimusi nagu: “Millal ma oma elu tagasi saan?”, “Millal see jama need jamad lĂ”pevad?”, “Millal kĂ”ik vanaviisi olema saab?”. Viimased jooksuliigutused PĂŒhajĂ€rve kĂŒngaste vahel tĂ”id viimaks lĂ”pliku mĂ”istmise, et vastus kĂ”igile neile kĂŒsimustele on ĂŒks.

Mitte kunagi.

Mul ei ole vĂ”imalik kuidagi seda etappi oma elust vĂ€lja lĂ”igata ja lĂ”ikekohast sujuvalt jĂ€tkata. Naiivne on loota, et kogu see saaga ei jĂ€ta minusse igaveseks omi jĂ€lgi maha. Ma ei rÀÀgi siinkohal vaid fĂŒĂŒsilistest tagajĂ€rgedest, millega tuleb mul ilmselt kogu ĂŒlejÀÀnud elu rinda pista. Keegi ei saa mulle kinnitada, et ma kunagi enam pĂ€riselt valuvabaks saan. On vĂ€gagi vĂ”imalik, et isegi kui mind Ă”nnistatakse vĂ”imalusega kunagi uuesti pĂ€riselt joosta – joosta oma rÔÔmuks, joosta maratone, joosta kas vĂ”i natukenegi –, tunnen ma sĂŒmptomeid siin-seal aeg-ajalt ikka edasi. Aga: isegi kui juhtub ime ja mu keha paraneb, nagu poleks midagi halba vahepeal olnudki, siis mina ise ei unusta ju kunagi.

Ma jÀÀn alatiseks mĂ€letama, mis minuga juhtus. SĂŒdamehaigus ei ole midagi sellist, mille sa lĂ€bi pĂ”ed ja unustad. LĂ€hed eluga edasi, nagu midagi poleks juhtunud. VĂ”ib-olla sina suudad, aga mina ei suuda. See peatĂŒkk ei kustu. See jÀÀb minuga. Ma mĂ€letan ja ma ei unusta. Mitte kunagi. Minu ainus lootus on, et see mure tervise pĂ€rast kahaneb ĂŒhel hetkel piisavalt vĂ€ikseks, et teda pole enam nii raske endaga kaasas kanda. Mure – see on kĂ”ige suurem koorem, mis vĂ€sitab kĂ”ige rohkem.

Ma tunnen, et ma olen viimase aastaga saanud uueks inimeseks. Minus eneses on toimunud seesugune fundamentaalne nihe, mida on isegi raske kirjeldada. Harjumused, vÀÀrtushinnangud, mĂ”tted ja teod. Kohati tunnen ma lausa vĂ€ikest eksistentsiaalset kriisi peale kippumas. Kui ma pole enam see, kes ma olin varem, siis kes olen ma nĂŒĂŒd vĂ”i kelleks olen ma saamas?

Kui varasemalt oli mul nii raske, peaaegu et vĂ”imatu puhata ja (minu kunagise definitsiooni kohaselt) lausa laiselda, siis enam mul sellega erilisi probleeme ei ole. Tsiteerides klassikuid: doing nothing doesn’t serve for nothing. Ma ei taha enam sama intensiivsusega ja samas mahus ringi tormata. See lihtsalt ei ole seda vÀÀrt. Mitte ĂŒheski eluvaldkonnas.

Ma saavutan vĂ€hem ja mu kĂ”rge saavutusvajadus karjub mulle seejuures kĂ”rva. Ma teenin vĂ€hem raha ja see tekitab minus pidevalt Ă€revust. Ma kaotan sĂ”pru, sest meie ĂŒhisosa on kokku kuivanud. Ja nii edasi. Tavaline FOMO – fear of missing out ehk ilmajÀÀmise hirm. Ei ole hea tunne. Aga kas oli parem tunne oma vana mina ja FOMO poolt juhituna tippkiirusel pĂ”levasse majja kihutada ja elusalt pĂ”leda?

Ei olnud.

28-aastaselt sain ma teada, mida tĂ€hendab tĂ”siselt karta oma tervise ja elu pĂ€rast. 28-aastaselt sain ma teada, mis on tĂ€ielik ja pĂ”hjalik lĂ€bipĂ”lemine. 28-aastaselt sain ma teada, et kĂ”ik olnud mured on toonud mulle pĂ€he esimese halli juuksekarva. Minu enda teod ja veidike ebaĂ”nne viisid mu sellesse seisu, kus ma olin. Olen veidike tĂ€nagi. Isegi kui ma polnud ise selles sĂŒĂŒdi, sest talitasin ainult oma parima Ă€ranĂ€gemise jĂ€rgi, on minu vastutus selle seisuga midagi ette vĂ”tta, vigadest Ă”ppida ja elada edasi paremini. Sest see on minu elu, minu otsused ja minu vastutus.

Kui oled nii harjunud vanast kinni hoidma, on lahtilaskmine keeruline ĂŒlesanne. Kui lihtne ja pealtnĂ€ha turvaline on kĂ€ia mööda vanu ja tuttavaid radu, isegi kui oled seal Ă”nnetu ja sul on valus. KĂ”ige hullem: kui ĂŒhel hetkel enam arugi ei saa, kui valus ja kui Ă”nnetu see tee on. Elu lĂŒkkas mu vanadelt rööbastelt kraavi. Kukkumine oli valus, oi kui valus. Rong sĂ”itis Ă€ra. Ma olen viimaks pĂŒsti tĂ”usnud ja tolmu maha pĂŒhkinud. Alanud on uue normaalsuse otsingud.

3 kommentaari “Uue normaalsuse otsingud

  1. KĂ”rvalseisjana nĂ€en seda nii, et Sul olid omad Ă”ppetunnid, mida lĂ€bida. Äratus. Oli vaja midagi, et Sa tuleksid sealt rattalt maha, sest elus on ka muud. Õpid Ă€ra, teed rahu ja saad edasi liikuda. MĂ€letada ikka vĂ”ib, Sa nĂ€ed, millest oled lĂ€bi tulnud, aga tunne lase lahti (kergem öelda, kui teha… aga usu, see on vĂ€ga vajalik).
    Sa oled siin ja praegu. Oma tulevikku lood Sa praegusel hetkel, ela hetkes. KÔik loksub paika.
    Ja kui kiirustamata kulgeda, siis nĂ€eb rohkem pisiasju ja saab nendest rÔÔmu tunda. HĂ€rra on Sul ka Eestis nĂŒĂŒd, nautige 🙂
    .. ja vahel vana asi tagasi saades selgub, et see polegi enam pĂ€ris see, mis see oli. KĂ”ik muutub meie ĂŒmber kogu aeg, iga hetk muutub. Muutuvad prioriteedid ja see, mida tahad saavutada, vĂ”ivad ka muutuda sĂ”brad, muutub raha vÀÀrtus… See on okei, tegelikult on see okei.

    PÀikest ja sÀra Sulle.

    Meeldib

  2. Aitab ainult ĂŒks – aeg.
    Mul endal lĂ”i vĂ€lja (kui nii öelda) epilepsia, paar aastat tagasi, teise raseduse ajal. Oli ikka hirmus raske.. miks mina? mismoodi mina? see ei ole ju pĂ€riselt? jne.. rohtude söömine, pidev enese jĂ€lgimine ja analĂŒĂŒs (et millest-millega seoses-mille tagajĂ€rjel). TĂ€naseks 2,5a möödas ja hakkan vaikselt nagu leppima selle “uue eluga”, nii nĂŒĂŒd ongi. Ema ĂŒtles mulle kohe – kas langed kriisi vĂ”i lepid. Sellega saab ka ju edukalt elada.(Tal sama haigus).
    Ja samuti oli nagu wake-up-call, et rapsida enam ei saa, kĂ”ike peab mĂ”istusega vĂ”tma. Ühel hetkel see kandem muutub tĂ”esti ka kergemaks ja juba leidub pĂ€evi, kus sellele enam ei mĂ”tlegi.
    Sulle soovin edukat teekonda kohanemisel ja leppimisel. 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

TÀida nÔutavad vÀljad vÔi kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.