Uue normaalsuse otsingud

Ma olen viimased 7 kuud – tegelikult peatselt juba isegi terve aasta 🤯 alates esimestest suurematest terviseriketest – oodanud tagasi oma normaalset elu. Küsinud endalt näiteks selliseid küsimusi nagu: “Millal ma oma elu tagasi saan?”, “Millal see jama need jamad lõpevad?”, “Millal kõik vanaviisi olema saab?”. Viimased jooksuliigutused Pühajärve küngaste vahel tõid viimaks lõpliku mõistmise, et vastus kõigile neile küsimustele on üks.

Mitte kunagi.

Mul ei ole võimalik kuidagi seda etappi oma elust välja lõigata ja lõikekohast sujuvalt jätkata. Naiivne on loota, et kogu see saaga ei jäta minusse igaveseks omi jälgi maha. Ma ei räägi siinkohal vaid füüsilistest tagajärgedest, millega tuleb mul ilmselt kogu ülejäänud elu rinda pista. Keegi ei saa mulle kinnitada, et ma kunagi enam päriselt valuvabaks saan. On vägagi võimalik, et isegi kui mind õnnistatakse võimalusega kunagi uuesti päriselt joosta – joosta oma rõõmuks, joosta maratone, joosta kas või natukenegi –, tunnen ma sümptomeid siin-seal aeg-ajalt ikka edasi. Aga: isegi kui juhtub ime ja mu keha paraneb, nagu poleks midagi halba vahepeal olnudki, siis mina ise ei unusta ju kunagi.

Ma jään alatiseks mäletama, mis minuga juhtus. Südamehaigus ei ole midagi sellist, mille sa läbi põed ja unustad. Lähed eluga edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Võib-olla sina suudad, aga mina ei suuda. See peatükk ei kustu. See jääb minuga. Ma mäletan ja ma ei unusta. Mitte kunagi. Minu ainus lootus on, et see mure tervise pärast kahaneb ühel hetkel piisavalt väikseks, et teda pole enam nii raske endaga kaasas kanda. Mure – see on kõige suurem koorem, mis väsitab kõige rohkem.

Ma tunnen, et ma olen viimase aastaga saanud uueks inimeseks. Minus eneses on toimunud seesugune fundamentaalne nihe, mida on isegi raske kirjeldada. Harjumused, väärtushinnangud, mõtted ja teod. Kohati tunnen ma lausa väikest eksistentsiaalset kriisi peale kippumas. Kui ma pole enam see, kes ma olin varem, siis kes olen ma nüüd või kelleks olen ma saamas?

Kui varasemalt oli mul nii raske, peaaegu et võimatu puhata ja (minu kunagise definitsiooni kohaselt) lausa laiselda, siis enam mul sellega erilisi probleeme ei ole. Tsiteerides klassikuid: doing nothing doesn’t serve for nothing. Ma ei taha enam sama intensiivsusega ja samas mahus ringi tormata. See lihtsalt ei ole seda väärt. Mitte üheski eluvaldkonnas.

Ma saavutan vähem ja mu kõrge saavutusvajadus karjub mulle seejuures kõrva. Ma teenin vähem raha ja see tekitab minus pidevalt ärevust. Ma kaotan sõpru, sest meie ühisosa on kokku kuivanud. Ja nii edasi. Tavaline FOMOfear of missing out ehk ilmajäämise hirm. Ei ole hea tunne. Aga kas oli parem tunne oma vana mina ja FOMO poolt juhituna tippkiirusel põlevasse majja kihutada ja elusalt põleda?

Ei olnud.

28-aastaselt sain ma teada, mida tähendab tõsiselt karta oma tervise ja elu pärast. 28-aastaselt sain ma teada, mis on täielik ja põhjalik läbipõlemine. 28-aastaselt sain ma teada, et kõik olnud mured on toonud mulle pähe esimese halli juuksekarva. Minu enda teod ja veidike ebaõnne viisid mu sellesse seisu, kus ma olin. Olen veidike tänagi. Isegi kui ma polnud ise selles süüdi, sest talitasin ainult oma parima äranägemise järgi, on minu vastutus selle seisuga midagi ette võtta, vigadest õppida ja elada edasi paremini. Sest see on minu elu, minu otsused ja minu vastutus.

Kui oled nii harjunud vanast kinni hoidma, on lahtilaskmine keeruline ülesanne. Kui lihtne ja pealtnäha turvaline on käia mööda vanu ja tuttavaid radu, isegi kui oled seal õnnetu ja sul on valus. Kõige hullem: kui ühel hetkel enam arugi ei saa, kui valus ja kui õnnetu see tee on. Elu lükkas mu vanadelt rööbastelt kraavi. Kukkumine oli valus, oi kui valus. Rong sõitis ära. Ma olen viimaks püsti tõusnud ja tolmu maha pühkinud. Alanud on uue normaalsuse otsingud.

3 kommentaari “Uue normaalsuse otsingud

  1. Kõrvalseisjana näen seda nii, et Sul olid omad õppetunnid, mida läbida. Äratus. Oli vaja midagi, et Sa tuleksid sealt rattalt maha, sest elus on ka muud. Õpid ära, teed rahu ja saad edasi liikuda. Mäletada ikka võib, Sa näed, millest oled läbi tulnud, aga tunne lase lahti (kergem öelda, kui teha… aga usu, see on väga vajalik).
    Sa oled siin ja praegu. Oma tulevikku lood Sa praegusel hetkel, ela hetkes. Kõik loksub paika.
    Ja kui kiirustamata kulgeda, siis näeb rohkem pisiasju ja saab nendest rõõmu tunda. Härra on Sul ka Eestis nüüd, nautige 🙂
    .. ja vahel vana asi tagasi saades selgub, et see polegi enam päris see, mis see oli. Kõik muutub meie ümber kogu aeg, iga hetk muutub. Muutuvad prioriteedid ja see, mida tahad saavutada, võivad ka muutuda sõbrad, muutub raha väärtus… See on okei, tegelikult on see okei.

    Päikest ja sära Sulle.

    Meeldib

  2. Aitab ainult üks – aeg.
    Mul endal lõi välja (kui nii öelda) epilepsia, paar aastat tagasi, teise raseduse ajal. Oli ikka hirmus raske.. miks mina? mismoodi mina? see ei ole ju päriselt? jne.. rohtude söömine, pidev enese jälgimine ja analüüs (et millest-millega seoses-mille tagajärjel). Tänaseks 2,5a möödas ja hakkan vaikselt nagu leppima selle “uue eluga”, nii nüüd ongi. Ema ütles mulle kohe – kas langed kriisi või lepid. Sellega saab ka ju edukalt elada.(Tal sama haigus).
    Ja samuti oli nagu wake-up-call, et rapsida enam ei saa, kõike peab mõistusega võtma. Ühel hetkel see kandem muutub tõesti ka kergemaks ja juba leidub päevi, kus sellele enam ei mõtlegi.
    Sulle soovin edukat teekonda kohanemisel ja leppimisel. 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.