Tervisest

… kuid etteruttavalt võib öelda, et võistlusjärgsel nädalal olin ka mina sama haigusega veidikeseks siruli maas.

Viljandi järve jooksu postitus, 3.08.2021

Oh boy, that foreshadowing. Milline ärasõnumine! 😅 See “veidike” kestab praeguseks juba 10. päeva.

Esmaspäeval pärast Viljandi jooksu käisin ma pärastlõunal kenasti Auras ja tegin ühe mõnusa lihaseid lõõgastava ujumistrenni. Ujusin kenasti oma kaks ja pool kilomeetrit ära – ei pidanud seekord isegi väga palju kellegagi võitlema, sest minuga samale rajale sattus üks mees, kes ujus minust ainult veidike aeglasemalt, seega ei seganud me üksteist üldse –, istusin veidi saunas ja keha tundis end hästi. Õhtul tundsin aga järsku, et kurk on kare ja paistes. Selge: härra Jooksja põetud hingamisteedehaigus on siiski ka minuni jõudnud ja lõpuks minu kehast võitu saanud. 😕

Järgmisel hommikul oli niivõrd kehv olla, et tühistasin planeeritud teetanuse, difteeria ja läkaköha vastu vaktsineerimise (seda vaktsiini tuleb uuendada iga 10 aasta tagant). Pereõde oli nõus, et kui olen haigestumas, siis igaks juhuks tasub vaktsiiniga oodata. Vaktsiin ise võib kõrvaltoimena palavikku tekitada, seega pigem lükkame selle nädal edasi. Teisipäeval tekkis mul nohu, kurk kriipis jätkuvalt ja viskas isegi mingi minipalaviku üles. Sudafedi kuur peale, kurgule taruvaigusprei ja sain terve päeva rahulikult voodis puhates veeta.

Kolmapäeval tundsin end peaaegu tervena. Kurk hakkas järele andma ja ninaga oli seis palju parem. Palavikku ei tõusnud. Olin juba rõõmus, et nii kergelt sellest haigusest pääsesingi. Tegin vaikselt trenniplaane ringi, lootuses nädalavahetusel juba rajale naasta, eeldusel et iga päevaga olemine aina paremaks läheb.

Not so fast.

Neljapäeva hommik “tervitas” palaviku, põskkoopapõletiku ja kaduva häälega. Üldsegi mitte hea. 😕 Kogu mu pea valutas, isegi lõualuud. Muudkui nuuskasin terve päeva mingit ollust kuskilt peakoopast välja ja olin täiega audis. Vaikselt hakkas mingi väike köha tekkima, mis niigi hellad häälepaelad täitsa peeti keeras. Reedeks mul enam häält ei olnud: see on minu jaoks elus esmakordne kogemus, kui mandliopijärgne aeg välja arvata. Köha vastu hakkasin ACC Longi võtma, et hingamisteed täitsa kinni ei läheks. Kaks-kolm väga õudset päeva oli.

Nädalavahetusega hakkas palavik ja põskkoopapõletik vaikselt järele andma, aga häälepaelad olid ilmselges põletikus ja köha muudkui progresseerus hullemaks. Köha muutus öösiti ja õhtuti nii hulluks, et köhahood ei lasknud isegi mitu ööd magada. Koroonatest õnneks oli siiski negatiivne. Taaskord tuleb tõdeda, et kui juba muud ringiliikuvad (viirus)haigused nii vastikud on, siis ei taha isegi mõelda, mis tunne COVID-19 oleks.

Uue nädala alguses sain (asendus)perearsti vastuvõtule, kes mu vereproovile saatis ja üle vaatas/kuulas. Kopsudes ja hingamisteedes ta midagi ei kuulnud (jess!), küll aga sain teada, et kurk ja häälepaelad on kehvas seisus. Häälepaelte normaalse seisukorra taastumine võtab kõvasti aega, sest limaskestad ja kõik muu seal ümber vajab aega ja rahu taastumiseks, aga limaskestade ärritusest põhjustatud kuiv köha takistab taastumist. Nokk kinni, saba lahti olukord. 🤷🏻‍♀️ Seega kirjutas ta mulle välja ühe allergiarohu, köhapärssija ja imemistabletid, mis peaksid kurku ja häälepaelu rahustama.

Vereproov näitas (taanduvat) põletikku: valgete vereliblede eri näitajad olid natuke normist väljas ja C-reaktiivne valk ehk CRP oli 5. CRP-d on mul viimasel paaril aastal seoses põie- ja neerupõletiku ning müokardiidiga korduvalt mõõdetud ja ma tean, et minu tavaline, terveoleku näit on olnud alati 0,15 ümber, +/– 0,03 ühikut. Põiepõletiku taanduvas faasis oli CRP näiteks 3. Kahjuks pole mul kunagi haiguste tipphetkel seda analüüsi tehtud, vaid alati siis, kui haigus oodatust pikemalt vinduma on jäänud. Tagantjärele on see natuke tagantjäreletarkus, kuid asi seegi, eksole.

Seega praegune CRP=5 oli minu jaoks selge märk, et kuigi see mahub referentsi (<10) piiresse, näitab dünaamika siiski, et keha praegu millegagi võitleb. Arst nõustus, et eriti minu südamepõletiku minevikuga ei ole see 5 päris murevaba näitaja. Päris selget teadmist muidugi pole, on nende hingamisteede põletike taga viirus või bakter. Statistiliselt on väga valdava enamiku selliste haigestumiste taga siiski erinevad viirused. Ka CRP võiks eeldatavasti bakteriaalse infektsiooni järel kõrgem olla. Arst samas ei välistanud ka bakteriaalset infektsiooni ja võimalust, et tuleb veel siiski ka üks antibiootikumi kuur läbida. Minu müokardiidi minevik tegi ta silmnähtavalt ettevaatlikuks.

Igal juhul tuleb mul jätkata puhkamist ja sümptomeid leevendavat ravi. Saaks kas või juba õue kõndima, oleks päris tore. 🙂 See CRP näit teeb mind ettevaatlikuks. Ainus positiivne asi, mis seekordse haigestumisest endaga kaasa võtta, on see, et mu süda pole haigusele reageerinud *sülitab kolm korda üle õla*. Olen südamehaiguse ajal olnud kahel korral sarnase “külmetus”haigusega siruli ja mõlemal korral on kohe südamehaiguse sümptomid eelkõige valudena välja löönud. Sama ka mõlema koroonaviiruse vaktsiinidoosiga, esimesel korral raskemalt, teine kord palju kergemalt. Loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnunud.

Treenimisest

Viimati kirjutasin pikemalt sellest, kuidas mu jooksuradadele naasmine läinud on, juba kaks kuud tagasi. Vahepeal tunnen ise oma nädala kokkuvõtetest puudust, sest tagantjärele Garminist trennide kokkuvõtete vaatamine ei anna täit pilti ette. Blogi vormis treeningpäevik, kus kõik emotsioonid ja mõtted trenni kohta pikemalt kirjas, annab ikka nii palju juurde, kui vaja tagantjärele meenutada, mis ja kuidas mingil hetkel oli. Ma pole aga samas ikka veel kindel, et ma iga sammu ja numbrit veel teistega jagada tahan. Võib-olla järgmisel aastal, kui end oma tegemistes (loodetavasti) enesekindlamalt tunnen.

Juuni keskel lõppes minu esimene 12-nädalane treeningute periood, mis oli nii palju muutusi kaasa toonud, millest tookord postituses ka rääkisin. Selge oli see, et nii suuri muutusi järgmiste nädalatega enam toimuma ei saa. Muutused ja areng tulevad ikka, aga tempo on lihtsalt rahulikum. 🙂 Jätkamiseks võtsin Garminist järgmise treeningkava üldiseks kondikavaks ette ja tegin vaikselt trenne edasi. Laias plaanis tahtsin kord nädalas ikka edasi ujumas käia, kord nädalas (kere)lihastele tööd anda ja 3, heal juhul 4 korda nädalas jooksmas käia. Seda see kondikava ka teha lubas, sest enamikele nädalatele oli sisse kirjutatud nii cross-training kui ka strength exercises.

Juuni oli kokkuvõttes täitsa tegus kuu. Ilmad olid alates kuu teisest poolest kuumad ja väga kuumad, seega tuli päris palju trenne teha hilisõhtul või sisehallis. Jooksin kokku 114 km ehk veetsin jooksuradadel 14 tundi. Korra käisin jooksu asemel ka rattaga sõitmas, lootes vähem traumeerivat kogemust, aga kahjuks tõmbas ka see mu vedelikest tühjaks nagu pigistatud sidruni. 😅 Lõpuks tuli kuumaga lihtsalt harjuda, sest ka kell 22 jooksma minnes oli ikka 24 kraadi sooja. Küll aga avastasin enda jaoks, et 27 kraadi ja loojuv madal päike on igal juhul etem kui 24 kraadi ja tõusev madal päike. Sest esimene ei prae enam nagu pannil, teine aga lausa grillib. Üldplaanis jäin juuniga rahule.

Juulis kuumus jätkus. Kodus oli soojuspump jahutuse peal sisse lülitatud sõna otseses mõttes 24/7. Laias laastus sain kõik planeeritud trennid tehtud, kuigi aeg-ajalt tuli neid natuke elu ja ilma järgi ringi tõsta. Kuu lõpus saime üllatusena TYSKi #mariseinglid pundiga Käärikul laagris käia, mille ma väga kenasti ära tegin ja selle üle suurt rõõmu tundsin. 🙂 Kui kevadel maadlesin natuke kord valutava pöiaga, kord tuikava põlve või pirnlihasega, siis suveks olid need hädad kadunud. Maht tasapisi kasvas, pikad otsad läksid pikemaks ja jooksukilomeetreid kogunes kuuga 159, peaaegu 19 ja pool tundi.

Juulis tundsin kõige intensiivsemalt, kuidas vorm aina paraneb. Kui kevade ja juuniga tuli tagasi võime korraga üle paari kilomeetri joosta, siis juulis hakkas imekombel ka kiirust ja intensiivsuse taluvust lisanduma. Konteksti mõttes: aprillis tundus 6:30 tempo üheks minutiks juba suur pingutus ja tohutu kiirus. Juulis tehtud viimaste fartlekkide ja lõigukestega jalad lausa lendasid all. Ühel soojal juulikuusel hilisõhtul jooksin Ihaste sillast üles 5:50 tempos ühte kuuest (!) kilomeetrisest (!) lõigust ja tundsin end lihtsalt lendava, tugeva ja võimsana. 😍 See, mu sõbrad, on jooksunarkomaanile kõige võimsama laenguga narkootikum. Seda lendavat tunnet ei ületa mitte miski. Kui sa seda kunagi tundnud ei ole, siis minu siiraim kaastunne.

Lootsin augustis võimete testiks joosta Võrus ühe kiire 10 kilomeetri võistluse ja Rakveres läbida esmakordselt üle kahe aasta tervena poolmaraton. Rakvere poolmaratoni mure lahendas end ise, jäädes kontaktjooksuna ära, ja Võru jääb mul jooksmata, sest kui ma nädal varem veel terve pole, siis pole siin millestki isegi rääkida. 🤷🏻‍♀️ Ma olen puhta haige ja pooltõbisena varem võistelnud rohkem kui ühel korral. See on täpselt see põhjus, miks ma enam selliseid lollusi ei tee.

Samas ei ole ma karvavõrdki üllatunud, et ma praegu haigeks jäin. Iga jooksja vast teab: kui vorm hakkab heaks minema, hakkab immuunsüsteem nõrgemaks jääma. Haigused käivad ikka inimesi mööda ja ka vaatamata ettevaatlikkusele võib vahel haigeks jääda. Selge on see, et need kaks nädalat (loodetavati mitte kauem…) haigena, tegemata trennidest rääkimata, mõjutavad tervist ja jooksuvormi veel pikalt. Isegi härra Jooksja tegi koos treeneriga oma sügise suurte võistluste plaanid juba ringi. Mis siis veel minust kui tunduvalt nõrgemast jooksjast rääkida.

Olgu selle augustiga kuidas on: mis olnud, seda enam muuta ei saa. Rekordeid ega kiireid aegasid ma ju võistlustelt nagunii ei oota. Tahaksin ainult endale midagi sellel aastal veel tõestada. 🙂 Teiste jooksjatega üheskoos rajale minnes oleks see ehk toredam, emotsionaalsem ja rohkem päris kui üksinda virtuaaljooksu läbimine. Minu ainus lootus on see, et koroonapiirangud tunduvalt karmimaks ei muutu (kuigi ma kardan, et see on naiivne lootus…) ning Tallinna Maraton ja Tartu Linnamaraton saavad siiski kontaktsena toimuda. Need kaks on ühed mu lemmikvõistlused Eestis ja oma jooksmisega taasalustamise aastal oleks tore ja sümboolne nendest osa võtta.