Esmaspäev: trennivaba.

Teisipäev: trennivaba. Maratonijärgsed lihasvalud olid juba igalt poolt kadunud, kuid võtsin veel ühe vaba päeva.

Kolmapäev: ujumine. Ujumine tundus esimeseks maratonijärgseks trenniks olevat ideaalne: ei mingit trampimist ega suurt lihaste väntsutamist. Pärastlõunane Aura tervitas uskumatult suure ujujate kontsentratsiooniga: pool basseini oli tavapäraselt laste ja noorte trennidega hõivatud ja ülejäänud osal oli väga palju rahulikke ujujaid. Kiirematele terviseujujatele oli jäänud kolm rada, mis tähendas, et pidevalt tuli rada vähemalt kolme teise ujujaga jagada. Natuke trügimist oli, sest tempod olid mõnevõrra erinevad, aga saime hakkama. 2500 m, 2:30 min/100m

Seekordne Aura-feil tuli mu enda tähelepanematusest. Suutsin teisi jälgides liiga hilja basseini otsas pöörata ja mu sõrm sai täiskiirusel nii õnnetu löögi plastikseinalt, et parema käe nimetissõrme küüs jäi selle ribide vahele ja murdus väga hullult liha sisse ära. Esialgu ei saanud ma basseinis sellest aru, oli ainult mõõdukalt valus ja verd nagu kuskilt ei paistnud, kuid jahutavast veest väljudes sai kiirelt selgeks, et see oli päris valus murdumine. Mitu päeva tuli sõrme plaastritega kaitsta. Mul on siiani küüne kõrval verevalum. Ilmselt läheb nüüd mitu nädalat, et küüs oma normaalse pikkuse saavutaks.

Neljapäev: trennivaba. Jubedalt oleks juba jooksma minna tahtnud, aga mõistus ütles, et las need luuümbrised veel puhkavad.

Reede: BodyPump. Üle mõne nädala tagasi BodyPumpis. Uus kava, uus rahvas. Palju rahvast nagu ammustel aegadel. Uuest kavast esimese korraga veel sotti ei saanud, kuid küllap järgmised korrad annavad arutust. Võtsin väga teadlikult raskustega rahulikumalt, sest isegi kui maratoni igapäevatoimetuste käigus enam kehas ei tunne, siis treeningutel tunneb seda veel kindlasti. Süvalihas ikka väriseb veel, kui on vaja mõni kükk või väljaaste teha. Seda enam, kui neid on vaja teha mitukümmend tükki. Kokkuvõttes: jalg värises natuke all (pluss biitseps – mida ma nendega seal maratonil tegin?), aga üldplaanis arvasin, et on isegi raskem/valusam. 74 min, 124 l/min

Laupäev: Taevaskoja matk. Käisin Taevaskojas ühte kihlumist pildistamas ja pärast seda tegime härra Jooksjaga ühe Taevaskoja-Otteni matkatiiru. Kui Taevaskojas oli pidevalt miljon inimest ja üks väga valjuhäälne turismigrupp, siis Otteni rajal kohtasime ainult paari inimest. Matkates andsid lihased tõusudel tunda, et nad on ikkagi väsinud, ilmselt suuresti eelmise õhtu Pumpist ja kindlasti veel ka nädalatagusest maratonist. Kuid ilm oli ilus, loodus oli ilus, rada oli ilus ja aeg läks lihtsalt lennates. 6,24 km, 15:43 min/km, 110 l/min

Pühapäev: trennivaba. Mul oli küll plaan pärast nädalast jooksupausi lõpuks tagasi jooksurajale minna, kuid pikk uni ja suur hunnik koduseid toimetamisi tegid sellele plaanile 1-0. Võib-olla hea oligi?

Kokkuvõttes:

Suurt midagi sel nädalal justkui tehtud ei saanud, aga nagu targemad rääkida teavad: puhkus on tarkadele. Meeleolu on jätkuvalt hea: rõõm maratonisaavutusest kannab mind kenasti läbi iga eluvaldkonna veel mõnda aega. Hull tahtmine oli juba neljapäeval jooksma minna, kuid suutsin end siiski talitseda ja anda lihastele/liigestele/kõõlustele natuke kauem aega taastumiseks. Isegi kui ma ise seda aktiivselt enam ei taju, oli peaaegu viis tundi järjest jooksmist kehale kindlasti väga korralik koormus, millest lõplikult välja tulekuks veel veidi aeg läheb. 🙂 Tänasest on natuke kahju, et ilusat ilma õues liikumiseks ära ei kasutanud, kuid tubased toimetused vajasid tegemist. Kaua sa vaatad neid määrdunud vuugivahesid, tolmust tuba ja täitunud pesukorvi ning süüa on ka aeg-ajalt vaja poest tuua ja valmis kokata, eksole.

Homme plaanin igal juhul jooksurajale naasta. Ja mitte ainult jooksurajale, vaid üle mitme kuu tagasi meie JJV jooksupundi juurde. 😍 Proovin alustada uue, sügis-talvise treeningrutiini loomist. Enam ühtegi Garmini treeningkava kondikavana ees ei ole ja tuleb seega veel rohkem oma peaga planeerida ja nuputada. Eks näis, kuidas sellega minema hakkab.