Proloog

Viimati kirjutasin treeningutest umbes-täpselt kuu aega tagasi. Olin augusti alguses alanud peaaegu kahenädalasest viirushaigusest taastumas ja end juba tunduvalt paremini tundmas. Sain end lõpuks 14. augustil rajale tagasi ja jõudsin paar korralikult pikka jooksu ära teha. Isegi Tartu Rulluisumaratoni 10 km sai rahulikult 49 minutiga ühel suvalisel laupäeval läbi veeretud. Kahjuks tagantjärele ilmneb, et sellest mingit kasu ei olnud, sest enam kuuest neljal osavõistlusel osalemisega Kuubikut täis ei saa, st medalit ei anta. Kahju, aga mis seal ikka. Maastikurattaga sõitma ja suusatama hakata selle medali nimel ma ei soovi. 🙃 Vähemalt praegu mitte.

Lisaks pikkadele jooksudele jõudsin nende mõne nädalaga ka veidike kiiremaid liigutusi teha. Ei midagi uut: kui oled ikka vahepeal (lühiajaliselt) haige olnud, siis need esimesed kaks-kolm nädalat naasmist jooksurajale on rasked. Siin pole midagi ilustada. Olid rasked need pikad jooksud, olid rasked need kiiremad liigutused. Mõtestatud, aga siiski rasked. See on okei: kõik ei saagi alati olla kerge ja lihtne. Eriti uued algused. Ka raskete aegadega tuleb osata hakkama saada, võttes neist parima, mis võtta annab. Mina võtsin virtuaalse Kuressaare Linnajooksu 10 kilomeetri distantsi, mis ma 26. augusti õhtul Mõmmile mõeldes suure emotsiooni pealt alla tunniga ära jooksin.

58:54.

Esimene kümnekas, mis pärast südamehaigust alla tunni ära jooksin. Järjekordne suur verstapost. This one was for you, Mõmmi.

Seejärel jõudsin järgneval nädalal veel ühe pikemate lõikudega fartleki joosta (4 korda 8 minutit kiiret jooksu), mis läks nii hea enesetundega ja andis kõvasti eneseusku juurde. Mis järgneb sellele, et Margit end lõike joostes hästi tunneb? 😅 Tavaliselt järgneb üks taastav ujumistrenn ülerahvastatud ujulas, mille järel Margit haigeks jääb. Oli sedaviisi augustis, oli ka septembris. Laupäeva, 4. septembri alguses ärkasin tuumanohuga, millega õnneks palavikku ja üldist haiget olemist ei kaasnenud. Esmaspäeval algas Tallinna maratoni nädal, seega ei olnud parim aeg lasta nohul jälle põskkoopasse ja häälepaeltesse liikuda. Proovisin lisaks spreidele ja/või pseudoefedriinile uut nohuravi. Nimelt ostsin Capsteri, millega saab nina soolalahusega loputada. Tundub, et aitab, sest kaks päeva täielikult blokeeritud nina oli juba pärast esimest (!) loputust mitu tundi täiesti vaba. Paari päevaga tundsin end juba täiesti terve inimesena. Paar olulist trenni enne Tallinna poolmaratoni tuli siiski vahele jätta.

Tallinna Maraton

Saabusin Tallinnasse juba neljapäeval, sest töö vajas tegemist. Neljapäeva õhtuks oli aju ära röstitud, sõrmed valusaks trükitud ja hääl kähedaks räägitud. Reedel sai tehtud võistluseelne soojendus ja omajagu mööda linna tallutud, sh stardinumber Lauluväljakult ära toodud. Sai küll ühistranspordiga sõidetud, et veidigi jalgu säästa, aga reede õhtul meie AirBNB majutusse jõudes tundsin ikka, et tallad on täiesti ümmargused ja jalad väsinud. Kahjuks ei olnud laupäeva varahommikul kella kuue paiku ärgates need jalad sugugi värskemad. Pressisin selle pudru kuidagi alla ja juba tuligi sammud Lauluväljakule poole seada.

Kell 8.20 olin kohal ja alustasin soojendusega. Kilomeetrike sörki ootamatult normaalse pulsiga, väike võimlemine ja mõned jooksuharjutused ning paari kiirendusega liikusin juba tagasi kohtumispaika, et võistlusmaika selga tõmmata, stardieelne geel ära süüa ja TÜASKi tüdrukutega üks foto teha. Aeg läks kiirelt ja juba tuligi stardikoridori suunduda. Tunne oli ülev, aga ärev isegi ootamatult mitte väga. Ma olen varem piisavalt palju poolmaratone jooksnud (20-midagi?), et teada, mis tulemas on. Kuid mul polnud õrna aimugi, mis seekord saama hakkab, sest see oli minu esimene poolmaraton pärast südamehaigusest taastumist. Minu elu teine esimene poolmaraton.

Paljud ei saa võimalust uuesti alustada. Mina olen selle saanud välja võidelnud. Võimalus alustada uuesti.

Stardipauk kõlas ja üpris kiirelt sain üle stardijoone. Laias laastus olin ma enda jaoks välja mõelnud sellise plaani:

• esimesed 7 km võiks pulss olla 160 ringis,
• järgmised 7 km 165 ringis,
• viimased 7 km 170 ringis.

Lõigutrennide enesetunde ja ka Garmini arvamuse kohaselt peaks mu anaeroobne lävi olema hetkel 170 l/min kandis. Seega ma eeldasin, et kui pulssi vähemalt enamik maast allpool seda piiri hoida, võiksin ma poolmaratoni kenasti jooksusammul ära läbida ju küll. Pikki otsi on tehtud tegelikult väga korralikult – alates kevadest olen üle 1,5-tunniseid jookse teinud 15 korral –, seega võiks poolmaratoni ära kesta ka natuke suurema pingutusega kui treeningul. Et mitte millegagi riskida, siis ei hakka kohe stardijoonest selle anaeroobse lävega flirtima, vaid hoian esialgu pulssi kuskil meeldiva pingutuse juures. Kui enamik maad selle strateegiaga hea enesetundega tehtud saab, siis võib natuke rohkem pingutada. Kiiremad suudavad peaaegu kogu pooliku praktiliselt punases ära joosta, mina võib-olla siis 2-3-4 kilomeetrit pooliku lõpust võiksin ju ka suuta. Eesmärk oli endale tõestada, et ma suudan poolmaratoni joostes ära kesta.

Take that, heart disease!

Ajalist eesmärki mul ei olnud, sest ma tõesti ei osanud aimatagi, milline see tempo nende pulsside juures nii pikal maal olla võiks. Sel ajal ei olnud mingit tähtsust: mu isiklik rekord on 1:47:53 ja sellest kiiremini ei jookse ma suure tõenäosusega enam mitte kunagi, seega laias laastus on ju ükskõik, kas jooksen ajaga 1:58, 2:08, 2:18 või 2:28. Minule oli oluline läbida pärast südamehaigust poolmaratoni võistlus edukalt, st joostes ja hea emotsiooniga. Need esimesed kümnekad-poolikud-maratonid ei tohi okast hinge jätta.

Hakkame jooksma!

Etteruttavalt võib öelda, et laias laastus suutsin endale antud vahemikes püsida terve distantsi vältel. Rada koosnes kahest ringist: 7 km ja 14 km. Ilm oli udune ja Tallinna kohta ootamatult tuuletu. Esimese ringi järel tundsin ma end igati normaalselt, olin mitmeid tuttavaid raja ääres ergutamas näinud-kuulnud ja suutsin kenasti veel härra Jooksjale naeratada, kui ta minust pilti tegi. Jalad ei olnud värsked juba esimesest sammust alates, aga mis seal ikka. Ega seepärast jooksmata jää. Sõin oma geeli ära ja seejärel algas pikk teekond Pirita suunas. Pool maad ehk 10,5 km möödus minu kella järgi ajaga 1:08. See eeldas lõpuaega 2:16–2:20 vahel, kui midagi hullu ei juhtu.

Kuidagi venis ja venis see tee sinna 13 km punkti, kus viimaks tagasipööre tuli. Kui alguses sai vaadata teisel pool mööduvaid kiiremaid poolmaratoonareid, siis mingi hetk enam seda lõbu ei olnud. Ainult mina, rada ja mõned teised jooksjad. See-eest meenusid esimesed kaks maratoni aastatel 2015 ja 2016, sest tasapisi tundusid tuttavad kõik kohad, kus tegelikult mitu aastat tagasi ju päris palju joostud sai. Mõlema korra haamri kohad kilomeetritel 28 ja 30 meenusid väga selgelt, kui seekord sealt läbi jooksin… Kui palju tähtsaid hetki on siin Tallinna Maratonil läbi aastate olnud.

Pärast tagasipööret, kus meid ergutas Reet Linna, tuli suunduda männimetsa vahele, kus lookleval kergliiklusteel oli vaja omajagu kalkuleerida, et optimaalset rada hoida. Üldiselt oli seal jooksjaterivi tagaotsas päris huvitav, sest keegi eriti optimaalse raja jooksmisele ei mõtle, pigem joostakse pidevalt kuskil väliskurvis, joogipunktides kõnnitakse ja peatutakse ootamatult, inimesed kannavad palju kõrvaklappe ja nii edasi. Ma olen seal tagapool oma algusaastatel piisavalt palju jooksnud, aga aastatega omandatud teadmiste ja kogemustega oli huvitav taaskord seal olla. Sain näiteks joogipunktis ühele paarile, kellega mõned kilomeetrid koos kulgesime, kasuliku nõuande anda, kuidas normaalselt jooksu pealt topsist juua (märksõna: voldi tops kokku), kui nad kommenteerisid, et nii raske juua on jooksu pealt sellest topsist, mitte pudelist. Igal juhul oli see männimets kuidagi ootamatult nüristav ja tempo kukkus märkamatult lausa kolinal.

16. kilomeetri alguses tõmbasin joogipunktis endale ühe kofeiiniga geeli sisse ja olemine läks kohe värskemaks. Hommikune paks udu oli pärast tagasipööret asendunud lõõskava päikesega. Isegi maikaga oli palav ja higi voolas, ees- ja tagapool oli piisavalt jooksjaid pusades ja kilekates. Jäänud oli veidi alla 6 km ilma igasuguse varjuta. Pulss ronis tempot tõstmata ise vaikselt ülespoole. Rahvast oli hõredalt, seega tuli üksinda hakkama saada, kuid õnneks vastutuult oli tunda vaid üksikutel hetkedel.

Umbes 4 kilomeetrit enne finišit võtsin kätte ja hakkasin arvutama. Ootamatult selgus, et kui nüüd sellist ca 6:15 min/km tempot hoida, on võimalik lausa alla 2:15 finišisse jõuda. Millegipärast selles hetkes see teadmine motiveeris ja lülitasin sisse viimase käigu. Kui 19 kilomeetri täitumisel finišikaarest, härra Jooksjast ja Lindast möödusin, oli juba beast mode sisse lülitatud ja keskendunud pilgul rühkisin kilomeetri pärast ootava tagasipöördepunktini.

Nende viimase kahe kilomeetriga jõudsin veel palju mõtteid mõelda sellele raskele südamehaiguse teekonnale, kust ma läbi tulnud olen. Nüüd olen ma aga siin, olles terve tee läbinud vajaduseta kõndida või puhata. Ma jooksen siin poolmaratoni 21. kilomeetril ja see tunne on lihtsalt nii võimas. Mu pulss on punases, tulipunases, ja ma ei karda, vaid ma tüürin aina võimsamalt edasi. Ma võitlen iga sammuga tagasi oma elu, millest oluline osa nii pikaks ajaks kadunud oli. Ma unistasin paljudel kurbadel füüsilist ja hingelist valu täis päevil sellest, et kord uuesti kilomeetrike joosta. Nüüd olen ma jooksnud järjest 20 ja poolmaratoni finiš on juba peaaegu käega katsuda.

I can and I will. No. I can and I am.

Kui see ei ole unistuse täitumine, siis mis on?

Ma ületasin ma elu teise esimese poolmaratoni finišijoone ajaga 2:14:45. Ma jooksin terve tee ühtlases tempos, kõndimata, puhkamata, heas tujus. Ma täitsin oma eesmärgid ja tõestasin endale, et ma suudan jälle poolmaratoni joosta. Suutsin kevadel 10 km, suutsin augustis 10 km alla tunni ja suutsin nüüd poolmaratoni alla 2:15.

Mida ma küll veel suuta võiksin, kui ma tõepoolest ikka olen südamehaigusest terve? …

Kokkuvõttes:

• Aeg: 2:14:45 (neto)
• Distants: 21,1 km (minu kell: 21,17 km)
• Keskmine tempo: 6:23 min/km
• Keskmine pulss: 166 l/min
• Max tempo: 4:59 min/km
• Max pulss: 184 l/min (finišisirge)
• Koht: 971/1165
• Koht naiste seas: 303/431
• Koht N vanuseklassis: 166/234
• Kulutatud kalorid: 1470 kcal
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu sagedus: 171 spm
  • Keskmine sammu pikkus: 0,91 m
  • Keskmine vertikaalne ostsillatsioon: 8,3 cm
  • Keskmine maaga kokkupuute aeg: 273 ms
  • Vasakul jalal 51% ja paremal jalal 49%