#100blogipäeva 96/100 – Workout Week 15.–21.09.2014

Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala treeningud.

Näete, jah? Mitte ühtki sinist ruutu ehk mitte mingit jooksmist ja jalg pole ikkagi paranenud. Lootus sureb viimasena…

Esmaspäeval oli mu keha poolmaratonist väsinud, aga üldiselt polnud lihastel väga vigagi. Hull oli vasaku labajala seisukord. Üks punkt jalal pani mu valu pärast lonkama. Läksin Jooks Jõud Venitusse, kus Maris mu arukalt jõusaali rattale väntama saatis. Ise ma ikka oleks tahtnud teistega sörkida ja seega jalga lõhkuda, aga Maris nagu ikka pani mulle aru pähe. Mul on vaja kedagi mind niimoodi suunama ja mõistust tagasi tooma ja Maris saab sellega ideaalselt hakkama. Ta ise liitus ka minuga, sest me mõlemad olime parajad invaliidid. 😀 Rattal väntasin keskmise 128 pulsi juures umbes 35 minutit, väga kenasti taastav tsoon. Pärast tegin 10 minutit kõhulihaste harjutusi ja trenni lõpus rullisin. Sai tehtud mõistlik taastav võistlusjärgne päev.

Teisipäeval polnud jalg paranenud ja käisin tunniajases lihashoolduses. See on see trenn, kus peabki valus olema seal rulli peal väänelda ja uskuge mind: oli ka. Mul on kodus ka rull, aga vahel on väga mõnus füsioterapeudi juhendamisel pikemalt rullida ja lihaseid ka sõrmedega mudida. 

Kolmapäev ei toonud jalas mingeid muutusi. Jooks Jõud Venitusse ei plaaninud minna, käisin hoopis jõusaalis ratast väntamas. Et igav poleks, võtsin oma Jooksja ajakirja kaasa ja lugesin natuke seda. Kuna meie jooksjatest vaevleb valudes veel teisigi peale minu, siis liitus Kertu ka minuga ja teatas, et teised tulevad ikka ka pärast 40 minutit jooksu sisehalli ja mingeid intervalle õues ei tee. Pärast tegime kõik koos kerelihastele harjutusi.

Kuna Maris arvas, et mul oleks mõttekas ikkagi minna ka BodyPumpi ja ilusti ülakehale trenni teha, siis läksingi. Sain esimest korda proovida kava 91. Jalad tegin kergemalt, ülakeha sai aga korraliku lihastreeningu. Kava kohta veel mingit arvamust ei tekkinud, sest rohkem olin mõttes oma talla juures ja jälgisin, et kuskil liigset valu ei tekiks. Ei tekkinud ja sain ilusti pumpida. Kordaläinud trennipäev.

Neljapäeval oli mul väga kiire ja kuna sellele eelnes nagunii 2 treeninguga päev, siis puhkasin.

Reedel taaskohtusin oma maanteerattaga ja tegin kodu lähedastel teedel tunnise ringi. Oli täitsa intervalltrenn, sest linnas liikudes pidin kogu aeg pidurdama, peatuma, kiirendama. Vahepeal sain põldude vahel tuult ka. Täitsa korralik trenn oli ja tund aega hiljem olin ikka päris läbi, nagu poleks elus varem rattaga sõitnud. 😀 Ilmselt mängis rolli ka see, et kolmapäevasest Pumpist olin natuke kange.

Laupäeval sõitsin rattaga linna ja tagasi, et ujumas käia. Basseinis tegin 3×500 meetrit: rinnuli, krooli ja selili. Kuna ma pole alates suve algusest ühtegi korda korralikult basseinis trenni teinud, siis nägi asi üpris armetu välja. 😀 Olin tavalisest veidi aeglasem. Eks ajapikku tuleb vaikselt kiirus ka tagasi, kevadel olin väledam. Tartus ei taha ma kuidagi Auras ujumise eest 4€ välja käia, kui kodus maksab 8 korra kaart ainult 10€ ehk kord 1,25€. 

Õhtul käisin koeraga jalutamas ja see lõppes minu jaoks halvasti. 😦 Kuskil 1,5 kilomeetri peal hakkas labajalg hirmsasti valu tegema ja koju tulek (loe: lonkamine) võttis meeletult palju aega. Kodus pistsin jala õues asuvasse veesilma/basseini, mis oli meeldivalt jäine. Õhtul sõitsin emaga EMOsse, et mingit abi saada. Õde vaatas üle, saatis röntgenisse, siis ootasime üle tunni aja, mingi õde tuli minu juurde koridori (isegi kabinetti ei viidud), andis paberi näppu ja ütles, et läheksin esmaspäeval perearstile. Isegi mitte mingit diagnoosi. Võib arvata, et luu katki pole. Pettusin igal juhul ja abi ei saanud. Järgmisel nädalal proovin Tartus uuesti EMOsse? Või sporditraumatoloogiasse? Järjekorrad on nagunii meeletult pikad eriarstile. 😦

Pühapäeval käisin jälle ujumas. Seekord sõitsin autoga linna ja ei pannud jalale terve päev mingit koormust peale. Ujusin 500 m rinnuli veidi kiirema ajaga kui laupäeval ning 1000 meetrit krooli, sellest esimesed 500 meetrit tulid 49 sekundit kiiremad (!) kui laupäeval. Viimasel paarisajal kroolimeetril olin ikka omadega väga läbi.


Kokkuvõttes: peaaegu 9 tundi (neto: 6,5 tundi)

  • 3 tundi rattasõitu (75 km)
  • 1,5 tundi ujumist
  • 1 tund 40 minutit jõutrenni
  • 1,5 tundi rullimist
  • 1 tund käimist

Ei saa selle nädalaga mitte kuidagi rahule jääda. Jah, sai küll kenasti taastavat ja kerget trenni teha ning nendel tehtud trennidel pole mitte midagi viga, maht on piisav taastava võistlusjärgse nädala jaoks, aga ma ei saanud joosta. Mu jalg on ikka haige. Mul on valus kõndida. Mulle ei meeldi see kõik niimoodi. Üritan hoida positiivset suhtumist, aga ega see nii väga kerge küll ei ole.

Plaanis oli järgmisel nädalal teha korralikku jooksutrenne, et olla valmis juba vähem kui 2 nädala pärast toimuvaks Tartu Linnamaratoniks. Mul on praegu küll selline tunne, et mina järgmisel nädalal küll ei jookse. 😦 Kui on valus kõndida, siis pole mõtet mõelda jooksule. Süda tahab rajale, aga mõistus ei luba. Pean mingi muu plaani välja mõtlema. Ilmselt teen mõõdukalt ratast, rohkelt BodyPumpi, lihashooldust, võib-olla jõuan ka ujuma. Tegelen oma alternatiivaladega ja üritan mitte oma jooksuvormi kaotada. Kui suudaksin terveks saada, oleks võib-olla lootust 12 päeva pärast poolmaratoni joosta. Kui mitte, siis… ma ei taha veel mõelda sellele, et pean võistluse ära jätma.

Aeg annab arutust (loodetavasti?).

Advertisements

10 thoughts on “#100blogipäeva 96/100 – Workout Week 15.–21.09.2014

  1. Sul on üsna intensiivne hooaeg selja taga. Seega on isegi 2-3 nädalat pausi jooksmisest täiesti OK ja ei ole veel maailma lõpp 🙂 Kui sulle tundub ka, et jalavalu on üle läinud, siis oota 2-3 valuvaba päeva ära, enne kui katsetama hakkad. Pigem hoia ennast ja jäta üks võistlus vahele kui et lähed end sinna lõhkuma ja pead ehk palju pikemalt jooksmisest eemal olema 🙂

  2. Mina kaalun poolmaratonilt ümberregistreerimist 10 kilomeetrile… Juba kaks aastat järjest on haigus rikkunud ära Tartu Sügisjooksu, sel aastal peab rajale saama, muud võimalust pole 😀

    Ma ei usu, et sa vormi kaotamist kartma peaksid, jalgratas ja ujumine hoiavad kenasti vormi. Pigem peaksid võib-olla kartma üle tegemist, kahe poolmaratoni vahel on tegelikult väga vähe aega (arvestades, et sa alles sel aastal hakkasid aktiivselt pikamaajooksu võistlustel osalema). Mina oleksin peale Tallinnas võistlemist igal juhul vähemalt 2 puhkepäeva võtnud ning seejärel alustanud vaikse taastava trenniga. Aga eks igaüks tunneb ise oma keha kõige paremini, minule sobib see peale võistlusi jalgade-seinale-viskamine. Midagi ma sellega ei kaota, pigem ikka võidan (tervise).

    Muide, üle 170 pulsiga poolmaratoni joosta pole lihtne ja see ei tohiks olla ka eraldi eesmärk (mainisid ühes eelmises postituses, et sa ei jaksa veel kahte tundi joosta üle 170 pulsiga), eesmärk peaks ikkagi olema pulssi alla saada ja kiirust üles, et siis rekordeid püstitada (hea enesetundega).

    Loodan, et Tartu poolmaratonil näeme (tervetena) 🙂

    1. Ma tunnen praegu küll, et olen selle nädalaga korralikult taastunud. Kõik trennid sai tehtud 1. ja 2. tsoonis ehk pulss oli päris madal.
      Noh, ega see 170 pulss polegi nagu eraldi eesmärk, pigem mõtlesin seda, et võiks kauem enda kohta heal kiirusel vastu pidada. 🙂 Aga 170 juures poolmaratoni joosta ei tohiks vähemalt arvutuslikult olla minu jaoks vale, sest tegu on võistlusega. Trennid tuleb ilmselgelt teha palju madalama pulsiga, eriti pikemad otsad. Küll areneb siis vastupidavus ja kiirus nig mingi hetk võiks 170 pulss tähendada ju ka nt minut paremat kilomeetitempot.
      Näme seal! 😉

  3. Ei soovita sul Tartu EMO-s aega raisata, sinu olukord pole neile paraku erakorraline ja raiskaksid seal lihtsalt tunde. Pigem võta perearstilt tõend sporditraumasse Tartus. Praegu järjekorrad umbes 2 nädalat sinna.

  4. Ma tegin oma esimese jooksu peale maratoni alles täna. Kuigi mul midagi viga ei ole, siis ei hakanud isegi torkima mitte. Sôitsin nädal aega ratast ainult. Tegelikult ma saan väga hästi aru kui raske on poolvigasena mitte joosta. Ma pole seni seda veel suutnud. Tean, et see on vale, aga ma olen ikka ja jälle starti läinud longates.

    1. Et sa ikka veel jooksed ja liigud pärast vigastustega võistlemist-treenimist – oled õnnesärgis sündinud. Riskantne värk.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s