#100blogipäeva 95/100 – SEB Tallinna Maraton 2014 (21,1 km)

Jess, jess, jess! Eesmärk purustada Narvas tehtud isiklik rekord sai 100% täidetud, vaatamata kõigile takistavatele teguritele. 🙂

Minu hommik algas kell 6. Magada sain vähe ja selle vähesegi kvaliteet oli allapoole arvestust. Ruttu toppisin riided selga, keetsin pudru valmis, sõin ja avastasin, et juba olen oma plaanist maha jäänud ja pean 10 minutit kiiremini Tartu rongijaama jõudma. Hakkasin eriti kiirel sammul kodust liikuma ja lükkasin isegi pulsikella sisse, et täpselt aega jälgida. Päris äge oli Vanemuise tõusust üles rühkides juba 155 pulssi näha. Esimene soojendus tehtud nagu naksti. 😀 Linnas oli näha veel omajagu pidulisi ja poolpurjus noori.

Rongijaama jõudsin õigel ajal ja sain seal trennikaaslase Kairega kokku. Lobisesime niisama rongi saabumiseni ja oligi aeg võtta suund Tallinna poole. Rong oli kiirem, mugavam ja odavam kui buss, seega polnud kahtlustki, millega minna. 

Poolel teel saime aga väga negatiivse üllatuse osaliseks, kui valjuhääldist teatati, et taristu rikke tõttu peame nüüd pool tundi paigal seisma. Rongis oli palju jooksjaid (nägi Miinat ka) ja mõned läksid juba päris ärevaks ja häälekaks selle teate tõttu. Teha polnud aga midagi, ainult loota ja oodata. Meie rong pidi Tallinna saabuma kell 9.28, 2 tundi enne poolmaratoni starti. Tegelikult jõudsime Tallinna aga kell 10 läbi. 

Läks kiireks. Ruttu tallasime läbi vanalinna Vabaduse väljakule, nägime Marist juba maratoni esimest ringi lõpetamas, võtsime välja stardimaterjalid, vahetasime riided, sõime banaani, andsime asjad pakihoidu ja ootasime vetsujärjekorras. Väiksed tegevused, mis võtavad aga neetult kaua aega, seda on kogenud vist kõik, kes jooksuvõistlustel osalenud. Kell sai juba liiga palju, polnud aega ei reklaamtelke külastada vms ja läksime ruttu soojendust tegema. Soojenduse esimene samm andis mulle teada, et jalad on ikka sama valusad kui nad olid reedel (millest, ei tea ma siiani) ja sain kohe aru, et kerged ei saa need 21,1 km olema. Enam polnud aega minna veepudelit otsima ja pidi suunduma stardikoridori, kus tundsin, kuidas mul on palav ja keel kleepub kurgulakke kinni. No tore algus võistluspäevale või mis…

Aeg stardikoridoris möödus jube ruttu ja kõlaski stardipauk. Kuna mu number polnud eriti hea (826), läks mul veidi üle minuti, et üle päris stardijoone saada. Sealt edasi oli aga täielik vabadus – tee oli lai ja kellegi taha punti ei jäänud. Kulgesin oma tempos, alguses oli eesmärk 5:55 min per km, et jätta natuke varu, kuna teisel poolel väsin tavaliselt veidi ära. 

Kell oli 11.30, peaaegu südapäev, ja päike paistis lakkamatult. Esimestel kilomeetritel oli palav, õnneks hiljem saabusid pilved ja siis oli kõik täpselt paras. Polnud ka tugevat tuult, mille eest kõik hoiatanud olid. Imeline jooksuilm.

Alguses hoidsin tempot kenasti. Eks raske oli ikka, sest jalad valutasid ja pulss püsis 175 ringis. Õnneks olid vähemalt joogipunktid rajal umbes 3 km tagant ja mulle selline tihe jaotus sobib. Esimese üle olin eriti õnnelik, sain lõpuks oma janu kustutatud, mis mind stardis vaevas.

Ega ma palju mingeid mõtteid terve jooksu vältel ei mõelnud. Raske oli. Raske, aga hea. Esimene pool sai vaadata endale vastu jooksvaid maratoonareid ja kiiremaid poolmaratoonareid ja aeg möödus kiiremini. Vahepeal püüdis üks tüüp ennast minuga kokku jooksma sokutada, sest talle tundus, et ma alla 2 tunni tempos liigun. Kinnitasin talle, et jooksen aega 2:05–2:10 ja esimese kilomeetri järel sai ta isegi aru, et jään tema jaoks liiga aeglaseks. Soovisime edu ja lasin tal ees ära joosta. 

Foto: K. Parksepp, sportfoto.ee

Rajal nägin ka mõningaid tuttavaid, ergutasid nemad mind ja mina neid. Tore on nii võistelda. 🙂 Pealtvaatajaid ja meelelahutust raja ääres oli aga kuidagi vähem, kui ma oodanud olin. Tuli oma mõtte jõul edasi panna.

Tegime tagasipöörde, hakkasime linna poole tagasi liikuma ja 10 km tiksus minu kella järgi kinni täpselt SEB Jooksumaratoni minu 10 km rekordajaga 58:10. 

Esimese geeli (jätkuvalt olen truu High5-le) võtsin esimese tunni lõpus. Veel raskemaks hakkas minema, pulsiga 175 lööki minutis oli edasi liigutud juba üle tunni aja. Valu säärtes ei kavatsenudki kuskile kaduda, pigem läks hullemaks. 13. kilomeetril otsustasin joogipunktis ära võtta magneesiumiampulli, kuna kartsin, et äkki hakkab midagi nüüd veel krampi ka lööma. Krampe õnneks ei tulnud.

Ma kahjuks ei suuda veel terve poolmaratoni kõrget pulssi hoida ja mingi hetk vajus see ära 165 peale. Tahtsin küll kiirendada, aga jalad olid nii sodid all. Liikusin mõttejõul edasi. Sõna otseses mõttes oli minu loogika selline, et valus on mul nagunii, on olnud algusest peale, ma siis parem kannatan seda natuke suuremat valu vähem aega ja jooksen kiiremini. Mis mul üle jäi? Eesmärk oli, medal ootas, minema pidi!

16. kilomeetril võtsin teise, seekord kofeiiniga geeli. Mõte, et 5 kilomeetrit on jäänud, viis vaimselt edasi. Nii need kilomeetrid tiksusid: 4, 3, 2… 19. kilomeeter oli kõige raskem ja aeglasem. Tempo suri täiesti. Seal oli vist ka see vanalinnas kulgenud osa ja mingid tõusud, aga ma liikusin nii omas mullis, et ei saanud enam millestki aru, teadnud kus või kes ma olen. Aga arvestades, mida mu jalad tundsid, polnudki see veel halvim stsenaarium. Mõtleme ikka positiivselt, eksole. 🙂

Raja viimane kolmandik oli üldse kuidagi kitsas ja jäin tihti aeglasemate jooksjate taha kinni. Pidin omajagu vingerdama ja tõmblema, et neist mööda saada ja mitte lõplikult ära kustuda. See häiris ikka küll. Lisaks oli veel üks tüdruk, kes pidevalt kõndis, siis spurtis ruttu minust mööda, siis jälle kõndis jnejnejne. Ühel hetkel spurtis ta minust mööda ja pani täielikku pidurit minu nina ees. Palju ei jäänud puudu kokkupõrkest. Vandusin seal omaette ja kortsutasin kulmu. 😀

20 km minu kella järgi sai täis umbes 2 tunni peal.

Viimane kilomeeter. Pööre paremale ja mäest alla. Nägin veel Marist ja kuulsin teda ütlemas, et tuleb superkõva aeg. No see aitas nii väga, et kohe hoog tuli korraga sisse ja liuglesin täitsa kiirelt sellest mäest alla. Veel pisike jõnks ja oligi lõpusirge. Käed taeva poole ja kohal ma olingi. Jess!

Finišis juba oskan poseerida küll. 😉 Foto: K. Jahilo, sportfoto.ee

Kõige raskem poolmaratoni finiš, Narvas kiskus lõpp küll ka väga raskeks, aga Tallinnas oli kogu jooks algusest lõpuni minu jaoks raske. Aga ma suutsin ikkagi seda raskust ja valu kuidagi nautida ja võtta kaasa head emotsioonid. Masohhist? 😀

… kõige raskem, aga kindlasti ka kõige magusam. ISIKLIK REKORD!!! Netoaeg tuli tervelt 3 minutit ja 2 sekundit parem kui Narvas. Olen NII VÄGA rahul. 🙂

Tulemused:

  • Aeg: 2:07:12 (isiklik rekord)
  • Keskmine tempo: 6:02 min per km
  • Koht: 1812 (2674-st)
  • Koht naiste arvestuses: 514 (1097-st -> olin esimese poole sees, jee)
  • Koht NN-vanusegrupis: 24 (48-st)
  • Keskmine pulss: 172
  • Max pulss: 180
  • Kalorikulu: 1252 kcal

Pärast tšillisime veel kaua aega niisama treppidel, ajasime juttu, tegime pilte, sõime special Tallinna maratoni pähklisegu ja banaani ja muljetasime. Pärast käisime veel Kalev SPA-s ujumas, saunatamas ja mullivannitamas, et kiirelt taastumisega alustada. Nii valus oli olla, tõsiselt valus. 😦 😀 Sellist tunnet pole ma veel varem kogenud. Õhtu lõpetasime pastaga Vapianos (ma tõesti ei viitsinud näljast nõrkemas olles veel midagi pildistada) ja hakkasimegi autoga Tartu poole sõitma. Autost väljumine oli aga omaette ooper, sest kõik kohad olid haiged, minul kõige enam… (arva nüüd, mis koht?)… jalatallad. Kahjuks tõin Tallinnast endaga kaasa ka vasaku jalatalla vigastuse.

Aitäh teile, kallid jooksukaaslased. Aitäh, Maris, et mind aina rekordite poole edasi aitad. Aitäh, blogilugejad, et minu tegemistele kaasa elate ja minusse positiivsust süstite.

Eesmärk Tartu Linnamaratoni poolmaratoniks ehk selle aasta neljandaks ja viimaseks poolmaratoniks oli mul juba finišis olemas. 2 nädala pärast näeme, kas olen vigastusest paranenud ja mis sellest eesmärgist välja tuleb. 😉

Advertisements

10 thoughts on “#100blogipäeva 95/100 – SEB Tallinna Maraton 2014 (21,1 km)

  1. Ülikõvv!

    Ma olen Su blogi jälginud pikka aega ja nüüd teen suu lahti. Ise ma olen selline… algaja rahvasportlane/ kaalulangetaja ja Sina ja Su blogi on suurepärased eeskujud! Super!
    Aitäh ja jätka mu inspireerimist! 😉

    Loodan, et jalad saavad terveks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.