Nädala kokkuvõte 15.–21.08.2022

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Esmaspäev: trennivaba. Käisin hoopis Herje juures ja lasin tal end 1,5 tundi korralikult mudida. Valus, aga kasulik.

Teisipäev: rahulik jooks | BodyPump. Hommikut alustasin pooletunnise kerge jooksuga. Enne kella 8 oli juba päris palav ja päike intensiivne. See-eest oli Nike Running Clubi trenn äärmiselt kaasahaarav ja põnev. Guided Run: Running with Lopez Lomong #1 on ühe Sudaani jooksja loo 1. osa. Soovitan! Ootan huviga juba järgmist osa uuel nädalal. 4,59 km, 7:07 min/km, 148 l/min

Õhtul käisin BodyPumpis. Taaskord kombineeritud kava vanadest lugudest. Väga hea ja tempokas valik Treeneri poolt. Jalalood üritasin kergemalt teha, arvestades nädala jooksul eesootavaid treeninguid. Ülakeha osas tagasi ei hoidnud. 62 min, 129 l/min

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus (lõigutrenn). Oeh, lihtsalt oeh. Ilm oli kuum, kuid õnneks oli taevas pilvekiht, mis natuke olukorda leevendas. Juba soojenduse ajal tundsin, et olemine ei ole üldse kerge. 3,05 km, 6:58 min/km, 146 l/min Kõhu tõmbas täies ulatuses krampi ja ei olnud kõige meeldivam olla. Lootsin, et ehk jooksuharjutustega annab keha järele ja hakkab parem. Tegime korralikult kaks plokki jooksuharjutusi ja dünaamilisi venitusi ning viis lahtijooksu peale. Korraks vist hakkaski parem, kuid siis algas lõigutrenn.

Kavas oli 3×1500 meetrit, lõigu vahele 400 m kõndi-sörki ning 2–3 minutit puhkust. Tänu pilvedele ei olnudki staadionil kuuma katla efekti, kuid jahe loomulikult ka polnud. Väike tuuleke liigutas õhku veidike ringi. Tingimuste mõttes kaugeltki mitte nii hull, kui oleks võinud olla, arvestades päevaseid olusid.

Sellest kõigest aga mulle ei piisanud. Tundsin end lõikudel täiesti jõuetuna ja kõht oli jälle krampis. Tegin need lõigud ära nagu ellujäämiskursuse. Mingit tempot isegi ei proovinud hoida, oli piisavalt tegemist lihtsalt kuidagi läbimisega. Karm, karm, karm. Kui eelmisel nädalal läksid need 400-meetrised lõigud nii kenasti, siis see nädal oli täiesti vastupidi. Lõikude tempod: 5:19, 5:36, 5:42 min/km. Pulss oli 165–170 ringis, kuigi enesetunne vastas vähemalt 185-löögisele pulsile.

Õhtul kodus pidin valuvaigistid sisse võtma, sest viimaks valu lokaliseerus alakõhtu ja sain aru, milles asi. Ovulatsioon. Neetud naiste elu: mitte kord kuus, vaid kaks korda kuus tuleb alakõhuvaludega rinda pista.

Neljapäev: Võru Ööjooks. See oli üks valus jooks: esimene ring oli kõik hästi, teine ring pistsin rinda kohutavate kõhuvaludega. Ka pärast jooksu oli tunde halb olla. Mitte just parim kogemus.

Reede: ratas. Väike taastav rattaring. Pulss oli väga ilus, ilm oli palav ja tuuline, seega vahepeal tuli ikka vastutuult rühkida ka. Üldiselt mõnusa enesetundega veeremine. 25,37 km, 25,2 km/h, 143 l/min

Laupäev: rahulik jooks. Varajane äratus, et enne suurt kuuma saaks väike jooks tehtud. Enne jooksu ei saanud midagi aru, et valesti oleks, aga see tunne, mis oli juba esimesest jooksusammust… Ai-ai-ai. Sääred olid valu täis, pinges, lühikesed. Lootsin, et esimeste kilomeetritega saavad lihased soojaks ja läheb paremaks, aga ei. Poole jooksu peal tegin Delta juures peatuse, võimlesin ja venitasin, aga seis oli ikka nutune. Tulin lühimat teed pidi koju tagasi. Plaanitud 35 minutit sai tehtud, lihtsalt distants oli kukkunud tempoga lühem. NRC: Recovery Run with Headspace. 4,6 km, 7:37 min/km, 134 l/min Olin jooksu lõppedes väga mures eesootava pika jooksu osas. Tegin lihashooldust ja protseduure ning andsin kõik, et jalad välja puhata.

Pühapäev: pikk jooks. See oli üks tõeline roller coaster jooks. Enne jooksu oli mul motivatsiooniga probleeme. Nädal on olnud ränk. Kõhuvalud, valud säärtes, kannatusterada Võrus, kolm mootorsõidukeid puudutavat episoodi kolmel järjestikusel päeval, minu nurgast puru pillatud telefon… Asju muudkui juhtus ja stress muudkui kuhjus. Otsustasime saatust mitte narrida ja jätta ära oma plaan teha pikk jooks Otepääl. Ei olnud erilist tahtmist autoga rohkem sõita, kes teab, mis jälle juhtuma hakkab.

Hommikune ärkamine oli ränk. Nii väga tahaks üht normaalset nädalavahetust, kui saab kaua magada, rahulikult pannkooki süüa, puhata ja siis jooksma minna. Aga ei. Kuumalaine rokib edasi ja nõuab korrektuure. 6.30 äratuskell, hommikused protseduurid, riided selga, vaseliin peale, puder kõhtu. Säärtele tõmbasin säärised peale, sest mis see tõenäosus on, et 24 tunniga sääred korda said? Väike. Tegin toas väikese soojendusvõimlemise ja oli aeg jooksma minna.

Esimene kilomeeter oli lubav, aga kauaks seda lõbu ei jätkunud. Kolmandal kilomeetril Tähtvere pargis jäin seisma ja pidin juba oma pakitsevaid sääri venitama hakkama. Not good. Võttis ikka meele mõruks küll. Vaim hakkas murduma. Pulss oli madal, aga jalad lihtsalt ei lasknud joosta. Kuna sel nädalavahetusel oli plaanis pikk jooks teha erinevaid lühikesi Tartu ringe kombineerides, et regulaarselt juua saada, siis vähemalt oli iga 6 km järel võimalik jooks ära lõpetada, kui asi hulluks kätte läheb.

Vinnasin end oma 6-kilomeetriselt Tähtvere ringilt koduni. Panin kella ja NRC rakenduse pausile ja hakkasin tegutsema. WC, jook, venitused, säärised paksult külmageeliga kokku ja valuvaigisti sisse. Mul oli valida, kas lõpetada jooks ja kodus nutta või võtta see valuvaigisti ja riskides edasi joosta. Valisin viimase variandi.

Igal juhul valuvaigisti ja külmageel toimisid, sest minek oli teisel 6-kilomeetrisel ringil hoopis midagi muud. Jooksin sadamaraudtee kergliiklusteel ja jalad lausa lendasid all. Tegelikult olin jooksu algusest üritanud keskenduda sellele, et mitte joosta suur varvas püsti. Mõtlesin muudkui “Rulli, rulli, rulli”, et pöiad, sh varbad oleksid liikuvad ja pingevabad. See varba hoidmine on minu suur viga, mis ajab üleliigselt pingesse nii tallad kui ka sääred. Proovige kaks-kolm tundi järjest suuri varbaid püsti hoida ja vaadake, mis tunne jalgades on.

Teiselt ringilt tagasi jõudes olin praktiliselt poole peal. Tegin seekord väga kiire joogipunkti oma hoovis, võtsin ühe geeli ja panin edasi. Kui enne jooksu oli mul plaanis teine pool jooksu teha ühel 13-kilomeetrisel ringil ERMi ja Kvissentali suunal, siis mõtlesin ringi ja kordasin eelmisi ringe. Läksin jälle Tähtvere poole. Teist korda oli seal ikka 10 korda mõnusam joosta, kui iga samm ei olnud pinget täis. Kuus järgmist kilomeetrit läksid kiirelt. Juba olingi kodus tagasi, et võtta viimased sõõmud vett ning minna oma viimasele ringile. 19 km oli täis tiksunud.

Ronisin vaikselt Pargi tänava tõusust üles. Päike oli juba päris intensiivne, kuid enamik minu rajast oli majade ja puude varjus, mis päästis omajagu. Kulgesin vaikselt jälle sadamaraudtee kergliiklusel, jõudsin Turu tänavale, et jälle Karlova poole pöörata. 23 kilomeetrit jooksu sai täis, kilomeetri spliti ekraan tuli kellale ette ja siis lõpetas Garmin minuga koostöö. Kiilus kinni ja oligi kõik. Vajutasin nuppe, aga ei midagi. Õnneks jooksis mul taustal NRC guided run, mis ka distantsi mõõdab.

Mõtlesin elu üle järele ja kulgesin läbi Karlova. Vaatamata kõigele, mis sel nädalal segas ja valesti läks, tegin ma selle 26-kilomeetrise aasta pikima otsa ära. Mu vaim oli murdumas, aga ma liikusin edasi. Kuigi tunne polnud kuigivõrd tugev, sai vaim selle jooksuga kindlasti raudsemaks. Viimaks sai kodutänaval 26 km täis. Tehtud. Oluline alustala maratonitreeningus, kolmetunnine jooks, on tehtud. NRC: 26,2K Dress Rehearsal Run. 26,2 km, 7:08 min/km, 146 l/min

Kokkuvõttes:

See nädal oli lihtsalt ränk ja mul on hea meel, et ta viimaks läbi sai. Homme on trennivaba päev, et natuke keha ja vaimu puhata. See kulub väga marjaks ära. Maratoniks treenimine on aeg-ajalt raske ja mul on nüüd vaja veidike aega enesereflektsiooniks.

Kui see nädal midagi näitas, siis seda, et järgmisel nädalal tuleb juba vaikselt mahtu allapoole tuua. Kolm tõusva mahuga nädalat on läbi ja neljandat ei saa mitte kuidagi siia otsa keevitada. Mu keha ja vaim ei pea sellele vastu. Planeeritud “jooksen Kihnus pooliku ja siis veel mitu kilomeetrit peale” ilmselt jääb ära. Poolik iseenesest on juba piisavalt pikk distants, et kenasti pika jooksuna kirja minna. Ühe tõeliselt pika pika jooksu saan teha veel septembri keskel, kolm nädalat enne maratoni. Järgmise nädala muude trennide osas mõtlen homme, mis edasi saab, kui tänased rasked pika jooksu emotsioonid settida on saanud.

Chicago maratonini jääb 7 nädalat.

6. Ummamuudu Liina Üüjuusk

Published on by Margit Partei1 kommentaar

Ehk tavainimeste keeles Võru Ööjooks. Võrus oli plaanis teha treeningvõistlus mahu pealt. Väike ettevalmistus Kihnu poolmaratoniks ning üleüldiselt sügishooaja alguseks. Selleks võistluseks ei hakanud jalgu hoidma ega eraldi puhkama. Pühapäeval oli kuum ja pikk 2,5-tunnine jooks, esmaspäeval oli trennivaba massaažipäev, teisipäeval käisin hommikul jooksmas ja õhtul BodyPumpis ning kolmapäeval tegime statal rämeda 3×1500 meetrit lõigutrenni. Võistlus oli neljapäeva õhtul kell 21.30.

Tegelikult oleks pidanud juba kolmapäevases lõigutrennis aru saama, et asjad pole päris korras, kuid tagantjärele tark oskab olla pea igaüks. Teen nüüd natuke seda, mida iga eestlane peab tegema: vinguma ilma üle. Juba sajandat päeva järjest kestev kuumalaine ei sobi mulle. Pole kunagi sobinud ega ilmselt hakka ka sobima. Minu ideaalne suvi oleks selline, kui päeval on õues 22–23 kraadi ja vahepeal sajab natuke vihma, et tolm ei lendaks tänavatel ja taimed ei sureks janusse. Ma ei naudi absoluutselt üle 25-kraadist soojust. Ma ei jõua sellise ilmaga midagi muud teha kui toas päikese eest liikumatult varjuda. Not fun.

Kolmapäeva õhtuses lõigutrennis küll tulid pilved meid päästma, seega päris 30 kraadi vist staadionil ei olnud, kuid vaatamata sellele oli mul lõikude ajal erakordselt sitt olla. Kõhu tõmbas krampi maost kuni alakõhuni. Selline kannatamine, et anna olla. Õhtul läksin koju ja pidin lausa enne magamaminekut paratsetamoli neelama, sest lõpuks kõhuvalu lokaliseerus alakõhtu. Selge: olen jõudnud tsükli keskele ja munasarjad tegutsevad tohutute krampide ning paistetuse saatel munaraku ettevalmistusega. Hormoonid teevad asju ja seedimine on segi pööratud. Gotta love my thirties. Nagu teine puberteet.

Järgmisel päeval tundus kõik okei olevat. Planeerisin hoolikalt oma söömist ja joomist, sest õhtul tuli ju võistelda. Hommikul sõin munaputru leiva ja köögiviljadega, lõunaks kerget pastat, õhtusöögiks kaerahelbeputru moosiga ning enne võistlusele sõitu viimaseks snäkiks banaani. Päeva jooksul jõin hoolikalt palju vett ja elektrolüüte. Puder läks kõhtu kella poole kuue ajal, 4 tundi enne starti, ja banaan kell seitse, 2,5 tundi enne starti. Igati eeskujulik, eksole.

Not so fast.

Kella 20.15 paiku jõudsime Võrru. Läksime kohe stardimaterjale välja võtma ja seal kohtusin #mariseinglite pundiga. Olime kõik ilusti oma uued tiimimaikad selga ajanud. Tegime kiirelt mõned fotod, külastasin WCd ja sealt läksime aegsasti soojendusele. 2 kilomeetrit sörki ja ilusti korralik plokk jooksuharjutusi koos kahe kiirendusega. Sääred ja luuümbrised olid natuke kahtlased, aga palju selle pärast ei muretsenud. Jalg ei olnud värske, kuid mingit hullu väsimust ka ei tundnud. Selline ootuspärane seis tehtud trennide pealt.

Kella 21.30 paiku liikusime stardikoridori ja juba mõne minuti pärast anti start. Olime kuskil koridori keskel, kuid stardipauku me ei kuulnud. Järsku panid eespool olijad hullu tempoga minema, seega tuli ka ise kell sisse lülitada ja jooksma asuda. Õnneks mul stardieelset geeli võtta polnud vaja, muidu olekski see vist võtmata jäänud, nii äkki tuli see start. Kaks 5-kilomeetrist ringi osaliselt 2020. aastast tuttaval rajal. Päike oli loojunud ja pimedus langenud üle linna, kuid 25 kraadi oli õhus sellegipoolest. Let’s go!

Stardist alates jäime jooksma koos Kairega. Esimene kilomeeter oli kergelt allamäge ja tiksus kinni ajaga 5:22. Olin enne jooksu arvanud, et aeg 55 minuti ja tunni vahel võiks olla selle enesetundega reaalne. See tempo oli isegi veidi kiirem, kui sinna stsenaariumisse mahuks. Küll aga teadsin ette, et varsti saab ka ülesmäge joosta, seega eriti end tagasi hoida pole vaja. Pulss oli tempoka jooksu kohta väga okei, 165 ligi alles jõudmas. Ei miskit hullu.

Tiirlesime Tamula ääres ja tänavate vahel ning põikasime läbi staadionilt. Tempo läks 5:40 kanti ja jäi sinna mõneks kilomeetriks. Üsna stabiilne seis. Kaire püsis mul kõrval ja sabas, saime ilusti koos edasi minna. Võhandu maratoni kastmispunktis üritati uut Võhandu jõge luua, seega tossu sai suhteliselt märjaks. Küll aga jõudsime sealt oja juurde, kus õhk oli märgatavalt jahedam kui linnasüdames keset kivi ja betooni. Seal oli päris mõnus isegi joosta ja rada oli võrreldes eelmise korraga uus.

4 km täitumise järel lajatati raja suurima tõusuga. Selline korralik ronimine, millele järgnes kohe mitu pööret. Juhtme võttis suhteliselt kokku, kuid õnneks rajal ära ei eksinud. Keegi jooksis pidevalt ees ning samal päeval pähe õpitud rada osutus kasulikuks. Olingi tagasi raja alguspunktis ning asuda tuli teisele ringile. Esimene ring tiksus kinni ajaga täpselt 28 minutit. Ootuspärane.

6. kilomeetri alguses tundsin järsku pisteid kõhus. Valus, oi kui valus. Jälle kogu kõht krampis ja valud sees, aga veel tugevamalt kui eelmise päeva lõigutrennis. Kogu soolestik oleks justkui nõelasid täis. Holy shit (pun intended). Mõtlesin, mis nüüd saab. Rajal oli üks joogipunkt, seal WCd polnud. Mujal ka midagi silma ei jäänud. WCd olid alles raja lõpus. Kui ma nüüd metsapeatuse teeks, siis jumal teab, kauaks ma sinna võssa jääksin. Rajalt maha astuda ka ei tahaks. Tuleb hambad ristis edasi joosta.

See oli üks tõeline kannatuste rada. Tempo kukkus kohe sinna 6 min/km kanti ning pulss ühes temaga mõned löögid allapoole. Jalad ja süda oleks suutnud nii palju rohkem, aga valud kõhus ei lubanud midagi enamat teha. Üksnes kannatada. Kes kannatab, see kaua kannatab. Oi kui tõsi see tol õhtul oli.

Mõtlesin sellele, kus võis midagi valesti minna, et püüda mõtet valust mujale viia. Ei suutnud mitte midagi välja mõelda. Kõik söömised ja joomised oli tehtud absoluutselt õigesti, ajastus oli õige, tempovalik tundus õige… Kas tõesti on asi ainuüksi hormonaalses tsüklis, mis niimoodi mõjuda võib? Meenus see kohutav pikk jooks juuli keskel, kui kahe tunni jooksul tegin kolm metsapeatust ja vaevlesin täpselt samasugustes kõhuvaludes. Teate, mis oli sellel pikal jooksul ühist Võru võistlusega? Nad mõlemad toimusid kuu keskel. Tsükli keskel…

8. km kandis kaalusin veel tõsisemalt kuskile võssi jooksmist. Kuna ühtegi head kohta silma ei jäänud, siis tuli edasi liikuda. Tundsin, et uus maika on mu vasaku käe sisekülje korralikult puru hõõrunud, kuid see oli vähim mu muredest. Korraks eksis pähe mõte, et kindluse mõttes tuleb nüüd enne iga võistlust üks Loperamid sisse võtta, mitte ainult enne maratoni. Inimene õpib, kuid sureb jooksurajal ikka lollina. Siis jõudsin selle viimane suure tõusuni. Enam ei suutnud ma millestki mõelda, kordasin endale mõttes vaid üht: “Sa pead vastu!”. See mäest üles pressimine tegi kõhu veel valusamaks ja ma olin lihtsalt grimassides.

500 meetrit enne lõppu jooksin ma mööda stardiala WCdest. Otsustasin, et sinna ma veel ei lähe. Kannatan selle lõpu ära ja otse finišijoonelt võtan suuna sinnapoole. Venisin seda viimast kilomeetrit tempoga 6:40, sest nii kehv oli lihtsalt olla. Minu õnneks tuli rada seekord lausa 170 meetrit lühem. Aeg: 57:55. Kuna tegu oli treeningvõistlusega, polnud aeg minu jaoks oluline. Kui vaid keegi selle enesetunde korda oleks teinud.

Haarasin vabatahtlikult joogipudeli, banaani ja medali ning tormasin WCsse. Olin seal ikka päris kaua. Lisaks kõigele hakkas mul tohutult iiveldama. Kõht valutas ikka veel. Etteruttavalt võib öelda, et see kõik jätkus veel tunde. Suhteliselt armetu seis. Ootasime härra Jooksja autasustamise ära, ta oli oma vanuseklassis kolmas. Seejärel saime asuda koduteele. Ka see teekond ei möödunud vahejuhtumiteta, kui Võru Olerexi parklas autol mõlemat esitule pirni vahetasime ja seejärel teise autoga omavahel plekki mõlkisime.

Sobilik lõpp sellele päevale. Shit happens.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 57:55
  • Distants: 10 km (minu kell: 9,83 km)
  • Keskmine tempo: 5:47 min/km (minu kell: 5:54 min/km)
  • Max tempo: 4:37 min/km
  • Keskmine pulss: 167 bpm
  • Max pulss: 175 bpm
  • Koht: 137/155
  • Koht naiste seas: 39/54
  • Koht N30 vanusegrupis: 20/20
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 172 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 0,98 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,5 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 258 ms
    • Vasakul jalal olin 51,1% ajast ja paremal 48,9%