Ehk tavainimeste keeles Võru Ööjooks. Võrus oli plaanis teha treeningvõistlus mahu pealt. Väike ettevalmistus Kihnu poolmaratoniks ning üleüldiselt sügishooaja alguseks. Selleks võistluseks ei hakanud jalgu hoidma ega eraldi puhkama. Pühapäeval oli kuum ja pikk 2,5-tunnine jooks, esmaspäeval oli trennivaba massaažipäev, teisipäeval käisin hommikul jooksmas ja õhtul BodyPumpis ning kolmapäeval tegime statal rämeda 3×1500 meetrit lõigutrenni. Võistlus oli neljapäeva õhtul kell 21.30.

Tegelikult oleks pidanud juba kolmapäevases lõigutrennis aru saama, et asjad pole päris korras, kuid tagantjärele tark oskab olla pea igaüks. Teen nüüd natuke seda, mida iga eestlane peab tegema: vinguma ilma üle. Juba sajandat päeva järjest kestev kuumalaine ei sobi mulle. Pole kunagi sobinud ega ilmselt hakka ka sobima. Minu ideaalne suvi oleks selline, kui päeval on õues 22–23 kraadi ja vahepeal sajab natuke vihma, et tolm ei lendaks tänavatel ja taimed ei sureks janusse. Ma ei naudi absoluutselt üle 25-kraadist soojust. Ma ei jõua sellise ilmaga midagi muud teha kui toas päikese eest liikumatult varjuda. Not fun.

Kolmapäeva õhtuses lõigutrennis küll tulid pilved meid päästma, seega päris 30 kraadi vist staadionil ei olnud, kuid vaatamata sellele oli mul lõikude ajal erakordselt sitt olla. Kõhu tõmbas krampi maost kuni alakõhuni. Selline kannatamine, et anna olla. Õhtul läksin koju ja pidin lausa enne magamaminekut paratsetamoli neelama, sest lõpuks kõhuvalu lokaliseerus alakõhtu. Selge: olen jõudnud tsükli keskele ja munasarjad tegutsevad tohutute krampide ning paistetuse saatel munaraku ettevalmistusega. Hormoonid teevad asju ja seedimine on segi pööratud. Gotta love my thirties. Nagu teine puberteet.

Järgmisel päeval tundus kõik okei olevat. Planeerisin hoolikalt oma söömist ja joomist, sest õhtul tuli ju võistelda. Hommikul sõin munaputru leiva ja köögiviljadega, lõunaks kerget pastat, õhtusöögiks kaerahelbeputru moosiga ning enne võistlusele sõitu viimaseks snäkiks banaani. Päeva jooksul jõin hoolikalt palju vett ja elektrolüüte. Puder läks kõhtu kella poole kuue ajal, 4 tundi enne starti, ja banaan kell seitse, 2,5 tundi enne starti. Igati eeskujulik, eksole.

Not so fast.

Kella 20.15 paiku jõudsime Võrru. Läksime kohe stardimaterjale välja võtma ja seal kohtusin #mariseinglite pundiga. Olime kõik ilusti oma uued tiimimaikad selga ajanud. Tegime kiirelt mõned fotod, külastasin WCd ja sealt läksime aegsasti soojendusele. 2 kilomeetrit sörki ja ilusti korralik plokk jooksuharjutusi koos kahe kiirendusega. Sääred ja luuümbrised olid natuke kahtlased, aga palju selle pärast ei muretsenud. Jalg ei olnud värske, kuid mingit hullu väsimust ka ei tundnud. Selline ootuspärane seis tehtud trennide pealt.

Kella 21.30 paiku liikusime stardikoridori ja juba mõne minuti pärast anti start. Olime kuskil koridori keskel, kuid stardipauku me ei kuulnud. Järsku panid eespool olijad hullu tempoga minema, seega tuli ka ise kell sisse lülitada ja jooksma asuda. Õnneks mul stardieelset geeli võtta polnud vaja, muidu olekski see vist võtmata jäänud, nii äkki tuli see start. Kaks 5-kilomeetrist ringi osaliselt 2020. aastast tuttaval rajal. Päike oli loojunud ja pimedus langenud üle linna, kuid 25 kraadi oli õhus sellegipoolest. Let’s go!

Stardist alates jäime jooksma koos Kairega. Esimene kilomeeter oli kergelt allamäge ja tiksus kinni ajaga 5:22. Olin enne jooksu arvanud, et aeg 55 minuti ja tunni vahel võiks olla selle enesetundega reaalne. See tempo oli isegi veidi kiirem, kui sinna stsenaariumisse mahuks. Küll aga teadsin ette, et varsti saab ka ülesmäge joosta, seega eriti end tagasi hoida pole vaja. Pulss oli tempoka jooksu kohta väga okei, 165 ligi alles jõudmas. Ei miskit hullu.

Tiirlesime Tamula ääres ja tänavate vahel ning põikasime läbi staadionilt. Tempo läks 5:40 kanti ja jäi sinna mõneks kilomeetriks. Üsna stabiilne seis. Kaire püsis mul kõrval ja sabas, saime ilusti koos edasi minna. Võhandu maratoni kastmispunktis üritati uut Võhandu jõge luua, seega tossu sai suhteliselt märjaks. Küll aga jõudsime sealt oja juurde, kus õhk oli märgatavalt jahedam kui linnasüdames keset kivi ja betooni. Seal oli päris mõnus isegi joosta ja rada oli võrreldes eelmise korraga uus.

4 km täitumise järel lajatati raja suurima tõusuga. Selline korralik ronimine, millele järgnes kohe mitu pööret. Juhtme võttis suhteliselt kokku, kuid õnneks rajal ära ei eksinud. Keegi jooksis pidevalt ees ning samal päeval pähe õpitud rada osutus kasulikuks. Olingi tagasi raja alguspunktis ning asuda tuli teisele ringile. Esimene ring tiksus kinni ajaga täpselt 28 minutit. Ootuspärane.

6. kilomeetri alguses tundsin järsku pisteid kõhus. Valus, oi kui valus. Jälle kogu kõht krampis ja valud sees, aga veel tugevamalt kui eelmise päeva lõigutrennis. Kogu soolestik oleks justkui nõelasid täis. Holy shit (pun intended). Mõtlesin, mis nüüd saab. Rajal oli üks joogipunkt, seal WCd polnud. Mujal ka midagi silma ei jäänud. WCd olid alles raja lõpus. Kui ma nüüd metsapeatuse teeks, siis jumal teab, kauaks ma sinna võssa jääksin. Rajalt maha astuda ka ei tahaks. Tuleb hambad ristis edasi joosta.

See oli üks tõeline kannatuste rada. Tempo kukkus kohe sinna 6 min/km kanti ning pulss ühes temaga mõned löögid allapoole. Jalad ja süda oleks suutnud nii palju rohkem, aga valud kõhus ei lubanud midagi enamat teha. Üksnes kannatada. Kes kannatab, see kaua kannatab. Oi kui tõsi see tol õhtul oli.

Mõtlesin sellele, kus võis midagi valesti minna, et püüda mõtet valust mujale viia. Ei suutnud mitte midagi välja mõelda. Kõik söömised ja joomised oli tehtud absoluutselt õigesti, ajastus oli õige, tempovalik tundus õige… Kas tõesti on asi ainuüksi hormonaalses tsüklis, mis niimoodi mõjuda võib? Meenus see kohutav pikk jooks juuli keskel, kui kahe tunni jooksul tegin kolm metsapeatust ja vaevlesin täpselt samasugustes kõhuvaludes. Teate, mis oli sellel pikal jooksul ühist Võru võistlusega? Nad mõlemad toimusid kuu keskel. Tsükli keskel…

8. km kandis kaalusin veel tõsisemalt kuskile võssi jooksmist. Kuna ühtegi head kohta silma ei jäänud, siis tuli edasi liikuda. Tundsin, et uus maika on mu vasaku käe sisekülje korralikult puru hõõrunud, kuid see oli vähim mu muredest. Korraks eksis pähe mõte, et kindluse mõttes tuleb nüüd enne iga võistlust üks Loperamid sisse võtta, mitte ainult enne maratoni. Inimene õpib, kuid sureb jooksurajal ikka lollina. Siis jõudsin selle viimane suure tõusuni. Enam ei suutnud ma millestki mõelda, kordasin endale mõttes vaid üht: “Sa pead vastu!”. See mäest üles pressimine tegi kõhu veel valusamaks ja ma olin lihtsalt grimassides.

500 meetrit enne lõppu jooksin ma mööda stardiala WCdest. Otsustasin, et sinna ma veel ei lähe. Kannatan selle lõpu ära ja otse finišijoonelt võtan suuna sinnapoole. Venisin seda viimast kilomeetrit tempoga 6:40, sest nii kehv oli lihtsalt olla. Minu õnneks tuli rada seekord lausa 170 meetrit lühem. Aeg: 57:55. Kuna tegu oli treeningvõistlusega, polnud aeg minu jaoks oluline. Kui vaid keegi selle enesetunde korda oleks teinud.

Haarasin vabatahtlikult joogipudeli, banaani ja medali ning tormasin WCsse. Olin seal ikka päris kaua. Lisaks kõigele hakkas mul tohutult iiveldama. Kõht valutas ikka veel. Etteruttavalt võib öelda, et see kõik jätkus veel tunde. Suhteliselt armetu seis. Ootasime härra Jooksja autasustamise ära, ta oli oma vanuseklassis kolmas. Seejärel saime asuda koduteele. Ka see teekond ei möödunud vahejuhtumiteta, kui Võru Olerexi parklas autol mõlemat esitule pirni vahetasime ja seejärel teise autoga omavahel plekki mõlkisime.

Sobilik lõpp sellele päevale. Shit happens.

Kokkuvõttes:

• Aeg: 57:55
• Distants: 10 km (minu kell: 9,83 km)
• Keskmine tempo: 5:47 min/km (minu kell: 5:54 min/km)
• Max tempo: 4:37 min/km
• Keskmine pulss: 167 bpm
• Max pulss: 175 bpm
• Koht: 137/155
• Koht naiste seas: 39/54
• Koht N30 vanusegrupis: 20/20
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 172 spm
  • Keskmine sammu pikkus: 0,98 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,5 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 258 ms
  • Vasakul jalal olin 51,1% ajast ja paremal 48,9%