Nädala kokkuvõte 1.–7.08.2022

Esmaspäev: kõndimine. Koroona 5. päev. Olin juba paar päeva olnud palavikuta ja kurk peaaegu terveks saanud. Nina oli veel tatine, maitsed ja lõhnad kadunud ning vaatamata palaviku puudumisele olid mul ikka aeg-ajalt kuumahood. Üldiselt tundsin, et nüüd läheb asi suurte sammudega paremuse poole. 🤞 Otsa oli saanud minu puhkus, seega veetsin päeva arvuti taga, võitlesin koroonaväsimusega ja õhtul läksin jalutama. Õues sadas terve päeva, kuid oli ootamatult soe. Tegin ühe tempokama kõnniringi ja vihmajopega hakkas lausa palav. Igal juhul tekkis vaikselt mõte, et äkki seekord pääseb ilma nädalate kaupa vindumiseta… 4,26 km, 10:49 min/km, 97 l/min

Teisipäev: kõnd-jooks (9+1). Tööpäevad jätkuvalt väsitasid enneolematult, seega puhkasin õhtul veidike (loe: langesin kontoritoolist diivanile ja tukkusin), viimaks panin jooksuriided selga ning läksin kõndima. Otsustasin juba enne minekut, et proovin iga 10 minuti sees minuti kaupa natuke sörkida-joosta, et aru saada, mis seis minuga on. Kõige veidram on see, et pulss ei anna hetkel mingit märki, et oleks haige olnud. 🤷🏻‍♀️ Tavaliselt paneb haigus alati mingi hullu põntsu kirja. Nüüd on puhkeoleku- ja kõnnipulss aga väga ilusad, minut jooksu ei teinud ka midagi hullu. Enesetunne oli ka okei. Sadamaraudteel kohtusin äärmiselt julge rebasega, kes tšillis minust paari meetri kaugusel ega kartnud midagi. Pigem kartsin mina teda. 😅 6,35 km, 9:27 min/km, 111 l/min

Kolmapäev: kõnd-jooks (5+5). Kuna eelmine päev oli minu kõnnitrennike nii normaalne, tegin esimesed katsetused jooksmisega. Ma kartsin tohutult endale liiga teha, sest see neetud COVID on ju ettearvamatute tagajärgedega. Olin mega ettevaatlik ja katsetasin alustuseks 5+5 kõnd-jooksu. Piltlikult öeldes hoidsin muudkui hinge kinni, et millal nüüd jube ja paha hakkab. Lausa imelik hakkas, sest nii jooksu kui ka kõnni ajal oli kõik nii… normaalne. Enesetunne, pulss, kõik. Nagu polekski midagi juhtunud. Kokkuvõttes tuli täiesti hea trenn, mis andis julguse järgmisel päeval päriselt jooksmist proovida. 6,28 km, 7:42 min/km, 133 l/min

Neljapäev: rahulik jooks. Ilm pööras jälle kuumaks. Selge, Margitil on aeg jooksma asuda. 😅 Esimeseks katsetuseks kõndimata joosta võtsin ette 5-kilomeetrise Ropka-Karlova ringi. Õhtu oli küll käes, aga ikka väga lämbe oli. Kerge jooks ei olnud, aga midagi katastroofilist ka mitte. 5,1 km, 6:56 min/km, 148 l/min

Reede: trennivaba. Õhtul sõitsin maale ja tegin pisikese ringi vanemate koeraga.

Laupäev: pikk jooks. Pärastlõunaks lubas ilmateade itta suurt äikesetormi – tuli ka ning viis elektri endaga mõneks tunniks kaasa – ja meil oli kavas pidada ema sünnipäeva, seega tuli hommikul vara pikk jooks ette võtta. Ärkasin kell 7 – minu jaoks nädalavahetusel ekstreemselt vara – ja enne kaheksat olin õues ja valmis jooksma.

Algus oli paras kangutamine. Energiaks oli vaid üks söödud banaan ja vedelik lahkus selle 85% niiskuse, 24-kraadise soojuse ja päikesega lagipähe kehast väga kiirelt. Tundsin, kuidas keha on lihtsalt tühi. 🤷🏻‍♀️ Kaalusin vahepeal juba jooksu lühendamist ja varem tagasipööramist. Kiskusin vaimse tugevusega keha endaga kaasa ja pidasin vastu.

7 kilomeetriga olin jõudnud Kohtla-Järvele ja sain Maximast endale spordijooki osta. Kahe sõõmuga tõmbasin 750 ml juua sisse ja pärast seda läks kõik jumala heaks. 😍 Jooksin puude varjus pikalt läbi Keskallee ja linnapargi. Lihtsalt supermõnusad jooksurajad! Nautisin neid kilomeetreid lapsepõlve radadel väga. Igal pool oli mingi mälestus: vanaisa maja, kultuurimaja, jäähall ja staadion, kus toimusid rahvatantsupeod, minu lasteaed, minu kool, vanaema maja. Jooksu teise kolmandiku veetsin Kohtla-Järvel.

Seejärel jõudsin tagasi linna serva, ostsin endale Selverist veepudeli, sõin ühe geeli, jõin peaaegu pool liitrit vett ära ja hakkasin läbi Järve küla jälle kodu poole liikuma. Viimased viis kilomeetrit veetsin sellises vastutuules, et vahepeal hoidsin nokatsit käega kinni, et see ära ei lendaks, ja sättisin kõrvaklappide juhtme rinnahoidja paela vahele, sest tuul kippus klappe kõrvast välja kiskuma. Kodusele sillale jõudes sai 20 km täis – juhhuu! Sealt edasi olid juba boonusmeetrid koju. Tehtud!

Kokkuvõttes oli jooksu algus raske, keskmine osa oli supermõnus ja lõpp kiskus jälle natuke raskemaks. Mul on väga hea meel, et vaatamata sellele, et ma eelmisel nädalavahetusel koroonas siruli olin, sain nüüd juba maratoniks treenimisega edukalt jätkata. Hea meelega oleks koroona küll vahele jätnud, aga kui ta kuskile paigutada, siis laagrijärgsele nädalale, kui pidingi vähem trenni tegema. Lõpp hea, kõik hea? 20,36 km, 7:21 min/km, 150 l/min

Pühapäev: trennivaba. Veeresin härra Jooksja pikal jooksul rattaga kaasa ja pakkusin juua. Keskmine pulss oli 88, seega vist trenniks ei kvalifitseeru.

Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal tahaksin naaseda JJVsse ja BodyPumpi,teha paar väiksemat jooksu ja ühe korraliku pika jooksu. Ideaalis teeksin pühapäeval taastava rattasõidu, kuid praktikas ilmselt tiksun rattaga härra Jooksja pikal otsal kaasas ja pakun talle juua. Ilmateade järgmise nädala teise poole ennustusega jooksjaid ei hellita (27 kraadi ja päike), seega tuleb vaim valmis panna järjekordseks pikaks kuumaks jooksuks.

Chicago maratonini jääb 9 nädalat.

Nädala kokkuvõte 25.–31.07.2022

Esmaspäev: trennivaba. Taastusin laagrist. Lihased ja enesetunne olid üllatavalt head.

Teisipäev: rahulik jooks. Tegin esimese kerge jooksu pärast laagrit. Täiesti normaalne rahulik kulgemine. 🙂 Pulss ja tempo olid kohe väga ilusad (5,2 km, 6:46 min/km, 150 l/min). Samal päeval tegi pärast laagrit esmaspäeval haigeks jäänud härra Jooksja koroona kiirtesti. See oli positiivne.

Kolmapäev: rahulik jooks. Kuna olin lähikontaktne, ei läinud ma kolmapäeval JJVsse, vaid jooksin üksinda. Jooks ise oli jälle igati hea ning numbrid ilusad, ainult et kurgus tundsin kahtlast tunnet. See tegi väga ettevaatlikuks. Mõtlesin korraks, et kui läheb halvasti, on see tükiks ajaks võib-olla viimane (hea enesetundega) jooks… Minu prohvetlikud võimed ilmutasid end taas. 7,38 km, 6:55 min/km, 147 l/min

Neljapäeval ärkasin 37,1 palaviku ja kurguvaluga. ☹️ Kiirtestile ilmus väga läbipaistev triip, kuid triip oli ta sellegipoolest. Mõne tunniga oli palavik üle 38, lihas- ja liigesvalu tahtis eluisu ära võtta ning kurguvalu ei lasknud korralikult neelatagi. Sügisel eesootavale USA reisile mõeldes käisime kohe samal päeval igaks juhuks ära PCR testil, sest kunagi ei tea, millal USAsse sisenemise reeglid jälle muutuda võivad ja tõesta siis koroona läbipõdemist ilma PCRita. Õhtuks oli mul palavik vaatamata palavikualandajate võtmisele 39,0. Olin nagu zombi. PCR test oli loomulikult positiivne.

Pa-pa-pa-parim suvi?

Neljapäev oligi tagantjärele kõige jubedam haigusepäev. Seejärel hakkas palavik vaikselt langema ning lihas- ja liigesvalud järele andma. Eile olin pea terve päeva juba palavikuta, vaid õhtul oli korraks kraadiklaasil 37,1 ees. Kurk on aga ikka väga valus, nina tatine ja olemine väga nõrk. Köha otseselt ei ole, aga miski ajab aeg-ajalt köhatama küll. Eks näis, mis siit nüüd edasi saama hakkab.

Viimane koroonakogemus veebruaris lõppes kuue (!) nädala pikkuse põdemisega ja ausalt öeldes olen ma praegu väga murelik selles osas, mis minust edasi saab. Ma olen lihtsalt nii pettunud/vihane/kurb. 😥 Veebruar ja pool märtsi läks mul Tansaania-koroona nahka; siis kannatasin kuu aega rauapuuduses; siis sain kuu aega normaalselt joosta, kuniks sain puusavigastuse, mis kestis poolteist kuud; jaanipäevast sain uuesti vaikselt jooksma hakata, sain viis nädalat treenida, kilometraaži natukene maratonitreeningute moodi ja juba päris kenasse vormi ning nüüd uus laks koroonat otsa. Märtsist kuni augustini kokku seega üheksa normaalset trenninädalat. Vähem normaalseid nädalaid kui jamasid nädalaid.

See on lihtsalt masendav. Mida mul sinna maratonile üldse enam asja on? 10 nädalat stardijooneni.