Esmaspäev: trennivaba. Käisin hoopis Herje juures ja lasin tal end 1,5 tundi korralikult mudida. Valus, aga kasulik.

Teisipäev: rahulik jooks | BodyPump. Hommikut alustasin pooletunnise kerge jooksuga. Enne kella 8 oli juba päris palav ja päike intensiivne. See-eest oli Nike Running Clubi trenn äärmiselt kaasahaarav ja põnev. Guided Run: Running with Lopez Lomong #1 on ühe Sudaani jooksja loo 1. osa. Soovitan! Ootan huviga juba järgmist osa uuel nädalal. 4,59 km, 7:07 min/km, 148 l/min

Õhtul käisin BodyPumpis. Taaskord kombineeritud kava vanadest lugudest. Väga hea ja tempokas valik Treeneri poolt. Jalalood üritasin kergemalt teha, arvestades nädala jooksul eesootavaid treeninguid. Ülakeha osas tagasi ei hoidnud. 62 min, 129 l/min

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus (lõigutrenn). Oeh, lihtsalt oeh. Ilm oli kuum, kuid õnneks oli taevas pilvekiht, mis natuke olukorda leevendas. Juba soojenduse ajal tundsin, et olemine ei ole üldse kerge. 3,05 km, 6:58 min/km, 146 l/min Kõhu tõmbas täies ulatuses krampi ja ei olnud kõige meeldivam olla. Lootsin, et ehk jooksuharjutustega annab keha järele ja hakkab parem. Tegime korralikult kaks plokki jooksuharjutusi ja dünaamilisi venitusi ning viis lahtijooksu peale. Korraks vist hakkaski parem, kuid siis algas lõigutrenn.

Kavas oli 3×1500 meetrit, lõigu vahele 400 m kõndi-sörki ning 2–3 minutit puhkust. Tänu pilvedele ei olnudki staadionil kuuma katla efekti, kuid jahe loomulikult ka polnud. Väike tuuleke liigutas õhku veidike ringi. Tingimuste mõttes kaugeltki mitte nii hull, kui oleks võinud olla, arvestades päevaseid olusid.

Sellest kõigest aga mulle ei piisanud. Tundsin end lõikudel täiesti jõuetuna ja kõht oli jälle krampis. Tegin need lõigud ära nagu ellujäämiskursuse. Mingit tempot isegi ei proovinud hoida, oli piisavalt tegemist lihtsalt kuidagi läbimisega. Karm, karm, karm. Kui eelmisel nädalal läksid need 400-meetrised lõigud nii kenasti, siis see nädal oli täiesti vastupidi. Lõikude tempod: 5:19, 5:36, 5:42 min/km. Pulss oli 165–170 ringis, kuigi enesetunne vastas vähemalt 185-löögisele pulsile.

Õhtul kodus pidin valuvaigistid sisse võtma, sest viimaks valu lokaliseerus alakõhtu ja sain aru, milles asi. Ovulatsioon. Neetud naiste elu: mitte kord kuus, vaid kaks korda kuus tuleb alakõhuvaludega rinda pista.

Neljapäev: Võru Ööjooks. See oli üks valus jooks: esimene ring oli kõik hästi, teine ring pistsin rinda kohutavate kõhuvaludega. Ka pärast jooksu oli tunde halb olla. Mitte just parim kogemus.

Reede: ratas. Väike taastav rattaring. Pulss oli väga ilus, ilm oli palav ja tuuline, seega vahepeal tuli ikka vastutuult rühkida ka. Üldiselt mõnusa enesetundega veeremine. 25,37 km, 25,2 km/h, 143 l/min

Laupäev: rahulik jooks. Varajane äratus, et enne suurt kuuma saaks väike jooks tehtud. Enne jooksu ei saanud midagi aru, et valesti oleks, aga see tunne, mis oli juba esimesest jooksusammust… Ai-ai-ai. Sääred olid valu täis, pinges, lühikesed. Lootsin, et esimeste kilomeetritega saavad lihased soojaks ja läheb paremaks, aga ei. Poole jooksu peal tegin Delta juures peatuse, võimlesin ja venitasin, aga seis oli ikka nutune. Tulin lühimat teed pidi koju tagasi. Plaanitud 35 minutit sai tehtud, lihtsalt distants oli kukkunud tempoga lühem. NRC: Recovery Run with Headspace. 4,6 km, 7:37 min/km, 134 l/min Olin jooksu lõppedes väga mures eesootava pika jooksu osas. Tegin lihashooldust ja protseduure ning andsin kõik, et jalad välja puhata.

Pühapäev: pikk jooks. See oli üks tõeline roller coaster jooks. Enne jooksu oli mul motivatsiooniga probleeme. Nädal on olnud ränk. Kõhuvalud, valud säärtes, kannatusterada Võrus, kolm mootorsõidukeid puudutavat episoodi kolmel järjestikusel päeval, minu nurgast puru pillatud telefon… Asju muudkui juhtus ja stress muudkui kuhjus. Otsustasime saatust mitte narrida ja jätta ära oma plaan teha pikk jooks Otepääl. Ei olnud erilist tahtmist autoga rohkem sõita, kes teab, mis jälle juhtuma hakkab.

Hommikune ärkamine oli ränk. Nii väga tahaks üht normaalset nädalavahetust, kui saab kaua magada, rahulikult pannkooki süüa, puhata ja siis jooksma minna. Aga ei. Kuumalaine rokib edasi ja nõuab korrektuure. 6.30 äratuskell, hommikused protseduurid, riided selga, vaseliin peale, puder kõhtu. Säärtele tõmbasin säärised peale, sest mis see tõenäosus on, et 24 tunniga sääred korda said? Väike. Tegin toas väikese soojendusvõimlemise ja oli aeg jooksma minna.

Esimene kilomeeter oli lubav, aga kauaks seda lõbu ei jätkunud. Kolmandal kilomeetril Tähtvere pargis jäin seisma ja pidin juba oma pakitsevaid sääri venitama hakkama. Not good. Võttis ikka meele mõruks küll. Vaim hakkas murduma. Pulss oli madal, aga jalad lihtsalt ei lasknud joosta. Kuna sel nädalavahetusel oli plaanis pikk jooks teha erinevaid lühikesi Tartu ringe kombineerides, et regulaarselt juua saada, siis vähemalt oli iga 6 km järel võimalik jooks ära lõpetada, kui asi hulluks kätte läheb.

Vinnasin end oma 6-kilomeetriselt Tähtvere ringilt koduni. Panin kella ja NRC rakenduse pausile ja hakkasin tegutsema. WC, jook, venitused, säärised paksult külmageeliga kokku ja valuvaigisti sisse. Mul oli valida, kas lõpetada jooks ja kodus nutta või võtta see valuvaigisti ja riskides edasi joosta. Valisin viimase variandi.

Igal juhul valuvaigisti ja külmageel toimisid, sest minek oli teisel 6-kilomeetrisel ringil hoopis midagi muud. Jooksin sadamaraudtee kergliiklusteel ja jalad lausa lendasid all. Tegelikult olin jooksu algusest üritanud keskenduda sellele, et mitte joosta suur varvas püsti. Mõtlesin muudkui “Rulli, rulli, rulli”, et pöiad, sh varbad oleksid liikuvad ja pingevabad. See varba hoidmine on minu suur viga, mis ajab üleliigselt pingesse nii tallad kui ka sääred. Proovige kaks-kolm tundi järjest suuri varbaid püsti hoida ja vaadake, mis tunne jalgades on.

Teiselt ringilt tagasi jõudes olin praktiliselt poole peal. Tegin seekord väga kiire joogipunkti oma hoovis, võtsin ühe geeli ja panin edasi. Kui enne jooksu oli mul plaanis teine pool jooksu teha ühel 13-kilomeetrisel ringil ERMi ja Kvissentali suunal, siis mõtlesin ringi ja kordasin eelmisi ringe. Läksin jälle Tähtvere poole. Teist korda oli seal ikka 10 korda mõnusam joosta, kui iga samm ei olnud pinget täis. Kuus järgmist kilomeetrit läksid kiirelt. Juba olingi kodus tagasi, et võtta viimased sõõmud vett ning minna oma viimasele ringile. 19 km oli täis tiksunud.

Ronisin vaikselt Pargi tänava tõusust üles. Päike oli juba päris intensiivne, kuid enamik minu rajast oli majade ja puude varjus, mis päästis omajagu. Kulgesin vaikselt jälle sadamaraudtee kergliiklusel, jõudsin Turu tänavale, et jälle Karlova poole pöörata. 23 kilomeetrit jooksu sai täis, kilomeetri spliti ekraan tuli kellale ette ja siis lõpetas Garmin minuga koostöö. Kiilus kinni ja oligi kõik. Vajutasin nuppe, aga ei midagi. Õnneks jooksis mul taustal NRC guided run, mis ka distantsi mõõdab.

Mõtlesin elu üle järele ja kulgesin läbi Karlova. Vaatamata kõigele, mis sel nädalal segas ja valesti läks, tegin ma selle 26-kilomeetrise aasta pikima otsa ära. Mu vaim oli murdumas, aga ma liikusin edasi. Kuigi tunne polnud kuigivõrd tugev, sai vaim selle jooksuga kindlasti raudsemaks. Viimaks sai kodutänaval 26 km täis. Tehtud. Oluline alustala maratonitreeningus, kolmetunnine jooks, on tehtud. NRC: 26,2K Dress Rehearsal Run. 26,2 km, 7:08 min/km, 146 l/min

Kokkuvõttes:

See nädal oli lihtsalt ränk ja mul on hea meel, et ta viimaks läbi sai. Homme on trennivaba päev, et natuke keha ja vaimu puhata. See kulub väga marjaks ära. Maratoniks treenimine on aeg-ajalt raske ja mul on nüüd vaja veidike aega enesereflektsiooniks.

Kui see nädal midagi näitas, siis seda, et järgmisel nädalal tuleb juba vaikselt mahtu allapoole tuua. Kolm tõusva mahuga nädalat on läbi ja neljandat ei saa mitte kuidagi siia otsa keevitada. Mu keha ja vaim ei pea sellele vastu. Planeeritud “jooksen Kihnus pooliku ja siis veel mitu kilomeetrit peale” ilmselt jääb ära. Poolik iseenesest on juba piisavalt pikk distants, et kenasti pika jooksuna kirja minna. Ühe tõeliselt pika pika jooksu saan teha veel septembri keskel, kolm nädalat enne maratoni. Järgmise nädala muude trennide osas mõtlen homme, mis edasi saab, kui tänased rasked pika jooksu emotsioonid settida on saanud.

Chicago maratonini jääb 7 nädalat.