2015. aasta eesmärgid

allikas
allikas

Uus aasta on peaaegu terve nädala kestnud ja mina pole ikka veel oma eesmärke korralikult, avalikult ja valjult välja hõiganud. See viga saab nüüd parandatud. Esmalt panin kirja jooksuga seotud ambitsioonid, järgnesid muude spordialadega ja toitumisega seonduv, natuke kooli-töö valdkonnast ja lõppu sellised rohkem… hmm… isiklikku laadi eesmärgid. Kuna nimekiri sai niigi pikk, siis selliseid väga väikseid eesmärke ma eraldi välja tooma ei hakanud. Midagi võib ju ainult minu teada ka jääda. 😉

1. Läbida täispikk maraton.

Nüüd on see eesmärk lõpuks siin kõva häälega avalikult välja hõigatud. Kes mind natuke päriselus teavad ja minuga sellest rääkinud on, siis need teadsid seda maratonieesmärki juba mõni aeg tagasi. Peas on see loksunud eelmise aasta kevadest alates, aga nüüd olen ma kindel, et just 2015. aastal tahan täispika maratoni ära joosta. Kus täpselt, pole ma veel 100% otsustanud, aga ilmselt saab siiski SEB Tallinna maratonil see asi ette võetud. Eks ma veel mõlgutan mõtteid ja millalgi peab ennast kuskile ära registreerima. Lisaks pean suutma välja mõelda, kuidas ma kõik oma suvised võistlused maratoni treeningplaaniga kokku sobitan. See saab olema keeruline ülesanne, aga õnneks on mul tänu blogile, jooksurühmale ja treenerile piisavalt nõuandjaid. Kõige rohkem kardan aga mõne vigastuse tõttu maratonist loobumist. Igasuguseid probleeme ja küsimusi on selle maratoniga seoses nii palju, aga see on selle spordiaasta põhieesmärk. Hakkame tööle!

Video vaatamiseks kliki pildile.
Video vaatamiseks kliki pildile.

2. Poolmaraton alla 2:00.

Kuna mu praegune rekord on 2:07:12, siis on alla 2:00 jooksmise eesmärk piisavalt ambitsioonikas ja mõistlik. Lisaks on see selline väike kirjutamata reegel, et kui tahad maratoni enam-vähem hea enesetundega ära joosta, oleks võinud poolmaratonil enne 2 tunni piiri alistada. Praegu tundub see tempo 5:40 min/km tervelt 21,1 km järjest täiesti hullumeelne. o_O

3. 10 km alla 55 minuti.

Praegune rekord 58:10 vajab parandust. Kuna 10 kilomeetrit jooksen ilmselt vaid paaril võistlusel, siis on sellel distantsil pinge peal. Mu võistlusgraafik pole veel 100% paigas, aga enam-vähem ma juba tean, millal, kus ja mida joosta tahan. Eks varsti räägin võistlusgraafikust pikemalt eraldi postituses.

4. 5 km alla 25 minuti.

Oleks tore, kui suudaksin 5 km läbida alla 25-minutilise ajaga. Praegu tundub see üpris ambitsioonikas ettevõtmine, aga ehk tuleb ära? Siiani olen 5 km vaid Novembrijooksudel jooksnud (parim aeg: 27:14), aga sellel aastal võiksin selle ette võtta ka Eesti Ööjooksul, kus enam kahjuks poolmaratoni ei toimu…

5. Teha läbi Cooperi test.

Cooperi tahan läbi teha puhtalt iseenda jaoks. Vanasti pidime koolis pea iga aasta seda 12-minutilist testi läbima ja sealt tegelikult sai alguse mu esimene jooksuarmastus. Nimelt hakkasin kunagi just Cooperi jaoks harjutades jooksmist nautima. Tahaks näha, kui palju rohkem ma nüüd selle 12 minuti jooksul läbida suudan. ❓

6. Joosta oma 23. sünnipäeval 23 kilomeetrit.

27. veebruaril täitub mu järgmine eluaasta ja selle puhul tahaksin joosta 23 kilomeetrit: iga aasta eest 1 km. Kui ilm ikka meeletult kehv on, siis pean selle nalja ette võtma kas sisehallis või jooksulindil. 

allikas
allikas

7. Läbida Tartu Rattaralli pikk distants (135 km).

Eelmisel aastal nautisin Rattaralli 70 km otsa ikka täiega ja sellel aastal tahan pika distantsi ette võtta. Praegu tundub see väga hirmuäratav, aga ongi hea: seda rohkem on mul motivatsiooni kevadel ruttu jälle oma maanteerattaga suureks sõbraks saada.

8. Läbida triatlonil olümpiadistants (1,5+40+10 km) või midagi pikemat.

Kuna triatlon on üks hullumeelsemaid spordiüritusi, mida ma eales proovinud olen, siis sellel aastal tahan ma seda jälle teha. Nüüd võiks aga juba midagi pikemat ette võtta. Olen piilunud nii Tartu Mill Triatloni kui TriSmile 111 poole. Viimane tundub kõige põnevam, aga seal osalemine maksab nii neetult palju. Kui ma kuskilt hea hinna välja võlun, siis seal ma ka kohal olen. 😉

allikas

9. Hoida kehakaalu/rasvaprotsenti/lihasmassi.

Ah, teate: ma ei viitsi üldse enam ennast selle kehakaalu teemaga närvi ajada. Tahan enam-vähem samadesse mõõtudesse ja riietesse ära mahtuda ja jätkuvalt iseendaga rahul olla. 

10. Hoida toitumises oma tervislikku tasakaalu.

Kuigi mu toitumine pole veel 100% ideaalses tasakaalus ega ilmselt jõua ka kunagi sinna, sest igasugused ideaalid on enamasti kättesaamatud, siis olen ma praeguse tasakaaluga siiski päris rahul ning võiksin vähemalt sama heas olukorras olla ka aasta pärast. Ei mingeid söömishoogusid, ekstreemsusi ega hullu katsetamist. 

11. Läbida asjalik tööpraktika.

Kuna minu magistrikavasse kuulub 6 EAP eest praktikat, siis tahaksin selles mahus millegi asjaliku ja ägedaga tegeleda. Bakalaureuse ajal sain tehtud päris huvitava praktika Jõhvi Vallavalitsuses, magistriaegne praktika võiks vähemalt sama hea kui mitte parem olla.

12. Leida minu jaoks põnev teema ja alustada oma magistritööga.

Oh, mul hakkab halb isegi puhtalt sellest mõttest, et ma pean jälle lõputööd kirjutama hakkama. 😀 Igal juhul parandaks olukorra traagikat põnev teema ja hea juhendaja. Pean juba praegu hakkama mõtteid mõlgutama, millist teemat valida, sest viimasel hetkel mingi suvalise teema valimine oleks küll kõige halvem stsenaarium.

allikas
allikas

13. Vähem stressata.

Ma olen viimase aasta jooksul aru saanud, et on mõttekas asju võtta natuke vabamalt ja mitte nii väga muretseda, põdeda ja stressata igasuguste asjade pärast, olgu selleks siis kool, trenn või eraelu. Kõik kipub lõpuks iseenesest ikka kuidagi paika loksuma. Minu ülesanne on anda endast parim, sest siis läheb kõik hästi. Milleks veel mured ja ärevus, mis haigeks teeb? 

14. Olla jätkuvalt iseendaga heades suhetes ja õnnelik.

2014. aasta oli iseendaga sõbraks saamise ja leppimise aasta. Õppisin enda kohta väga palju. Oskan nüüd olla õnnelik ja tunda rõõmu ka väikestest asjadest. Oskan endale andestada. Oskan iseennast paremini kohelda. Oskan iseenda üle naerda. Oskan elada endast väljapoole ja näidata oma emotsioone paremini välja. Neid õpitud oskusi ma enam kaotada küll ei taha. 

Tunda just SEDA tunnet võimalikult palju ja kindlasti ka spordist väljaspool.
Tunda just SEDA tunnet võimalikult palju ja kindlasti ka spordist väljaspool.

15. Naeratada iga päev.

Lõppu selline lihtne, ent vahel nii keeruline ülesanne: naeratada iga päev. Olgu see siis midagi suurt või väikest, mis naeratuse näole toob, aga igas päevas pean ma midagi sellist leidma. Every day might not be good but there’s something good in every day. (eesti keeles: iga päev ei ole hea, kuid igas päevas on midagi head.) Mida rohkem endale sisendada, et ma olen õnnelik, seda õnnelikum ma ka tegelikult olen. Selle nimel võib töötada küll.


Ma arvan, et võin julgelt öelda, et sellel aastal olen jälle üpris ambitsioonikalt mõelnud ning tööd peab tegema palju. See pole aga kindlasti mitte halb, sest mis mõte oleks eesmärkidel, mis minus mitte mingit aukartust ei ärata? Neil polekski mingit mõtet, vähemalt mulle ei paku pinget eesmärk, mille ära tegemine tundub lihtne ja iseenesest mõistetav. Mõtlema ja unistama peab suurelt. 

If you can dream it, you can do it!

Pekist Priiks Tartu: 48 km jooksumatk

Ausalt öeldes pole mul üldsegi lihtne siia neid emotsioone ja mõtteid kirja panna, sest nii pika võistluse jooksul ununeb päris palju. 😀 Annan endast parima, nagu andsin ka rajal.

Kuna ürituse start Tartust rongiga Puka poole oli alles kell 10.20, siis oli mul hommikul isegi liiga palju aega. Närv oli sees ja uni katkendlik. Teadsin, et sellel päeval tuleb üks suur eneseületus teha ning kerge see kõik olema ei saa. Otepää 3-tunnise treeningu lõpp oli veel selgelt meeles, kui alaselg ja tuhar omadega täitsa läbi oli. Nii ma siis vedelesin kella poole üheksani voodis, tegin putru, toppisin end riidesse ja olin laisk ning läksin bussiga Tartu Rongijaama.

Kohtusin rongijaamas Liili ja Siiriga ning Siiri sõbranna Madliga. Tuli välja, et Madli on ka minu blogi lugeja. 🙂 Eesti (ja veel eriti Tartu) on väike. Hakkasime rongile minema ja siis liitus meiega ka minu treener ja sõber Maris. Vaikselt jagati meile infot ning rong loksus Puka poole. Ilm oli väljas ikka väga ilus: mõned miinuskraadid, pilvitu päikseline taevas ja ei mingit tuult. Täiesti ideaalne jooksumatka ilm!

Foto: Krista Mikk
Foto: Krista Mikk

Tempogrupid olid ringi tehtud ning kõige aeglasem rühm oli nüüd 6:00–6:30 min/km kohta rühm. Teadsin, et pikas perspektiivis jääb see minu jaoks liiga kiireks. Oleksin tahtnud minna 7:00 gruppi nagu esialgu välja kuulutati… Eriti arvestades seda, et juba esimese 5-minutilise jooksuosa ajal sai selgeks, et 6:30 on asi kaugel. Kell näitas pigem kogu aeg tempot 5:xx min/km. Ühel langusel tuli kätte 4:30. Einoh…

Alguses ei tahtnud ma ka gruppi kaugele ära minna lasta, sest rada ma ju täpselt ei teadnud, kuna liikusime väikseid teid pidi. Jooksuosaga hoidsin ilusti grupi lõppu, aga kõndisid nad seal küll nii kiiresti, et jäin iga 5-minutilise kõnniosaga neist muudkui maha. See ajas vahepeal ikka meele mustaks küll! 😦 😀

Mina grupi tagaosas teisi püüdmas. Foto: Krista Mikk
Mina grupi tagaosas teisi püüdmas. Foto: Krista Mikk
Foto: Anniki Inno
Foto: Anniki Inno

Kuskil 11 km juures (vist) tuli esimene joogipunkt. Jõudsin seal kiiresti jääkülma vett juua ning juba pidimegi edasi liikuma. Lisaks oli mul juba siis vetsuhäda, aga kuna ma ei tahtnud teistest maha jääda, siis jäi mul põõsas käimata. Ja nii kuni kojujõudmiseni – metsapeatust ei tulnudki. 

Foto: Krista Mikk
Foto: Krista Mikk

Matka esimene pool kuni lõunapausini ehk 23. km lõpuni polnud tegelikult väga hull. Tuhar oli hell ja jalad hakkasid väsima, aga oli veel inimese tunne. Vahepeal jäime küll Elvas suusatajatele ette, aga suutsin grupi siiski kogu aeg nägemisulatuses hoida. Lõunapeatuses lisasin juurde ühe pikkade varrukatega kihi, kuiva mütsi ja soojemad kindad. Üldiselt panin riietusega kümnesse, sest kogu aeg oli paras olla. Lõunaks saime suppi, leiba ja saiakest ja oiiii! kui hästi need sellel hetkel maitsesid. Energiat tuli nagu mühinal.

Foto: Anniki Inno
Foto: Anniki Inno

… aga ei jätkunud väga kauaks. Kõnniosadega jäin ma jätkuvalt teistest maha ning enam ei jõudnud neile ka järele kiirendada. Olin lihtsalt väsinud. Vahepeal käis tempomeister tagumistele (ehk siis mulle ka) ütlemas, et veel 5 km peame neil kannul püsima, siis saab igaüks oma tempot tegema hakata, kuna rada läheb ikka otse edasi. Juhtus aga halvim: 1 km enne selle keerulise 5 km lõigu lõppu kadus grupp mul silmist. Osad inimesed sealsamas Peedu juures hakkasid katkestama ja kutsusid endale transpordi järele. Mulle jõudsid järele 2 võõrast neidu: üks neist oli Siiri sõbranna Madli ning nagu hiljem selgus, oli teine Katrin. Nende kahe neiuta poleks ma mingil juhul finišisse jõudnud, juba puhtalt selle pärast, et ma ei tundnud rada nii hästi kui nemad. Olulisem sellest oli aga moraalne tugi: koos on ikka kergem. Alates 29. km läksime edasi kolmekesi. 

Foto: Anniki Inno
Foto: Anniki Inno

Pärast kilomeetrikest metsas ekslemist jõudsime välja asfaltteeni ja läksime sealt Valga maanteele välja. Nägime kauguses gruppi minemas ja teadsime, et oleme õigel teel. Hakkas pimenema. Võtsin taskust pealambi ja õnneks olid need ka teistel olemas. Ajapikku jõudsime Nõole, kuigi alates 4 tunni möödumisest stardist me enam eriti ei jooksnud, vaid ainult kõndisime.

33. km kandis pidi olema väike joogi- ja söögipunkt, aga ilmselgelt olid inimesed meie saabumisajaks sealt juba ammu jalga lasknud. Õnneks oli ühel meist raha kaasas ning saime Nõo A&O kauplusest vähemalt juua osta. Mina sõin ära ka ühe High5 tsitrusegeeli, mis sellel hetkel tundus maailma kõige maitsvam asi üldse. 😀 Poleks meil seda joogipausi olnud, siis oleks me üpris kindlasti katkestanud, sest kui kehas ikka enam vedelikku pole, siis on lips läbi.

Foto: Anniki Inno
Foto: Anniki Inno

Natukeseks tuli meile jälle energia sisse. Joosta enam ei jaksanud, täis oli tiksunud viies tund. Katrin vaatas oma telefonist järele, et finišini on jäänud 13 kilomeetrit ja 2 tundi ning 39 minutit. Sellel hetkel tundus see tõelise hoobina: 5 tundi ja 35 kilomeetrit on täis, aga ikka veel on nii palju minna?! Ta mõlgutas ka loobumismõtteid, aga ma panin väga resoluutselt maha ütluse, et praegu võib ainult arvutada, kui kaua meil veel jalgsi Tartusse jõudmisega läheb. 😀 Keegi enam ei katkesta. Oleme siin, lähme lõpuni!

Läks päris raskeks. Kogu keha tegi valu. Õnneks oli meil seltskond hea ning puhusime päris palju juttu. Vaikselt need kilomeetrid läksid. Maraton (42,2 km) sai läbitud 6 tunni ja 19 minutiga. Siis me seda veel ei teadnud, aga minna oli veel 6 kilomeetrit ja tund aega. Jumal tänatud, et me seda ei teadnud. 😀

Kindlad olime aga selles, et enam meie selja taga küll kedagi ei ole. Teadsime, et oleme viimased rajal. Kartsime juba, et kõik meie asjad on kuskile ära viidud ja Kantri hotellis ehk finišis enam kedagi pole. Sellel hetkel see meid aga eriti ei kõigutanud. Tahtsime ainult kohale jõuda ja koju saada. 

Väga teravaks muutusid meie otsingud ligikaudse distantsi osas. Teadsime ju, et maad peaks olema kokku 45–46 km, aga liiklussildid väitsid midagi muud. Muudkui läksime maantee ääres, kuni lõpuks jõudsime Külitse kergliiklusteeni. Olime sellel teel omajagu maad matkanud, kui nägime ühes teeotsas üht autot ja kedagi seismas. Lähemale jõudes ei tundnud ma alguses äragi, kes seal seisab. Aga kui ta minuga rääkima hakkas, siis sain aru, et see on ju MARIS! 🙂

Saime teele kaasa head sõnad ja teadmise, et minna on vaid sutsakas. Väga palju selleks hetkeks aju enam ei salvestanud ja ega ma palju midagi vastu öelda ei osanud, sest trenn oli kestnud juba 7 tundi ja 4 minutit. Sai ju Marisega kokku lepitud, et nii 7 tundi läheb mul aega ja 7 tunni juures me kokku saimegi. 😉

2 km pärast olimegi finišis.

Foto: Madli
Foto: Madli

Küll see hetk oli alles magus! 48,14 km, 7 tundi ja 24 minutit. Tuhanded kulutatud kalorid. Teadmine, et ma tegin selle ära ning meeletult palju enesekindlust.

Tahtejõud.

Ainult tahtejõud.


Mis nõuandeid annan neile, kes midagi sarnast ette võtta tahavad?

  • Kasuta kõiki joogi- ja söögipunkte.
  • Vali endale sobiva tempoga grupp. Tihti liigub grupp plaanitust kiiremini, võta ka seda arvesse. Alusta pigem aeglasemas grupis. Kiirendada jõuad alati.
  • Võta saateautosse kaasa vahetusriideid, soojem müts ja kindad. 
  • Võta endaga kaasa telefon ja natuke sularaha.
  • Hoia gruppi.
  • Kui jääd maha, siis ära jää üksi. Liitu teiste mahajääjatega. Koos on kergem! See on kogu Pekist Priiks moto minu jaoks. 😀
  • Katseta enne üritust erineva ilmastikuga erinevaid spordiriideid ja selgita välja parim alternatiiv. Arvesta sellega, et kuskil poole distantsi peal oled juba palju energiat kaotanud ja tõenäoliselt vajad lisariideid, et end mugavalt tunda.
  • Naudi ilma ja seltskonda.
  • Võta aega taastumiseks. Minul oli järgmisel päeval selline tunne, nagu oleksin haige või peksa saanud. Lisaks ei saanud ma magada, sest üleväsimus oli suur ja jalad valutasid. Järgmise päeva veetsin sõna otseses mõttes voodis pikali olles. 

On palju inimesi, keda ma veel tänama pean. 

Aitäh TriSmile klubile retke korraldamise eest.

Aitäh Madlile ja Katrinile. Ilma teieta poleks ma ealeski need viimased 19 km üksinda ära kõndinud. Teiega läheks luurele küll!

Aitäh Madli elukaaslasele, kes mu pärast üritust autoga kodu ukse ette tõi, vaatamata sellele, et see üldse nende trajektoorile ei jäänud.

Aitäh kõigile, kes mu pärast matka läbimist interneti vahendusel kiitusega üle kallasid.

Aitäh kõigile, kes mulle enne seda matka eelmiste aastate muljeid ja kasulikke nõuandeid jagasid.

Aitäh Heidile, kelle eelmise aasta Pekist Priiks kogemuseta poleks ma endale seda mineku mõtet nii kindlalt pähe võtnud.

Aitäh jõuluvanale, kes mulle kuuse alla pealambi tõi, mis matkal oli asendamatu. 😉

Aitäh High5 Eesti, kes varustas mind ja minu jooksugruppi energiageelidega.

Ja SUUR AITÄH sulle, Maris, et sa alati minusse usud, mind julgustad ja mulle nii vägevaks eeskujuks oled. Kogu minu teekond jooksjana poleks ilma sinuta see, mis ta praegu on. Seda tänulikkust on raske sõnadesse panna. Sa tead aga vast pikema jututa isegi, kuidas asjad on. Koos ikka edasi. 🙂