Kuna paljud ootavad reedel toidupäevikut, siis seda saab vaadata jooksvalt minu Instagramist. 🙂
Aga tahan täna hoopis millestki muust rääkida.
Kõik algas sellest, kui ma paar päeva tagasi üritasin Excelisse hakata mingit maratoniplaani looma. Ma ei oska nii, et lasen asjadel jooksvalt minna, eriti kui on tegemist minu jaoks niiiiiii tähtsa asjaga nagu mu esimene maraton.
Järsku ma avastasin, et pärast Narva Energiajooksu poolmaratoni on mul ainult 13 nädalat täispika jooksumaratonini Tallinnas. Tundub suur number, aga pole seda mitte. 13 nädalat oleks isegi siis liiga vähe, kui ma saaksin ainult süstemaatilist maratonitrenni teha. Enamasti on minusuguste algajate maratoni treeningplaanid 20 või rohkem nädalat pikad. Aga minu puhul pole asi ainult ajas, mis maratonini jäänud on. Ilmselgelt mu ajud ei teinud eriti palju tööd, kui nad aasta alguses võistlusgraafikut paika panid. Kuidas siis nii? Lugege ise…
August
Idiootsus nr 1
Miks, miks, MIKS tahan ma hakkama saada pika triatloniga ja maratoniga ühel ja samal aastal? Veel hullem: 6-nädalase vahega?! Kus on loogika? ❓ Mul ei ole aimugi, kui kaua ma taastun sellest, et pean 1 km elu eest Pühajärves ujuma, seejärel tallama 100 km ÜLIraskel rattarajal (halloo, Margit, kas sa ei mäleta, kui raske oli seal tõusudel ainult 10 km joosta, rääkimata 100 km rattal?) ning siis veel 10 km sellel samal raskel rajal jooksma? Täiesti võimalik, et sellest 6+ tunnisest pingutusest taastumiseks läheb mul kuu aega. (Või rohkem.) 4 nädalat, mida mul ei ole.
Idiootsus nr 2
13 päeva pärast triatloni on mul plaani võetud Ööjooks, kus peaksin jooksma 5 km rekordi, plaanis oli aeg alla 25 minuti. Mul on õigus kahelda, kas mu jalad siis veel üldse inimese moodi liiguvad, rääkimata mingist kiirusest. Kui ma (pikal) triatlonil ei osaleks ja tegeleksin maratonitrenniga, siis oleks see väike kiire sutsakas veel mõeldav. Samas tähendab üks võistlus kohe seda, et ma pean nädal pärast seda asju vaiksemalt võtma ja rohkem puhkama ning vähem ja kergemalt treenima.
Idiootsus nr 3
… ja 5 päeva pärast Ööjooksu tahtsin osaleda 10 km pikkusel Tartu Suvejooksul. Miks? Et mitte Tartu Jooksusarja pooleli jätta. Rekordit ma seal ju nagunii joosta ei jaksaks. See tähendaks veel ühte kaotatud nädalat puhkamiseks ja taastumiseks.
Aga enne augustit?
Idiootsus nr 4
Tulgem tagasi selle juurde, et pika triatloni ja täispika maratoni vahele jääb ainult 6 nädalat. Aga: mis saab enne seda? Miks minu peakene mõtles, et pikaks triatloniks ei pea trenni tegema? 🙂 Mis loogikaga mahub minu treeningnädalasse:
- maratonitrennid: vähemalt 3 jooksu, sh pikk jooks, mis on mõnel nädalal 3–3,5 h pikk;
- triatlonitrennid: ujumine, pikk rattasõit ja ratta ning jooksu kombineeritud trenn (enne rattaots alla ja siis kohe ratta seljast jooksma);
- üks jõutreening, sest maratonile ilma tugevate kerelihasteta, mis 4–5 tundi korrektset keha jooksuasendis hoidma peavad, ei lähe;
- puhkus ja taastumine, mida ei tohi ära unustada;
- ning ükski eelnimetatust ei hakka üksteist segama?
Miks ma varem ei mõelnud sellele, et nädalas on ainult 7 päeva?
Miks ma arvasin, et ma suudan edukalt treenida korraga nii 111 km triatloniks kui ka maratoniks?
Ilmselge on see, et proovides treenida mõlemaks, ei saa ma korralikult valmistuda kummakski. Valus tõde, aga nii on. 😦 Läheks ma jälle ainult mingit lühikest triatloni läbima, siis piisaks sellest, mida ma eelmisel aastal tegin: põhiliselt jooksin, korra nädalas mingi rattaots, natuke jõutrenni juurde ning suvel ujuma ma peaaegu ei jõudnudki, sest 500 m ujudes lihtsalt läbida ei ole mulle eriline probleem ka suurema ettevalmistuseta. Aga TriSmile 111-le sellisest ettevalmistusest / ettevalmistamatusest ei piisa. Minu kogemustega (= mitte eluaegsele sportlasele, vaid alles algajale) mitte. 111 läbimiseks pean ma sellele sajaga, mitte 50-protsendiliselt pühenduma. Sama käib maratoni kohta. Pooles vinnas mõlemat tehes ei saavuta ma kummaski seda, mida ma tahan saavutada.
Milline saaks välja nägema “Margit maratonile 2015” plaan, kui ma tahan jõuda triatlonile, Ööjooksule, Suvejooksule ja lõpuks maratonile? Vastus: olematu. Sellisel juhul ei jääks mul Narva Energiajooksu ja SEB Tallinna Maratoni vahele ühtegi sellist lõiku, kus ma saaksin ainult maratonile pühenduda. Ma peaksin oma 3-tunnise / 30-kilomeetrise jooksu ära tegema juba juuli keskel (olen ma selleks siis juba valmis?), sest augustis mul selleks enam aega ei ole. Aga… ma ei taha nii.
Maraton pole ainult see üks päev, kus ma jooksen 42 195 meetrit. Maraton on teekond. Maraton on kõik need kuud, kui ma võistluseks valmistun nii füüsiliselt kui vaimselt. See teekond käib juba praegu! Mõned inimesed kindlasti ei mõista, miks ma maratoni sellisesse “püha lehma” staatusesse tõstan, aga mina tunnen maratoni suhtes suurt aukartust. Maraton ei ole lihtsalt 2×21,1 km. Lisaks füüsiliselt oma võimete tipus olemisele, et keha pärast 30. km täielikult alla ei annaks, peab olema vaimselt väga tugev. Maraton on midagi muud. Nagu Heidi ütles, on maraton ikka hoopis teine liiga. Tal on õigus.
Ma saan paremaks jooksjaks ainult siis, kui ma jooksen. Ma olen selle eelmisel aastal iseenda peal ära katsetanud. Mulle ei piisa ainult rattal väntamisest või ujumisest, sest see hoiab mu olemasolevat vormi, aga ei tee mind paremaks jooksjaks. Eelkõige pean ma keskenduma jooksule ning sinna natuke midagi juurde tegema, mitte keskenduma korraga kolmele alale. Maratoniks treenides peab olema jooks kõige olulisem ja samas ei tohi unustada korralikku taastumist, sest ilma superkompensatsioonita jõuab ainult ületreenituseni. Been there, done that. Nii lihtne see ongi. Ma tahan seda erilist aega ning pikka teekonda maratonile nautida ja 100% valmis olla, kui ma 13. septembril stardipauku ootan. Mitte mõelda sellele, kuidas mu ettevalmistus on poolik ning iseendas kahelda. Tahan minna maratonistarti teadmisega, et olen andnud endast kõik ning enam ei saa midagi valesti minna. 🙂
Seega on mul nüüd mitu varianti:
- Teha võistlusgraafik alates Narvast tühjaks (OK, Ööjooksule läheksin ikkagi) ning pärast poolmaratoni pühenduda ainult maratonile.
- Valida mingi lühem triatlon, kas Tartu Milli olümpiadistants või lühike variant või TriSmile 33.3 ning minna sinna ainult oma maratonitrennide baasil. Ilmselt oleks see tehtav ja mõeldav, kuna mingit erilist aega ma nagunii jahtima ei lähe. Mida varem triatlon tehtud saaks, seda parem. Kuna Tartu Mill on juba 4. juulil, siis jääks tervelt 10 nädalat aega ainult maratoniks valmistuda.
- Olla täiesti rebel ning minna ilma spetsiifilise triatloniettevalmistuseta TriSmile 111-le niisama nalja tegema. YOLO! 😀
Vot sellised on lood siinpool Emajõge. Olen aru saanud, et olen nõus selle aastal “ohverdama” eesmärgid joosta 5 ja 10 km rekordid (alla 25:00 ja alla 55:00), jätta katki Tartu Jooksusari ning panna (pikem) triatlon ootelisti, et pühenduda maratonile, sest maraton on selle aasta kõige tähtsam eesmärk. Oma esimest maratoni saan ma joosta täpselt üks kord elus. Ja ma ei taha seda enda jaoks ära rikkuda!
Nüüd aga meenutagem, et järgmine võistlus toimub juba – üllatus-üllatus!– ülehomme. Kas 10 km alla 55 minuti joosta on realistlik? Süda ütleb, et on, aga Achilleuse kõõlused ei taha vist eriti koostööd teha… Loodame parimat.
See pole üldse minu moodi! Mõtlesin sellele, kuidas ma end eelmisel aastal tundsin, ning mul hakkas kurb. Eelmine aasta oli mu esimene korralik jooksuaasta ning see muutis asjad mõnes mõttes väga pingevabaks. Mul polnud mingeid suuri ajalisi eesmärke, mida taga ajada. Põhieesmärk oli läbida poolmaraton – see oli minu jaoks turvaline tee, sest ma teadsin, et olen võimeline selle ära jooksma, olgu siis tempo kui aeglane tahes. Tempo polnud oluline. Nüüd on kõik teisiti. Jah, põhieesmärk on läbida maraton, aga läbimise all mõtlen ma jooksmist, mitte kõndimist. See eesmärk pole enam üldsegi turvaline eesmärk, sest praegu pole ma küll kindel, et ma jaksan 42 km järjest joosta…
