#100blogipäeva 65/100 – kuidas ma paksuks läksin? (eestikeelne versioon)

Kuna eile postitas Heidi väga inspireeriva ja ausa loo oma kaalulangetus-, tervise- ja sporditeekonnast, siis meenus mulle, et mina avaldasin oma loo siinsamas blogis umbes aasta tagasi inglise keeles, kuna blogi oli siis selles keeles. Sellest ajast alates on aga juhtunud omajagu arenguid ja lisaks tahaksid võib-olla ka eestikeelsed lugejad mu looga tutvuda. Esimene osa on otsetõlge sellest postitusest, lisatud on pilte lapsepõlvest, lõpp viimase aasta kohta on kokkuvõte mu toitumise lehest.


Igal (kunagisel) kaalulangetajal on oma lugu. Lugu sellest, kuidas nad paksuks läksid, mida nad valesti tegid ja mida nad õigesti ei teinud. Nüüd jagan mina oma lugu teiega.

Varajane lapsepõlv (1992–1999)

Minu mälestustes alates teadliku elu algusest seisab selgelt, kuidas olin alati “suurem” kui teised omavanused lapsed. Tegelikult vaadates ja uurides vanu fotosid, kus olen 3–5 aastat vana, saan ma aru, et see ei olnud üldse tõsi. Praegu ütleks ma küll, et 5-aastase tüdruku kohta täiesti normaalses kaalus ja suuruses. Mis pani mind mõtlema, et ma olen (liiga) “suur”? Ilmselt see, et lapsed, kellega ma koos mängisin ja aega veetsid, kutsusid mind aeg-ajalt paksuks, koledaks, suureks jne. Sõpradeks ma neid naabrilapsi küll ei nimeta. Nemad arvasid, et ma olen paks, kuna nad ise olid kõik väga pikad ja saledad ja mina olin lihtsalt normaalne. Aga jumal küll – ma polnud ülekaalus! Aeg-ajalt lasin ma end sellel kõigel häirida, olin kurb ja nutsin. Enamasti aga lihtsalt ei mänginud nendega ja olin omaette või koos vennaga. Kiusajad rikkusid mu enesekindlust juba noorest east alates.

Pole kindel, aga äkki ca 1995–1996? 

Ca 1997. Seda väikest tüdrukut hüüti paksuks…

Kooliaja algus (1999–2005)

Olin 7-aastane, kui kooli läksin. Sellega muutus palju, tulid uued norijad ja kiusajad. Ma ise küll ei ütleks, et ma siis juba paks või ülekaalus olin, kahjuks olin aga suurem ja pikem kui teised klassikaaslased. Minu klassivennad olid eriti julmad ja mind kutsuti tihti paksuks ja koledaks (teiste koledate sõimusõnade seas…). Mäletan selgelt neid kaalumis- ja mõõtmispäevi koolis. Medõde mõõtis pikkust ja kaalus kõiki õpilasi. Ta ütles mulle mitu korda otse, et ma olen PAKS. Ma ei olnud sellel ajal paks, aga ka mitte pulkpeenike. Ma lihtsalt arenesin teistest kiiremini, juba 10-aastaselt hakkas mu keha võtma naiselikku vormi. Enne teismeiga võtsin ma ilmselt kaalu juurde, sest 12/13-aastasena olin ma selges ülekaalus.

4. klassi lõpus aastal 2003. 11-aastane

Koduaias 2004. 12-aastane ja vist peaaegu 70 kg

Teismeiga (2005–2011)

Teismelise aastad oli aeg dieetideks, kaalulangetuseks ja kaalutõusudeks. 13-aastasena olin ma 162 cm pikk ja kaalusin 72 kg. Piinlik: KMI=27,4 ja ilmselge ülekaal. Peab aga arvestama asjaolu, et ma oli väga noor ja arenemas. Seega on vägagi vaieldav, kas oleksin pidanud hakkama nii noorelt oma kehaga eksperimenteerima. Aga nii ma otsustasin. Mu ema liitus Kaalulangetajatega (mäletate veel neid?) ja mina hakkasin ka punkte lugema. Kaalulangetajate-ajal hakkasin emaga koos 2 korda nädalas ujumas käima ja osalesin kõigis kehalise kasvatuse tundides. Umbes 6 kuu jooksul kaotasin 8 kg ja nägin täitsa OK välja (kaal: 64 kg). Aga: ma siiski arvasin, et olen paks.

Hiiumaal 2005. Pärast esimest kaalulangetamist 13-aastasena. (64 kg)

Kuidagi tulid vanad harjumused siiski tagasi ja kaal lisandus ajapikku. Sellest ajast alates hakkas pidev võitlus iseendaga. Kaalu kaotamine, juurde võtmine… Treenimine ja püüd olla “tervislik”. Ma proovisin natuke Atkinsit, elimineerisin suhkru ja nisu, vahepeal lugesin jälle Kaalukate punkte… Ma proovisin peaaegu kõike.

2007. aastal, 8. klassi lõpuks 15-aastasena, langetasin ma jälle kaalu, tegin trenni (jõusaalis) ja kaalusin lõpuks 68 kg ja olin 167 cm pikk. Sarnases kaalus ja pikkuses nagu praegu. Ma ise ka uskusin, et olen kena ja sain isegi vahel komplimente.

Suvi 2007 (68 kg)

9. klassi lõpuks 2008. aastal (olin 16) kaalusin jälle 72 kg. Pärast seda tuli 10. klassis millegipärast (ma siiani ei kujuta ette, miks) suur kaalutõus ja võtsin juurde 7 kg. Gümnaasiumi lõpus 2011. aastal 19-aastasena kaalusin 79 kg. 12. klassi ja ülikooli alustamise vahelisel ajal otsustasin end jälle kätte võtta, hakkasin natuke jooksmas käima ja jälgisin (loe: piirasin) oma toitumist. Kahjuks sain vigastuse ja jooksmise pidin pärast 2 nädalat pooleli jätma, aga toitumisega tegelesin jätkuvalt. Kaotasin umbes 3–4 kg. Algas ülikool.

Viinis. Juuli 2008 (72 kg)

Türgis 2009 (79 kg) 

Ülikooli algus (2011–2013)

Gümnaasiumi lõpp. Juuni 2011. (79 kg)

Ülikooli alguses kaalusin ma umbes 75 kg. Tartus ei teinud ma üldse trenni, ainult kõndisin päris palju. Mu toitumisharjumused muutusid, ma hakkasin jälle šokolaadi, riisi ja pastat sööma. Mu põhieesmärk oli elada võimalikult väikse eelarvega (vaene tudeng!) ja seetõttu hakkasin sööma riisi, makarone, kartuleid, natuke odavat hakkliha, pudruhelbeid jne. Hommikuti sõin putru koduse moosiga. Toit oli kõrge süsivesikusisaldusega, madala valgusisaldusega ja üpriski keskmiselt rasvane. Aga kuidagimoodi, ma tõesti ei tea, KUIDAS, kadus kaal mu kehalt esimese semestri vältel. Enne 2011. aasta jõule kaalusin jälle 72 kg (justkui maagiline number).

Siis hakkas kaal jälle kogunema. 😦 2012. aasta suvel kaalusin 79 kg. Jõuludeks olin juba 80–81 kg piirimail. Oma viimased 5 kg võtsin juurde talvevaheajal 2013. aasta jaanuaris. Muudkui sõin ja õgisin tuhandeid kaloreid. Veebruari keskpaigaks kaalusin 85,5 kg. 

Horvaatias. August 2012 (79 kg)

LCHF (2013–2014)

Minu “klikk” juhtus siis, kui hakkasin TYSKis trennis käima 2013. aasta veebruari teisel nädalal umbes üks nädal enne LCHF-iga alustamist. Ma tahtsin spordiklubisse minna, kuna mu sõbranna ja Zumba-treener Triin oli mind vedanud 3 oma Zumba-tundi ja see meeldis mulle. TYSKis nägin ma end üle pika aja täispikast peeglist. (Kodus ja ühikas mul selline asi kahjuks puudub). Ma olin enda peale nii vihane, ma olin lihtsalt suur ja paks. RASVUNUD. Kõik mu riided olid väga kitsaks jäänud ja mul oli ebamugav istuda, sest rasvarullid mu kõhul surusid ja pressisid. Siis kuulis mu ema oma tuttavalt LCHF-ist ja algas mu uus low-carb (väheste süsivesikutega) elustiil.

Paar nädalat enne LCHF-iga alustamist. Peitsin oma rasva targalt. (85 kg)

Nagu paljud lugejad juba minu ajaloost teavad, olid esimesed 3 kuud LCHFi minu jaoks väga lihtsad, kerged ja loomulikud. 13 kg kadus nagu naksti ja elu oli lill. Tundsin end oma kehas hästi, tegin rühmatrenne ja hakkasin suve alguses jooksmisega tegelema. Minu kahjuks ei jäänud kõik nii. 2013. aasta suvel olin vahel ikka päris õnnetu, kui marju ja koduaia õunu süüa ei saanud. Vahel sõin, kuid tundsin end süüdi, et siiski süsivesikuid tarbin. Üldiselt ma aga ei “patustanud” ja suutsin oma kaalulangust natuke suurendada ja siis hoida.

Juuni 2013. (69 kg)

Kuna kaal jäi seisma ja ihaldatud 63 kg oli veel natuke maad eemal, siis võtsin asja “tõsiselt käsile”. Vähendasin kaloraaži jälle kuskile 1500, 1300 ja mingi hetk isegi 1200 kcal peale, ise samal ajal aktiivselt treenides. Tegin sõna otseses mõttes suuri lollusi, aga ise uskusin, et liigun oma eesmärkide poole. Muidugi mu kaal langes. 2013. aasta jõulude eel olin eesmärgist vaid 2,5 kg kaugusel ja olin kokkuvõttes kaotanud 20 kg. Aga millise hinnaga?

Jõulud 2013. (65 kg)

Jõulude ajal otsustasin “natuke” jõulutoite “proovida” ja kõik lõppes toiduorgias. Sõin kõike ja nii palju, et kõht tahtis lõhkeda. Tõesti sõna otseses mõttes kannatasin suuri valusid, sest magu oli niiiii täis topitud. 😦 Oh, sellest pole üldse lihtne rääkida. Kuni Tai reisini 2014. aasta alguses üritasin mõne nädala jooksul end kätte võtta, et kaotatud õgimiskilosid kaotada. Eks see õnnestus ka veidi, aga siiski oli mul VÄGA raske. Tais võtsin juurde ainult 1 kg ja sain aru, et mõistlikus koguses süsivesikuid süües need… ei teegi mind paksuks?!

Tais. Jaanuar 2014. (67 kg)

Reisile järgnes jube nädal, kui võtsin nädalaga juurde 3 (!!!) kg. Jälle emotsionaalne söömine, õgimine, söömisorgia. Olin enda peale nii vihane, et ma ei tööta oma eesmärkide kallal. Kaalusin 71 kg. 6 kg rohkem, kui enne jõule. Olin endas väga pettunud. Olin kurb, isegi masenduses ja segaduses. Tulid postitused “When easy becomes difficult” ja “A healthy eater with UNHEALTHY eating habits”

Jõudsin murdepunktini.

Intuitiivne söömine (3.04.2014–…)

Olin omadega väga tuksis ja hakkasin otsima toitumisnõustajaid ja psühhiaatreid. Aga ma ei julgenud vastuvõtuaega broneerida ja minna. 😦 Pärast seda masendavat postitust “A healthy eater with UNHEALTHY eating habits” kirjutas mulle Heidi. Võin käsi südamel öelda, et esiteks muutis mu elu esimest korda Triin, tänu kellele ma TYSKiga liitusin, ja teiseks muutis mu elu Heidi, tänu kellele ma leidsin e-raamatu “How To Have Your Cake and Skinny Jeans Too”. See oli revolutsioon. Intuitiivne söömine. Kahe päevaga sai raamat läbi loetud ja 3. aprillil (Triinu sünnipäeval) algas minu uus elu. Mäletan nii täpselt seda tunnet, kui pärast trenni lisasin kohupiimale 2 teelusikatäit suhkrut. Üle aasta polnud ma midagi sellist teinud. Samal nädalavahetusel sõin palju putru ja lisasin kodujuustule moosi ja tundsin end inimesena. Kas mul polnud mitte vähe vaja? 😀

Nüüdseks olen LCHF-ist eemal olnud ja söönud intuitiivselt umbes 4,5 kuud. Ma ei saa öelda, et alati on kõik super ja mul ei tule kunagi ette emotsionaalset söömist, ülesöömist, oma keha signaalide valesti tõlgendamist, aga asjad on niiiiiii palju paremad. Ma olen isegi natuke kergem kui aprilli alguses, kuid see polegi kõige olulisem. Oluline on see, et ma olen jälle õnnelik. Ma tunnen end jälle inimesena. Ma tean, et mu elustiil on jätkusuutlik. Mu suhe toiduga on normaliseerumas, ma teen aktiivselt trenni, töötan uute eesmärkide nimel ja läbin järjepanu spordivõistlusi.

Narva Energiajooksul esimest poolmaratoni läbimas. (68–69 kg)

Ning see teeb mind tõesti rõõmsaks. 🙂

Mida pean veel oluliseks mainida…

  • Ma ei läinud paksuks kiirtoidu tõttu. Minu kodukohas isegi polnud siis mingeid kiirtoidukohti.
  • Rämpstoit ja maiustused ei kuulunud minu põhimenüüsse. Pitsad, burgerid, krõpsud jms: sõin neid VÄGA harva, vahest 2 korda aastas. Šokolaadi tihemini, aga mitte iga nädal või iga päev.
  •  Ma lihtsalt sõin liiga palju! Liiga palju kodust toitu ja liiga vähe köögivilju. 
  • Mu pere armastab küpsetisi. Ema küpsetas (tegelikult siiani…) umbes 2 korda nädalas mingeid pirukaid, saiakesi jm nisujahust asju. Minu jaoks polnud probleem ära süüa 5 suurt kaneelirulli (või rohkem) põhitoidu juurde magustoiduks. Või 6 lihapirukat hommikusöögiks. Ma ei suutnud nisujahutoodetele vastu panna.
  • Mu ema, vanaemad ja ma ise oleme päris head kokad. Toit on alati väga väga maitsev. See korreleerub ülesöömisega.
  • Ma ei olnud kunagi spordisõber ja vältisin seda. Ma arvan, et ka sellel faktil oli oluline roll mu kaalutõusus.
  • Tihti sõin ja isegi õgisin sellepärast, et mul olid mured, pingeid või lihtsalt igav. Olin (olen?) emotsionaalne sööja.

Selline oli minu lugu.

#100blogipäeva 46/100 – Q&A vol. 1

Kuna minu üleskutsele minult midagi küsida vastas üllatavalt palju lugejaid, siis ilmuvad vastused kahes osas. Siin on vol. 1. 


T: Kui palju jälgid päeva üldist kaloraaži? Et see mis sööd oleks ka ikka ära kulutatud. Kuidas alustasid kaalulangust? Kas lõpetasid täielikult süsivesikute (kartuli, pasta, riisi, tatra) söömise või mingil määral ikka sõid?

Nagu on ka minu toitumise lehel kirjas, ei jälgi ma praegu mitte midagi. 🙂 Ei kaloreid, ei rasvasid, valke, süsivesikuid ega mineraalaineid ja vitamiine. Üritan toituda võimalikult intuitiivselt, süüa oma näljataseme järgi ning mitte mõelda üle. Tegelen hetkel sellega, et taastada tore, mõistlik ja normaalne suhe toiduga. Olen 4 kuud nii tegutsenud ja kaalu pole juurde tulnud.

Alustasin kaalulangust 2013. aastal LCHF toitumise ehk low carb, high fat lähenemisega. Lähemalt saad lugeda eelnevalt viidatud toitumise lehelt. Lõpetasin tõepoolest täielikult süsivesikurikaste toitude söömise, ei mingit suhkrut, kartulit, pastat, riisi, tatart või muud taolist. Olin väga puhas LCHF ja kaal hakkas ka VÄGA kiiresti langema. Kui oled füüsiliselt väga ebaaktiivne, suures ülekaalus ja/või diabeediohus, siis on mõtet low carb lähenemisi proovida, kuid üldiselt suhtuksin mina siiski igasugusesse ülimasse piiramisse suure ettevaatusega. Minu LCHF teekonna lõpus oli mu suhe toiduga väga väga sassis ja praegu on kaalulangusest olulisem minu jaoks see, et olen toiduga sõbralikes suhetes.

anonüümne: Hei, küsin siis kohe mitu küsimust 🙂

1. Kuidas on Sul lood näonahaga? Pean silmas seda, et kas tervislik toitumine on aidanud näonahka ilusamaks muuta? Või ei ole sul sellega kunagi probleeme olnud?

Mul on väga probleemne nahk. Olen hädas aknega nii näol, rinnaesisel kui ka seljal. Tervislik toitumine pole minu naha olukorda kahjuks kuidagi parandanud. 😦 Tean aga inimesi, kelle jaoks tervislik toitumine on imesid teinud. Minu akne on hormonaalse iseloomuga ja vahelduva eduga olen sellega võitlemiseks igapäevaselt sisse söönud hormoone. Olen üritanud ravimitest 3–4 korda vabaneda ja need maha jätta, aga kuna nahk pöörab täielikult ära, siis olen alati nende juurde tagasi pöördunud.

2. Kas sa hetkel absoluudselt ei ürita kaalust alla võtta, või oled siiski “väikesel” dieedil? Ma ei mõtle sugugi, et sa seda peaksid, aga olen ise lugedes sedasi aru saanud et nagu tahaksid, või vähemalt varem tahtsid.

Vaata vastust eelmisele küsijale, ma tõesti ei ürita hetkel kaalust alla võtta. Eks võiksin ikka kergem olla, et kiiremini joosta, aga hetkel olen talutavas vormis ja endaga piisavalt rahul, et mitte kaalulanguse nimel vaeva näha. 🙂

3. Seoses eelneva küsimusega siis natukene. Nimelt kui ma su toidupäevikuid vaatan – mulle tundub et sa sööd kuidagi vähe ja vahed on kohati väga pikad (vähemalt minu jaoks). Kas need sööginõud ja pildid võivad lihtsalt petlikud olla? Saad sa sellest tõesti kõhu täis? Ise olen 164 cm ja hetkel tsirka 57 kg, aga endale nagu tundub, et söön kõvasti rohkem (trenni teen 3x nädalas, rattaga edasi-tagasi 34km jõusaali), aga olen sealjuures ka tegelikult kergel dieedil ning kaal langeb.. Lihtsalt tundub kuidagi imelik, ei mõtle midagi halvasti..

Ma arvan küll, et pildid on petlikud. Lisaks ka see, et reedeti kipubki toitumine “eeskujulikum” olema, kui ikka pilti pean tegema, siis ei hakka niisama näksima leiba vms, mida nädalavahetusel tihti ette tuleb. 😛 Ma söön tegelikult ikka päris palju, juba hommikusöök umbes 600 kcal või enam ja pakuks nii silma järgi keskmistades päevaseks kaloraažiks umbes 2500 kcal. Mõni päev rohkem, teinekord vähem. Toidukordade vahed venivad vahel pikaks lihtsalt sellepärast, et ma ei ela oma toidukordade järgi. Kui juhtub, et olen väga hõivatud, siis on vahe pikem ja mis siis ikka. Söön siis, kui kõht tühjaks läheb, ja nii palju, et ta jälle täis saaks. 🙂

4. Ilmselt küsib ka keegi teine neid kuid siiski 🙂 Mis on su lemmik toit, lemmik jook, lemmik vahepala, lemmik ebatervislik toit/maius ning lemmik spordiala?

Ausalt öeldes mul sellised tugevad lemmikud puuduvad. Aga lemmiktoit… võib-olla midagi minu ema valmistatud roogadest? Need on kõik niiiiii maitsvad, võiks kõik siia kirja panna. 😀 Näiteks maksakaste pastaga ja hapukurgiga, ahjukartulid köögiviljade ja lihaga, kanasupp, kaneelisaiad või siis pannkoogid jnejnejnejne. Lemmikjook on kindlasti vesi. Lemmik vahepala: banaan. Lemmik ebatervislik maius: vanaema tehtud Napoleoni kook, mis lausa nõretab võist ja suhkrust. 😀  Lemmik spordiala: jooksmine.

5. Kas sa naudid jooksmist? Pean silmas otseselt jooksmist, mitte seda head tunnet mis peale jooksmas käimist on. Ise käisin varem väga tihti jooksmas, sest peale trenni oli super tunne, aga jooksmine ise ausalt öeldes ei meeldi üldse. Kogu trenni vältel ootasin õhinal millal see ometi lõppeb.. Kas võtad asja mõnuga või tunned vahel samamoodi?

Eks see oleneb ka jooksust. Mõnda intervalltrenni meenutan siiani õudusega, kui jooksen 2-kilomeetrise intervalli viimast sadat meetrit nii, et surm on silme ees ja süda paha. Enamasti jooksutrenni siiski naudin, kui midagi väga rasket ja intensiivset ei tee. Kui kulgen näiteks mõnusas tempos kuskil kenas kohas ja veel koos sõbra(nna)ga, siis naudin ikka 100%. 🙂

Sõpradega heategevusjooksul. Foto: Ramon Reimets
Sõpradega heategevusjooksul. Foto: Ramon Reimets

sille: Kui palju kaloreid võib sinu arvates süüa trennipäeval ja trennivabal päeval? Kui sooviks on kaalulangetus.

Kuna ma ise kaloreid ei jälgi, siis pole ma ala spetsialist. Eks trennipäeval võib ikkagi rohkem energiat saada kui puhkepäeval. Kui soovid kaalu langetada, siis pead sööma natuke vähem, kui oleks vaja kaalu hoidmiseks. Liialt suureks ei tohi aga energiadefitsiiti ajada, sellele vastab keha kaalu kinnihoidmisega. Eri kohtades soovitatakse erinevat defitsiiti, päevane vajalik kaloraaž miinus 200–500 kcal jms. Oma päevase energiavajaduse võid arvutada näiteks siin ja sellest siis natuke vähem süüa. Jälgi, kuidas keha reageerib ja vastavalt sellele redigeeri oma tegevust või jätka samas vaimus.

T.: Ma tean, et sa ühes postituses jagasid nippe palava ilmaga trenni tegemiseks, sh mainisid ära variandi, et võtta veepudel kaasa. Kas sa ka tavalistel jooksutrennidel kui jooksed näiteks rohkem kui 10 km, veepudeli kaasa võtad või joodki alles pärast trenni kodus? Mul endal on nii, et kui juba 7-8 km peal tahaks ikka juua ja siis ei kujuta hästi ette, kuidas peaks välja nägema minu jaoks pikem jooksutrenn ilma joogita.

Oleneb ilmast. Kui on ikka väga kuum, võtan igal jooksul vee kaasa, kas siis lihtsalt pudeliga või kasutan joogivööd. Kui on normaalne suveilm, siis 10+ km jooksudel. Kui õues on väga jahe, võin joosta ka pikemad jooksud kuni 15 km ilma veeta ja joon alles kodus. Eks tegutsegi oma janu järgi: kui ikka juba 7. kilomeetril on janu, siis võta igale sellest pikemale jooksule vesi kaasa. Janu ongi väga individuaalne asi. 🙂

Minu Karrimori joogivöö.
Minu Karrimori joogivöö.

Anonüümne: Mis on sinu tulevikuplaanid karjääri mõistes? Mis positsiooni/valdkonda rihid ja kus riigis? Mis on üldse sinu mõtted välismaal töötamise ja õppimise osas?

Ära küsi nii keerulisi asju. 😀 Plaan on saada tööd riigisektoris, kuskil ametkonnas, ministeeriumis vms kohas. Tervisevaldkond oleks päris tore, aga sobib ka muu avalik sektor. Esialgu on plaan siiski Eestisse jääda, mulle täitsa meeldib oma kodumaa. Aga kui ikka kutsub välismaale, siis soovitan kindlasti minna, tänapäeval on võimalusi väga palju. 🙂 Saadud kogemused ja tutvused tulevad kasuks.

Anonüümne: Tere Margit! MULLE EI MAITSE PUDRUD! Ma ei suuda neid lihtsalt süüa ja usu mind, ma olen proovinud. Mis oleks siis hommikusöögi alternatiiviks, et söök oleks ikka toitaineterikas, toitev ja eelkõige tervislik. Ehk oskad hüva nõu anda? Praegu söön ma hommikul muna, erineval kujul… aga ma tunnen, et jääb nagu üksluiseks. Aitähh.

Kui puder ei meeldi, siis variante on veelgi. Kindlasti sinu valitud muna on väga hea valik, saab valmistada eri meetoditel ja on tervislik ja maitsev. Sõin isegi üle aasta ainult mune hommikul. Peale selle võid proovida ka isetehtud müslit keefiri või maitsestamata jogurti või piimaga. Müsli tegemiseks röstid ise kergelt ahjus soovitud helbed (kaer, 4-vilja, 7-vilja ja valikuid on veelgi), lased jahtuda ja lisad kuivatatud puuvilju ja/või pähkleid ja ongi hea hommikusöök. Miks mitte süüa ka paar (sooja) võileiba (leib, juust, sink) ja juurde köögivilju. Paljud armastavad ka isetehtud puuviljasmuutisid. Kui maitseb, siis miks mitte ka kama keefiri ja marjadega. Valikuid on. 🙂

Maarja: Kas oled kaloraaži järginud ka põhimõttel, et oleks kindla suurusega kaloridefitsiit? (Mäletan, et LCHF toitumise ajal lugesid mingil määral kaloreid) Kui jah, kas jälgisid, et saadud energia ei oleks alla baasainevahetuse (BAV)?

Mingil ajal sõin 1800 kcal, 1600 kcal, 1400 kcal, 1200 kcal… Igasuguseid lollusi sai proovitud. 🙂 Vahepeal ei söönud täis isegi baasainevahetust, mis on IDIOOTSUS. Ei soovita kellelegi sellist käitumist. 

Anonüümne: Kas plaanid ka täispika maratoni millalgi läbi joosta?

Viimase 2 nädala jooksul on minult seda küsitud 5+ korda. 😀 Plaanin, kunagi kindlasti. 😉 Kirjutasin maratonist rohkem selles postituses.

T.: Kas oled oma CEPi sääriseid juba proovinud ka? Ootan muljeid! 🙂

Olen mitu korda proovinud. Enne CEP sääriseid kasutasin nõrgemaid ja vähem kompresseerivamaid no-name põlvikuid, seega kompressioonid polnud mulle võõrad. CEP on tugevamad ja paremad. Parandavad verevarustust, hoiavad säärelihast ja nendega on tõesti kergem joosta. Eriti hästi tuleb see välja siis, kui lähen kangete jalgadega jooksma, siis aitavad säärised palju. Soovitan!

Jessika: 

1. Mida sa õpid, kas see meeldib sulle ja kas on vahel raske ka?

Bakalaureuse omandasin majandusteaduse alal spetsialiseerumisega rahvamajandusele. Magistrit hakkan tegema matemaatilise majandusteaduse alal. Mulle tõesti meeldib. 🙂 On küll raske ja mitte vähe raske ja vahel mõtlen, et milleks mulle seda vaja vaja on, näiteks professor Reiljani ainete ajal, aga ega elu ei peagi lihtne olema. 

2. Nimeta mõni sinu unistus, mille sooviksid täita 10a jooksul. Kas oled rohkem unistaja või realist?

Eks mul on palju unistusi ja eesmärke, kõiki ju ka avaldada ei saa. 😉 Tahan palju reisida, käia veel Aasias ja külastada korra New Yorki, saada hea ja põnev töökoht, osta oma kodu, palju joosta, luua pere. Pigem olen siiski realist, kuigi unistan omajagu.

3. Nimeta mõni sulle eriti iseloomulik omadus või tegevus. (nt pidev hilinemine või midagi rutiinset vms..)

1. Planeerimine. Ma planeerin kõike ja kogu aeg. 2. Pakkimine. Ma praktiliselt elan oma kohvrite ja kottide otsas, kuna elan nii vanematekodus kui ka Tartus ja mulle meeldib reisida. 3. Ülemuretsemine. Vahel põen ma liiga palju ja võiksin asju vabamalt võtta.

4. Kuidas läheb sinu eraelul? Millised plaanid on seoses pereloomisega?

Olen hetkel vaba ja vallaline. 🙂 Lähima 5 aasta plaani pereloomist ei plaani, aga liiga kaugesse tulevikku seda ka lükata ei taha.

5. Millised ilu- või juuksetooted on sind truult teeninud ja kui tihti neid ostad või vahetad? Kas meeldib proovida erinevaid tooteid või jääd pigem oma lemmikule kindlaks?

Olen ilu- ja juuksetoodete suhtes üpris ükskõikne. 😀 Vahetan neid pidevalt ja ostan seda, mis silma jääb või millel on poes soodukas. Erilisi lemmikuid pole. Üks kindel asi, mis mul alati olemas peab olema, on kookosõli. Kasutan seda nii juustes, näol, kehal kui ka küüntel, et neid niisutada, kuna mul on väga kuiv nahk ja juuksed. 

6. Nimeta mõni 1) piinlik 2) naljakas 3) õpetlik seik sinu elust. Aitäh! 🙂

Pean siin ikka korralikult ajusid ragistama hakkama. 😀

Piinlik seik kooliajast: 7. klass. Oli tervisepäev ning matkasime kogu meie kooli põhikooli osaga Kukruse aherainemäe otsa. Kui sealt alla tulema hakkasime, kasutasid kõik mäenõlva treppide asemel. Ma küll kartsin, aga kuidas ma siis sain mitte sealt minna, kus teised. Hakkasin minema, aga kuna nõlv läks VÄGA järsuks, hakkasid jalad aina kiiremini all ringi käima ning lõpuks juba jooksin. Ei suutnud hoogu pidada ning lendasin kukerpallidega kogu põhikooli silme all mäest alla. Olin must ja jube ja šokis. Kuna elan selle mäe lähedal, sõitsin bussiga otse koju ja enam kooli tagasi ei läinud. Kodus avastasin, et õlg on väga valus ning õhtul traumapunktis selgus, et olin murdnud vasaku rangluu. Paranemine oli ülivaevaline ning ei saanud tükk aega kehalises kasvatuses osa võtta, end ise riietada, kammida vasakut poolt pead, voodist püsti ja teha ühtki tegevust, mis veidigi õlapiirkonda liigutas. Lisaks olin tuntud kui see tüdruk, kes mäest alla kukkus. 😀 Rangluu oli mu esimene ja siiani ainus murtud luu ning sellest kukkumisest sai alguse minu kõrgusekartus.

Vaade Kukruse mäelt
Vaade Kukruse mäelt

Naljakas seik kooliajast: oli kehalise kasvatuse tund. Mängisime tüdrukutega jalgpalli ning mängu lõpus palus õpetaja palli talle tagasi visata. Ma mõtlesin, et äge oleks jalaga pall talle koksata. Kuidagi sai aga hoog liiga suur ning pall kihutas täie hooga õpetajale näkku. 😀 Prillid lendasid, kuid jäid siiski terveks. Eks ma siis vabandasin ja punastasin kogu järgneva veerandi vältel.

Õpetlik seik: bakalaureusetöö ja selle kaitsmine. Andsin endast absoluutselt parima, sain kogu aasta vältel head tagasisidet, kõik tundus olema justkui hästi, kuid hindeks ei tulnud ihaldatud A. Kursusekaaslased, kes olid hakkama saanud korralike töödega, said retsensentidelt laastavaid hinnanguid, näiteks ühele tööle pakuti väga ebaõiglaselt F, teisele E. Mõlemad said kaitsmisel C. Mõned inimesed (siinkohal õppejõud) on lihtsalt scumbagid. Ja nii ongi. It’s not me, it’s them. Lepi sellega ja liigu edasi. Elus tuleb kohata igasuguseid inimesi.


Selline oli siis 1. osa vastusest. Järgmine juba varsti tulekul. 🙂