Võistlused – Lehekülg 57 – Nourish, Train & Flourish

HEAD UUT AASTAT!

Oleks vist aeg vana aasta korralikult kokku võtta… Siit tuleb minu 2015. aasta spordistatistika ja vaade aastale läbi pildimaterjali. 🙂

Sportlyzeri treeningpäevikus logitud trennitunde: 426 h (2014: 537 h)
Ilma rullimise ja kõndimiseta ehk netoaeg: 337 h ja 45 min (2014: 390 h)
Keskmine netoaeg ühe päeva kohta: 56 min (2014: 1 h 4 min)

Kokkuvõttes tegin palju vähem trenni kui eelmisel aastal, mitte et selle aasta numbrid tavainimese jaoks väga väiksed oleksid.

Jooks

Eelmise aasta 1175 jooksukilomeetrit sai sellel aastal ületatud. 🙂 Kõige rohkem jooksin märtsis (134 km) ja kõige vähem juunis (70 km), kui olin korraliku põlvevigastusega rajalt maas. Arvestades seda, kui palju tervisejamasid sellesse aastasse mahtus, on see üpris suur ime, et üldse 1200 km täis sai. Parandatud said kõik rekordid peale poolmaratoni ja osalesin kokku 10 jooksuvõistlused. Mina olen enda üle uhke, öelgu teised, mida tahavad. 🙂

Jõud

Jõudu sai tehtud omajagu vähem kui eelmisel aastal (nüüd: 112 tundi, siis: 124 tundi). BodyPumpi oli sellest 64% (2015: 75%). Vahepealsed pausid annavad endast tunda ja sama tugev kui eelmise aasta detsembris ma ei ole, aga küll sinna tagasi jõuan. 🙂 Vähemalt on nüüd palju arenguvõimalusi. 😀

Ratas

Oeh. 😀 Eelmise aasta 1278 km-st jäin valgusaastate kaugusele – isegi 1000 km maanteratta seljas täis ei saanud 😦 – ja rattasõit sai aasta lõpus täiesti unarusse jäetud. Mis seal ikka. Kui tahta natuke triatloni ka teha, siis peab järgmisel aastal tublim olema. Selge on aga see, et talvisel perioodil mina rattatrenni tegema ei hakka. Kui ei taha, siis ei tee. Nii lihtne see ongi!

Ujumine

Ujumisega on lood sama piinlikud kui rattasõiduga… Eelmise aasta 50 km-st pole midagi järel. 😀 Ei tõmba mind sinna basseini millegipärast. Ehk tuleb motivatsioon tagasi, kui mõnele triatlonile nimi kirja saab? 😉 Samuti peaks olukorda lihtsustama asjaolu, et elan nüüd Aura veekeskusele palju lähemal. Loodame!

Ülevaatlikult kokku võttes:

Kõige aktiivsem märtsis, kui tegin 38 (neto)tundi trenni. Juunikuine ‘auk’ oli põhjustatud Narva poolmaratonil ära lõhutud põlvest, augusti oma on seletatav sellega, et võitlesin siis ülekoormusega. Septembris võtsin pärast maratoni paariks nädalaks aja maha.

Kui see netoaeg (ilma rulli ja kõndimiseta) tükkideks jagada, siis 46% ajast jooksin (2014: 37%), 33% tõstsin kangi (2014: 32%) või oma keharaskust, 12% väntasin ratast (2014: 14%), 6% ujusin (2014: sama) ja 3% tegelesin millegi muuga, enamasti joogaga (2014: 11%). Nagu näha, siis muude tegevuste arvelt tegelesin rohkem jooksmisega.

Tuleb rahul olla? Eks näis, mida 2016. aasta endas peidab…

Vaatame äkki natuke pilte ka? 🙂

Jaanuar: talvepuhkus vanematekodus, kerge ülekoormus, väike põlvevigastus, ilusaid lumised talvised jooksud, 24 km jooksugrupiga Haanjas

Veebruar: Margit käis üle aastate suusatamist imiteerimas, uue hullumeelse semestri algus, valentinipäeva eri-BodyPump, Margit viitsis veel süüa teha, algavad spordiained ülikoolis (tere, ülekoormus!), minu 23. sünnipäev ja 23 km jooks

Märts: väike identiteedikriis, esimesed kevadised ilmad, ühikast ärakolimine, põnev EMS-treening, äge jooksutrenn Lähtel, hüppeliselt kasvanud jooksukilometraaž, hüppeliselt kasvav koolistress

Aprill: tahtmine pakkida oma 3 asja ja kolida Austraaliasse (jumal tänatud, et see tahtmine üle läks…), üha jubedama emotsiooniga trenninädala kokkuvõtted, kahtlused iseendas ja oma võimetes, kohutav jooksuhooaja algus Parkmetsa jooksul, kool-kool-kool

Mai: kahtlase tundega SEB Jooksumaratoni ühistreening, jätkuvad kahtlused, kõhklused ja väsimus, uued jooksutossud, praktikaleping!, praktika algus, spordiainete lõpp (thank god!), SEB Tartu Jooksumaratoni 23,4 km, kus sai peaaegu ‘pillid kotti visatud’, ränkraske, kuid isikliku rekordiga lõppenud Tartu Kevadjooks, mõnusad rattatrennid, Tartu 142 km Rattaralli koos Marise ja Mariaga

Juuni: Eesti 1. jooksupäev, raske semestri edukas lõpp, hullumeelselt piinarikas teiper, Eesti Blogiauhindade gala, Narva Energiajooksu täielikult ebaõnnestunud poolmaraton, korralikult katkine põlv, totaalne vaimne auk ja pettumus, treeningpaus, vaikselt rajale tagasi

Sally ja Lauraga ehk osa Tartu punti. By Marimell FOTO — By Marimell FOTO

Juuli: äge päev vabatahtlikuna Tartu Mill triatlonil, fännihetk Kadi Kiviojaga, vaimse augu jätkumine, Margit jätkuvalt viitsis veel endale normaalselt süüa teha 😀 , viimased pikad jooksud, tööpakkumine, koormustest, täielik vaimne auk ja ‘põhjas ära käimine’, iseendas pettumine, toredad ujumistrennid Marisega, blogipaus

August: tagasi blogimislainele, tore päev TriSmile triatlonil Marisele kaasa elamas, eneseusu taastuma hakkamine, kõnnitrennid Raadil, reis Soome, tore Rakvere Ööjooks, mõnusad viimased rattatrennid pankrannikul, esimest korda suve jooksul randa, tähenduslik Tartu Suvejooks, reis Heidile Saksamaale külla, tripp Prahasse, uue semestri algus

Foto: M. Sarv

September: viimased trennid enne maratoni, jooks Pühajärvel, minu ja härra Jooksja loo algus, säravaima emotsiooniga SEB Tallinna Maraton, minu õppejõu ‘karjääri’ algus, meeletult kiired päevad ja pidev masterplani koostamine, magistritöö juhendaja ja teema valik, magistritöö teema ja juhendaja vahetamine 😀 , lõpuks tagasi BodyPumpi

Oktoober: Tartu Linnamaratoni toredad 10 km, üha raskemaks muutuv koolielu, tõeliselt mõnus Saaremaa 3 Päeva jooks, perekondlik õnnetus –> prioriteetide ümberseadmine

Minu ja härra Jooksja medal — Foto: K. Parksepp

November: tagasi joogasse, kool-kool-kool, töö-töö-töö, eksamite algus, blogimine vajub unustuste hõlma, isikliku rekordiga lõppenud Tartu Novembrijooks, Prorunneri jõulupidu

Detsember: äge ja raske 3-tunnine trenn Vooremäel, sellele järgnenud päris pikk põlvevigastus, viimasteks eksamiteks valmistumine, täistööpäevad Tartu Ülikooli raamatukogus, semestri lõpp, jõuluvaheaeg, vanade sõpradega kokkusaamine, jälle kolimine, jõulud Ida-Virumaal, katkestatud Pekist Priiks, spaapuhkus Jurmalas, 3-tunnine BodyPump, tõbine aastavahetus.

Lühidalt kokku võttes: a lot can happen in a year. 🙂

Järgmisi seiklusi ootama jäädes,

teie Margit.

Mõtlesin, et mida sellest postitusest ikka kirjutada, aga samas: esimene katkestatud jooksuüritus on ju omaette ‘huvitav’ kogemus.

Alustaks siis algusest. Õhtu enne Pekist Priiks saamist olin ma ürituse suhtes väga vähe motiveeritud. Mitte ei olnud tuju sinna minna. Aga noh, plaani oli võetud, tiim oli ootamas ja ikka pidin ju minema. Niisama loobuja ma ei ole. Aga selle ‘Ma ei taha minna’ suhtumisega suutsin endale vist kohutava jama kaela tõmmata, sest öösel kella 3–4 ajal tabas mind kohutav kõhuhaigus. End nüüd üpris graafiliselt väljendades veetsin mitu tundi iiveldades ja oksendades ning olin kell 6.30 veel üleval, väsinud ja täitsa haige. Olin sellel hetkel täitsa kindel, et jään koju ja ei lähe mitte kuskile.

… aga kui 2 tunni pärast helises äratuskell, siis oli imekombel juba enam-vähem olla. Proovisin natuke süüa ja juua ja olin ikkagi veel kell 8.58 kindel, et jään koju. Jube kahju oli. Kell 9.01 panin juba jooksuriideid selga. 😀 Olin otsustanud ikkagi minna. Oli kindel, et 47 km ma vastu ei pea, aga vähemalt osa tahtsin läbida. Hull ja rumal, ma tean.

Sõitsime Tartu rongijaama, kus kohtusin juba TYSKi rahvaga. Kell 10.26 läks rong Taevaskoja poole teele. Millesse ma end küll segasin?

Kell 11 jõudsime Taevaskotta, kust algas meie jooksumatk. Võtsime tysklastega end kõige viimasesse Jooksupartneri gruppi, mis pidavat kõige aeglasem olema. Minu jaoks ikkagi suts kiire grupp, mis seal salata. Algus oli muidugi äge ja kõigile näod naerul. Teeme ära!

Kohe alguses sattusime metsa vahele, kus sai muudkui tõuse võtta. Peagi otsustasid eespoolsed grupid, et joosta seal metsa vahel on liialt keeruline (ja ohtlik?) ja seega tehti ainult kiirkõndi. Pulss seal tõusudel oli siiski väga laes. Igal juhul Vooremäe trenn kulus seal igati marjaks ära ja grupid püsisid ilusti koos, keegi maha ei jäänud. 7 km veetsime metsas seigeldes.

Sealt edasi hakkasime aga jälle mööda teid liikuma. Jooksupartneri grupp läks ees ära ja võtsime end 3. grupi ehk 6:00–6:30 min/km grupi sappa. See oli meile liiga kiire ja tahtsime omas tempos minna. Ikka 5+5 min süsteemiga kõndides ja joostes, aga omas tempos ja rahulikult. Peagi aga tuli üks 3. grupi teejuhtidest meie juurde ja ütles, et ikka grupiga koos püsiksime, sest muidu ei saa oma asju joogi- ja söögipunktides kätte, sest auto peab asjadega ära sõitma, et esimesi gruppe teenindada. Mind ajas see ikka suht närvi sellel hetkel. 😀 Mis see mind huvitab? Korraldage siis paremini! Tegelikult… tuleb neist ka aru saada. Ja kui tempo 6:00–6:30 oli antud ja mina selles tempos püsida ei suuda, siis ei peagi nemad mind ootama. Seems legit.

Kuskil 10. km peal tundsin, et olen igas mõttes tühi ja omadega läbi. Jubedalt raskeks läks. See haigus oli tugeva jälje jätnud, sest nii nõrgana pole ma end joostes vist kunagi tundnud. Oksendamisest vedelikupuuduses ja kurnatud, mis seal imestada…

12. km peal mõtlesin juba plaani, kuidas katkestada. Siis tuli Marite ütlema, et hakkab millalgi poole maa peal, söögipunktis 26. km, ilmselt katkestama. Tema põlv oli täitsa läbi. Talle pidi sõbranna järele tulema ja palusin end ka nende autole.

Vahepeal saime veel jääkülma vett ja banaani ja oli aeg edasi liikuda. Tahtsin ainult kuidagi 26. km ellu jääda. Muu mind ei huvitanud.

Kui 20 km täis sai, ei saanud Marite enam haige põlve pärast üldse joosta. Just, kui olime ainult kõndima hakanud ja jooksmise mõtte peast visanud, ilmus meie ette päästja ingel ehk Maris autoga. Seal lõppes minu matk. Oli aeg end autosse istuma seada, asjad korraldajatelt ära võtta, riided ära vahetada, Marise pakutud Jägermeister ära juua ja puhata. Vaikselt tundsin end paremini ja mõne aja pärast saime korraldajatelt suppi, mida isegi süüa julgesin ja mis õnneks sees püsis.

Edasi otsustasin mitte kohe paluda end koju viia ja sõitsime veel mitu tundi ülejäänud tysklastega kaasas. Kuna nemad ei saanud 3. grupiga koos püsida, läksid nad edasi omas tempos ja meie olime nende meeskond. Võtsime nende asjad autosse, pakkusime neile juua, süüa, nalja ja naeru. Tegime oma saateauto neile ja täitsime support teami rolli. Tiimi- ja ühtsustunne olid korralikud. 🙂 Lõpuni läksime ikkagi koos, mis sest, et mina veetsin viimased 4 tundi autos end soojendades ja ravides.

Vot selline oli seekord minu Pekist Priiks. Katkestatud. Hulluke, et pärast sellist haigust üldse minna julgesin. Segane!

Lõppu veel üks videomeenutus. Sellises pimeduses matkataksegi! Kui veab, siis muusika saatel ja külmarohuga. 😉

Rubriik: Võistlused

2015. aasta pildis ja arvus