#100blogipäeva 16/100 – füüsiline töö vs trenn

Täna jätkus minu koristusmissioon ning lisaks elutoale ja vannitoale sai enam-vähem puhtaks ka köök. See oli lihtsalt jube, kuidas ma kõiki vertikaal- ja horisontaalpindasid muudkui nühkisin ja puhastasin ja selleks kulus ära terve päev. Vahepeal tegin veel perele lõunasööki (täisterapasta kukeseente, aedviljade ja kookospiimaga) ning õhtul hilja käisin jooksmas ka. Olin uksest välja minnes küll rampväsinud, kuid jooks tuli mõnusas tempos ja ülimalt nauditav.

Jooksu ajal jäin aga mõtlema, et kuidas küll suudavad füüsilist tööd tegevad inimesed end õhtul vedada veel spordiklubisse, jõusaali, jooksurajale, ratta selga või ujuma. Kui teha palju vaimset (ja istuvat) tööd nagu mina kooli ajal või tüüpilised kontorirotid, siis on iseenesest mõistetav, et trennis saab kätte päevase liikumisvajaduse ja võimaluse ennast füüsiliselt välja elada. Aga tulles füüsiliselt raskelt tööpäevalt… kuidas te suudate?

Selleaastase Narva Energiajooksu 7K distantsi võitja Vjatšeslav Košelev kommenteeris kohapeal intervjuu läbiviijale, et oleks läinud jooksma poolmaratoni, kuid juhtus nii, et pidi eelnevale päevale sattus tema vahetus kaevanduses, seega tuli tulla hoopis 7 km jooksma. Ja ta võitis selle jooksu! Teadagi on töö kaevanduses raske. Või näiteks kassapidajad, müüjad, saaliteenindajad jms töökohad, kus peab päev otsa jalgadel seisma… mis motiveerib neid inimesi treenima? Mis annab neile jõudu mitte vajuda diivanile, vaid teha sporti?

Kaevur ja jooksja. Foto: Mallor Malmre/Jooksuportaal
Kaevur ja jooksja. Foto: Mallor Malmre/Jooksuportaal

Nagu juba enne mainisin, olin ma täna peale koristuspäeva lõppu (kell 13–20) omadega ikka täitsa läbi. Ma täitsa usun, et need inimesed, kes on harjunud sellise tempoga ja sellise liikuva tööga, poleks isegi mõelnud kurtmise üle. Minu jaoks oli see aga midagi teistsugust ning kogu see üles-alla “võimlemine” ning nühkimine ja pühkimine väsitas mu ära. Tegelikult polnud ma isegi eilsest taastunud. 😀 Otsustasin aga siiski jooksma minna. Ja mind tabas tõeline heureka hetk.

Kui mina, vaimse töö tegija, teen trenni, et end füüsiliselt välja elada,

siis kõik füüsilise töö tegijad teevad trenni, et end vaimselt välja elada.

Mis mõttes?

Jooksmine (või trenn üldisemalt) on paljude inimeste jaoks aeg mõelda omi mõtteid. Tõsi, kui teha mingit väga intensiivset tempotrenni või intervalle, siis pole tõesti väga palju aega mõtisklemiseks, kuid igapäevased lühemad tiirud või nädalavahetuse pikemad otsad on lihtsalt aeg iseendale. Aeg mõelda, aeg olla vaba, aeg lõõgastuda. Pärast füüsiliselt rasket päeva võib üks jooksutiir (trenn) anda värskust ja energiat hoopiski juurde. Praegu tunnen end ma hoopis rohkem puhanuna, kui enne oma jooksu ja pärast koristamist. Jooksmine on ikka imeline. 🙂

allikas
allikas

Eile lubatud pikema postituse püüan enne järgmist nädalat valmis saada. Mõte on olemas, aga paberile (arvutisse) pole jõudnud seda veel formuleerida.


Kas Sina teed füüsilist või vaimset tööd? Mida trenn Sulle pärast rasket päeva pakub?

#100blogipäeva 14/100 – tagasi jooksurajal

Nagu paljud minu blogilugejad juba teavad, olin ma maikuus päris tõsiselt vigastatud. Valu mu vasakus jalas algas aprilli lõpus ning viimase tõsise laksu sain ma kirja SEB Jooksumaratoni ühistreeningul Elvas. Jooksin seal maastikul 16 kilomeetrit, mis oli minu esimene pikem jooksuots, ning pärast seda oli mul isegi raske kõndida, kuna valu juba eelnevalt vigastatud kohas süvenes. 1. maist kuni 11. maini, mil toimus SEB Jooksumaratoni 10K jooks, ei teinud ma ühtki jooksusammu ja keskendusin rattasõidule, kuna see mulle valu ei teinud. Tegelikult oleks pidanud paus olema veelgi pikem.

01–06-2014-jooks//embedr.flickr.com/assets/client-code.js

Pärast SEB-d sain ma tasapisi rajale tagasi, kuid maikuus kogunes jooksukilomeetreid siiski vaid 72. Aprill oli olnud minu jooksurohkeim kuu, jooksin maist ligikaudu 2 korda rohkem (140 km). Märtsis jooksin 94 km. Tagantjärele vaadates võib-olla tõusis mu treeningmaht liiga kiiresti ning seetõttu avaldus ka vigastus. Tahtsin saada kõike, liiga palju ja liiga kiiresti.

Juunis jooksin peaaegu sama palju kui aprillis ehk veidi üle 132 km. Eks natuke kummitab mind kuskil peas teadmine, et äkki olen hakanud end jälle liiga palju pushima ja võib-olla on kilometraaž kasvanud liiga kiiresti. Samas on tunne päris hea ning samuti tegelen peaaegu et igapäevaselt lihashooldusega. Eks pean oma keha kuulama ja tegutsema sellest lähtuvalt.

Jooksmine on olnud esimese poolaasta enim praktiseeritud treening, üpris lähedal kannul on ka lihastreening (BodyPump + keharaskusega treeningud). Sellel aastal olen kuue kuuga jooksnud (ilma jooksuharjutusteta) 59 tundi ja 523 kilomeetrit (keskmine tempo: 6:47 min per km). Alates aasta algusega võrreldes olen saanud ka päris palju kiiremaks (jaanuar: 7:21 min per km, juuni: 6:34 min per km). Kui nii edasi läheb, siis kas saab sellel aastal tõesti täis 1000 km? See oleks küll väga äge, arvestades seda, et jookseb alles minu 2. jooksuhooaeg. 🙂

allikas
allikas

Lisaks sellele vaatasin paar päeva tagasi üle oma 2014. aasta eesmärgid. Omajagu asju on juba tehtud, mõned asjad on feilitud, osad eesmärgid on alles poole peal, osadega pole veel isegi alustanud: liblikujumine, vana ratta korrastamine, pea kõik kehakaaluga seotud eesmärgid (hmm…) ning doonoriks saamine. Eks näis, kuhu aasta lõpuks välja jõuan. Aega on veel tervelt 6 kuud.

Tegelikult võin enda üle senini päris uhke olla. 🙂 Olen suutnud rasketest aegadest kenasti üle saada. Siinkohal suured aitähid kõigile nõuandjatele ja abistajatele. Kallid blogilugejad, ka teie nõuanded ja kommentaarid on olnud suureks abiks, keep them coming. 😉


Mis trenni Sina aasta esimesel poolel enim tegid?