Nagu paljud minu blogilugejad juba teavad, olin ma maikuus päris tõsiselt vigastatud. Valu mu vasakus jalas algas aprilli lõpus ning viimase tõsise laksu sain ma kirja SEB Jooksumaratoni ühistreeningul Elvas. Jooksin seal maastikul 16 kilomeetrit, mis oli minu esimene pikem jooksuots, ning pärast seda oli mul isegi raske kõndida, kuna valu juba eelnevalt vigastatud kohas süvenes. 1. maist kuni 11. maini, mil toimus SEB Jooksumaratoni 10K jooks, ei teinud ma ühtki jooksusammu ja keskendusin rattasõidule, kuna see mulle valu ei teinud. Tegelikult oleks pidanud paus olema veelgi pikem.
Pärast SEB-d sain ma tasapisi rajale tagasi, kuid maikuus kogunes jooksukilomeetreid siiski vaid 72. Aprill oli olnud minu jooksurohkeim kuu, jooksin maist ligikaudu 2 korda rohkem (140 km). Märtsis jooksin 94 km. Tagantjärele vaadates võib-olla tõusis mu treeningmaht liiga kiiresti ning seetõttu avaldus ka vigastus. Tahtsin saada kõike, liiga palju ja liiga kiiresti.
Juunis jooksin peaaegu sama palju kui aprillis ehk veidi üle 132 km. Eks natuke kummitab mind kuskil peas teadmine, et äkki olen hakanud end jälle liiga palju pushima ja võib-olla on kilometraaž kasvanud liiga kiiresti. Samas on tunne päris hea ning samuti tegelen peaaegu et igapäevaselt lihashooldusega. Eks pean oma keha kuulama ja tegutsema sellest lähtuvalt.
Jooksmine on olnud esimese poolaasta enim praktiseeritud treening, üpris lähedal kannul on ka lihastreening (BodyPump + keharaskusega treeningud). Sellel aastal olen kuue kuuga jooksnud (ilma jooksuharjutusteta) 59 tundi ja 523 kilomeetrit (keskmine tempo: 6:47 min per km). Alates aasta algusega võrreldes olen saanud ka päris palju kiiremaks (jaanuar: 7:21 min per km, juuni: 6:34 min per km). Kui nii edasi läheb, siis kas saab sellel aastal tõesti täis 1000 km? See oleks küll väga äge, arvestades seda, et jookseb alles minu 2. jooksuhooaeg. 🙂
Lisaks sellele vaatasin paar päeva tagasi üle oma 2014. aasta eesmärgid. Omajagu asju on juba tehtud, mõned asjad on feilitud, osad eesmärgid on alles poole peal, osadega pole veel isegi alustanud: liblikujumine, vana ratta korrastamine, pea kõik kehakaaluga seotud eesmärgid (hmm…) ning doonoriks saamine. Eks näis, kuhu aasta lõpuks välja jõuan. Aega on veel tervelt 6 kuud.
Tegelikult võin enda üle senini päris uhke olla. 🙂 Olen suutnud rasketest aegadest kenasti üle saada. Siinkohal suured aitähid kõigile nõuandjatele ja abistajatele. Kallid blogilugejad, ka teie nõuanded ja kommentaarid on olnud suureks abiks, keep them coming. 😉
Nagu ma oma poolmaratonieelses postituses rääkisin, polnud ma enne võistlust üleüldsegi närvis. Tegelikult minu puhul pole see ideaalne variant, veidike närve aitab mul kiiremini joosta ja paremini keskenduda. Hommik möödus väga rahulikult, vana hea kaerahelbepuder banaani ja rosinatega maitses hästi ning juba kella 9 ajal saime kodust välja sõita. Ilm oli poolpilves, õues oli 12 kraadi sooja ja kohati puhus tugev tuul. Üldiselt siiski väga mõnus jooksuilm.
Kella 10 ajal olime juba Narvas ning stardimaterjalid kätte saanud. Peagi märkasin ka juba TYSKi jooksukaaslasi, lisaks veel Marinit ja Elarit. Kuna mul olid isa ja vend fännidena kaasas, siis saime oma asjad soojenduse ajaks nende juurde jätta. Väike soojendusjooks, võimlemine, WC külastus, fotod ning oli käes hetk stardikoridori suunduda. Viimased muljete vahetamised ning oligi aeg teele asuda. Saatma jäid veel isa sõnad: “Tark ei torma!“
TYSKi tiim.
Kordaks siis veelkord üle, et suurim eesmärk oli aeg alla 2:15 ehk keskmine tempo 6:24 min per km.
Stardis sain päris mitu koputust õlale ja edusoovid rajale kaasa. See on nii tore, kui sinuga koos on rajal palju sõpru. 🙂 Esimese kilomeetri lõpus kuulsin tempot 5:30. Mõtlesin, et äkki on see liiga kiire, kuid üldist head enesetunnet arvestades jätkasin samas hoos. 5 kilomeetrit tiksus kinni ajaga 29:04. Inimesed ergutasid, rada oli kaunis ning esimese joogipunktini 7. kilomeetri alguses läks aeg väga kiiresti. Sealsamas joogipunkti juures algas ka raja nö edasi-tagasi osa, kus sai 3 km joosta põhja poole, siis sama tee lõuna poole tagasi. Seal 7. km alguses möödus juba tagasiteel minust liider Roman Fosti. Tal oli läbitud selleks hetkeks üle 12 kilomeetri. Täpselt 2 korda minust kiirem. 😀
Minu lemmik osa rajast oligi raudselt see 2×3-kilomeetrine edasi-tagasi lõik. Kõik tuttavad ja sõbrad naeratasid, lehvitasid ja elasid kaasa, sama tegi mina ka neile. See oli nii tore! 3 kilomeetrit läks nagu lennates ja oligi aeg ots ringi pöörata. Ainult 12 km veel. Kiirus oli jätkuvalt hea: alla 6 minuti km kohta. 10 km tiksus kinni ajaga 58:58, praktiliselt sama, mis SEB Jooksumaratonil.
Sealt edasi algas tempo vaikselt langema, kuid midagi katastroofilist siiski ei juhtunud. Liikusin edasi tempos umbes 6 minutit km kohta, mis minu jaoks on siiski kiire. Eriti arvestades seda, et seljataga oli 10 kilomeetrit ning ees veel 11. Enne 11 km joogipunkti võtsin ära oma esimese geeli – taaskord High5 marjamaitseline.
Kuskil 14.–15. km kandis tulid esimesed pisemad tõusud Äkkeküla kandis. Seal langes tempo veelgi ning jalad andsid tunda, et nad tahaks varsti natuke puhata. 🙂 Tabasin end mõttelt, et kui Heidi suutis 2 nädalat tagasi pea terve poolmaratoni joosta mäest üles, siis suck it up ja pea vastu. 😀 15 kilomeetrit oli joostud ajaga 1:30:30.
Lendamas. Loodetavasti maandusin ikka päkale :D. Foto: R. Lüüs
Tõsine poolmaraton hakkas minu jaoks pihta pärast 16 kilomeetrit. Võtsin ära oma teise geeli, mis oli kaasas lihtsalt igaks juhuks. Tegelikult plaanisin võtta vaid ühe geeli. Raske. Tuul. Väsimus. Mõte, et vaid 5 km jääb lõpuni, aitas edasi. Olime jõudnud tagasi linna ning ka see motiveeris edasi pingutama. Meenus see vana hea tõde, et poolmaraton on 5 km jooksuvõitlus 10 miilise soojendusega. Minu puhul oligi just täpselt nii.
Kõige aeglasem olin 19. kilomeetril, kus oli raja kõige pikem ja raskem tõus. Kõik jooksjad minu ümber hakkasid kõndima, mina olin aga meelekindel ning üritasin meelde tuletada kõike, mida trennides mägede kohta õppinud olen. Töötas küll! Suutsin tõusu lõpus veel ühele fotograafile isegi naeratada. 🙂
Foto: R. Reimets
Viimase joogipunkti 20. kilomeetri alguses jätsin vahele, kuna eelmine oli 18. kilomeetril ning mingit janu veel tekkinud polnud. Samuti tahtsin juba finišisse jõuda. Jalad olid justkui terasest, niivõrd raskeks olid nad muutunud. Viimased 2 kilomeetrit olid raja nõmedaim osa: jooksime stardi- ja finišipaigast mööda ja tegime eriti random ringikese mingeid suvalisi tänavaid mööda. 20 kilomeetri aeg: 2:03:16.
Viimane kilomeeter. Ma ei suutnud naeratust oma näolt pühkida ja tegelikult ei soovinudki seda. Ma olin nii õnnelik! Enne finišisirgele pööramist märkasin, et minust möödus ühe käega mees. See oli sellel hetkel kuidagi eriti motiveeriv. Meil igaühel oli võidelda oma võitlus. Soov saavutada omad eesmärgid. Eelkõige aga tahe võita iseennast.
Ei suuda oma rõõmu varjata. 🙂
Did it!
Ja ma sain sellega hakkama! 100 meetrit enne lõppu olid minu sõbrad TYSKist mulle veel kaasa elamas ja tänu sellele leidsin ma oma valusates jalgades veel jõudu lõpuspurdiks. Naeratus näol finišisse. Aeg: 2:10:14. Minu nime teadvustati ka valjuhääldist. Tehtud!
See medal jääb mulle igavesti eriliseks.
Kohustuslik “mina ja medal pjedestaalil” pilt 😀
Finišis. Õnnelikud!
Tulemused:
Aeg: 2:10:14
Keskmine tempo: 6:10 min per km
Koht: 696 (746-st lõpetajast)
Naiste arvestuses: 180 (217-st)
Vanusegrupis: 9 (13-st)
Pärast finišeerumist ei saanud ma tänamata jätta oma maailma kõige paremat treenerit. Mai alguse tellisin endale ja Marisele ühe väga erilise käepaela, mille üks blogija oma kuldsete kätega valmis meisterdas. Sarnane on olemas ka Heidil, just tema oma mind inspireeriski. Leidsin selle käevõru tema blogist siis, kui lugesin Heidi kogemustest vigastustega, sest olin just siis oma jalaga kõige rohkem hädas. Talvel oli mul eesmärk joosta poolmaraton ajaga alla 2:30. Eelmisel nädalal oli eesmärk kahanenud 2:15 peale. Pühapäeval jooksin ajaga 2:10. Võin julgelt öelda, et ilma Marise abita poleks ma pühapäeval üleüldse rajal olnudki. Ma oleksin oma vigastustega kodus patja nutnud ning ilmselt jooksurajalt tükiks ajaks maas. On raske sõnadega väljendada, kui palju on Maris mind aidanud, mulle personaalset nõu andnud, mind igat moodi toetanud, motiveerinud ja inspireerinud. Aitäh sulle, Maris!
Väga eriline ehe. Käib minuga kaasas igal jooksul.
Tunnen end nüüd tõelise jooksjana. Ma võin olla aeglane, kuid ma olen rajal. Ma olen jooksja, sest ma jooksen ja armastan seda. 🙂