Täna jätkus minu koristusmissioon ning lisaks elutoale ja vannitoale sai enam-vähem puhtaks ka köök. See oli lihtsalt jube, kuidas ma kõiki vertikaal- ja horisontaalpindasid muudkui nühkisin ja puhastasin ja selleks kulus ära terve päev. Vahepeal tegin veel perele lõunasööki (täisterapasta kukeseente, aedviljade ja kookospiimaga) ning õhtul hilja käisin jooksmas ka. Olin uksest välja minnes küll rampväsinud, kuid jooks tuli mõnusas tempos ja ülimalt nauditav.
Jooksu ajal jäin aga mõtlema, et kuidas küll suudavad füüsilist tööd tegevad inimesed end õhtul vedada veel spordiklubisse, jõusaali, jooksurajale, ratta selga või ujuma. Kui teha palju vaimset (ja istuvat) tööd nagu mina kooli ajal või tüüpilised kontorirotid, siis on iseenesest mõistetav, et trennis saab kätte päevase liikumisvajaduse ja võimaluse ennast füüsiliselt välja elada. Aga tulles füüsiliselt raskelt tööpäevalt… kuidas te suudate?
Selleaastase Narva Energiajooksu 7K distantsi võitja Vjatšeslav Košelev kommenteeris kohapeal intervjuu läbiviijale, et oleks läinud jooksma poolmaratoni, kuid juhtus nii, et pidi eelnevale päevale sattus tema vahetus kaevanduses, seega tuli tulla hoopis 7 km jooksma. Ja ta võitis selle jooksu! Teadagi on töö kaevanduses raske. Või näiteks kassapidajad, müüjad, saaliteenindajad jms töökohad, kus peab päev otsa jalgadel seisma… mis motiveerib neid inimesi treenima? Mis annab neile jõudu mitte vajuda diivanile, vaid teha sporti?
Nagu juba enne mainisin, olin ma täna peale koristuspäeva lõppu (kell 13–20) omadega ikka täitsa läbi. Ma täitsa usun, et need inimesed, kes on harjunud sellise tempoga ja sellise liikuva tööga, poleks isegi mõelnud kurtmise üle. Minu jaoks oli see aga midagi teistsugust ning kogu see üles-alla “võimlemine” ning nühkimine ja pühkimine väsitas mu ära. Tegelikult polnud ma isegi eilsest taastunud. 😀 Otsustasin aga siiski jooksma minna. Ja mind tabas tõeline heureka hetk.
Kui mina, vaimse töö tegija, teen trenni, et end füüsiliselt välja elada,
siis kõik füüsilise töö tegijad teevad trenni, et end vaimselt välja elada.
Mis mõttes?
Jooksmine (või trenn üldisemalt) on paljude inimeste jaoks aeg mõelda omi mõtteid. Tõsi, kui teha mingit väga intensiivset tempotrenni või intervalle, siis pole tõesti väga palju aega mõtisklemiseks, kuid igapäevased lühemad tiirud või nädalavahetuse pikemad otsad on lihtsalt aeg iseendale. Aeg mõelda, aeg olla vaba, aeg lõõgastuda. Pärast füüsiliselt rasket päeva võib üks jooksutiir (trenn) anda värskust ja energiat hoopiski juurde. Praegu tunnen end ma hoopis rohkem puhanuna, kui enne oma jooksu ja pärast koristamist. Jooksmine on ikka imeline. 🙂
Eile lubatud pikema postituse püüan enne järgmist nädalat valmis saada. Mõte on olemas, aga paberile (arvutisse) pole jõudnud seda veel formuleerida.
Kas Sina teed füüsilist või vaimset tööd? Mida trenn Sulle pärast rasket päeva pakub?
Nourish, Train & Flourish 
Minul on vaimne töö (lisaks laste lärmi sees :D) ja tõesti naudin seda aega õhtuti, kus saan lihtsalt minna ja kulgeda mööda jooksurada (või rattaringi või kõnniringi) ilma, et peaks suuremat ajugümnastikat tegema. Lihtsalt oled ja liigud.. 🙂
Alles oli ühe tuttavaga vestlus samal teemal ja ta töötab poes. Kurtiski, et kui muidu ta veel jõuab-jaksab-tahab minna ennast liigutama, siis peale 12 tunnist vahetust jalgadel (neil pole poes tooli nagu enamus supermarketites) ta seda kindlasti enam ei taha.
MeeldibMeeldib
Saan ka sellistest inimestest aru. Kui ikka 12 h jalgadel olla, siis võib juhtuda küll, et enam neid koormata ei tahaks.
MeeldibMeeldib
Mina olen teinud nii füüsilist päevatööd kui seda kontoritööd. Ausalt öeldes ma ei teagi kedagi, kes tõesti peale füüsilist tööd jõusaali lähkes…. Ise küll ei tundnud, et see oleks vajalik. Jah, käisin vahel kõndimas, sörkimas, puhtalt selle pärast, et see lõdvestas ja sain inimestest eemale (füüsiline töö on tihtipeale grupitöö ja suhtlust jagub). Kindlasti on neid, kes lähevadki ka jõusaali, aga need on minu jaoks üliinimesed 😀 Või siis ei ole nende füüsiline töö neile enam selline, mis pinget nö pakuks. Või pingutust.
Hetkel olen kontoritöö peal ja käisin ka ca 2 kuud spordiklubis. Aga ma ei ole üldse selline inimene ja iga päev pidin end sundima, et läheksin trenni. Just spordiklubisse. Ning siis jõudsin järeldusele, et on vaid üks ala, millega tahan tegeleda olenemata ilmast 🙂 Ja sellest mulle piisab. Leian, et isegi kui oled kontoriinimene, tuleks leida endale sobiv aktiivne tegevus, mitte sundida end klubisse, sest “nii peab kui päev otsa istud”.
MeeldibMeeldib
Tore, et oma ala leidsid. Millise? 🙂
MeeldibMeeldib
Selle, millega lapsest saati juba tegelenud, aga nüüd võtsin sihikule regulaarse spordi ja treenimise. Tegemist ratsutamisega. Kui piisav vorm käes, siis võistlema 🙂
MeeldibMeeldib
Ma olengi just sellise päev-läbi-jalgadel teenindajana tööl, või kui täpsem olla, siis öö läbi. Öösel töölt tulles pole muidugi enam kuhugi spordiklubisse minna ja joostagi ei ole linnatänavatel ehk väga turvaline. Aga vabal ajal teen ometigi trenni, näiteks enne tööd, ja selleks on paar päris head põhjust. Nimelt kui näiteks “core” pole piisavalt tugev, ei jaksa üldse seista 10 tundi järjest. Kui alles alustasin trenniga, siis tundsin seda vahet üsna pea. Teiseks on töö ikkagi keha arendamise mõttes ühekülgne, igal tööl on oma spetsiifilised liigutused, mis treenivad mõnda kohta teistest oluliselt rohkem. Kui tuleb näitwks treppidest käia, küll need jalalihased tulevad. Kõhulihased vaevalt. Aga mõnus on ju, kui terves kehas on tasakaalu ja jõudu. 🙂
MeeldibMeeldib
Väga loogiline ja tõsi jutt.
MeeldibMeeldib