2014. aasta eesmärkide kokkuvõte

Selle aasta alguses püstitasin ma endale avalikult siinsamas blogis 20 eesmärki. Nüüd, kui aasta lõpuni on jäänud vaid nädal, võin rahus need eesmärgid kokku võtta. Tehtud sai palju, aga kõiki eesmärke ma siiski ei täitnud. Statistika on selline: 12 eesmärki sai täiesti täidetud, 3 enam-vähem tehtud ja 5 jäi tegemata. 


1. Saada bakalaureuse kraad.

Tehtud! 26. juunil sain kätte oma Bachelor of Arts diplomi.

2. Kaitsta bakalaureusetöö A-le ja saada kraad cum laude.

Feil. Bakalaureusetöö eest sain hinde B+ ning cum laudest jäin napilt ilma. Siiamaani tunnen selle üle kibestumust. 😀 😦

3. Saada TÜ magistrisse majandusteaduse erialale sisse.

Tehtud! Plaanid muutusid küll ambitsioonikamaks ja astusin sisse hoopis ingliskeelsele matemaatilise majandusteaduse erialale, kuid õpingud jätkuvad täies hoos ning sügissemester – üsna edukas muideks – on juba selja.

4. Teha läbi väiksemamahuline triatlon.

Tehtud! 12. juulil läbisin oma esimese sprinttriatloni ajaga 1:33:22.

5. Joosta poolmaraton Narva Energiajooksul.

Tehtud! 15. juunil läbisin oma esimese poolmaratoni ajaga 2:10:14. Kokku jooksin sellel hooajal 4 poolmaratoni plaanitud ühe-kahe asemel, parima aja sain SEB Tallinna Maratonilt: 2:07:12.

Fotod: erakogu,
Fotod: erakogu, I. Avaste , K. Jahilo, K. Kroon

6. Teha trenni minimaalselt 5 korda nädalas.

Tehtud! Paar nädalat vast tuli, kus 5 treeningut täis ei saanud (taastumis- või raskemad võistlusnädalad ja reisid), aga keskmiselt sai 5 treeningtundi kuhjaga üle tehtud. Pikemalt statistikast ja numbritest juba järgmisel nädalal.

7. Mitte end vigastada.

Feil! Läbi sai elatud väike reievigastus märtsis, mis kestis umbes nädal. Aprillis ja mais olin hädas oma vasaku jala hüppeliigese piirkonnaga. Septembris lonkasin tallavigastuse pärast 2 nädalat vasakut jalga. Õnneks ei võtnud ükski vigastus mind väga pikaks ajaks rajalt maha.

8. Proovida vähemalt 3 uut treeningut.

Tehtud! Veebruaris proovisin esimest korda Fitness+’i ja Crossfitti ning Jooks-Jõud-Venitust, märtsis Fitness Intervalli, mais GRIT Strengthi, augustis Freeleticsit ja septembris YogaFunC-i. Nagu näha, siis olen olnud julge ja astunud välja oma mugavustsoonist. JJV-ga liitumine on aasta parim trennialane otsus. 🙂 Kui eelmisel aastal avastasin enda jaoks BodyPumpi, siis sellel aastal Jooks Jõud Venitus trenni.

Minu kallid JJV inimesed. :)
Minu kallid JJV inimesed. 🙂

9. Käia vähemalt kord CrossFiti trennis.

Tehtud! 22. veebruaril käisin koos Heidi ja Elariga CF-s, lisaks tegin CF-i veel ka Reebok Fitness Festivalil. Väga äge trenn!

10. Parandada oma rinnuli, selili ja krooliujumist.

Nii ja naa. Ajad on veidi paranenud, kuid eriliselt palju kiiremaks ma saanud pole, sest ujumistrennid satuvad mu kavasse üpris kaootiliselt. Puudub süstemaatilisus, puuduvad korralikud tulemused.

11. Õppida liblikstiilis ujuma.

Feil. See oli üks selline “oleks tore kui” eesmärk ning aasta jooksul polnud mul aega ega tahtmist sellega tegeleda. Kunagi saab see äkki ära õpitud, aga mitte nii pea – motivatsiooni lihtsalt selleks pole. Kui ei taha, polegi vaja. 🙂

12. Tee oma vana ratas korda.

Tehtud! Suvel nokitsesin oma ratta kallal natuke ja tegin selle linnarattale sobivaks sõiduvahendiks. Pikki maastikudistantse oma vana maastikurattaga enam läbida ei saa, aga lühemaid maid saab sõita küll. Peale selle sain endale esimese maanteeratta koolilõpukingituseks. 🙂

13. Lõpeta toidupäeviku pidamise sõltuvus (kaalu lisamata!).

Nii ja naa. Aasta algus oli totaalne katastroof: pärast Tai reisi lagunes kogu mu toitumine koost ning ülesöömisehoogude tagajärjel lisandus nädalaga (!) 3 kg. Alates sõbrapäevast üritasin alustada range LCHF-iga, kuid ka see ei õnnestunud ning 3. aprillil tegin enda jaoks suure sammu ja loobusin LCHF-ist. Ülejäänud aja aastast olen olnud kogu aeg sarnase kaalunumbri juures, pigem isegi natuke kergem. Toidupäevikut ma enam regulaarselt ei pea ja ainult vahel löön oma menüü vastavasse tarkvarasse sisse, et olla kindel, et püsin õigel teel.

14. Hoida kaalu pidevalt alla 65 kg.

Feil. Eesmärgi kirjapaneku ajahetkel enne jõule olin ma selles kaalus, aga 2014. aasta algas juba tunduvalt suurema kaaluga eelmises punktis mainitud põhjustel. Natuke olen aasta alguse seisust kergem, aga 65 kg ma kindlasti ei kaalu. Eriti õnnetu ma aga selle üle ei ole ning olen iseendaga paremates suhetes. Minu jaoks on just see väga oluline. 🙂

15. Rasvaprotsent 25% või vähem.

Feil. Ma ei tea, mis mu rasvaprotsent praegu on, aga 25% või vähem see kindlasti pole. Arenguruumi on küllaga. 😀

16. Mitte pidevalt stressata kaalu pärast.

Nii ja naa. Aasta alguses see mul kindlasti ei õnnestunud, aga alates aprillist olen stressanud kaalu pärast üha vähem. Vahel ikka põen seda numbrit, aga üldiselt olen olnud selle eesmärgi suhtes edukas.

17. Annetada verd.

Tehtud! 24. juulil käisin vennaga Ida-Viru Keskhaiglas verd annetamas.

18. Teha jõulukink võõrale inimesele / asutusele / loomadele.

Tehtud! 22. detsembril viisin Tartu koduta inimeste päevakeskusesse / öömajasse komme. Umbes 80 inimese jõulud said natuke ilusamad ja magusamad.

19. Käia välismaal puhkamas.

Tehtud! 12.–30. jaanuar käisin emaga Taimaal seljakotiga reisimas. Augustis käisin Heidil Saksamaal külas. Oli kaks väga toredat reisi. 🙂

Tai

Saksamaa

20. Võtta asju vabamalt, mitte stressata üleliigsete asjade pärast, olla õnnelik ja rahulolev.

Tehtud! Selle aastaga olen iseendas palju uut avastanud, õppinud vähem muretsema, rohkem hetkes elama ja elu nautima. Viimase eesmärgi täidetuse üle võin eriliselt uhke olla. 🙂


Võin rahule jääda küll! Poolmaratonid ja triatlonid said ju tehtud, lisaks veel palju teisi võistlusi-eneseületusi, ülikoolikraad kätte ning omajagu reisitud. Pole ju põhjust vinguda, või kuidas? Järgmisel nädalal, ilmselt vana-aasta õhtul, võtan juba kokku selle spordiaasta numbrites. Vot see saab küll üks äge postitus olema. Ja kui te veel minu 2015. aasta eesmärke näete… Mul on palju plaanis. 😉

Tartu Novembrijooks 2014 (5 km)

Nagu ma võistluseelsel reedel siinsamas blogis vingusin 😀 , oli mu ettevalmistus selleks võistluseks üpris nullilähedane. OK, kehalisel vormil midagi täiesti hullu viga ju polnud, aga vaimselt polnud ma ennast selleks võistluseks üldse valmis pannud. Plaanisin reedel teha jalutuskäigu, et üle vaadata teede olukord, mõelda välja oma võistlusstrateegia jne, aga kuna plaanid muutusid ja reede oli üks jube päev, siis ei jäänud mul selleks aega. Aga kuna eesmärk oli rada läbida ilma luumurdudeta, siis all good ja selle eesmärgi täitsin 100%. 😉

Hommikul ärkasin üles, sõin oma pudru ja banaani ära ning lihtsalt vedelesin voodis. Toppisin lõpuks jooksuriided selga (alumine osa jooksuretuusid ja säärised, üleval 2 pikkade käistega pluusi ja väga õhuke kilekas; kokkuvõttes väga paras riietus), nende otsa paks talvejope ja läksin bussi peale, et Kvissentali sõita. Juba bussis sain jooksukaaslastega kokku.

Kohapeal saime kätte stardimaterjalid (ma ei pidanud isegi oma nime ütlema ja juba teati, kes ma olen, blogimine teeb kuulsaks – NOT! 😀 ), tegime väikse soojendusjooksu ja -võimlemise ning oligi aeg stardikoridori asuda. 3, 2, 1 – START!

Juba soojenduse ajal saime aru, et tegelikult pole üldsegi väga libe joosta ning külm polnud ka, pigem hakkas isegi palav. Kindad jätsin kätte ainult sellepärast, et kui kukkuma peaksin, siis ei ole vähemalt peopesad ribadeks. Minu õnneks ma aga ei kukkunud, isegi ei libisenud ühtegi korda ning ka teistel rajal ei tundunud sellega probleemi olevat. Tore! Jube halb oli aga see, et stardist minema saada oli raske, sest jäin kogu aeg kellegi taha kinni. Järgmine kord olen targem ja ronin enne starti koridoris ettepoole. 

Foto: M. Sarv
Foto: M. Sarv

Üldiselt möödusid need kilomeetrid väga kiiresti, suurte emotsioonideta ja ilma eriliste mõteteta. Pulssi eriti ei jälginud, ainult paaril korral silm vilksas pulsile. Kiirust vaatasin ka harva. Keskendusin lihtsalt jooksmisele nii kiiresti, kui mina sellel hetkel suutsin. Raske oli ikkagi, isegi väga raske. Kuidagi palju raskem kui intervalltrennide ajal, kuigi tagantjärele Garminit vaadates näen, et olin aeglasem. Ega nende kilomeetriaegadega vist väga rahule ei saa jääda, aga kõike arvestades olin ikkagi tubli. 🙂

Vahepeal oli mingi tõus, siis üks sild, siis olime juba tagasi elumajade vahel ja juba paistiski finiš. Lihtne ju? 😀 Kogu aeg nägin üht tiimikaaslast enda ees jooksmas, kätte ei saanud teda aga kuidagi. Finišis oligi meie aegade vahe umbes 20 sekundit. Finišisse jõudes igasugune emotsioon küll puudus. Kops oli koos – ime pole, kui 95% jooksust olin punases tsoonis, higine ja väsinud oli olla. Nii moe pärast viskasin käed finišijoonel ikka taeva poole ka.

Tehtud! Isikliku rekordi parandus: 5 minutit ja 8 sekundit. Sellega lihtsalt peab ju rahul olema?

  • Aeg: 27:14
  • Keskmine tempo: 5:27 min/km (oleks võinud kiiremini, paneme selle teeolude süüks 😉 )
  • Koht: 227
  • Koht naiste hulgas: 71
  • Koht vanusegrupis: 36
  • Keskmine pulss: 179 bpm
  • Maksimumpulss: 184 bpm

Hiljem saime veel natuke suppi ja leiba süüa, kahjuks pakutavad saiakesed olid selleks ajaks juba otsa saanud, kuigi näiteks kõndijad olid veel üldse rajal ja palju rahvast söögitelgist läbi käimata. Väike valearvestus, aga noh, jäigi see mõttetu suhkur ja nisu söömata. 😀 Õnneks sain tiimikaaslase autoga ruttu koju ka ning niimoodi see võistlus otsa saigi. 

5 km olen ma võistlusel jooksnudki ainult täpselt 2 korda, mõlemad Novembrijooksul. Seda distantsi lihtsalt ei pakuta siin Eestis eriti palju. Lisaks sellele sai Novembrijooksuga punkti Tartu Jooksusari: Parkmetsa jooks, Suvejooks ja nüüd Novembrijooks. Sarja lõpetas kokku 78 inimest, mina olin eelviimane. Aga see koht ju ei loe, sest ma ikkagi lõpetasin! 🙂 Eksole?

Hooaeg on nüüd ametlikult saanud punkti. Ilusa punkti isikliku rekordi näol. Tahaksin juba hooaja kokkuvõtet kirjutada, aga ma arvan, et kõiksugused pikemad aasta kokkuvõtted tulevad detsembri lõpus jõulude ja uue aasta vahel. Eraldi saab võistluste kohta rohkem teada SIIT. Hooaeg algas märtsi alguses Virtuaaljooksudega, sai ametliku avapaugu aprillis Parkmetsaga ja lõppes nüüd novembri lõpus. 9 kuud. 16 võistlust. Milline aasta! 🙂