Võistluspäeva hommikul oma blogist kokkuvõtteid lugedes avastasin, et Parkmetsa jooksule olen minemas juba seitsmendat korda. Esimest korda osalesin sellel jooksul 2014. aastal ja Eesti jooksuhooaja avas see mul kuus aastat järjest. Kuniks pandeemia ja minu südamehaiguseni. Parkmetsa jooks oli ära kolm aastat ja viimaks naases oma tuntud headuses. Puujuured maas seekord värviga tähistatud polnud, kuid see-eest oli neil esimene Parkmetsa jooksu medal, mis nüüd minu kogusse kuulub. Joostud aegade sekka – 38:50, 38:26, 38:24, 35:51, 33:31, 33:40 – tõi selle medali minu kogusse mediaanaeg 36:53.
Postituses olevate fotode eest ütlen aitäh Liisile ja Treener Marisele.
Veidi enne kella 12 olime härra Jooksjaga Raja tänava parkmetsas kohal. Võtsime numbrid, leidsime minu pundi, sättisime võistlussärgi valmis ja 12.20 paiku suundusime #mariseinglitega soojendusele. Sörkisime umbes 10 minutit, minul jalad tühjad, enesetunne meh ja pulss megakõrge. Amazing. Lisaks kõigele hakkas närima vasaku jala säärelihase kinnituskoht. Tegime väga kiirelt väikese võimlemise ja jooksuharjutused ning kaks täiesti energiavaest lahtijooksu. Selge pilt: täna saab raske olema.
12.45 tõmbasin soojendusdressi maha, võistlussärgi selga ja kompressioonisäärised peale. Ehk aitab seda säärt laiali lagunemise eest, julgesin mõelda ja loota. Võistlusvormi kuulusid lühikesed püksid ja T-särk, kuigi juba soojendusel sai selgeks, et tegelikult on täitsa maikapäev. Tuult oli vähe ja päike paistis nii soojalt. Rada tundus soojenduse ajal ootamatult kuiv. Eeldasin täielikku porimülgast, kuid pidin meeldivalt üllatuma.
8 minutit enne starti jõudsin stardikoridori ja hakkas tavaline passimine pihta. Tuttavaid oli mitmeid, kes Tartu jooksuhooaega avama tulnud. Panin kella valmis ja jäin ootele. Mõtlesin oma isa sõnadele, mis ta mulle 9 aastat tagasi Narvas enne esimest poolmaratoni ütles: “Tark ei torma.” Tänane distants on küll kolm korda lühem, kuid need õpetussõnad kehtivad ikka. Nagu peakorraldaja ütles: kes end esimese kahe kilomeetriga parkmetsas kinni jookseb, see alates kolmandast kilomeetrist sureb.
Läksin stardist ära enam-vähem plaanitud tempos, kell näitas pidevalt 5:15 ja see mulle sobis. Hommikul olin vaadanud, et aeglaseim tempo Parkmetsa jooksul on mul olnud 5:30, kiireim 4:48. Mõtlesin, et sellest kõige aeglasemast võiks natuke kiiremini joosta ja aeg võiks heal juhul ehk tulla alla 38 minuti. Samas ei pannud ma endale pinget peale, ainus eesmärk oli mitte rämedalt surma saada. Selle vältimiseks on mõõdukas alustamise tempo suur faktor.
Stardist ära minnes oli aega rahulikult ringi vaadata ja esimestel meetritel veel kaasa elama tulnud pundikaaslasi tervitada. Esimene kilomeeter oli täitsa okei ja teadsin, et ka teine kilomeeter siin jooksul on üks lihtsamaid. Alati on aeglaseimad kilomeetrid olnud kolmas ja viies, need on kohad, kus tuleb rohkem pingutada ja ennast motiveerida.
Täpselt nii ka oli. Kolmas kilomeeter kulgeb salamahti kergelt ülesmäge ja pulss ühes sellega. Samas ei teinud ma enda jaoks olukorda hullult raskeks. Olin 88% jooksu ajast niigi punases tsoonis, lihtsalt selle tsooni alumises otsas. Korraks isegi mõtlesin: kas jooksen liiga rahulikult, kas peaksin rohkem pingutama? Kolmanda kilomeetri lõpus ergutasid Treener, Marilin, Saale ja Liisi. Hea oli neid näha ja samm läks kohe kergemaks. Treener lubas ropendada, teades, kui raske see Parkmets alati on. Jõudsin talle isegi vastata: “Veel pole vaja.” Teadsin, et millalgi läheb vaja, aga õnneks mitte veel.
Enam-vähem poolel maal vaatasin kella, mis ennustas aega alla 38 minuti. Samas teadsin, et viies ja kuues kilomeeter on alati väga rasked parkmetsa “maasikad”. Neljanda kilomeetri lõpp viis meid taaskord mõnusalt asfaldilt pehmemale pinnasele ja seal sai pusida üle kilomeetri. Tuli jälgida puujuuri ja takistusi ning teha omajagu pöördeid. Aeglaseim kilomeetriaeg ei ajanud endast välja, see oli oodatud asjade käik.
Kuuendast kilomeetrist tundsin, et nüüd läheb päriselt raskeks. Enne oli muidugi ka raske, aga see on selline normaalne tunne võistluse aeg. Raskel ja raskel on vahe sees, näiteks aitavad raskuse taseme defineerimisel küsimused: kas tahaks oskendada? kas tahaks ropendada? kas tahaks maha astuda? See rõveraske on selline, mida kogu distantsi tunda ei taha. Olles seda Parkmetsal paaril korral kogenud juba 3. kilomeetrist, olin õnnelik, et seekord see alles siin algab. Pressisin end läbi viimaste pehmete lõikude, sain kenasti mööda sirget asfalti mäest alla joosta, et sealt siis sama teed pidi jälle ülesmäge rühkida. Viimane kilomeetripost kinnitas tõsiasja, et seekord saab rada natuke lühemaks joostud kui 7 km.
Viimasel kilomeetril hakkasin vaikselt kiirust lisama. Sain ülesmäge lõigust üles ja minna oli sirge mööda Riia tänava serva, kuniks finišipöördeni. Nüüd juba võis, enam pole midagi hoida ega oodata, see piin lõpeb piisavalt varsti ära. Seal sirgel kerisin veel jalgadesse kiirust juurde. Finišipöördel vaatasin veel korraks kella, mis kinnitas, et alla 38 minuti jõuan kohe kindlasti, äkki on isegi 37 minutit püütav. Panin viimase käigu sisse ja jooksin võidukalt finišisse.
36:53
Pärast väikest hingetõmbepausi oli tuju juba päris hea ja enesetunne taastunud. Isegi kops ei “põlenud”. Hooaeg sai täitsa kena alguse ja ootan huviga, mida toovad järgmised jooksud. Eriti need, mis viivad mind lõpuks oodatud pinnasele ehk sirgele lamedale asfaldile.
Kokkuvõttes:
- Aeg: 36:53
- Distants: 7 km (minu kell: 6,86 km)
- Keskmine tempo: 5:16 min/km (minu kell: 5:23 min/km)
- Keskmine pulss: 173 l/min
- Maksimumpulss: 182 l/min
- Koht: 151/270
- Koht naiste seas: 38/123
- Koht N vanusegrupis: 15/64
- Jooksu dünaamika:
- Keskmine sammu tihedus: 175 spm
- Keskmine sammu pikkus: 1,05m
- Vertikalne ostsillatsioon: 8,5 cm
- Keskmine puuteaeg maaga: 256 ms
- Vasakul jalal olin 49,3% ajast ja paremal 50,7%
Nourish, Train & Flourish 