Kuigi võistluse start anti alles kell 12, pidin mina ärkama juba kell 7 hommikul. Uni polnud just eriti rahulik, ilmselgelt olin oma esimese jalgrattavõistluse eel veidi närvis. Kiirelt riided selga, maailma suurim kausitäis kaerahelbeputru rosinate ja banaaniga kõhtu, ratas ja neli kotitäit asju autosse (kahes kohas elamise “rõõmud”…) ning saimegi isaga Tartu poole teele asuda. Isa sõitis minuga koos Tartusse, kuna jalgratta 130 km kaugusele ja tagasi transportimine pole just lihtsaim ülesanne, lisaks oli ta mu isiklik fotograaf, suurim fänn ja pakihoid. 😀 Vot selline awesome isa mul ongi! 🙂
Juba enne kella 10 olime Tartus. Parkisime auto ära, viisime asjad minu ühikasse ning umbes 15 minutit pärast 133 km distantsi starti olime juba võistluskeskuses. Ilmateade lubas umbes 15–18 kraadi sooja, tegelikult oli väljas vaid 10 kraadi sooja ja külm tuul. Mul hakkas küll kergelt jahe, aga õnneks mitte külm. Võtsin stardimaterjalid välja, kinnitasime numbrid selja peale ja ratta külge, lehvitus High5 poistele, niisama ringi kondamine, täiesti jubeda väli-WC külastamine ja kell 11.30 lastigi meid juba stardikoridoridesse.
Minu stardikoridor asus nö kurvi peal, õnneks olin ma esimesena kohal ja sain siiski positsiooni sirge osale. Algas 30 minutit närvilist ootamist. Inimesi muudkui kogunes ja kogunes. Lõpuks olid stardikoridorid paksult rattureid täis pakitud. Minu suurim hirm oli selles rahvamassis rattaga kukkumine.
Kell 12 kõlas stardipauk. Üle stardijoone sain alles kell 12.03, kuna minu ees oli veel umbes 2000 ratturit. 😀 Stardikoridoris intsidente ei tekkinud ja ma ei kukkunudki. Olin juba päris rõõmus. 🙂
Esimesed 10 kilomeetrit läksid mööda nagu linnutiivul. Esialgne plaan oli alguses sõita ühe kõrvaklapiga ja hiljem panna ka teine kõrva, aga tegelikult läbisin kogu 70 km ühe klapiga, teisega kuulasin, mis minu ümber toimus. Hea otsus.
Alguses oli rada üpris kerge, tuul polnud tugev ning oli päris palju allamäge sõitmist. Suurim kiirus, mille ühel sillal kätte sain, oli 48 km/h. Nii kiire! Juba vaimusilmas kujutasin ette, mis siis saaks, kui ma nüüd kukkuma peaks. 😀 Peletasin ruttu need mõtted peast. Etteruttavalt võin öelda, et ühtki kukkumist pealt ei näinud, ise pääsesin ka ühegi kriimuta ning rajal nägin vaid ühte inimest, kellel jalg marraskil oli.
Enne esimest toitlustuspunkti 26. kilomeetril olid ära ka suuremad tõusud. Ausalt öeldes polnud need minu jaoks raja raskeim osa. Õnneks polnud mul enam ka külm, riietus (põlvikud+lühikesed püksid+maika+pikk pluus) oli täpselt paras. Ei külm, ei palav. Eelneval õhtul olin Mariselt nõu küsinud, mis selga panna. Tema nõuanne oli, et kui on üle 15 kraadi, siis mõlemad osad lühikesed, kui 10-15 kraadi, siis üks osa lühike, teine pikk. See nõuanne töötas nagu kulda. Aitäh! 🙂
Rada oli ilus. Jõudsin isegi ringi vaadata ja nautida Lõuna-Eesti maastikke. Mõnus. Raja ääres oli ka üpris palju kaasaelajaid. Kes hüüdis “Heia, heia!”, kes lõi trummi, kes puhus pasunat, kes lehvitas niisama: olite kõik abiks ja tõite naeratuse näole. 🙂
Teine toitlustuspunkt oli 39. kilomeetril Elvas. Esimeses punktis olin joonud vett ja söönud pool viilu leiba ja tüki banaani. Teises punktis võtsin oma esimese ja ainsa geeli (High5 marjamaitseline). Otseselt mingit vajadust selle järele ei tundunud, aga kuna Rattaralli oli vigastuse tõttu minu asendus pikale jooksutrennile enne poolmaratoni 15. juunil, siis tahtsin ära proovida, kuidas mu keha geelile reageerib. Geel oli väga maitsev ja meeldiv. Kogemata haarasin joogiks aga mingi jubeda PowerBar spordijoogi, mis maitses ikka väga kehvasti. Sõin ruttu peale rosinakuklit ja natuke banaani, mis selle jubeda maitse eemale peletas. Jõin veel vett ja taaskord sadulasse. Ainult 30 km veel! 😀
Alates 40. kilomeetrist algas kõige raskem osa rajast. Pöörasime tagasi Tartu poole ja tuul oli VÄGA tugev ning otse vastu. Lisaks oli ka natuke tõuse. Minu õnneks sattusin sõitma ühe 133 km distantsi ratturi taha, kes sõitis täpselt minu tempos ja murdis mulle kenasti tuult. Sõitsin tema taga tervelt 15 kilomeetrit. Aitäh, number 1895! 🙂 Umbes 55. kilomeetril läks ta kaasa ühe kiirema grupiga ning siis olin jälle omapead.
Umbes 10 km enne finišit kuulsin kedagi raja äärest hüüdmas “Tubli naine!”, kui ma mööda sõitsin. Jäi kuidagi väga kõrvu, nagu naine rattarajal oleks mingi haruldus. Hiljem protokolli uurides selgus aga, et ligi 2000 osalejast vaid 531 olid naised. Seega tõesti: olingi haruldus. 🙂
Vahepeal jõudis isa igasuguseid finišeerijaid pildistada. 😀
8 km enne lõppu oli viimane toitlustuspunkt. Mõtlesin tükk aega, kas üldse minna “tankima” või mitte. Läksin. Natuke banaani, natuke kuklit, lonks vett ja edasi. Energiat oli küllaga, väsimusest polnud ei kippu ega kõppu. Millal see võistlus siis raskeks läheb? 😀
Lõpukilomeetritel Turu tänaval sain veel paar piiska vihma ning juba paistiski finišikoridor. Sõitsin veel nii mõnestki ratturist mööda ning nähes tablool numbreid alla 3 tunni, olin ma väga rõõmus. Eesmärk sai ju täidetud.
Tulemused:
Aeg: 2:51:38
Keskmine kiirus: 24,5 km/h
Koht: 1320 (1936st lõpetajast)
Naiste hulgas: 217 (531st) –> esimese poole seas, võin olla uhke 🙂
Vanusegrupi koht: 69 (186st)
Kui mulle medal kaela riputati, siis oli ikka uhke tunne küll. Kas ma tõesti sõitsin just 70 kilomeetrit rattaga? Tundsin end veel siiski liiga värskena 😀 , eelmise nädala Olümpiajooks näiteks tundus mulle küll vähemalt 3 korda suurema pingutusena. Pärast finišit tegime veel pilte, sain kätte diplomi, käisin suppi, kuklit ja kohukest söömas ja oligi aeg koju suunduda. Kodus sain teada, et mu sõbranna Heidi oli just jooksnud poolmaratoni ajaga alla 2 tunni ning et mu treener Maris võitis 3-päevase Otepää jooksutuuri! 🙂 Oli olnud uskumatult vägev ja positiivne võistluspäev.
Nourish, Train & Flourish 