#100blogipäeva 30/100 – all in or nothing

Jällegi üks postitus teemal, millest nii palju mõelnud olen. All in or nothing ehk kõik või mitte midagi

Raske on olla selline maksimalist, idealist ja perfektsionist nagu mina. Päriselt ka! Kõik peab alati olema planeeritud, organiseeritud, korras, tehtud ja 100-protsendiliselt. Reaalsus on see, et inimlikult oleks see kõik vägagi võimalik, kui neid asju poleks nii palju. Tuhandet asja korraga ja väga hästi pole lihtsalt võimalik teha. Mitut asja on konkreetsel inimesel võimalik perfektselt teha, oleneb juba sajast muust isiklikust, geneetilisest ja iseloomust tulenevast tunnusest ja omadusest. Aga tegelikkus on ikkagi selline, et inimene võtab enda kanda siiski liiga palju asju, mida ta teha tahab. 😉

allikas
allikas

Ma tahan: koolis käia, saada häid hindeid ja targaks, veeta aega perega, olla koos sõpradega, suhelda, naerda ja lõbutseda, joosta, ujuda, ratast sõita, jõutrenni teha, korralikult toituda, lugeda ajalehti ja raamatuid, tegeleda oma koeraga jnejnejne. Lisaks kõigele sellele vahel ka natuke puhata. 🙂

Peale seda, kui pikk nimekirja asjadest, mida teha tahetakse, on kokku pandud, võib läheneda tegutsemisele mitut moodi. Inimesed on ju erinevad. Mina tegutsen aga tavaliselt üpris ühtmoodi: tahan ära teha kõik ja ideaalselt. All in. Muud võimalust pole. 

Või tegelikult, on küll.

Teine võimalus rakendub siis, kui ma oma what-to-do listiga hätta jään. Teise võimaluse nimi on nothing. See tähendab seda, et aru saades, et mul pole ressurssi (enamasti aega) midagi korralikult ära teha, siis mis mõte on asja pooles vinnas tegemisel ja tuleb asi edasi lükata või üldsegi ära jätta. Mulle ei meeldi teha asju “lihtsalt kuidagi ära”. Kui teha, siis hästi! Kui mitte korralikult, siis üldse mitte. 

Ning nüüd tuleb mängu veel kolmas oluline faktor: minu kangekaelsus, järjepidevus ja eesmärgile suunatus. Ma vihkan nothing-stsenaariumit. Ma ei taha seda kasutusele võtta. Et siiski jõuda see “veel üks asi” korralikult ära teha, võtan ma kätte ja töötan üle ning piltlikult öeldes rebin end lõhki. Pikas perspektiivis ei ole see jätkusuutlik ega tee mind õnnelikumaks. Jah, mingiks ajahetkeks olen ma rahul, et sain millegagi hästi hakkama, aga mingil hetkel lööb see over-achiever olemine negatiivselt välja haiguse, väsimuse või muu halva näol.

Reaalsed näited elust endast.

Kui ma istun laua taha maha ja mul on vaja kirjutada essee või teha mingit muud koolitööd, mille kohta ma tean, et olen suuteline selle ühe päevaga ära tegema (st mitte lõputöö vms), siis ma istungi seal laua taga nii kaua, kuni see asi on valmis. Isegi kui mul võimalus jätta lõik või kaks kirjutamata ja jätkata pooleli jäänud koha pealt järgmisel päeval (kus mul on aega), siis ma ei tee seda. Ma istun oma laua taga kas või kella 5 hommikul ja teen oma asja valmis. 

Kui ma lähen trenni, võtame näiteks BodyPumpi, siis ma pean andma endast 100%, absoluutse maksimumi iga jumala kord. Ei mingit raskustega tagasi hoidmist. Ainult maksimaalsed raskused ja pidev nö “ninast veri välja” pingutus.

Kui mu toitumine läheb ühel päeval paigast ära, näiteks söön midagi ebatervislikku, siis hakkan automaatselt mõtlema, et see päev ongi nüüd igaveseks kaotatud. Läksid pulgad, mingu trumm ka. Sööngi terve päeva mingit jama või veel hullem: mind tabab õgimishoog. 

Siit minu põhiline point/mõte/idee, mida pean oluliseks (eelkõige iseendale) pidevalt rõhutada: TASAKAAL.

Tasakaal, tasakaal… :D Foto: erakogu
Tasakaal, tasakaal… 😀 Foto: erakogu

Tasakaal tuleb leida oma elu erinevate osade vahel (kuidas jaotada aega nt treeningute, töö, kooli, pere ja toitumise jne vahel?) ning eraldi nende osade sees (kuidas jagada aega kooliainete kaupa? kuidas koostada nädala trenniplaan? jne). See ei peagi lihtne olema! Ülesanne on üsna kompleksne, nõudes tasakaalu mitme eri osa sees ja osade vahel. Üks keerukas võrrandisüsteem või mudel, mille kallal pusida ja arutleda. 

Kindlasti on see aga võimalik. Olen selles enam kui kindel.

Selle asemel, et istuda varahommikuni arvuti ees ja teha kooliasju, võiksin minna hoopis normaalsel ajal magama, ärgata normaalsel ajal üles, teha kooliasjad järgmisel päeval lõpuni ning seeläbi mitte rikkuda oma päevarutiini, olla järgmisel päeval normaalselt välja puhanud ja normaalne inimene. 🙂

Selle asemel, et kasutada BodyPumpis iga kord suuri raskusi, võin vabalt mõnel korral või mõnes loos neid vähemaks võtta. Kui tunnen kehas suurt väsimust, pole eelmisest trennist taastunud, mind on kimbutamas vigastus või olen lihtsalt lihasvalus, võin rahus raskusi vähendada. Lihastoonust hoian nagunii ning suure tõenäosusega läheb järgmine trenn jälle paremini.

Kui ma sõingi ühel (või isegi mitmel) päeval mingit jama, liiga palju suhkrut või nisujahu, so what? Sellepärast ei ole veel terve päev (või nädal või kuu või mis iganes ajaühik) hukas. 🙂 Kui ma sõin lõigu torti, siis ei juhtu sellest ju mitte midagi. Kindlasti oli tort maitsev ja sain sellest hea maitseelamuse. Söön edasi oma normaalse päeva rutiini järgi ja kõik on OK. Maailm ei lõppe veel. Ma ei pea päeva kuulutama kaotatuks ja siis üksi tervet kooki nahka pistma. 

Eks neid näiteid saab tuua ka muudest valdkondadest. Saate aru küll, mida ma mõtlen. 🙂

Tegelikult on minu püüdlused olla tasakaalukam ja maanduda mõnede asjadega all ja nothing vahepeal, päris edukad olnud. Kuna blogi on suunatud tervise, spordile ja toitumisele, keskenduksin just neile. Treenides mõistan, et pole kasulik iga trenn (Pump, jooks, rattasõit, ujumine, mis iganes!) teha maksimaalse pingutuse peale, oma koht plaanis peab olema ka kergematel ja taastavatel trennidel ning (!) puhkusel. Toitumises olen viimased 3 kuud üritanud olla intuitiivne ning praktiseerida eelkõige tasakaalupoliitikat. Loomulikult pole ma kõiges alati 100% edukas, aga ma tõesti üritan ning areng on olnud meeletu. Mõttemaailma ja iseennast pole üldsegi lihtne muuta. Seda suurem on rõõm, kui see tegevus vilja kannab. 🙂


Kas Sina oled pigem minu tüüpi over-achiever või iseloomustaksid ennast kuidagi teisiti?

On sellel mingisugune mõju Sinu trennidele ja toitumisele?

Kuulan hea meelega kõigi kogemusi ja arvamusi. 🙂

#100blogipäeva 29/100 – A. le Coq Igamehetriatlon 12.07.2014

Triatlonile eelneval nädalal tegin 5 päeva jooksul ainult ühe trenni jalgrattaga ning ühel päeval sattusin seiklusparki ronima. Sai korralikult puhata ja vaimselt valmistuda. Reedel käisime veel Heidiga stardimaterjale võtmas ning Emajõe vett proovimas nii 10 minutiks ja muljetasime niisama. Oli ütlemata tore rääkida kellegagi, kes armastab samuti sporti ja on juba eelnevalt triatlonitel osalenud.  

expo 

110 – ilus number. 🙂

Ostsin endale lõpuks ära CEPi säärised jooksmise jaoks. Valisin musta värvi. Tüüp, kes neid seal müüs, oli igati rõõmus ja muhe ning mu sääremarja mõõtes küsis, et kas ma teen palju trenni. No ma pomisesin vastu, et mis on palju, ma ka ei tea ju. 😀 Ja siis tema ütles, et jalad on küll nii tugevad, et vist ikka teen. 😀 😀 😀 Naerda sai palju.

Elu moto 😀 

Heidiga Emajões :D

Heidiga Emajões 😀

Laupäev algas varakult juba kell 7. Esmalt sain aknast välja vaadates šoki, kuna õues oli nii külm (10 kraadi), pilves ja tuuline. Mul oli oma toaski külm olla, rääkimata veel kuskil Emajões suplemisest… Mõnus soe kaerahelbepuder banaaniga kulus igati ära ning soojendas keha üles. Hommikusi tegemisi tehes möödus aeg ruttu, viimasel hetkel otsustasin kõigi õhutusel sokke mitte kaasa võtta (loe altpoolt, miks ma seda kahetsesin) ning haarasin kapist veel ühe High5 apelsinigeeli. Oligi aeg kella 8.30 paiku kodust astuma hakata. Õnneks elan ma stardipaigast jalgsi u 5 minuti kaugusel, seega oli olukord ikka eriti mugav.

Soe kaerahelbepuder… mmm :)

Soe kaerahelbepuder… mmm 🙂 

Juba enne stardialasse minekut leidsin üles Heidi. Saime koos tegutseda, jutustada ja närve rahustada. Sättisime asjad paika, rattad saime õnneks ettepoole panna ja kõrvuti, uurisime veel üle, kus on jooned, kus rattale võib minna ja kust peab tulema maha (sel hetkel neid seal polnudki…) ning läksime ujumise starti Kalevipoja kuju juures. 

Fotod: minu ja Heidi erakogu

Uurisime seal tükk aega, kust me ikkagi vette lähme. Lisaks ootasin mina veel isa ja Heidi venna saabumist. Lõpuks jõudsin mõlemad kohale. Mina sain isale anda kaamera ja oligi jäänud ligikaudu 10 minutit stardini. Ilm oli soojenenud ning trikoos polnudki eriti külm. Eks sellega aitas ka adrenaliin. Meid lasti laeval asuva jõekohviku peale ja pähe tekkis kangesti mõte, et kas me tõesti hüppame vette?! Selleks ma küll vaimselt valmis polnud!

Ujumine

… ja selguski, et selleks, et ujuda stardijoone taha, peame me enne vette hüppama. Oh. My. God! Minut (!!!) enne stardipauku võisid kõik vette hüpata. 170 inimest korraga. Kujutate ette? Esiteks hüppasin mina ühele tüübile veidike otsa ning siis maandus keegi minu otsa. Olime vaevu jõudnud stardijoone lähistele, kui juba kõlas stardipauk.

Foto: Heidi Tarkpea erakogu

Foto: Heidi Tarkpea erakogu

Algas midagi täiesti enneolematut ja ettekujuteldamatut. Sellest arusaamiseks peab ise seal stardis olema. Selline tõmblemine, vehkimine, löögid selga, pähe, jalgadesse, kõhtu, lihtsalt igale poole. Vesi vasakus prillipooles, teine pool udune. Nägin vaevalt midagi. Pulss oli absoluutses laes ning organism oli käivitanud mingi imeliku ellujäämisinstinkti, mis raskendas hingamist meeletult. Ühel hetkel ujus mingi tüüp hullu kiirusega minu peale ja ma vajusin vee alla. Olin totaalses paanikahoos mõneks sekundiks ning hingeldasin nagu hull. Siis sain peaaegu  poiga pihta. Alguses üritasin kroolida, siis ujusin rinnuli ning 2 korda keerasin end selili ja liikusin ainult jalgade jõul, et saaksin natukenegi hingata. Tundsin, et kui ma nüüd kohe ei hinga korralikult, siis vajun ma veel alla ja lihtsalt upun ära. 

Õnneks tundsin ma kodulinna Emajõe rada hästi ning aimasin, millal tuleb finiš. Ronisin kuidagi veest välja ja hakkasin vaikselt vahetusalasse sörkima, ise hingeldades ja õhku ahmides.

Aeg: 7:37

Vahetusala 1

Nägu ütleb kõik ja natuke rohkemgi. :D
Nägu ütleb kõik ja natuke rohkemgi. 😀

Vahetusalasse jõudes viskasin maha rätiku, teise rätiga tõmbasin keha natuke kuivemaks ja hakkasin pükse ja siis särki selga toppima. Läksid küll. Sokke ei pannud, sest ei võtnud neid kaasa, seega tossud otse märja jala otsa. Heidi läks juba kõrvalt minema ja jõudsin talle vaid korraks veel edu soovida. Kiiver pähe, number külge ja rattaga joone poole punuma. Ma olin nii aeglane seal vahetusalas. 😦

Aeg: (pole eraldi märgitud)

Ratas

Mida kuradit siin nüüd siis toimub? Kellelgi lõhkes ratta stardijoonel kumm. Õnneks polnud see mina. Istusin aga rattale ja pistsin punuma. Hingeldasin ikka veel kohutavalt. Sisestasin esimesed kilomeetrid endale pidevalt, et “Hinga, hinga, hinga.” Sellest ei tulnud aga midagi välja, sest kohe järjest hakkasin tulema tõusud. Lisaks sellele lisandus linnast välja jõudes meeletult tugev vastutuul. Oli raske, kohe väga raske. Tõus ja vastutuul. Kiirus vaevu 20 km/h. Jõudsin veel korraks mõelda, et sain hakkama Rattarallil, saan ka siin. Mis mul üle jääb! 

Ainus jama oli see, et siin ei tohi kellelegi tuulde võtta. Peab jälgima, et ei satuks kellegi 3×12 meetrit tuuletsooni. Üritasin sellest kinni pidada ning see polnudki nii raske, kui kartnud olin. Pärast Aovere risti pöörasime tagasi linna poole ja sõit läks kohe sada korda magusamaks. Taganttuul ja mitmed langused. Korraks nägin isegi kiirust 40 km/h. Nii juba läheb. 🙂

Foto: A. Tinn
Foto: A. Tinn

Olingi jõudnud tagasi Tartusse. Pärast neid heitlusi vastutuules ei tundunud Jakobi tõus üleüldse hull. Veel mõned pöörded ja vahetusalasse minek. Rattakompuuter näitas distantsiks suisa 21,5 km 20 asemel.

Aeg: 53:03

Vahetusala 2

Teise vahetusalasse jõudmiseks pidi tükk maad ratas käekõrval sörkima. Kuna mul pole rattakingasid, millega edasiliikumine on pea võimatu, polnud see mulle suur probleem. Alasse jõudes nägin, et Heidi ratas oli juba kohal. Panin ratta ja kiivri ära, nokatsi pähe, haarasin kaasa energiageeli (olgu tänatud taeva jõud, et ma selle kaasa võtsin hommikul!) ja hakkasin jooksma. Vabatahtlik jõudis veel hõigata, et keera number ka ette. Sai seegi tehtud ning oligi minek.

Aeg: (pole eraldi märgitud)

Jooks

Hakkasin väga vaikselt liikuma ning jalad olid rasked küll, kuid ootasin palju hullemat. Teadsin, et kohe raja alguses tuleb joogipunkt, ning sõin ära oma geeli. Maitses hea, nagu High5 ikka. 🙂 Olin väga janune, sest enne rattadistantsi unustasin vett juua ning ratta peal ei hakanud oma pudelit kangutama, sest selle kättesaamine hoidjast on päris vaevaline. Joogipunktis haarasin topsi vett ja edasiminek. Vaatasin kella ka kahel esimesel kilomeetril, ajad olid seal 7 ja 6 minuti ümber. Vahepeal hakkas mul lisaks kõigele veel kõhus pistma, kuid see polnud väga tugev valu ja sain edasi joosta. 

Hullem oli see, et kuna ma ei kandnud sokke (mida triatleedid tihti ei tee), siis hakkas mu toss vasakut kanda hõõruma. Tundsin valu ja aimasin, et kand peab villis olema. Kulgesin aga edasi üpris omas mullis ega pannud tähele kedagi ega midagi. Mõtlesin ainult finišile. Polnud ju enam palju jäänud, närused 2 kilomeetrit. Pea terve tee jooksin kas ühe neiu ees või taga, kuid lõpus kadus ta kuskile.

Olin jõudnud finišisirgele. Kuskilt tuli jalgadesse jõud spurtida. Vaadates pilte ei usu ma ise ka, et mu säär veel nii kõrgele tõusis. Finiš!

Aeg: 32:42

Foto: Heidi Tarkpea erakogu

Nägin kohe finišis ka Heidit, kes oli sinna jõudnud orienteeruvalt 5 minutit varem. Tubli neiu! Tegime veel pilte, käisime võistlejate lounge’ist läbi, võtsime vett ja banaani ning siis läksime juba rattaid ära tooma. Kui oma tossu jalast ära võtsin, polnud see vaatepilt just kena: vasaku jala tossu valge sisevooder oli tumepunane ja verine. 😦 Aga muidu oli tuju küll superhea. Tehtud, tehtud, tehtud! And I did it with a smile on my face. 🙂

Tulemused:

  • Aeg kokku: 1:33:22
  • Ujumine: 7:37
  • T1: –
  • Ratas:  53:03 (kiirus: 24,3 km/h)
  • T2: –
  • Jooks: 32:42 (tempo: 6:32 min per km)
  • Koht: 163 (176-st)
  • Naiste hulgas: 51 (62-st)

Ma ise pakuks, et äkki T1 on pandud rattaaja sisse ja T2 jooksu sisse, aga 100% kindel ei ole. Kes teab?

Kõvasti ruumi aja parandamiseks jäi kõigil aladel, rattal jäi normaalne aeg tugevasse vastutuulde ja jooksus… ma ei teagi, igal juhul jooksutempo oleks võinud kindlasti kiirem olla. Ujumises oskan järgmine kord juba paremat strateegiat kasutada ja seda hullust ette oodata. Igal juhul tahan praegust tulemust kunagi parandada. 🙂

Kokkuvõttes jäin võistlusega siiski väga väga rahule. Triatlon on lihtsalt nii äge spordiala! See nõuab füüsilist ja vaimset jõudu. Triatlon pole natuke ujumist, ratast ja jooksu. Triatlon on tervik. Iga liigutus loeb. Vead ühel distantsil mitmekordistuvad järgmisel. Triatlon on tõeline pingutus, puhas rõõm ning totaalne eneseületus. Tahaks juba järgmisele. 🙂