#100blogipäeva 29/100 – A. le Coq Igamehetriatlon 12.07.2014

Triatlonile eelneval nädalal tegin 5 päeva jooksul ainult ühe trenni jalgrattaga ning ühel päeval sattusin seiklusparki ronima. Sai korralikult puhata ja vaimselt valmistuda. Reedel käisime veel Heidiga stardimaterjale võtmas ning Emajõe vett proovimas nii 10 minutiks ja muljetasime niisama. Oli ütlemata tore rääkida kellegagi, kes armastab samuti sporti ja on juba eelnevalt triatlonitel osalenud.  

expo 

110 – ilus number. 🙂

Ostsin endale lõpuks ära CEPi säärised jooksmise jaoks. Valisin musta värvi. Tüüp, kes neid seal müüs, oli igati rõõmus ja muhe ning mu sääremarja mõõtes küsis, et kas ma teen palju trenni. No ma pomisesin vastu, et mis on palju, ma ka ei tea ju. 😀 Ja siis tema ütles, et jalad on küll nii tugevad, et vist ikka teen. 😀 😀 😀 Naerda sai palju.

Elu moto 😀 

Heidiga Emajões :D

Heidiga Emajões 😀

Laupäev algas varakult juba kell 7. Esmalt sain aknast välja vaadates šoki, kuna õues oli nii külm (10 kraadi), pilves ja tuuline. Mul oli oma toaski külm olla, rääkimata veel kuskil Emajões suplemisest… Mõnus soe kaerahelbepuder banaaniga kulus igati ära ning soojendas keha üles. Hommikusi tegemisi tehes möödus aeg ruttu, viimasel hetkel otsustasin kõigi õhutusel sokke mitte kaasa võtta (loe altpoolt, miks ma seda kahetsesin) ning haarasin kapist veel ühe High5 apelsinigeeli. Oligi aeg kella 8.30 paiku kodust astuma hakata. Õnneks elan ma stardipaigast jalgsi u 5 minuti kaugusel, seega oli olukord ikka eriti mugav.

Soe kaerahelbepuder… mmm :)

Soe kaerahelbepuder… mmm 🙂 

Juba enne stardialasse minekut leidsin üles Heidi. Saime koos tegutseda, jutustada ja närve rahustada. Sättisime asjad paika, rattad saime õnneks ettepoole panna ja kõrvuti, uurisime veel üle, kus on jooned, kus rattale võib minna ja kust peab tulema maha (sel hetkel neid seal polnudki…) ning läksime ujumise starti Kalevipoja kuju juures. 

Fotod: minu ja Heidi erakogu

Uurisime seal tükk aega, kust me ikkagi vette lähme. Lisaks ootasin mina veel isa ja Heidi venna saabumist. Lõpuks jõudsin mõlemad kohale. Mina sain isale anda kaamera ja oligi jäänud ligikaudu 10 minutit stardini. Ilm oli soojenenud ning trikoos polnudki eriti külm. Eks sellega aitas ka adrenaliin. Meid lasti laeval asuva jõekohviku peale ja pähe tekkis kangesti mõte, et kas me tõesti hüppame vette?! Selleks ma küll vaimselt valmis polnud!

Ujumine

… ja selguski, et selleks, et ujuda stardijoone taha, peame me enne vette hüppama. Oh. My. God! Minut (!!!) enne stardipauku võisid kõik vette hüpata. 170 inimest korraga. Kujutate ette? Esiteks hüppasin mina ühele tüübile veidike otsa ning siis maandus keegi minu otsa. Olime vaevu jõudnud stardijoone lähistele, kui juba kõlas stardipauk.

Foto: Heidi Tarkpea erakogu

Foto: Heidi Tarkpea erakogu

Algas midagi täiesti enneolematut ja ettekujuteldamatut. Sellest arusaamiseks peab ise seal stardis olema. Selline tõmblemine, vehkimine, löögid selga, pähe, jalgadesse, kõhtu, lihtsalt igale poole. Vesi vasakus prillipooles, teine pool udune. Nägin vaevalt midagi. Pulss oli absoluutses laes ning organism oli käivitanud mingi imeliku ellujäämisinstinkti, mis raskendas hingamist meeletult. Ühel hetkel ujus mingi tüüp hullu kiirusega minu peale ja ma vajusin vee alla. Olin totaalses paanikahoos mõneks sekundiks ning hingeldasin nagu hull. Siis sain peaaegu  poiga pihta. Alguses üritasin kroolida, siis ujusin rinnuli ning 2 korda keerasin end selili ja liikusin ainult jalgade jõul, et saaksin natukenegi hingata. Tundsin, et kui ma nüüd kohe ei hinga korralikult, siis vajun ma veel alla ja lihtsalt upun ära. 

Õnneks tundsin ma kodulinna Emajõe rada hästi ning aimasin, millal tuleb finiš. Ronisin kuidagi veest välja ja hakkasin vaikselt vahetusalasse sörkima, ise hingeldades ja õhku ahmides.

Aeg: 7:37

Vahetusala 1

Nägu ütleb kõik ja natuke rohkemgi. :D
Nägu ütleb kõik ja natuke rohkemgi. 😀

Vahetusalasse jõudes viskasin maha rätiku, teise rätiga tõmbasin keha natuke kuivemaks ja hakkasin pükse ja siis särki selga toppima. Läksid küll. Sokke ei pannud, sest ei võtnud neid kaasa, seega tossud otse märja jala otsa. Heidi läks juba kõrvalt minema ja jõudsin talle vaid korraks veel edu soovida. Kiiver pähe, number külge ja rattaga joone poole punuma. Ma olin nii aeglane seal vahetusalas. 😦

Aeg: (pole eraldi märgitud)

Ratas

Mida kuradit siin nüüd siis toimub? Kellelgi lõhkes ratta stardijoonel kumm. Õnneks polnud see mina. Istusin aga rattale ja pistsin punuma. Hingeldasin ikka veel kohutavalt. Sisestasin esimesed kilomeetrid endale pidevalt, et “Hinga, hinga, hinga.” Sellest ei tulnud aga midagi välja, sest kohe järjest hakkasin tulema tõusud. Lisaks sellele lisandus linnast välja jõudes meeletult tugev vastutuul. Oli raske, kohe väga raske. Tõus ja vastutuul. Kiirus vaevu 20 km/h. Jõudsin veel korraks mõelda, et sain hakkama Rattarallil, saan ka siin. Mis mul üle jääb! 

Ainus jama oli see, et siin ei tohi kellelegi tuulde võtta. Peab jälgima, et ei satuks kellegi 3×12 meetrit tuuletsooni. Üritasin sellest kinni pidada ning see polnudki nii raske, kui kartnud olin. Pärast Aovere risti pöörasime tagasi linna poole ja sõit läks kohe sada korda magusamaks. Taganttuul ja mitmed langused. Korraks nägin isegi kiirust 40 km/h. Nii juba läheb. 🙂

Foto: A. Tinn
Foto: A. Tinn

Olingi jõudnud tagasi Tartusse. Pärast neid heitlusi vastutuules ei tundunud Jakobi tõus üleüldse hull. Veel mõned pöörded ja vahetusalasse minek. Rattakompuuter näitas distantsiks suisa 21,5 km 20 asemel.

Aeg: 53:03

Vahetusala 2

Teise vahetusalasse jõudmiseks pidi tükk maad ratas käekõrval sörkima. Kuna mul pole rattakingasid, millega edasiliikumine on pea võimatu, polnud see mulle suur probleem. Alasse jõudes nägin, et Heidi ratas oli juba kohal. Panin ratta ja kiivri ära, nokatsi pähe, haarasin kaasa energiageeli (olgu tänatud taeva jõud, et ma selle kaasa võtsin hommikul!) ja hakkasin jooksma. Vabatahtlik jõudis veel hõigata, et keera number ka ette. Sai seegi tehtud ning oligi minek.

Aeg: (pole eraldi märgitud)

Jooks

Hakkasin väga vaikselt liikuma ning jalad olid rasked küll, kuid ootasin palju hullemat. Teadsin, et kohe raja alguses tuleb joogipunkt, ning sõin ära oma geeli. Maitses hea, nagu High5 ikka. 🙂 Olin väga janune, sest enne rattadistantsi unustasin vett juua ning ratta peal ei hakanud oma pudelit kangutama, sest selle kättesaamine hoidjast on päris vaevaline. Joogipunktis haarasin topsi vett ja edasiminek. Vaatasin kella ka kahel esimesel kilomeetril, ajad olid seal 7 ja 6 minuti ümber. Vahepeal hakkas mul lisaks kõigele veel kõhus pistma, kuid see polnud väga tugev valu ja sain edasi joosta. 

Hullem oli see, et kuna ma ei kandnud sokke (mida triatleedid tihti ei tee), siis hakkas mu toss vasakut kanda hõõruma. Tundsin valu ja aimasin, et kand peab villis olema. Kulgesin aga edasi üpris omas mullis ega pannud tähele kedagi ega midagi. Mõtlesin ainult finišile. Polnud ju enam palju jäänud, närused 2 kilomeetrit. Pea terve tee jooksin kas ühe neiu ees või taga, kuid lõpus kadus ta kuskile.

Olin jõudnud finišisirgele. Kuskilt tuli jalgadesse jõud spurtida. Vaadates pilte ei usu ma ise ka, et mu säär veel nii kõrgele tõusis. Finiš!

Aeg: 32:42

Foto: Heidi Tarkpea erakogu

Nägin kohe finišis ka Heidit, kes oli sinna jõudnud orienteeruvalt 5 minutit varem. Tubli neiu! Tegime veel pilte, käisime võistlejate lounge’ist läbi, võtsime vett ja banaani ning siis läksime juba rattaid ära tooma. Kui oma tossu jalast ära võtsin, polnud see vaatepilt just kena: vasaku jala tossu valge sisevooder oli tumepunane ja verine. 😦 Aga muidu oli tuju küll superhea. Tehtud, tehtud, tehtud! And I did it with a smile on my face. 🙂

Tulemused:

  • Aeg kokku: 1:33:22
  • Ujumine: 7:37
  • T1: –
  • Ratas:  53:03 (kiirus: 24,3 km/h)
  • T2: –
  • Jooks: 32:42 (tempo: 6:32 min per km)
  • Koht: 163 (176-st)
  • Naiste hulgas: 51 (62-st)

Ma ise pakuks, et äkki T1 on pandud rattaaja sisse ja T2 jooksu sisse, aga 100% kindel ei ole. Kes teab?

Kõvasti ruumi aja parandamiseks jäi kõigil aladel, rattal jäi normaalne aeg tugevasse vastutuulde ja jooksus… ma ei teagi, igal juhul jooksutempo oleks võinud kindlasti kiirem olla. Ujumises oskan järgmine kord juba paremat strateegiat kasutada ja seda hullust ette oodata. Igal juhul tahan praegust tulemust kunagi parandada. 🙂

Kokkuvõttes jäin võistlusega siiski väga väga rahule. Triatlon on lihtsalt nii äge spordiala! See nõuab füüsilist ja vaimset jõudu. Triatlon pole natuke ujumist, ratast ja jooksu. Triatlon on tervik. Iga liigutus loeb. Vead ühel distantsil mitmekordistuvad järgmisel. Triatlon on tõeline pingutus, puhas rõõm ning totaalne eneseületus. Tahaks juba järgmisele. 🙂

#100blogipäeva 27/100 – sport ja tehnoloogia

(Täna oli plaanis postitada triatloni kokkuvõte, aga kuna ametlikke aegasid pole ikka veel avaldatud, siis läheb sellega veel veidike aega.)


Eile jooksurajale asudes tundsin end ikka üpris naljakalt, kuna ma nägin välja nagu juhtmepundar. Peale riiete ja jalanõude oli mul küljes veel:

  • iPhone
  • kõrvaklapid
  • telefonihoidja käe ümber
  • pulsikell
  • pulsivöö

Lisaks sellele on veel sülearvutil väga oluline roll minu sporditegemiste juures. Lisaks sellele, et kõik minu treeningud saab kirja pandud iganädalasse trennitabelisse Excelis, kasutan ma veel RunKeeperi kodulehte, Sportlyzeri trennipäevikut, kirjutan iga päev oma treeningu kohta Workout Week postitusse kokkuvõtte ning varsti peaks lisanduma ka Garmin Connect keskkond. Igasuguse spordialase kirjanduse, teised spordiblogid, artiklid ja kõige muu taolise võime kõrvale jätta, kuna see on veel omakorda teema. Sport on muutunud kuidagi väga tehnoloogia- ja internetikeskseks. Võib vist ausalt öelda, et vahel kulub mul kõigi nende eelnevate asjadega tegelemiseks rohkem aega kui treeningule endale. See on lihtsalt hullumeelne!

Kõik, kes mingitki tehnoloogiat kasutavad, kas need väiksed ststenaariumid ei kõla tuttavana:

Jõuad jooksult koju. Enne, kui oled käinud WC-s, joonud vett või söönud trennijärgset snäkki, venitanud või käinud duši all, hakkad sa oma tehnoloogilist treeningu kohta statistikat pakkuvat vidinat interneti kaudu syncima, kilomeetriaegu, kaloreid jms uurima.

Vaata mõnda spordivõistlusel finišijoonel tehtud fotot. Kuskil 70% tõenäosusega on su pilk ja sõrmed suunatud pulsikellale või telefonile, et pulsikell või rakendus seisma panna.

Narva Energiajooksu poolmaratoni finišis RunKeeperit näppimas

Sa seisad vihase näoga enne jooksu pargis ja ootad, kuni rakendus või kell leiab üles oma satelliidid. 

Kui oled jõusaalis, siis vaata, mida teeb kuskil pool siserattal väntavatest inimestest. Yup, you guessed it, vahivad ja näpivad oma telefone.

Trennieelsed, trenniaegsed ja trennijärgsed selfied. Tunnistan, olen ka ise süüdi. 😀

Telefoni või kella aku või patarei tühjaks saamine rikub tõsiselt su tuju. Või: oled selletõttu isegi trenni varem lõpetanud ja koju tagasi läinud. 

Eriti ekstreemne juhtum: õnnetusse sattudes (näiteks joostes kukkudes) kontrollid esiteks üle, et su vidinad oleks korras ja vajutad “stop training”. Alles siis otsid, kas kuskil voolab ka verd. 😀 Piinlik tunnistada, aga seda on juhtunud ka minuga…

Ning kahjuks kipub olema nii, et mida professionaalsem sportlane, seda rohkem vidinaid kasutusse võetakse. Võimalik nimekiri omatavatest vidinatest:

  • telefon
  • MP3
  • kõrvaklapid
  • pulsikell
  • pulsivöö
  • sammupikkuse mõõtja
  • kadentsi/pedaalipöörete mõõtja
  • võimsusandur
  • jne
allikas
allikas

Olen avastanud, et vahel on väga värskendav kas tehnoloogia üldse koju jätta või vidinaid näppida ainult trenni alguses ja lõpus nende sisse ja välja lülitamiseks. Kõige mõnusamad jooksu- ja rattatreeningud on mul olnud ilma muusikata, ilma RunKeeperi vaheteadeteta, koos sõbra või treeninggrupiga juttu ajades. Lähen rajale, lülitan telefoni (nüüd pulsikella) sisse, veedan mõnusalt sõbraga aega ning koju jõudes vajutan telefoni/kella kinni. Ei mingit muusikat, iga kilomeetri järel tempo jälgimist ning orienteeruva lõpuaja arvutamist. Jah, vahel on tehnoloogiata treenimine tõesti paras peavalu, näiteks intervalltrenni tehes, kuid siiski on vidinate hulga vähendamine või elimineerimine päris värskendav kogemus. Täna plaanin joosta ilma muusika ja kõrvaklappideta. 🙂


Kas sina kasutad elektroonilisi treeningvidinaid? Milliseid? Kas treenid vahel ka ilma nendeta?