Rubriik: Rühmatrennid

Esmaspäev: trennivaba. Käisin hoopis Herje juures ja lasin tal end 1,5 tundi korralikult mudida. Valus, aga kasulik.

Teisipäev: rahulik jooks | BodyPump. Hommikut alustasin pooletunnise kerge jooksuga. Enne kella 8 oli juba päris palav ja päike intensiivne. See-eest oli Nike Running Clubi trenn äärmiselt kaasahaarav ja põnev. Guided Run: Running with Lopez Lomong #1 on ühe Sudaani jooksja loo 1. osa. Soovitan! Ootan huviga juba järgmist osa uuel nädalal. 4,59 km, 7:07 min/km, 148 l/min

Õhtul käisin BodyPumpis. Taaskord kombineeritud kava vanadest lugudest. Väga hea ja tempokas valik Treeneri poolt. Jalalood üritasin kergemalt teha, arvestades nädala jooksul eesootavaid treeninguid. Ülakeha osas tagasi ei hoidnud. 62 min, 129 l/min

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus (lõigutrenn). Oeh, lihtsalt oeh. Ilm oli kuum, kuid õnneks oli taevas pilvekiht, mis natuke olukorda leevendas. Juba soojenduse ajal tundsin, et olemine ei ole üldse kerge. 3,05 km, 6:58 min/km, 146 l/min Kõhu tõmbas täies ulatuses krampi ja ei olnud kõige meeldivam olla. Lootsin, et ehk jooksuharjutustega annab keha järele ja hakkab parem. Tegime korralikult kaks plokki jooksuharjutusi ja dünaamilisi venitusi ning viis lahtijooksu peale. Korraks vist hakkaski parem, kuid siis algas lõigutrenn.

Kavas oli 3×1500 meetrit, lõigu vahele 400 m kõndi-sörki ning 2–3 minutit puhkust. Tänu pilvedele ei olnudki staadionil kuuma katla efekti, kuid jahe loomulikult ka polnud. Väike tuuleke liigutas õhku veidike ringi. Tingimuste mõttes kaugeltki mitte nii hull, kui oleks võinud olla, arvestades päevaseid olusid.

Sellest kõigest aga mulle ei piisanud. Tundsin end lõikudel täiesti jõuetuna ja kõht oli jälle krampis. Tegin need lõigud ära nagu ellujäämiskursuse. Mingit tempot isegi ei proovinud hoida, oli piisavalt tegemist lihtsalt kuidagi läbimisega. Karm, karm, karm. Kui eelmisel nädalal läksid need 400-meetrised lõigud nii kenasti, siis see nädal oli täiesti vastupidi. Lõikude tempod: 5:19, 5:36, 5:42 min/km. Pulss oli 165–170 ringis, kuigi enesetunne vastas vähemalt 185-löögisele pulsile.

Õhtul kodus pidin valuvaigistid sisse võtma, sest viimaks valu lokaliseerus alakõhtu ja sain aru, milles asi. Ovulatsioon. Neetud naiste elu: mitte kord kuus, vaid kaks korda kuus tuleb alakõhuvaludega rinda pista.

Neljapäev: Võru Ööjooks. See oli üks valus jooks: esimene ring oli kõik hästi, teine ring pistsin rinda kohutavate kõhuvaludega. Ka pärast jooksu oli tunde halb olla. Mitte just parim kogemus.

Reede: ratas. Väike taastav rattaring. Pulss oli väga ilus, ilm oli palav ja tuuline, seega vahepeal tuli ikka vastutuult rühkida ka. Üldiselt mõnusa enesetundega veeremine. 25,37 km, 25,2 km/h, 143 l/min

Laupäev: rahulik jooks. Varajane äratus, et enne suurt kuuma saaks väike jooks tehtud. Enne jooksu ei saanud midagi aru, et valesti oleks, aga see tunne, mis oli juba esimesest jooksusammust… Ai-ai-ai. Sääred olid valu täis, pinges, lühikesed. Lootsin, et esimeste kilomeetritega saavad lihased soojaks ja läheb paremaks, aga ei. Poole jooksu peal tegin Delta juures peatuse, võimlesin ja venitasin, aga seis oli ikka nutune. Tulin lühimat teed pidi koju tagasi. Plaanitud 35 minutit sai tehtud, lihtsalt distants oli kukkunud tempoga lühem. NRC: Recovery Run with Headspace. 4,6 km, 7:37 min/km, 134 l/min Olin jooksu lõppedes väga mures eesootava pika jooksu osas. Tegin lihashooldust ja protseduure ning andsin kõik, et jalad välja puhata.

Pühapäev: pikk jooks. See oli üks tõeline roller coaster jooks. Enne jooksu oli mul motivatsiooniga probleeme. Nädal on olnud ränk. Kõhuvalud, valud säärtes, kannatusterada Võrus, kolm mootorsõidukeid puudutavat episoodi kolmel järjestikusel päeval, minu nurgast puru pillatud telefon… Asju muudkui juhtus ja stress muudkui kuhjus. Otsustasime saatust mitte narrida ja jätta ära oma plaan teha pikk jooks Otepääl. Ei olnud erilist tahtmist autoga rohkem sõita, kes teab, mis jälle juhtuma hakkab.

Hommikune ärkamine oli ränk. Nii väga tahaks üht normaalset nädalavahetust, kui saab kaua magada, rahulikult pannkooki süüa, puhata ja siis jooksma minna. Aga ei. Kuumalaine rokib edasi ja nõuab korrektuure. 6.30 äratuskell, hommikused protseduurid, riided selga, vaseliin peale, puder kõhtu. Säärtele tõmbasin säärised peale, sest mis see tõenäosus on, et 24 tunniga sääred korda said? Väike. Tegin toas väikese soojendusvõimlemise ja oli aeg jooksma minna.

Esimene kilomeeter oli lubav, aga kauaks seda lõbu ei jätkunud. Kolmandal kilomeetril Tähtvere pargis jäin seisma ja pidin juba oma pakitsevaid sääri venitama hakkama. Not good. Võttis ikka meele mõruks küll. Vaim hakkas murduma. Pulss oli madal, aga jalad lihtsalt ei lasknud joosta. Kuna sel nädalavahetusel oli plaanis pikk jooks teha erinevaid lühikesi Tartu ringe kombineerides, et regulaarselt juua saada, siis vähemalt oli iga 6 km järel võimalik jooks ära lõpetada, kui asi hulluks kätte läheb.

Vinnasin end oma 6-kilomeetriselt Tähtvere ringilt koduni. Panin kella ja NRC rakenduse pausile ja hakkasin tegutsema. WC, jook, venitused, säärised paksult külmageeliga kokku ja valuvaigisti sisse. Mul oli valida, kas lõpetada jooks ja kodus nutta või võtta see valuvaigisti ja riskides edasi joosta. Valisin viimase variandi.

Igal juhul valuvaigisti ja külmageel toimisid, sest minek oli teisel 6-kilomeetrisel ringil hoopis midagi muud. Jooksin sadamaraudtee kergliiklusteel ja jalad lausa lendasid all. Tegelikult olin jooksu algusest üritanud keskenduda sellele, et mitte joosta suur varvas püsti. Mõtlesin muudkui “Rulli, rulli, rulli”, et pöiad, sh varbad oleksid liikuvad ja pingevabad. See varba hoidmine on minu suur viga, mis ajab üleliigselt pingesse nii tallad kui ka sääred. Proovige kaks-kolm tundi järjest suuri varbaid püsti hoida ja vaadake, mis tunne jalgades on.

Teiselt ringilt tagasi jõudes olin praktiliselt poole peal. Tegin seekord väga kiire joogipunkti oma hoovis, võtsin ühe geeli ja panin edasi. Kui enne jooksu oli mul plaanis teine pool jooksu teha ühel 13-kilomeetrisel ringil ERMi ja Kvissentali suunal, siis mõtlesin ringi ja kordasin eelmisi ringe. Läksin jälle Tähtvere poole. Teist korda oli seal ikka 10 korda mõnusam joosta, kui iga samm ei olnud pinget täis. Kuus järgmist kilomeetrit läksid kiirelt. Juba olingi kodus tagasi, et võtta viimased sõõmud vett ning minna oma viimasele ringile. 19 km oli täis tiksunud.

Ronisin vaikselt Pargi tänava tõusust üles. Päike oli juba päris intensiivne, kuid enamik minu rajast oli majade ja puude varjus, mis päästis omajagu. Kulgesin vaikselt jälle sadamaraudtee kergliiklusel, jõudsin Turu tänavale, et jälle Karlova poole pöörata. 23 kilomeetrit jooksu sai täis, kilomeetri spliti ekraan tuli kellale ette ja siis lõpetas Garmin minuga koostöö. Kiilus kinni ja oligi kõik. Vajutasin nuppe, aga ei midagi. Õnneks jooksis mul taustal NRC guided run, mis ka distantsi mõõdab.

Mõtlesin elu üle järele ja kulgesin läbi Karlova. Vaatamata kõigele, mis sel nädalal segas ja valesti läks, tegin ma selle 26-kilomeetrise aasta pikima otsa ära. Mu vaim oli murdumas, aga ma liikusin edasi. Kuigi tunne polnud kuigivõrd tugev, sai vaim selle jooksuga kindlasti raudsemaks. Viimaks sai kodutänaval 26 km täis. Tehtud. Oluline alustala maratonitreeningus, kolmetunnine jooks, on tehtud. NRC: 26,2K Dress Rehearsal Run. 26,2 km, 7:08 min/km, 146 l/min

Kokkuvõttes:

See nädal oli lihtsalt ränk ja mul on hea meel, et ta viimaks läbi sai. Homme on trennivaba päev, et natuke keha ja vaimu puhata. See kulub väga marjaks ära. Maratoniks treenimine on aeg-ajalt raske ja mul on nüüd vaja veidike aega enesereflektsiooniks.

Kui see nädal midagi näitas, siis seda, et järgmisel nädalal tuleb juba vaikselt mahtu allapoole tuua. Kolm tõusva mahuga nädalat on läbi ja neljandat ei saa mitte kuidagi siia otsa keevitada. Mu keha ja vaim ei pea sellele vastu. Planeeritud “jooksen Kihnus pooliku ja siis veel mitu kilomeetrit peale” ilmselt jääb ära. Poolik iseenesest on juba piisavalt pikk distants, et kenasti pika jooksuna kirja minna. Ühe tõeliselt pika pika jooksu saan teha veel septembri keskel, kolm nädalat enne maratoni. Järgmise nädala muude trennide osas mõtlen homme, mis edasi saab, kui tänased rasked pika jooksu emotsioonid settida on saanud.

Chicago maratonini jääb 7 nädalat.

Eelmise nädala kokkuvõtmine vajas veidi rohkem aega, kuna trenni sai tehtud lihtsalt nii palju. Mitte ühtegi trennivaba päeva, kuid keha sai sellega suurepäraselt hakkama, sest töökohustusi ja -pingeid ei olnud. Sain keskenduda endale ja lihtsalt elada mõnusat elu täis trenni ja liikumist. Puhkus on ikka imeline aeg!

Esmaspäev: ringtreening. Magasin kaua ja lõuna ajal seadsin sammud ringtreeningusse. Alustasime väikse jooksuga kergejõustikuhallis (1,4 km, 7:00 min/km, 138 l/min), seejärel liikusime tagasi saali. Üles oli seatud päris mitu jaama ja harjutusi oli seinast seina, nii otseses kui ka kaudses mõttes. Korralik intensiivsem kogu keha treening, mulle väga meeldis. Mu kõhulihased andsid veel päevi sellest trennist väga intensiivselt märku. 56 min, 141 l/min

Teisipäev: rahulik jooks. Tundsin iga jooksusammuga oma valusaid kõhulihaseid, isegi natuke naljakas oli. 😅 Tegin mõnusa tiiru Sadamaraudtee kergliiklusteel. Pulss oli ilus ja enesetunne samuti täitsa okei. Rohkem mälestusi sellest jooksust ei ole. NRC: Running in the Dark. 7 km, 6:55 min/km, 145 l/min

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Jõudsin lõpuks pärast nädalaid vigastust ja töölähetusi tagasi JJVsse. Oli ka aeg! Eesootava laagri valguses tegime vaid pikema rahuliku jooksu (9 km, 7:03 min/km, 150 l/min) ja veidike harjutusi kerelihastele (23 min, 113 l/min). Enesetunne polnud kõige kergem, kuid siiski aktsepteeritav. Koos jooksuga trenni ja tagasi sai kokku väga ilus number jooksukilomeetreid.

Neljapäev: BodyPump. Viimane trenn enne laagrit. Kaalusin üht- ja teistpidi, aga läksin ikkagi, sest eelmisel nädalal juba jäin Pumpist ilma ning ei soovinud seda korrata. Võtsin jalalood kergemalt (loe: kükid tegin lisaraskuseta ja väljaastetes ei kasutanud kangi, vaid ainult hantleid) ja minu arvates sain väga mõistliku ja mõnusa pingutusega trenni kokku. Lihasvalu ei tulnud, seega üle ei pingutanud. Success. 57 min, 131 l/min

Reedest kuni pühapäevani toimus JJV Käärikul vol 2 ehk meie jooksupundi suvelaager. 😍

Kuna kaks ööpäeva tihedaid trenne on mõne jaoks liiga vähe, läksin koos Maria ja Liisiga reedel Tartust Käärikule laagrisse rattaga. Härra Jooksja võttis meie asjad auto peale ja pärastlõunal võtsime kolmekesi ratastel suuna laagri poole. Kohati oli päris raske selles palavuses nende tõusudega, kuid sain praktiliselt terve maa kellegi tuules sõita, seega ei ole kena raskuse üle vinguda. 53,7 km, 23,7 km/h, 145 l/min

Veidi vähem kui tunnike puhkust ning suundusime laagri esimesse ametlikku trenni: BodyAttacki. Tegime seda õues kossuplatsil päikese käes, seega niigi intensiivne trenn sai veel sammukese intensiivsemaks. Mul oli toss suhteliselt väljas, aga andsin endast maksimumi. 54 min, 140 l/min Reede õhtu lõpetasime mõnusa olemisega Kekkose saunas ja Kääriku järves. Mõnus!

Laupäev algas kell 7 hommikujooksu ja võimlemisega. 2,12 km, 8:47 min/km, 132 l/min Jalad ega olemine väga värske ei olnud, kuid hommikujooks on ülejäänud päevale väga vajalik soojendus. Pärast jooksu käisin isegi mina, tuntud kui ainult soojas vees ujujda, Kääriku järves ujumas.

Ennelõunal leidis aset lõigutrenn. Soojenduseks sörkisime 2 km ümber staadioni (2 km, 6:57 min/km, 144 l/min) ja jätkasime üpris pika ploki jooksuharjutuste ja lahtijooksudega. Alguses olid jalad üsna meh, aga mida edasi, seda paremaks läks. 🙂 Seejärel andis Treener meile instruktsioonid lõigutrenniks. Edasijõudnutele 4 plokki, teistele 2–3 plokki lõike. Mõtlesin, et teen 2 plokki, eks siis vaatab, kas ajaliselt ja enesetunde järgi kolmandat jõuab. Etteruttavalt: jõudis küll. Lõigud ja tempod:

• 400m: 4:49, 5:06, 5:17 min/km
• 300m: 4:59, 5:17, 5:27 min/km
• 200m: 4:43, 5:05, 5:00 min/km
• 100m: 4:46, 4:54, 4:57 min/km

Lõikude vahele nii palju kõndi ja sörki, et jõuaks alguspunkti tagasi ehk vastavalt 400, 100, 200, 300 meetrit. Sain enda arvates päris hästi hakkama. Teate kui mõnus on koos trennikaaslastega staadionil lõike lammutada? Megamõnus! Lõpetuseks tegime veel väikse teatevõistluse, kus mina alustasin meie tiimi jooksu 200-meetrise lõiguga. Suutsin Kaire tempos püsida ja läbisin lõigu tempoga 3:57 min/km. Ei valeta, kui ütlen, et jooksin ükskõik missuguse pikkusega lõikuga viimati nii kiiresti aastaid tagasi. Pärast lõigutrenni tegime mõned harjutused kõhule ja seljale (24 min, 99 l/min) ning sealt oli juba otsetee jooksuriietes järve.

Pärast lõunat ootas ees BootCamp. Olin paaris härra Jooksjaga. Taaskord üpris palav ja päikseline trenn kossuplatsil koos päris intensiivsete harjutustega. Seekord olin targem ja panin jõusaalikindad kätte, nii oli päris mugav teha harjutusi, mis nõudsid käte mahapanekut. Sääred olid pärast neid kummilintidega jookse päris läbi ja siis läksime treppidele, kus ootas ees 5×115 astet trepijooksu. Kõik tegin ära! 75 min, 131 l/min

BootCampist suundusime matkale legendaarsele Seinamäele. Poole tunni jooksul oli võimalik minna Seinamäest üles nii mitu korda, kui jõudsid või soovisid. Eelmisel aastal ületasin ennast ja läksin esimest korda elus Seinamäest üles. Seekord võtsime Mariaga ette kaks Seinamäe tõusu. Arvestades, et ma kardan kõrgust ja milline on tõusunurk sellel tõusul, on see ikka paras saavutus. 4,75 km

Päeva lõpetas kuues trenn ehk limonaadimiil. Tegime omad reeglid, mille kohaselt tuli juua 250 ml kihisevat jooki iga 400-meetrise jooksuringi eel. Kokku liiter kihisevat jooki ja 1600 meetrit jooksu. Jooksu lõpuks oli kõht vedelikku ja gaasi täis, seega enesetunne jooksu ajal oli päris huvitav. 😅 Lõigud tegin vaatamata veetakistusele suhteliselt ühtlaselt 5:30 min/km tempos, seega võib rahule jääda.

Pühapäevane hommikujooks oli rist ja viletsus. Jalad ei liikunud enam üldse, sääred olid nagu kivist, venimatud ja paindumatud. Venisime need 2 kilomeetrit ära (8:23 min/km, 132 l/min) ja ujusime peale. Seejärel tuli juba kiirelt süüa, asjad kokku pakkida, natuke tududa ja end pikaks jooksuks valmis panna.

Kell 10.30 asusime oma pundiga teele. Eesmärk oli joosta Käärikult Pühajärveni, teha Pühaka tiir ja joosta hotelli tagasi, kokku 18 km. Arvestades tõuse, mis teel võtta tuleb, siis väga VÄGA korralik pikk jooks. Mul oli igaks juhuks telefon ja kõrvaklapid kaasas, et teistest maha jäädes muusika või podcasti saatel edasi liikuda, kuid õnneks neid vaja ei läinud. 🙂 Kõigil olid pulsid ilusad, jalad küll kanged, kuid kandsid meil finišisse, ja tempogi oli Otepää kohta väga kena. Ilm oli pilves ja jooksmiseks igati sobilik. Success! 18,36 km, 7:16 min/km, 143 l/min

Pärast lõunasööki ootas ees viimane pingutus. Mingit tunnet, et tahaks hullult rattaga ligi 60 km sõita, polnud meist vist kellelgi. Minna aga tuli. Treener andis käsu kätte, et pulsid tuleb madalal hoida, ei hakka punnitama. Üllatavalt sai sellest vist laagri lihtsaim trenn. Praktiliselt kogu tee kulgesime allamäge ja allatuult. 😍 Mõned raskemad lõigud olid, aga kui saad ikka mitmel korral pikaks ajaks näha kiirusi 40 km/h ja samal ajal pulssi 100 või vähem, siis see on ikka megahea tunne. Nii kerge enesetundega rattasõitu mul vist polegi veel sel aastal olnud. Super! 56 km, 26,8 km/h, 131 l/min

Sellega saigi meie järjekordne võrratu Kääriku-laager läbi. Esimesel korral ei saanud ma laagris paljusid asju kaasa teha, teisel korral sain juba joosta ning seekord tegin kõik ja rohkemgi veel maksimaalselt kaasa. Selle üle on mul nii hea meel. 🙂 See Kääriku vaib on ikka täiesti omanäoline ja nii eriline. Pole paremat kohta Eestis, kus laagrit pidada. Treeningvõimalused, majutus, toitlustus, loodus… Inimestest rääkimata. Kõik on lihtsalt viimasepeal. Küll on tore, et Treener ja spordiklubi meile taaskord mõnusa suvise laagri korraldasid. Aitäh asjaosalistele!

Kokkuvõttes:

Pärast nii intensiivset nädalat võtan sel nädalal palju rahulikumalt. Täna olen vaikselt kodus tšillinud ja toimetanud (loe: pese ja voldi laagripesu; korista; tee muudkui süüa, et laagrijärgset hundiisu taltsutada), edaspidise osas suuri plaane pole. Mu märkmikus on nädal nii tühi, et pole teinud ühtegi märget mitte millegi kohta – viimati oli nii vist Tansaanias puhkusel olles. See on täitsa hea tunne, aga trennid peaksin sinna ikkagi ära planeerima, et eesmärgipärasust mitte ära kaotada. Chicago maratonini on jäänud 11 nädalat.