Mis on juhtunud? (vol 3)

Laupäev, 31. august. Minu augustikuu kilometraažiks jäi 130 km jooksu. Oleks pidanud tulema kokku 235 km. Augustis jäi tegemata 47% trennidest. Kõige tähtsamal kuul enne maratoni.

Let that sink in.

Let that REALLY sink in.

Ühtlasi algab tänasest 6 aasta jooksul pikim “vigastus”paus, ületades isegi minu sügisel läbitehtud 2-nädalast rasket mandliopist taastumise perioodi. What the actual f*ck. Inimesed ravivad tsüstiiti 3-päevase ravikuuriga. Mina olen ilmselt 3 nädalat rajalt maas. Ma ei oska isegi kirjeldada oma tundeid. Pettumus, viha, raev, masendus, kurbus. Täielik emotsioonide karussell, millest ma nii väsinud olen.

Kui ma nüüd tõesti kuni ravi lõpuni ehk reedeni ei jookse, siis tähendab see veel ca 42 kaotatud kilomeetrit. Kokku ca 150 km, mida lihtsalt pole olnud. Kui ma ka Tallinnas ei jookse (loe: sörgi), siis juba ca 175 km. Maratoniks treenima hakkasin ma muidugi juba aasta alguses, aga aktiivne treeningperiood fookusega “Margit Berliinis võimsa isikliku rekordini” algas kohe pärast jaanipäeva. Sellest hetkest kuni maratoni stardijoone taha astumiseni oleks pidanud mahtuma enam-vähem kilomeetri pealt 700 km.

150 km 700st on 21 protsenti. 175 km 700st on 25 protsenti. VEERAND trennidest on tegemata ja veel millisel perioodil. Kõige tähtsamal. VEERAND kogu mahust jääb tegemata.

Let that sink in.

Kui võtta kirvemeetodil, siis järelikult tuleb ka tulemus maratonil umbes veerandi võrra kehvem. Because what you give is what you get. See oleks siis enam-vähem ajaga 4:45. Eeldusel, et ma üldse sinna rajale saan ja selle maratoni lõpetada saan või suudan. Pole kumbki neist stsenaariumitest veel kindel.

Minu isiklik rekord on 3:51.

Pange ennast nüüd korraks minu kingadesse ja kujutage ette, et maailma kiireima rajaga maratonil, kus plaanisite joosta elu parima aja, jooksete hoopis ca TUND aega kauem. Ja siis ärge püüdke mind “lohutada”, sest siin pole sõnu, mis saaks lohutada. Don’t you even try.

… või veel vähem mulle öelda, et ma ise olen selles kõiges süüdi ja siin pole teragi ebaõnne olnud. Try me. Vaatame, mis juttu sa siis räägid, kui sinu unistused purunevad tuhandeks killuks.

Pühapäev, 1. september. Täna oleksin pidanud jooksma Pärnus oma 10 km isiklikku rekordit. Njah.  ☹️ Eile käisin taaskord oma ca 6 km ringi kõndimas. Otsustasin proovida viimase kilomeetri sörkida. Pulsi all hoidmiseks kippus tempo muidugi sinna 7:00 kanti, aga hea oli jälle joosta. Kas või natuke. Samm oli muidugi väga võõras ja lühike. Kartsin, et mu kõõlused rebenevad kohe pooleks. Kuidagi peab ju rajale tagasi saama. Mul on kopp ees niisama olemisest. Eriti, kui mul haiguse sümptomeid põhimõtteliselt juba nädal aega ei ole ja ma pean ikka paigal istuma nagu potilill.

Esimesed tsiprofloksatsiini kõrvalmõjud on ka kohal: nimelt uneraskused ja õudusunenäod. Neid olen näinud kaks ööd järjest alates esimesest tabletist. Päris jube on. Aga valin iga kell õudusunenäod nende teiste ja õudsemate kõrvalmõjude üle. Kes kaalub kunagi fluorokinoloonidel põhinevat ravi, millele on alternatiive, siis lugege seda artiklit ja mõelge uuesti: LINK. Mul kahjuks polnud erilist valikut, kuna diagnoos on siiani segane ja eri diagnoosidel ainus kattuv raviplaan on fluorokinoloonidel põhinev antibiootikumikuur.

Õhtul käisin end jälle liigutamas. Otsustasin proovida sellist süsteemi, et kilomeetri kõnnin, kilomeetri sörgin. Ega see sörkimine lihtne ei olnud, aga parem kui mitte midagi. Hoidsin pulsil silma peal. Tempost ja pulsist väga mõtet rääkida ei ole, aga statistika mõttes võib ju endale kirja panna, et jooksukilomeetrite näitajad olid:

  • 6:35, 146 bpm; 6:27, 151 bpm; 6:32, 150 bpm.

Kokku kõndisin üle 4 km ja sörkisin 3 km. Pikemalt õues viibida võib hetkel vaid õhtutundidel, et mitte saada päikesepõletust (ravimi kõrvalmõju on suurenenud tundlikkus UV kiirgusele) ja et mitte end kuumas ära kurnata. Joon rohkelt nii enne kui pärast liikumist.

Kas arst seda lubaks? Ilmselt mitte, sest tema juhiste järgi peaks ma ilmselt veel kaks nädalat ootama, st kuni ravijärgsete kordusanalüüside tulemusteni, kas olen lõplikult terve. Aga ma ei saa enam oodata. Jälgin kriitiliselt enesetunnet ja palvetan, et mu ravi toimiks.

Esmaspäev, 2. september. Sain kätte oma testribad, millega saan endale kas või iga päev uriinianalüüsi teha ja kõiki 10 näitajat jälgida. Esimese tegin niisama katsetuseks, see näitas ilusti kõik normipäraseid tulemusi. 🙂 Aga päris tõe pähe seda ei võtnud, kuna analüüs tuleb siiski anda hommikul, ilma et eelmisest õhtust saati oleks vett joonud.

Õhtul käisin end liigutamas. Alguses oli õues ikka päris soe, 24–25 kraadi. Esialgu kõndisin 2 km, siis sörkisin 2 km, siis kõndisin 1 km, sörkisin 1 km, kõndisin 1 km, sörkisin viimased 400 m koju. Pulsi all hoidmisega oli tükk tegu, eks see kuum ka mõjutas. Viimasel kolmandikul tekkis hull tuul ja tulid mustad pilved ning temperatuur langes. Nii oli ka viimasel jooksuosal enesetunne parem ja pulss madalam.

Teisipäev, 3. september. Öösel järgmine õudusunenägu, ugh. Hommikune kodune analüüs näitas, et nitritid on kadunud, juhei! See peaks tähendama, et ka bakter on surnud. Samas leukotsüütide väli päris negatiivne veel ei olnud, aga 500 asemel 25 on juba päris hea näit. Nii palju kui lugeda jõudsin, on see normaalne ja leukotsüütide kadumiseks võib isegi minna 2 nädalat pärast ravi. Vaatame. Reedel ehk ravi lõpus lähen ka Synlabi tasulist proovi andma, et natuke meelerahu saada.

Pärastlõunal 37,4. Väike test ja see näitas pH 8,0. Natuke palju. Hmm. Mis jamps see nüüd on. Kuigi enesetunne ja pH paranes paari tunniga, otsustasin sel õhtul pikutada ja mitte kõndima minna, igaks juhuks. Olgu siis kõndimisest üks puhkepäev. Mitte, et ma ei istuks/lamaks iga päev kodus, tehes vahepeal ootamist mittekannatavaid tööasju.

Kolmapäev, 4. september. 5 päeva Ciprinoli sai söödud. Hull tahtmine oli üks kerge jooks teha. Selle ma siis lõpuks, pärast 17-päevast jooksupausi ka ette võtsin. Hirm oli südames, mis saab. Põhiline, et endale liiga ei teeks. Ega keegi jooksmist mulle veel lubanud ei olnud, selle otsuse võtsin täiesti ise ja omal vastutusel vastu. Kui olin eelnevatel päevadel ellu jäänud nende tasapisi kasvanud kõnd-jooksudega, ehk kannatab ka 5 km sörkida? Olin muidugi valmis ka kõnnile ümber lülituma, kui midagi kahtlast on.

Vähemalt esialgu tundub, et kannataski. *sülitab 3 korda üle õla* Loomulikult jõin nii enne kui pärast jooksu korralikult, et jumala eest mingit veepuudust ei tekiks. Kella pealt võtsin ära kõik, mis tempot näitab, isegi kilomeetri lõpus panin ekraanile kuvama vaid distantsi ja pulsi. Tempot sain vaadata alles jooksu salvestamise järel. Et see kiirus mind ei mõjutaks ja saaksin ainult pulsi all hoidmisele keskenduda. Pidin kellal muidugi pidevalt silma peal hoidma, sest nii kui mõttesse jäin, hakkasid jalad oma harjumuspärases haiguseelses tempos liikuma ja pulss oli kohe 160+.

Lõpuks jäi “ilu”numbriteks 5,4 km, 152 bpm (natuke kõrgem, kui tahaks, aga aktsepteeritav) ja 7:03 min/km. 35 tundi taastumisaega Garmini arvutuste kohaselt. Täpselt sellisest kohast nüüd alustama peabki. Ja nagu me teame: it gets worse before it gets better. Ehk siis ilmselt paar nädalat on veel päris raske ja numbrid veel koledamad. Ja siis tuleb juba maraton. 🙄

Kui see oleks minu tavaline maraton ehk Tallinna maraton, siis ma arvan, et ma regaks end võistluselt maha ja ootaks lihtsalt järgmist aastat. Aga see on Berliin, kus mul ka parima tahtmise korral seda võimalust ei ole… Oeh.

Mul on juba oma teooriad, mida see haigus mulle õpetama tuli. Ega ma ei õpi ju enne, kui ma olen saanud oma vitsad ja kohe tõeliselt valusad vitsad. Kibemõrud vitsad kõige valusamasse kohta. Siit tuleb enda jaoks omad järeldused teha.

Neljapäev, 5. september. Viimased 3 tabletti veel süüa. Õhtul julgesin uuesti sörkima minna. Enesetunne oli joostes juba natuke rohkem tavapärane kui eelmisel korral. Kokku julgesin teha juba 7,4 km, pulss oli juba kena 149 bpm ja tempo 6:52 min/km.

Reede, 6. september. Hommikul viisin uue proovi Synlabi ja jäin vastust ootama. Minu õnneks oli selles proovis nüüd kõik korras. 🙂 Muidugi see pole veel lõplik analüüs, sest üks tuleb viia nädal pärast ravi lõppu ehk järgmisel reedel ja siis selle tulemusi ootama jääda. Hommikul võtsin sisse oma viimase Ciprinoli. Halleluujah! Probiootikume võtan veel vähemalt kuu aega edasi, kuna need 2 AB kuuri on mu kõhule kindlasti omajagu kurja teinud.

Ärevus hinges helistasin pärast analüüside tulemusi oma perearstile, et temaga nõu pidada, mida nüüd treeningute osas teha võin. Arutasime ligi 10 minutit ja kuna mu neerunäitajad vereproovis on isegi haiguse ägedas faasis korras olnud, reedene proov oli puhas ja mu enesetunne on normaliseerunud, siis lubas ta mul isegi Tallinna poolmaratonile minna. Eeldusel, et ma selle rahulikult läbin, vajadusel kõnnin või katkestan, kui enesetunne läheb liiga raskeks – täpselt seda olin ma ka ise kõige positiivsema stsenaariumina lootnud. Kujuteldamatu kui hea meel mul oli. Veel kolmapäeva õhtul nutsin kodus kibedaid pisaraid, et see imeilus Tallinna medal mul saamata jääb.

Õhtul käisin veelkord jooksmas. Tempost ma ikka veel midagi ei teadnud, sest mu kell oli ikka veel vastavalt seadistatud. Küll aga tundsin, et jalg lippab all tunduvalt kiiremini kui eelmisel õhtul ja pulss püsis üpris kenasti 150 kandis. Pigem kippus sinna 154 juurde, kui ei jälginud, aga vähemalt ei olnud kohe 160, eksole. Tegin sama 7 km ringi ja imekombel tuli 150 keskmise pulsi juures tempoks 6:19 min/km.

6:19.

6:19! 😍 Peaaegu tagasi normaalsuses? Kuidas see juba võimalik olla saab?

Haiguse tõttu jäi mul seega kokku jooksmata 120 km. 17%. See on ikka parem kui veerand.

Laupäev, 7. september. Laupäeval tegin trennivaba päeva, kuna olin juba 3 päeva järjest jooksmas käinud. Jäin ootama pühapäevast poolmaratoni (trenni).

Mis on juhtunud? (vol 2)

Laupäev, 24. august. Täpselt nädal haigestumisest. Mida rohkem neerukivide kohta loen, seda rohkem saan aru, et mul on olnud kõik sümptomid, kaasa arvatud see meeletu valu, mis meenutab pimesoole valu. Aga kuidas CT ega UH mul neid siis ei avastanud? AB kuur on läbi ja vahepeal tekib ikka mingi imelik suruv tunne alakorrusel, nagu peaks iga 5 minuti tagant WCs käima. Imelik. Lihtsalt imelik. Vähemalt sain lõpuks natuke valuta süüa. Kanasupp oli taevalik.

Pühapäev, 25. august. Täna oleks pidanud lõppema mu kõige olulisem treeningnädal kogu maratoniks valmistumise teekonnal. Täna oleks pidanud olema 30-kilomeetrine jooks. Tänu haigusele olen seni ilma jäänud üle 70 kilomeetrist jooksutreeningutest. See ei ole kerge tunne. Maratonini jääb 5 nädalat ja mina veel ei tea, mis minust saab. See teadmatus sööb hinge seest välja. Ma ei saa teha seda, mida ma elus peaaegu kõige rohkem armastan. Ootan nii väga jooksurajale tagasipöördumist. Nii väga.

Täna oli tervis vist peaaegu enam-vähem. Seedimine on ikka jumala sassis. Pidevalt olen nagu ümmargune õhupall, kuigi söön ju tegelikult poole vähem ja poole teadlikumalt kui varem. Loodan, et need probiootikumid varsti mõjuvad ning kõik saab korda.

Et kõigega saab kõik korda.

Esmaspäev, 26. august. Käisin hommikul vere- ja uriiniproovi andmas. Vereproov oli korras, aga uriiniproov kahjuks mitte. 😕 Näitas nitriteid, rohkelt leukotsüüte ja palju baktereid. Sain peale järgmise antibiootikumide kuuri, millise täpselt – ei selgunud, sest asendusarst unustas digiretsepti välja kirjutada ja telefoni teel õde mind harida ei osanud. Kuulsin midagi õe ja arsti omavahelises vestluses Ciprionolist – guugeldage “Cipro, tendon rupture in runners” ja laske end täiesti ära hirmutada. Jõhkrate kõrvalmõjudega ravim, eriti kui vähegi sporti teed. Bakterikülvi ka välja ei kirjutatud, kuigi ametlik ravijuhis seda tegelikult näitab. Wtf?

Polnud 8 aastat ühtegi antibiootikumi söönud, nüüd saan see-eest topelt. Trenn on keelatud. Oma peas juba kujutlesin, kuidas saan korras analüüsi vastused pärastlõunal kätte ja õhtul lähen teen kerge pooletunnise sörgi. See oli üks kurb ja raske päev. 😢 Õhtul 37,1.

Andsin oma Kahe Silla Jooksu pääsme ära. Peas kummitas mõte, et ilmselt ei tule ka Tallinnat ja keegi ei tea, mis saab Berliinist…

Teisipäev, 27. august. Õnn hakkas pöörduma. 🙂 Sammusin hommikul esimese asjana perearsti ukse taha, et uurida, miks mulle digiretsepti ei tekkinud ja miks mulle pimedalt teine raund antibiootikume välja kirjutatakse, ilma et oleks tehtud bakteriaalne uuring ehk külv. Olin valmis iseenda eest seisma, kurbusest ja haletsusest oli saanud raev ja viha. Olin nädala jooksul meeletult materjale uroinfektsioonide osas läbi töötanud ja natuke asjadest teadlik. Olin juba valmis pereõega piike murdma hakkama, kui astusin uksest sisse ja sealt vaatas mulle minu päris perearst (kes muuseas ise tegeleb pikamaajooksuga). Halleluujah! 😍 Lõpuks saan rääkida kellegagi, kes hoolib ja on väga asjalik.

Sain kogu oma loo ära rääkida ja tema esimene küsimus oli, kas mulle ikka bakterite külv ja mikrobioloogiline uuring määrati. Kui kuulis, et ei, andis kohe saatekirja näppu. Mina sain õnneks proovi ka ära viia, kuna ennatlikult olin uue proovi hommikul kaasa võtnud, sest õhtul otsustasin, et mina pimedalt järgmist ringi ABsid sööma ei hakka. Mina tahan teada haigustekitajaid ja nendele õiget ravi, mitte puusalt tulistamist. Kui pean tõesti kangeid ABsid võtma hakkama, tahan teada, et mul polnud lihtsalt muud valikut.

Rääkisime arstiga veel pikalt-laialt, mis saab edasi. Olin kohe päris hämmingus, et perearst nii täpselt uroinfektsioonidega kursis on. Ütles, et Eestis on mulle kirjutatud ravim Berlocid tihti ebaefektiivne, kuna meil paljudel inimestel selle vastu resistentsus ja seega ravi ei toimi lihtsalt. 🤷🏻‍♀️ Tema alustab alati Nitrofurantoinist – see ei ole väga hull ravim. Ciprinoli ehk selle hullu ravimi osas ei öelnud arst eriti midagi, aga mõistis mu muret seoses jooksmise ja kuu aja pärast ees ootava maratoniga väga hästi.

Ravi selgub pärast bakteriaalse külvi tulemusi. Niisama ta mulle rohtusid ei kirjuta, arvestades, et mu sümptomid hetkel kannatavad veel oodata. TÄPSELT samad mõtted, mida ma ise eelmisel õhtul mõtlesin ja millest ise paanikas olles emale telefoni teel nuuksusin. Ma olin nii õnnelik, et keegi normaalne lõpuks minu haiguslugu kuuleb ja kaasa mõtleb. Mul on ikka hea perearst. 🙂

Lõpuks andis ta mulle oma mobiili numbri, et saan temaga otse konsulteerida, kui uuringu vastused on käes. Ma tahtsin õnnest nutta. ☺️ Sest ma ei pea enam mingite asendusarstide või õdedega rääkima, kes minu taustast ega minu haigusloost suurt midagi kunagi ei tea või mäleta.

Jooksmist arst muidugi praegu ei lubanud ja soovitas ilmselt ka Tallinna poolmaraton vahele jätta 😓, sest neerud ja kuseteed on nii tundlik värk, et kui praegu ühe vale liigutuse teen, võin veel kaua selle all kannatada. Kõik oleneb sellest, kui pikk ja milline tuleb ravi ja mida näitavad kordusanalüüsid pärast seda.

Arvestades, et:

  • bakterikülviga läheb aega 2 kuni 5 tööpäeva,
  • ravikuur kestab ilmselt 3 kuni 7 päeva,
  • ja kordusanalüüsid tulevad heal juhul 4. päeval pärast ravi,

siis minimaalselt olen ma rajalt maas veel 8 päeva. Ehk kuni 4. septembrini. Minimaalselt. Maksimaalselt… 16 päeva ehk 13. septembrini. Pray for me.

Ja tulge veel ütlema, et see ei ole ebaõnn: bakteriaalne infektsioon, haiguse allumatus antibiootikumidele, õigete uuringute eest võitlema pidamine… Kui see ei ole ebaõnn, siis mis on?

Midagi on see hull lugu tulnud mulle õpetama. Mida täpsemalt, seda saan aru ilmselt alles tulevikus.

Näidis ühe infektsiooni põhjuseks olnud bakteri antibiootikumi-resistentsusest – miks ei tohi AB-kuure kergekäeliselt ja pimedalt välja kirjutada. Foto: Alisa Marie Rothell.

Kolmapäev, 28. august. Nii tohutult tahaks jooksma minna. Tohutult. Enesetunne on juba mitu päeva täiesti tavaline. Ega saakski aru, et haige olen, kui poleks 24 tundi tagasi oma uriinianalüüsi tulemusi näinud. 🙄 Mõtlen isegi arsti keelust üleastumisele, aga tulen siis mõistusele. Kui enda olukorra hullemaks teen, siis mis?

See ka muidugi ei aita, et mõtlen kõigile nendele kordadele, ku olen näiteks nädala haige olnud ja kuidas vorm siis on kannatanud. Või sellele, kuidas ma pärast mandlioppi 2 nädalat rajalt maas olin ja siis läks kuu aega, et üldse pulss mingit koostööd tegema hakkaks. Kogu mu suur töö on raisku läinud.

Sügishooaeg lõppes enne, kui ta korralikult alatagi sai. Plaanisin Rakveres pooliku rekordit joosta või siis Tallinnas hea tulemus teha, plaanisin Jaansonil proovida 10 km rekord ikkagi kätte saada, sest Peetris jäi ju nii vähe puudu… Aga nüüd ei saa ma isegi nendele võistlustele kohale minna ja rekordid peavad jääma ootama järgmisi hooaegasid. Tahaks hingevalust karjuda.

Ma lähen Berliini. Maailma kiireim maratoni rada, kus plaanisin täita oma suure unistuse. Maraton, kuhu saamiseks peab olema loosiõnne või väga VÄGA kiired jalad. Maraton, kuhu ma pidin kaks aastat proovima, et lõpuks saada väga kalli osalustasuga koht läbi heategevuspääsmete. Ma võtsin end tõsiselt käsile ja suhtusin treeningplaani täie tõsidusega. Ma olen sellesse unistusse pannud nii palju tööd, vaeva, aega ja raha. Nüüd ma isegi ei tea, kas ma seal üldse joosta saan. Ning unistuste maratoni aeg unistuseks vaid jääbki…

Õhtul käisin tund aega kõndimas. Keskmine pulss 105, seega ei midagi pingutavat. Hea oli end liigutada. Tegi natuke meele rõõmsamaks. Jooksjaid vaatasin muidugi suure kadedusega. Üks neist kandis isegi Berliini maratoni särki.

Neljapäev, 29. august. Muudkui ootasin bakteriaalse uuringu tulemusi, neid aga ei tulnud. Meeleheide. Õhtul käisin kõndimas. Kui sain 10 sammu üle vilkuva valgusfoori sörkida, siis oli see lihtsalt maailma parim tunne.

Reede, 30. august. Terve päev refresh’isin muudkui Digilugu. Tulevad need analüüsi vastused või ei tule? Siis järsku veelkord Synlabi lehel lugedes avastasin, et:

“Verevõtupunktides tehtud mikrobioloogiliste analüüside ning Eesti isikukoodita klientide tellimuste vastused portaali ja digilugu.ee keskkonda ei liigu.”

Ffffffffuuuuu. 🤬 Kiire kõne perearstile ja natuke veel ootamist.

“Natuke”. Kirjutasin perearstile nahaalselt kell 19 veel SMSi, et kas ehk uuringu tulemused ikkagi tulid. Kell 21.30 (!) sain vastuse, et pärast arsti tööpäeva lõppu olid vastused tulnud. Oligi E.coli bakter, mis oli resistentne trimetoprimile ehk Berlocidile – seetõttu mu ravi ei toiminudki. Ta kirjutas mulle uue antibiootikumi välja: see paljukardetud Ciprinol ehk tsiprofloksatsiin. 😐 Ja lausa 7 päeva, 2 tabletti päevas. Võtsin reede õhtul esimese tableti sisse ja jäin lootma, et see ravi nüüd toimib ja et kõrvalmõjudest kõõlusepõletikku või -rebendit ei saa. Fluorokinoloonid ja Achilleuse kõõluse rebenemine on omavahel hirmutavas suhtes. Ugh.

Despite their usefulness as antibiotics, a growing body of evidence has accumulated in the peer-reviewed literature that shows fluoroquinolones can cause pathologic lesions in tendon tissue (tendinopathy). These adverse effects can occur within hours of commencing treatment and months after discontinuing the use of these drugs. In some cases, fluoroquinolone usage can lead to complete rupture of the tendon and substantial subsequent disability.

This pain is usually of a sudden onset and may be accompanied by acute signs of inflammation and swelling. Achilles tendon rupture may be preceded by pain, but half of tendon ruptures have been reported to occur without warning.

(Lewis, T., Cook, J. 2014)