Vaikus pärast tormi

Mõtlesin pikalt, kas, kui palju ja kuidas sellest kõigest kirjutada. Otsustasin, et panen midagi siiski kirja. Et te ikka teaksite, et ma olen elus. Veel. Aga mis elu see on…

30. novembril oli ma teadupärast EMOs valudega vasakus käsivarres, kaelas ja südames. Sealt anti mulle diagnoosiks interkostaalne neuralgia ehk roietevaheline närvipõletik, kerged anomaaliad EKGs. Raviks 10 päeva 3×50 mg ketoprofeeni valu ja põletiku raviks. Lisaks juurde veel paratsetamoolil ja kodeiinil põhinev (ja kohutavat unisust tekitav) valuvaigisti, kui peaks vaja minema. Esimesed kaks päeva veetsin esialgu valudes ja seejärel enamasti magades. Ülejäänud 8 päeva ravist olin kodune. Väga vähe tööd kodust voodist või diivanilt ja ei mingit trenni.

Pärast ravikuuri tundsin end üsna normaalselt, valusid polnud 8 päeva olnud ja ettevaatlikult läksin eelmisel kolmapäeval trenni. Turvalisuse mõttes valisin teoliigutused ja sisehalli, et kui peaks midagi juhtuma, on abi lähedal. 30 minutit sörki. Ja paar jooksuharjutust. Valusid polnud.

Järgmisel varahommikul ärkasin valudega südames ning agressiivse neelupõletikuga. Võtsin oma valuvaigistid sisse, medikeerisin kurku ja nina ja seejärel magasin päeva rohtude mõju all maha. Valud läksid ära. Hirm oli aga suur ja üha enam kinnistus sisetunne, et mu diagnoos ei pruugi õige olla.

Eile käisin ära perearsti asendaja poolt määratud koormusEKG uuringul. Sisuliselt koormustest ilma hapnikutarbimiseta. ST kõver oli koormuse viimases astmes ebanormaalne. Sealne arst arvas, et sel aastal läbipõetud mustmiljon viirust ja infektsiooni on lõpuks südamele hakanud. Igasugused ateroskleroosid ja muud jubedad haigused välistas, kuid käskis tulemustega pööduda tagasi oma arsti juurde.

Perearsti ajad selleks aastaks olid täis, järgmise aasta graafikut veel polnud. Kirjutasin aga otse oma arstile ja ta palus täna enne ametlikku vastuvõttu kohale minna. Ma ei suuda kirjeldada, kui tänulik ma talle olen, et ta mulle niimoodi vastu tuli.

Plaanitud 15 minuti asemel vestlesime 40 minutit. Uuris mu EKGsid, sümptomeid ja palju muudki. Jõudis samale järeldusele, et läbipõetud viirused ja põletikud ning stress on mulle haiget teinud. Ilmselt olen ma läbi põdemas viiruslikku müokardiiti ehk südamelihase põletikku. Võimalik, et see on mul kestnud kauem, st alanud juba enne valulikke sümptomeid. Pidev kerge õhupuudus, pidev väsimus nii trennis kui ka igapäevaelus, tunne, et isegi sörkida nagu ei jaksaks, pulsianomaaliad ja võimetus näiteks Pumpis pingutada või suutmatus teha vaatamata järjepidevale harjutamisele üle 10 kätekõverduse järjest võisid olla kõik ohumärgid, et midagi on pahasti.

Sain saatekirjad edasi taastus- ja spordiarstile ning veel ühed vereproovid, et välistada reuma jmt haigused. Nende tulemusi siis ootan. Eriarstile saan 9. jaanuaril, asi seegi. Lisaks veel põletikuvastast ja südant toetavat ravi, seekord lausa 4 nädalaks. Eriti hea oleks vähemalt nädal soojas ja päikselises kohas puhata.

Senikaua on mulle ainus lubatud “sport” rahulikult ja mõõdukalt jalutamine.

Märtsikuine jooksulaager Hispaanias tuleb iseenesest mõista arsti sõnul kas ära jätta või siis kohale minna, aga ainult päikese all rahulikult puhata ja jalutamas käia. Kui saab olema ideaalne ja kiire taastumine haigusest, siis ehk saaksin seal isegi natuke kaasa teha. Aga mingit pingutamist pole mulle järgnevateks kuudeks ilmselt üldsegi lubatud.

Selline lõpp on saabunud minu 2019. aastale. Isegi veel kohutavam, kui kogu see aasta on olnud. Tõenäoliselt leinan oma identiteedi muutust veel kaua, sest viimased kolm nädalat on “Ma saan sellest jagu!” suhtumine vaheldunud pidevalt kodus nutmise ja kurbusega. Tuleb välja, et enam polegi ma jooksja. Nüüd olen ma 27-aastane südamehaige.

Loodan, et teil tulevad ilusad jõulud. Soovin teile kõigile vaid üht: et te mitte kunagi mitte ühegi haigusega, isegi mitte nohu või kergelt valusa kurguga trenni ei läheks ega end mingil moel füüsiliselt pingutaks. See ei ole seda väärt. Tõbiselt ükskõik mille muu tegemine kui puhkamine ei ole järjepidevus, tublidus, eneseohverdus või oma eesmärkide poole püüdlemine, vaid lihtlabane lollus.

Seoses selle kõigega jääb see blogi siin tükiks ajaks vaikseks. Ehk kirjutan veel viimase kodublogi loo, võib-olla võtan siin oma aasta traditsiooniliste postitustega kokku… aga ma ei hakka seda lubama, sest vähemalt praegu tahan ma vaid üht.

Vaikida.

Treeningpäevik 25.11–1.12.2019

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Läksin varem trenni ja jooksin natuke pikemalt, kokku 45 minutit (6:48 min/km, 149 bpm). Keskmine tempo tuli 150 pulsi juures alla 7 minuti kilomeeter – justkui natuke oleks sammu edasi teinud. ÜKE osas keskendusime ikka ringtreeningu vormis kerelihastele.

Teisipäev: trennivaba. Olin tööüritustel Tallinnas.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Jalapäev. Jooks polnud enam sugugi nii kerge esmaspäeval, jälle oli see kõrgem pulss tagasi. Numbriteks tuli lõpuks 154 bpm ja 6:44 min/km. Oleks pidanud aeglasemalt jooksma. ÜKEs tegime jalapäeva: hüppenöör, väljaasted, seina ääres istumine, jalatõsted ja “astumised” kummilindiga ja puusatõsted. Kuidagi õudselt raske oli ja hallis justkui polnud üldse õhku.

Neljapäev: kerge jooks. Terve päev tundsin, et olemine on kuidagi väga õhupall: kõht oli pinges ja puhitas, raske oli olla. Läksin õhtul hästi rahulikult jooksma, kuna tavaliselt see aitab sellise õhupalli tunde osas. Jooks kulges väga kenasti: suutsin pulsi ilusti isegi alla 140 hoida, mis praeguses vormis on muidu üpris võimatu olnud, ja tempo oli seal 7:15–7:20 juures (7:18 min/km, 139 bpm). Kahjuks 2 km kandis viskas mul alakõhtu sellised valutorked, et pidin seisma jääma. Jooksin rahulikus tempos koju tagasi ja jätsin jooksu tunduvalt lühemaks, kui plaanisin.

Reede: ratas. Kuna BodyPumpi sel nädalal reede õhtul ei toimunud, siis käisime härra Jooksjaga TYSKis wattbike’i väntamas. Mu kõht oli ikka kahtlane, aga juba 20 minutit rattasõitu leevendas seda. Tahtsin lausa mõned lõigud püstises asendis sõita. Oli mõnus pingutus ja aeg läks lausa lennates. Kokku sõitsin tunni ajaga 28 km, seal sees 7×1 min mäkkeronimist. Keskmine pulss tuli 146.


Kahjuks paar tundi pärast reedeõhtust trenni tundsin ma ootamtult väga imelikku valu ja pinget oma rindkeres. Samuti valutas kael ja käsi. Ja otseloomulikult vasakul pool. 🙄 Tekkis tunne, nagu saaks ma infarkti. Pikali olla oli veel hullem kui istuda või püsti seista. Mugavat asendit polnudki. Ma ei uskunud, et mul saab midagi viga olla. Võtsin valuvaigisti sisse ja proovisin magada. Mõne tunni und ma ka sain.

Aga varahommikul seadsime suuna EMOsse, sest mul oli tunne, et ma sõna otseses suren varsti ära. Sellised jubedad valud olid täpselt vasaku rinnalihase all rinnakorvi sees. Sügavalt hingamine tegi põrguvalu. EMOs veetsime kokku üle 4 tunni. Tehti EKG, mis midagi ei näidanud ja vähemalt andis mingi teadmise, et ilmselt infarkti ma läbi elamas ei ole. Verenäidud olid korras. Arst-resident, keda ma juhuslikult kunagi ka pildistanud olen, konsulteeris ka teiste arstidega ja lõpuks oldi üksmeelel, et mul on interkostaalne neuralgia. Maakeeli roietevaheline närvipõletik.

Sain 10 päevaks kaks retseptiga valuvaigistavat rohtu, neist üks on ka põletikuvastane. Vähemalt eile oli küll tunne, et palju neist kasu pole, sest hulle valusid kannatasin ma kokku enam-vähem terve ööpäeva. Öösel sain õnneks magada ja täna tunnen end ravimite maksimumdoosi all juba palju paremini. Närvipõletiku täpset põhjust määrata polnud võimalik. Arst mainis, et ilmamuutustega ja külmas kliimas lööb see tugevamalt välja. Ja loomulikult on stress selle haiguse juures oluline faktor. Ja see asi kipub tavaliselt korduma, seega pean selleks valmis olema.

Pean lähinädalatel võtma veel rahulikumalt, sh ka füüsilist koormust madalal hoidma. Trenni lubas teha, kodus paigal istuma ma ei pea (praegu veel tahan, sest nõrk on olla), aga pean jälgima oma enesetunnet ja tegutsema ettevaatlikult ja madala pulsiga. Samuti pean perearsti kaudu minema uuesti koormustestile, et täielikult välistada igasugused anomaaliad südames ka koormuse ajal. Et saaks kindel olla.

Augustikuine põie- ja/või neerupõletik oli korralik äratus, et kõike oma elus aina minimeerida ja stressi vähendada, aga tundub, et minu tervis ja immuunsus vajavad veel kaua aega ja hoolitsust, et taastuda.

See õudne aasta võiks lõpuks läbi saada.