Halb, halvem, halvim

Jätk postitusele “Vaikus pärast tormi”.

Minu esmasest haigestumisest, st sümptomite avaldumisest möödub ülehomme 56 päeva ehk 8 nädalat. Kaks kuud olen ma olnud haige, saamata elada oma tavapärast elu. Sedasama tavapärast elu, millega arstid käsivad mul jätkata, ainult et piirates igapäevast kõndimist ja tehes mitte ühtegi minutit trenni.

Tavapärane elu, they say. Bullsh*t, ütlen mina.

Kes ei tea, algas asi tohutute valudega südames, kaelas ja käes 29. novembri viimastel tundidel. EMO diagnoosis EKG ja vereanalüüside alusel roietevahelise närvipõletiku ja 10 päeva valuvaigisteid ning trennist hoidumist. Tegin eeskujulikult selle protsessi läbi, sörkisin trennis 30 minutit ja sain mitu tundi hiljem öösel jälle valud südamesse. 17. detsembril käisin esimesel koormustestil, kus suurt midagi ei avastatud, peale kergelt anomaalse ST-kõvera. Kardioloog, arst-õppejõud, kes testi läbi viis, välistas kohe kõikvõimalikud õudsed südamehaigused.

“Te talute väga hästi koormust”.

“Kui teil oleks midagi südamega, siis see oleks koormuse ajal kohe välja tulnud.”

“Ärge muretsege, te olete nii noor, teil on kõik hästi.”

Variatsiooni taolistest mõtetest olen ma 2 kuu jooksul piisavalt kuulnud. Kui te pole päris 70-aastane ja südamehaige, ei taha teid eriti keegi tõsiselt võtta. Kui te pole sassis EKG ja infarktiga EMOsse või kiirabisse sattunud, polekski te justkui haige. Oleks see vaid nii…

Pärast esimest koormustesti diagnoosis perearst tõenäolise viirusliku müokardiidi ehk südamelihase põletiku. Vereproovid olid jälle ilusad ja korras. Nagu terve inimene. Sain neljaks nädalaks peale valu- ja põletikuravi NSAIDide näol ja juurde Preductali ehk südame”vitamiini”. Kahjuks nende toel ma terveks pole saanud. Olemine on ikka nagu Ameerika mägedel: ühel päeval tunnen end normaalselt, teisel päeval on südames ja rindkeres veider pingetunne ja ebameeldivus. Kahtlesin vahepeal isegi selles, kas ma üldse näen 2020. aastat või oma 28. sünnipäeva.

Ela siis niimoodi seda tavapärast elu. Või käi tööl. Või ole positiivne. Pole just lihtne olnud, ütleme nii.

Pärast 3-nädalast ootamist sain ma jaanuari alguses spordiarstile. Visiit kestis täpselt 8 minutit. Tulin sealt välja lootusetus südames. Imestati, miks ma kardioloogi ukse taga pole ja kuidas mulle südameuuringuteta nii tõsine diagnoosi pandi. Südamelihase põletikust taastub aasta. See võttis mul ikka seest täiesti õõnsaks. Mind kutsuti tagasi järjekordsele koormustestile, mida pidi muidugi veel kaks nädalat ootama.

Vahepeal pidasin nõu ja sain nakkusarstilt rohelise tule vaktsineerimiseks. Sai tehtud nii gripivaktsiin (sest grippi haigestumine nõrga südamega võib olla saatuslik) ja kaks vaktsiini eesootavaks reisiks. Vähemalt selles osas on nüüd rahulikum olla.

Täna oli siis käes koormustest number 2. Seekord veloergomeetril ja koos hapnikutarbimise mõõtmisega. Mul lasti seal ikka elu eest pingutada, et südant korralikult testida. Viimane koormus oli 175 vatti.

Esimene “tore” uudis, mida ma nagunii teadsin, oli see, et ma olen viimase 2 kuuga peaaegu 7 kg juurde võtnud, maandudes ülekaaluliste kategoorias. Vaatamata sellele, et olen oma toitumise ja kaloraaži jälgimise alla võtnud, liigub kaal ikka ülesmäge. Mida muud sellelt kehalt oodatagi, kui tal ju end liigutada ei lasta. Ja tõele au andes pole toiduvalikudki kaugeltki eeskujulikud olnud, eriti detsembris, kui ma ei osanud selle haiguse ja oma mõtetega kuidagi toime tulla. Praegu ma küll püüan, aga peaks veel rohkem. Muidu olen varsti tõesõna 100-kilone.

Teine ja ilmselgelt palju tõsisem “tore” uudis oli see, et minu südamefilm oli koormustesti ajal igati normaalne (see on päriselt tore), AGA minu funktsionaalsed näitajad on drastiliselt langenud. Kõige paremini iseloomustab hetkeseisu kolm numbrit.

1. Mu maksimaalne hapnikutarbimine on 29 ml/min/kg ehk langenud võrreldes kevadega 18 (!) ühikut. Absoluutarve võrreldes on langus olnud ca 33%. VO2max kõveratel on minu väärtus kategooriate “madal” ja “väga madal” vahepeal.

2. Mu aeroobne lävi on hetkel 128 bpm. Kevadel oli see 154.

3. Mu anaeroobne lävi on 160 bpm. Kevadel oli see 179.

How the mighty have fallen...

Spordiarst ütles, et müokardiidi diagnoosi ei saa tema ei kinnitada ega ümber lükata, sest kuigi südametöö oli normaalne, siis sellises mahus kõigi funktsionaalsete näitajate langus näitab, et süda on või on olnud tõsiselt haige. Kui perearst müokardiidi diagnoosis, tuleb seda diagnoosi võtta tõsiselt.

See tähendab vähemalt 6 kuud tugevat füüsilise koormuse piiramist, võimalik, et läheb ka kauem. Mainis, et sportlastel jääb selle diagnoosiga enamasti vahele 1 või 2 hooaega ja et isegi infarktist taastutakse enamasti kiiremini kui müokardiidist. Oeh.

Esialgu määras ta mulle südamehaigete taastusravi, tervelt 36 korda ehk 12 nädalat ja 3 korda nädalas. Esimesel kuul võin end füüsiliselt “koormata” ainult taastusravis ehk 30 minutit korraga ja maksimaalselt pulsiga 128 bpm. Edasi vaatab, kas tohin näiteks kõndimist kavasse veidi lisama hakata. See sõltub, kuidas mul läheb. Taastusravikuuri lõpus tuleb teha uus kardiopulmonaalne koormustest, et hinnata paranemist.

Homme lähen räägin kõik selle jutu ära ka perearstile. Spordiarst enam kardioloogiasse suunamist eriti vajalikuks ei pidanud, sest haiguse äge faas on juba mööda lastud ja kui üks arst juba raviplaani (= valuvaigistid ja taastusravi…) teeb, siis on mõistlik lasta tal toimetada. Ma küll natuke kardan, et äkki on mu südames või veresoonkonnas lisaks lihase põletikule midagi veel valesti, aga loota, et keegi selle uurimiseks mitmeid sadu eurosid Haigekassa raha tahaks kulutada, on ilmselge sinisilmsus. Üks tööealine noor lastetu ja mitte rase naine – tema on meie meditsiinisüsteemis peaaegu viimane prioriteet. Vähemasti mulje on täpselt niisugune.

Kõndisin sealt arstivisiidilt koju nagu mingi mulli sees. Ma ju teadsin, mis haigus see on ja olin omast arust sellega juba peaaegu leppinud, aga kui keegi sulle kõva häälega otse näkku ütleb, mida see sinu elu jaoks tähendab, siis raputas see ikka iga keharaku täielikult läbi. Minu elu ei jätku niipea sellisel viisil, nagu ma olin lootnud ja nagu ma olen harjunud. Kui üldse kunagi. Ning ilustamata võttes on see kõik minu enda süü.

Mis edasi? Praegu jääb üle vaid loota, et mu diagnoos tõepoolest on õige ja ma sellest jubedast haigusest ajapikku välja tulen, sh tagasilöökide ja ilma püsiva südamekahjustuseta. Lisaks mitte liiga palju mõelda ja püüda mitte iseennast selles kõiges süüdistada.

Meenutused 2019. aastast

Traditsioonilist statistika ja fotode postitust tegin sel aastal natuke ringi. See aasta on olnud nii kohutav, et ei tahaks seda hea meelega üldse mäletadagi. ☹️ Seega kuude kaupa koos fotodega ma kõike kirja ei pane, sest siis on halbu hetki lihtsam unustada ja edasi liikuda. Ausalt öeldes on raske head mäletadagi, sest sellele vähesele heale on justkui paks tume loor peale tõmmatud. Ootan pingsalt aasta lõppu. Ehk hakkavad uue aastakümne tulekuga puhuma uued tuuled…

Vaatame aga kiirelt siiski statistika üle.

  • Sportlyzeri treeningpäevikus logitud trennitunde: 271 h 55 min (2018: 332 h 37 min, 2017: 334 h 21 min, 2016: 345 h 7 min, 2015: 426 h, 2014: 537 h)
  • Ilma kõndimise ja venitamiseta ehk netoaeg: 247 h 44 min (2018: 303 h 6 min, 2017: 301,5 h, 2016: 305 h 32 min, 2015: 337 h 45 min, 2014: 390 h)
  • Keskmine netoaeg ühe päeva kohta: 40,7 min (2018: 50,3 min, 2017: 49,5 min, 2016: 50 min, 2015: 56 min, 2014: 1 h 4 min)

Kokku on kuivanud need numbrid, mis siin ikka imestada, kui haigustest tingitud täiesti trennivabu nädalaid mahtus aastasse rohkem kui ühe käe sõrmedel.

Jooks

Kokku läbisin 2019. aastal jooksujalu 1621 km (2018: 1817 km; 2017: 1738 km), põletasin üle 100 000 kalori ja selleks kulus 178 h ja 56 min. Jooksin kõige rohkem juulis (230 km), kui treenisin maratoniks, ja kõige vähem detsembris (4,87 km), sest sain südamelihase põletiku diagnoosi, mis ei luba mul minutitki trenni teha.

Jõutreening

Jõutreeninguteks, st enamasti ÜKEt ja BodyPumpi tehes kulutasin 20 371 kcal (2018: 25 491; 2017: 24 991 kcal) ja selleks kulus aega 61 h ja 26 min (2018: 77 h 19 min; 2017: 79 h 32 min). Kõige rohkem jõutrenni tegin veebruaris (12 h 54 min) ja kõige vähem mais, augustis, septembris (täpselt nagu eelmisel aastal) ja lisaks ka detsembris (0 h). Jõutrenniga on täpselt nagu alati: kui ma rohkem jooksen, siis ÜKE ja Pumpi jaoks jääb aega vähem. BodyPumpi tegin taaskord ajaliselt ligikaudu 1,5 korda rohkem kui ÜKEt (2017: Pumpi tegin 2x rohkem kui ÜKEt).

72% ajast jooksin (2018: 69%, 2017: 68%, 2016: 51%, 2015: 46%, 2014: 37%), 1,5% sõitsin rattaga (2018: 0%, 2017: 1%2016: 8%, 2015: 12%, 2014: 14%), 0% ujusin (2017: 0%, 2016: 2%, 2015: 6%, 2014: 6%) ja 25% tegin jõutrenni (2018: 26%, 2017: 26%, 2016: 27%, 2015: 33%, 2014: 32%). Muid alasid tegin 1,5% ajast (2018: 1,5%, 2017: 5%2016: 12%, 2015: 3%, 2014: 11%). Kokku läbisin joostes, rattal, matkates ja kõndides 1776,7 km.


Aasta parimad mälestused

Ilmselt kõige tähtsam ja kõige värskem: meie kodu on nüüd valmis.

Parim spordimälestus: Berliini maraton.

Aasta halvimad mälestused

Haigused. Miljon kergemat haigestumist (lugemine läks sassi 10 haigestumise peal…), kõhuviirused, põie- ja/või neerupõletik ja kõige tipuks südamelihase põletik. Need võiksid jääda 2019. aastasse.