Nädala kokkuvõte 15.–21.06.2020

Esmaspäev: trennivaba. Väljateenitud ja vajalik puhkepäev pärast Rattarallit.

Teisipäev: kõnd-jooks. Kuna mul oli järgmisel päeval ehhokardiograafia ja kohtumine uue kardioloogiga, tahtsin ma oma südame nii fundamentaalselt ära väsitada, et kui seal midagi pahasti on, oleks see südameuuringus selgelt näha. Võib-olla lollus, võib-olla mitte. Läksin oma 5 km ringile ja tegin seal kõndi ja jooksu vähehaaval vaheldumisi. Juba paar minuti aaaaeeeeeglase sörgiga oli pulss nii taevas, et oi-oi-oi. 🙄 Õnneks mingeid sümptome ei olnud ei trenni ajal ega hiljem. Süda sai korralikult ebatavalist koormust ja imekombel pidas sellele ka vastu. 5,14 km, 8:15 min/km, 149 l/min

Kolmapäev: trennivaba.

Käisin Tallinnas kardioloogil. Viimaks see pikalt oodatud visiit. Oli seda väärt. 🙂 Dr Lotman teostas mulle uue ehhokardiograafia. Südamega oli funktsionaalselt kõik õnneks korras. Arst isegi ütles, et veel on näha, et selle südamega on kunagi kestvussporti tehtud. Ka minu eelmise päeva pingutus ei toonud sealt ühtegi ohumärku välja.

Arutasime pärast ehhot veel pikalt mu haigusloo üle. Arst oli mõistev ja analüütiline. Olime sama meelt, et terve süda ehhos on hea, sest ta on terve, kuid halb, sest me ei saa teada, mis ja miks tal viga oli. Arst andis omalt poolt hinnangu, mis lubab mul veidi kõrgema pulsiga kui 128 liigutama asuda. Koormustestile võiksin ka millalgi minna, et uued pulsitsoonid paika saada, aga eelkõige rõhutas ta seda, et pean kullipilgul pidevalt oma enesetunnet jälgima.

Samuti soovitas ta mul vaikselt jooksmisega peale hakata, kui see on see, mida ma teha soovin. Ma ei küsinud kordagi maratoni kohta, aga ta ütles ise, et kunagi ma kindlasti jooksen veel, ka maratone. Mu süda ei näita, et miski võiks seda takistada. Kui sümptomid peaks jälle järsult halvenema, siis uurime edasi ja võimalik, et on vaja invasiivsemaid uurimismeetodeid. Praegu loodame sellele, et jätkuvalt toimub taastumine, sümptomeid on aina harvem ja leebemalt ja koormusi/stressi juhtides on võimalik lõplikult taastuda.

See visiit oli loomulikult kergendus, suur kergendus. Reaalsuses ma muidugi tean, et pean liikuma edasi ikka tasapisi ja vaikselt. Alustan millalgi jooks-kõnd trennikestega, aga hoian muid madalapulsilisi tegevusi ka ikka kavas sees. Ja loomulikult oleneb kõik enesetundest konkreetsel päeval. Aga perspektiiv, et kunagi sügisel olen ma ehk võimeline isegi paar kilomeetrit normaalse pulsiga jooksma… See on midagi, mille poole pürgida! 😍

Neljapäev: Pilatese võimlemine. Selle nädala ainus spordiklubi trenn. Seekordses Pilateses oli meil abiks jälle pall, millega ma just väga osav ei ole, aga sain ikka kuidagi hakkama. Kerelihastele igal juhul toimis, sest paaril päeval tundsin, et midagi sai tehtud. 56 min, 98 l/min

Reede: rulluisutamine. Lasin päevase leitsaku mööda ja läksin alles õhtul pärast kella 20 trenni. Rullitasin mõõdukas tempos veidi üle tunni aja Ihaste teel. Ilm oli tuulevaikne ja mõnus. Pulss püsis ka täitsa ilus. 13,12 km, 11,9 k/h, 128 l/min

Laupäev: trennivaba. Olin vanemate juures maal ja puhkasin.

Pühapäev: rattasõit. Olime ikka Idas ja saatsin härra Jooksja pikka jooksu oma vanal maastikurattal. Rallisime kuskil põldude ja metsade vahel pinnase- ja kruusateedel minu lapsepõlveradadel ja jõudsime vahepeal pankrannikule. Päris äge ja pikk ring tuli kokku. 🙂 Ilm oli ka lihtsalt super. Mõnus lõpp meie väiksele minipuhkusele. 27,15 km, 10,8 km/h, 115 l/min

Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal võtan ma julguse kokku ja proovin kõnni-jooksu trenni või paar kuskile mahutada. Usun, et saab olema raske, seega tuleb jooksu osa pigem minimaalne, kuid see on juba 100% rohkem, kui on olnud mulle möödunud 6 ja poolel kuul lubatud. Olen rõõmus iga jooksusammu üle, mida ma teha saan.

22 nädalat “haiguslehel”: kuidas kulgeb?

Aeg läheb lennates. 22 nädalat ehk täpselt viis kuud on möödunud sellest päevast, kui viimati sain end terveks inimeseks pidada. Selle ajaga on palju juhtunud ja muutunud. Minu elus ja kogu maailmas.

Täpselt nii õnnelik ma olengi, kui ma saan liikuda ja mul pole valusid!

Koroonakriis. Kui teistele (tervetele) inimestele on koroonakriis olnud suur väljakutse, mida ületada, siis paradoksaalsel kombel mina tunnen end hetkel paremini kui kogu eelneva viie kuu jooksul. Seejuures tuleb muidugi tõdeda, et seda head enesetunnet varjutab hirm. Mina kardan koroonat: põhjusega. Kui mina peaksin praegu haigestuma näiteks gripi- või koroonaviirusesse, siis ei ole stsenaarium minu jaoks midagi ilusat. Mina oma paraneva südamelihasega kuulun riskigruppi, kelle elule taoline haigus võib lihtsalt 1–0 teha. Või positiivsema stsenaariumi puhul põhjustada tüsistusi, millega kaasneb eluaegne töövõimetus. Või jätta mu südamele pikaajalised jäljed, mis mõjutavad mind terve ülejäänud elu. Ei ole just kena väljavaade?

Ainus erinevus võrreldes gripiga on see, et gripivaktsiini tegin ma ära pärast südamehaigusesse haigestumist kohe, kui minu tervis seda lubas, st jaanuaris. Koroona vastu aga vaktsineerida ei saa. Jääb üle vaid korralikult isolatsioonireegleid järgida ja teha enda poolt absoluutselt kõik, mida vähegi saan. Sest minu jaoks pole see “kerge külmetushaigus”, mis hanerasva ja viinasokkide najal läbi põdeda. Minu jaoks on see oht ellujäämisele või vähemasti kogu minu järelejäänud elu kvaliteedile. See ei ole liialdus.

Isolatsioon. Nali naljaks, aga suuremat sorti isolatsioonis viibisin mina juba detsembrist saadik. Ma olin haige. Mu tervislik seis oli nii ebastabiilne, et tööd tegin ma 99% ainult kodukontorist, sest 8-tunnised päevad kontoris – ma lihtsalt füüsiliselt ei jaksanud. Pidin vahepeal puhkama, valuvaigisteid võtma ja sõna otseses mõttes magama, et päev vastu pidada. Ma ei tohtinud enam trennis käia, ega poleks jaksanudki. Minu igapäevane liikumine oli enam kui piiratud. Oli palju päevi, kus ma kodu uksestki välja ei astunud. Minu maailm jäi põhimõtteliselt seisma. Justkui auto, mis täiskiirusel sõites järsku pidurdas ja kuskil kraavis seisma jäi, endal õhkpadjad aknast välja tolknemas, esiklaas ribadeks ja reisija vigastatult sees lebamas.

Koroonakriis, eriolukord ja üldine karantiin panid ka maailma minu ümber seisma. Või vähemasti sama aeglaselt liikuma, kui oli minu maailm liikunud juba väga tükk aega. Ühiskonnale üldiselt: traagiline; minule: veidral kombel lohutav? Minu elus palju ei muutunud: peale selle, et mu südame taastusravid TÜ Kliinikumis ilmselgelt ära jäid ja toitu tuleb kas kuskilt tellida või lasta elukaaslasel korraga 2 nädalaks poest tuua ja siis kõik korralikult pesta-desinfitseerida. Minu elu on ajaga, sh koroonakriisi ajal hoopis paremaks muutunud: enam ei ole ma põhimõtteliselt igapäevaselt närivaid, kohutavaid valusid kannatamas. Raske on väljendada, kui tänulik ma selle arengu eest olen.

Päikese ja vihmaga: vahet pole. Mina liigun, kui vähegi saan.

Pärast oravarattast väljumist olen ma vaimu puhanud ja uuesti lugema hakanud.

Trenn. Oma 36 taastusravi tunnist sain ma ära käia vaevalt veerandi. Alguses läksid mu sümptomid ju isegi hullemaks, sest süda polnud sellise “tohutu” aktiivsusega harjunud. Jõudsin juba harjuma hakata, kui veebruari teises pooles tabas mind lisaks südamelihase põletikule veel palavikku põhjustav kopsuhäda, mis muidugi ka südame sümptomid jälle hullemaks tegi. Algas antibiootikumikuur, mille foonil muidugi mingisugust kehalist pingutamist toimuda ei saanud. Seejärel läksin juba puhkusele ja tagasi tulles oli kogu maailm kriisis. Taastusravid jäid ära, aga mina pean midagi südame heaks siiski ju tegema…

10. aprill 2020.

Taaskohtumine maanteerattaga.

Vabatahtlikult Vooremäel and I’m loving it!

Kuna suure osa taastusravist moodustas madalapulsiline aeroobne liigutamine, hakkasin selle asenduseks kõndimas käima. 30, 40, 50 minuti kaupa, lubatud 128-löögise pulsi piires ja otsides selleks kõige rahulikumaid tänavaid ja kellaaegasid. Proovisin tasapisi 3+1+2+1 rutiini sisse minna: 3 päeva kerget liigutamist, 1 päev täielikku puhkust, 2 päeva kerget liigutamist, 1 päev täielikku puhkust. Vahepeal proovisin paar korda ka rattaga sõita, kuid erinevalt siseruumis trenažööril sõitmisest osutus vabas õhus, tihtipuhku tuulega võideldes väntamine minu jaoks praegu liige kõrge pulsiga tegevuseks. Ehk saan peatselt uuesti proovida ja testida, mida mu süda asjast arvab. Loomulikult on ikka veel neid päevi, kui ma end hästi ei tunne – siis istun ma kodus ja jätan igasuguse süütundeta kõndimas käimata. Kuid neid päevi on igas kuus paar-kolm-mõni, mitte enam iga päev või üle päeva.

Viimaseks trenniks teadmatuses jäi TYSKi wattbike’i väntamine. Viimast korda käisin jooksmas 11.12.2019. Siis tulid järjepanu juba esialgne diagnoos ja ravi. Detsembris ei suutnud ma isegi jalutada.

Jaanuaris proovisin vaikselt kõndimas käima hakata. 22.01 koormustesti järgselt suunati mind südame taastusravisse.

Veebruaris käisin taastusravides, kuniks kopsubakter ja antibiootikumikuur mu rajalt maha niitsid.

Märtsi esimesed kaks nädalat puhkasin Sri Lankal, kus sai peaaegu igapäevaselt omajagu palju kõnnitud, kuid Garminiga ma seda ei loginud, üks matk välja arvatud. Koju naastes hakkasin uuesti kõndimas käima. Oli asi antibiootikumikuuris või puhkuses või mõlemas, aga enesetunne oli kordades parem kui veebruaris.

Aprillis olin ma võimeline juba teatud režiimi järgi end liigutama. 21 ja pool tundi liikumist vabas õhus. Mul on lihtsalt nii hea meel, et ma saan jälle liikuda!

Viimase kuu liigutamised Garminis näitavad päris selgelt ära, mis suunas mu enesetunne on liikunud: mida vähem on sümptomitega päevi, seda rohkem olen saanud end liigutada. Kui liigutamine hõlmab juba üle 10-kilomeetriseid matkasid, siis ei ole mitte millegi üle nuriseda, vaid põhjust ainult suurt rõõmu tunda. 🙂

Nädalavahetuse matkad looduses koos härra Jooksjaga. ❤︎

Fookus. Ma olen oma elus paljudele asjadele pühendunud olnud. Ma olen olnud järjepidev. Ma olen töökas. Ma olen süstemaatiline ja mõistusega inimene. Ma olen näidanud üles lausa hullumeelset meelekindlust, suisa jäärapäisust, mis lõpuks endal “tagumikust hammustab”. Ma suudan end motiveerida ja pushida lõpututesse kaugustesse, kui mul on eesmärk. Seda on näinud mu perekond õpingute jooksul; seda näevad mu töökaaslased iga ülesande täitmisel; seda on näinud kõik trennikaaslased ja blogilugejad nende aastate jooksul, kui ma oma jooksuunistusi püüdsin. Seda olen ma näinud oma elus igal pool, kuhu ma vähegi hinge sisse olen pannud.

Minu prioriteet ja põhifookus on praegu ainult üks: terveks saamine. Alguses pidin ma leinama oma eelmist elu ja õppima sellest lahti laskma; siis hakkasin ma vaikselt ja omaette füüsilist ja mentaalset jõudu koguma; nüüd on paigalseis lõppenud ja alanud uus teekond. Ma kasutan kõiki oma tugevusi ja suunan kogu oma jõu ja fookuse tervise taastamisele. Loomulikult on palju muud, millega tegeleda tuleb, kuid miski muu pole tähtsam kui minu tervis. Kõik muu on teisejärguline. Tervis on iga otsust langetades esimesel kohal. Selle arvelt kompromisse ei tehta. Punkt.

Bottom line. Kõige tähtsam on hoida endast eemal järgmised elemendid:

  • Haigused. Kõiksugused haigused ja ilmselgetel põhjustel.
  • Stress. Selle labidaga ma endale auku kaevasin, sellega nõrgestasin lõplikult oma organismi ja immuunsüsteemi ja see mind sinna auku sisse lükkas.
  • Võrdlused. Kõige hullem asi, mida praegu teha, on end võrrelda teistega: kui palju nad jooksevad, kui kiired ja tublid ja osavad nad on ja nii edasi. Nemad on nemad ja mina olen mina. Mulle meeldib end sõprade tegemistega kursis hoida ja nende üle rõõmu tunda, aga lõpuks olen õppimas oma ajus seda lõputut võrdlemist välja lülitama. And man that feels powerful!
  • Ülepingutamine. Ükskõik kui tervelt ma end ka ei tunneks, pean olema ettevaatlik ja hoolikas, et vältida suuri tagasilööke. Mu tervenemise teekond on heal juhul alles poolel teel. Kui ma kunagi jälle joosta tahan, peab nüüd ja kohe tark olema, st mitte laskma emotsioonidel end juhtida.

Kui ma suudan need halvad asjad endast eemal hoida ja keskenduda enda fookusele ja teekonnale, on mul lootust, et ühel ilusal päeval olen ma lõplikult valuvaba ja terve. See on minu kõige suurem soov. Kui eriti hästi peaks minema, siis ehk kunagi saan naasta sinna, kuhu ma sügaval südamesopis kõige rohkem ihkan. Jooksurajale. ❤︎