Rubriik: Tervis

Nädala kokkuvõte 24.–30.10.2022

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Kerelihaste päev. Väike jooks alla (4,59 km, 6:56 min/km, 138 l/min) ja siis korralik kerelihaste seeria peale (57 min, 104 l/min).

Teisipäev: BootCamp. Üldjoones väga sarnane BootCamp eelmisele nädalale, selle erinevusega, et minu lihased lubasid juba natuke rohkem raskust kasutada ja hüppeid proovida. 2,5 nädalat on maratonist möödas, eks peabki hakkama kõik normi tagasi minema. 63 min, 132 l/min

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Ringtreeningu ehk jalapäev. Alustuseks jooks alla: 7 min/km tempo tundus hullu kihutamisena. Ilmselgelt pole pikalt kiireid liigutusi teinud (4,16 km, 6:56 min/km, 146 l/min). Põhiosa läks alakeha treenimise alla. Ringtreeningu vormis tegime kaks korda läbi terve portsu harjutusi, üks efektiivsem kui teine. Nii see keha uueks hooajaks valmis saab. Tuleb võtta, mis antakse. 72 min, 128 l/min

Neljapäev: trennivaba.

Reede: ringtreening. Reedene trenn toimus erandina väikeses saalis, kus tavaliselt tehakse rahulikumaid trenne. Esimese 10 minutiga sai õhk otsa ja läks päris palavaks. Me ei lasknud sel end häirida. Osad harjutused olid kohe päris väljakutsuvad. Väga mõnus ja efektiivne treening. 58 min, 129 l/min

Laupäev: rahulik jooks. Sõitsime reede õhtul minu vanemate juurde maale. Hommiku võtsime rahulikult ja selleks ajaks, kui ma jooksuriietes õue jõudsin, sadas täielikku paduvihma. Kui aga riided juba seljas, ega’s enam otsa ringi keera. Riided said esimeste minutitega läbimärjaks. Tuul oli ka täitsa korralik. Joostes ei häirinud eriti ei vihm ega tuul. Ainult kõrvaklapid tahtsid selle märjaga kõrvast välja libiseda. Pulss ei olnud eriti madal, pigem kiskus vägisi üle 150, aga enesetunne oli õnneks igati hea. Kuskil pool tundi padukat hiljem jäi vihm järele, väänasin kinnastest vee välja ja jooksin koju ära. 7,11 km, 6:47 min/km, 154 l/min

Pühapäev: trennivaba. Tegin koeraga veel ühe ringi ja oligi aeg Tartu poole liikuma asuda.

Kokkuvõttes:

Kalendris paistab juba novembrikuu, mis saab olema lausa ootamatult sisukas. Mind ootab ees kaks pikemat töölähetust ja viimase tarkusehamba väljatõmbamine, kõik need sündmused tõmbavad trennikalendri korralikult koomale. Põhimõtteliselt on tulemas viimane korralik, segamata trenninädal enne detsembrit. Läheb põnevaks. Tuleb terve kuu kõvasti masterplanida, et tööd saaks valmis, trennid tehtud ja elu elatud.

EDIT. Seda kirjutasin ma eile, s.o pühapäeval. Täna ärkasin ma poolkinnise nina ja valusa, kriipiva kurguga. Nii palju siis segamata nädalast…

Nädala kokkuvõte 25.–31.07.2022

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Esmaspäev: trennivaba. Taastusin laagrist. Lihased ja enesetunne olid üllatavalt head.

Teisipäev: rahulik jooks. Tegin esimese kerge jooksu pärast laagrit. Täiesti normaalne rahulik kulgemine. 🙂 Pulss ja tempo olid kohe väga ilusad (5,2 km, 6:46 min/km, 150 l/min). Samal päeval tegi pärast laagrit esmaspäeval haigeks jäänud härra Jooksja koroona kiirtesti. See oli positiivne.

Kolmapäev: rahulik jooks. Kuna olin lähikontaktne, ei läinud ma kolmapäeval JJVsse, vaid jooksin üksinda. Jooks ise oli jälle igati hea ning numbrid ilusad, ainult et kurgus tundsin kahtlast tunnet. See tegi väga ettevaatlikuks. Mõtlesin korraks, et kui läheb halvasti, on see tükiks ajaks võib-olla viimane (hea enesetundega) jooks… Minu prohvetlikud võimed ilmutasid end taas. 7,38 km, 6:55 min/km, 147 l/min

Neljapäeval ärkasin 37,1 palaviku ja kurguvaluga. ☹️ Kiirtestile ilmus väga läbipaistev triip, kuid triip oli ta sellegipoolest. Mõne tunniga oli palavik üle 38, lihas- ja liigesvalu tahtis eluisu ära võtta ning kurguvalu ei lasknud korralikult neelatagi. Sügisel eesootavale USA reisile mõeldes käisime kohe samal päeval igaks juhuks ära PCR testil, sest kunagi ei tea, millal USAsse sisenemise reeglid jälle muutuda võivad ja tõesta siis koroona läbipõdemist ilma PCRita. Õhtuks oli mul palavik vaatamata palavikualandajate võtmisele 39,0. Olin nagu zombi. PCR test oli loomulikult positiivne.

Pa-pa-pa-parim suvi?

Neljapäev oligi tagantjärele kõige jubedam haigusepäev. Seejärel hakkas palavik vaikselt langema ning lihas- ja liigesvalud järele andma. Eile olin pea terve päeva juba palavikuta, vaid õhtul oli korraks kraadiklaasil 37,1 ees. Kurk on aga ikka väga valus, nina tatine ja olemine väga nõrk. Köha otseselt ei ole, aga miski ajab aeg-ajalt köhatama küll. Eks näis, mis siit nüüd edasi saama hakkab.

Viimane koroonakogemus veebruaris lõppes kuue (!) nädala pikkuse põdemisega ja ausalt öeldes olen ma praegu väga murelik selles osas, mis minust edasi saab. Ma olen lihtsalt nii pettunud/vihane/kurb. 😥 Veebruar ja pool märtsi läks mul Tansaania-koroona nahka; siis kannatasin kuu aega rauapuuduses; siis sain kuu aega normaalselt joosta, kuniks sain puusavigastuse, mis kestis poolteist kuud; jaanipäevast sain uuesti vaikselt jooksma hakata, sain viis nädalat treenida, kilometraaži natukene maratonitreeningute moodi ja juba päris kenasse vormi ning nüüd uus laks koroonat otsa. Märtsist kuni augustini kokku seega üheksa normaalset trenninädalat. Vähem normaalseid nädalaid kui jamasid nädalaid.

See on lihtsalt masendav. Mida mul sinna maratonile üldse enam asja on? 10 nädalat stardijooneni.