Meenutusi 2023. aastast

Ma olen kaua ära olnud. 2023. aasta algas positiivsetel nootidel, aga siis hakkas kõik viltu vedama, üha enam ja enam. Kõike oli korraga niigi väga palju ja siis… Oktoobri lõpus lahkus pärast pikka rasket haigust minu ämm. See lõi lõplikult rivist välja. Tegelesime üheskoos härra Jooksjaga praktiliste ja hingeliste muredega. Seda kõike matsime loomulikult trennitegemise alla, aga millestki kirjutada – ma lihtsalt ei tahtnud. Võtame aasta kokku, et nüüd uuel aastal alustada puhtalt lehelt.

2023. aasta kõige olulisem…

… koht

Kodu.

…inimene

Härra Jooksja.

… reis

Otseloomulikult meie märtsikuine kahekesi veedetud treeninglaager Portugalis, Monte Gordos. Need olid kahtluseta 2023. aasta parimad nädalad. Meelde jäävad ka viimased töölähetused Valenciasse ja Riiga koos heade kolleegidega Tartu Ülikoolist. Lisaks tavatööle kirjutasin koos kolleegidega sel aastal lausa kaks teadusartiklit, mida Valencia konverentsil esitlesime. Eesti-siseselt käisime koos sõpradega Kihnus ja üle seitsme aasta kahekesi Saaremaal. Ei olnud uute sihtkohtade ega paljude reiside aasta, kuid kõik käigud jätsid hea mälestuse.

… saavutus

Ellujäämine. 2023. aasta jääb mulle alatiseks meelde aasta, kus ma lihtsalt tegelesin sellega, et kuidagi kaoses ellu jääda. Elu viskas minu ja meie teele selliseid teetõkkeid, et ei jõudnud ühest veel taastuda, kui tuli juba järgmine. Me oleme kõigest koos läbi tulnud, aga miks kurat peab see kõik nii raske olema?

Aasta algas sellega, et härra Jooksja suundus uuele töökohale. Vahelduseks palgatööle. Suur, tuntud, nimekas, kaua tegutsenud firma tema valdkonnas. Jamad ei lasknud end pikalt oodata. Juba mõne kuu pärast polnud neil järsku tööd pakkuda. Tuli leida uus, ajutine tööots, et mitte nädalate kaupa palgata kodus passida. Seal ajutises kohas ei tahetud aga kuidagi palkasid ära maksta. Vihma käest räästa alla. Tuli oma asjaajamisoskused tööle panna ning kevadised rahad saime suve lõpuks kätte, kuid see oli väga ebameeldiv kogemus. Kogu selle jama vahepeal lahkusid meie seast minu viimane vanavanem ja minu pere koer.

Härra Jooksja tööandja sai suvel jälle tööd anda, aga asjad olid ligadi-logadi. Igalt poolt paistis märke, et kogu see äri on mäda. Palgad venisid, kuniks neid enam ei tulnudki. Sügiseks oli pankroti ilmingud selgelt näha. Sisekliima – väga hull. Härra Jooksja hakkas uut töökohta vaatama, aga samal ajal ema tervis halvenes järsult. Haiglasse sisse, välja, sisse, välja…

Oktoobri keskpaik oli lõpu algus. Käisime Saaremaa Kolme Päeva Jooksul ära teadmisega, et see on meie viimane võimalus hetkeks hinge tõmmata. Täpselt nii kahjuks ka läks. Saaremaale järgnenud kahe nädala sisse mahtus mu ämma lahkumine; kõiksugune asjaajamine, mis sellega kaasneb, sh ämma korteri tühjaks koristamine; matuste korraldamine; matused; härra Jooksja töölepingu erakorraline ülesütlemine (tema poolt); minu koondamisteade; härra Jooksja uus tööleping ja tööle asumine. Vähemalt oli palju teha kogu selle valu leevendamiseks.

Ausalt öeldes ei saa ma siiani aru, kuidas me selle üle elasime. Järellainetus kestab siiani.

… isiklik sündmus

Selles aastas oli palju muret, stressi, valu, kaotusi ja lõppusid, kuid neid musti sündmusi jääb helgemaks tegema kihlumine. Soe ja kindel tunne. Järgmine samm meie ühisel teekonnal.

… Spordisündmus

Tipust Topini. Sain esimest korda olla #mariseinglite tiimis ja see oli tõesti väga eriline kogemus. Eriliselt meelde jäävad ka Saaremaa kolme päeva jooks ja Tallinna Ironmani poolmaraton tiimis. Kõige raskema katsumusena kahjuks ei lähe meelest (enda teadmata koroonas joostud) Tallinna maraton.

… neljajalgne

Kui keegi oleks mulle öelnud, et 2023. aasta lõpuks elab meiega viis kassi, ei oleks ma seda eales uskunud. Või et neid vahepeal oli seitse – oleks lausa naernud.

Minu ämmal oli kolm kassi. Tema viimastel elukuudel sai üks neist neli poega. Nad kõik olid beebidena tõbised, suured olid vaktsineerimata, oppimata… Tahtsime aidata, aga kust sa selles seisus peale hakkad, kui kõike oleks vaja justkui korraga teha? Septembris võtsime väiksed koos kiisumammaga meie juurde hoiukodusse, aga mis edasi?

Tänan südamest Tartu Kassikaitset, kes tulid appi. Nõuanded, action plan, ussirohud, parasiiditõrjed, kiibid, vaktsiinid, antibiootikumid, steriliseerimised, passid – kiisudel on nüüd kõik tehtud ja olemas. Kaks väikest läksid uutesse kodudesse oktoobris ja detsembris, kolm suurt otsivad siiani uusi kodusid ja on senikaua meie juures hoius.

Ülejäänud kaks väikest – Mustake ja Chonky – on meie pere uued liikmed.

… Rahaasjad

Sellel aastal sai korralikult teenitud ja plaanipäraselt säästetud, aga tuli ka säästusid kulutada. Need on need hetked, kui patsutan endale õlale, et aastaid on mõistlikult majandatud ja seljatagust korralikult kindlustatud. Turbulentsed ajad koos ühe tööandja pankrotimenetluse, saamata jäänud palkade, teise koondamise ja ootamatute lemmik- ja hoiuloomade arvetega ei löönud meilt jalgu alt ära. Elu näitas taaskord, et tasub rahulikuma homse nimel täna veidi tagasihoidlikumalt elada küll.

… spordi statistika

Aeg2023202220212020201920182017201620152014
Logitud trennitunde502:50387:16327:27290:48271:55332:37334:21345:07426:00537:00
Ilma rullimiseta: netoaeg489:43379:20327:27288:15247:44303:06301:30305:32337:45390:00
Keskmine netoaeg päevas1:201:020:540:470:410:500:500:500:561:04

Ma ei tunne, nagu oleksin 2023. aastal jõhkralt trenni teinud, kuid numbrid ei valeta. Elu mahukaim aasta. Vaatame lähemalt.

Jooks

Lõpetasin 2022. aasta kokkuvõtte sellega, et tahaksin 2023. aastal teha ilusa sammu arengus edasi. Ma ei tea, kuivõrd ma edasi arenesin, sest tohutuid rekordeid ei tulnud, kuid mahu poolest tegin oluliselt rohkem kui aasta varem, tervelt 540 km võrra rohkem. Detsembri alguses viskasin pilgu numbritele peale ja sain aru, et ilmselt tuleb elu mahukaim jooksuaasta, seda nii kilomeetrite kui ka tundide poolest. Pingutasin siis ilusa ümara arvuni välja. 1900 kilomeetrini pole ma kunagi küündinud, tundide poolest oli elu tippvormis olles maksimum 210 tundi. Kõva jooksuaasta. Isegi vaatamata mai lõpus rebestatud vasakule säärele.

Kõndimine ja matkamine

Matkamise poolest oli tühi aasta, sest matkasin vaid ühe ringi ümber Pühajärve. Kõndimise poolest tuli aga tõeline rekordaasta. Sattusin pärast oma sünnipäevajooksu mõttele, et võiks proovida ühe korra 30 päeva järjest teha 10000 sammu päevas. See tähendab, et jooksuvabal päeval käisin eraldi kõnniringil, sh rattapäevadel. Sattusin seesugusesse hasarti, et lõpuks oli minu streak 199 päeva pikk. 200. päeval jäin koroonasse ja sellega minu järjestikune jada hetkeks lõppes. Pärast COVIDit hakkasin aga jälle otsast peale ning kokku oli kuid, kui tegin iga päev vähemalt 10000 sammu, üheksa. Äge!

Ratas

Aprillis tegin tervet aastat muutva otsuse ja vedasin end kohale esimesele hanna x moomoo naiste rattasõidule. Kevade ja suve jooksul käisin naistega koos ühisveeremistel 13 korda, 3 korral võtsin osa hanna virtuaalsõitudest, ühiselt käisime Tartu Rattarallil, mitmed rattaringid sai tehtud sõprade ja härra Jooksjaga. Sõitsin 80 km rohkem kui eelmisel aastal, tegelikult isegi veel rohkem, sest Monte Gordos ma linnarattaga kilomeetreid ei loginud. Tundsin end sadulas aina paremini.

Ujumine

Aura keskus oma rahvamassidega jätkuvalt ei kutsu. Novembris töölähetustes viibides tekkis võimalus Aqva ja Pühajärve spaa rahulikes basseinides ujuda. Kui ei pea tõuklema ega saja inimesega arvestama, siis ujun mõnuga. Lisaks üllatasin end ja suplesin/ujusin Portugalis viibitud kahe nädala jooksul vähemalt ühe korra iga päev ookeanis, kus kraade oli 14–16. Mina, kes ma Eestis alla 20-kraadisesse vette eriti hea meelega ei lähe.

Jõutreeningud

Jõutrennide osas jäin eelmisele aastale umbes 10 tunniga alla. Üldplaanis võin aga rahule jääda, sest iga kuu sai vähemalt mõni ÜKE või BodyPump tehtud.

Kokkuvõttes:

2023202220212020201920182017201620152014
Jooks48%44%39%17%72%69%68%51%46%37%
Kõndimine ja matkamine25%19%28%51%3%2%3%1%11%13%
Ratas10%14%3%9%1,5%0%1%8%12%14%
Jõud14%21%20%18%25%26%26%27%33%32%
Ujumine0%0%8%0%0%0%0%2%6%6%
Muu3%2%2%4%1,5%1,5%5%12%3%11%

… õppetund

Miski pole püsiv peale muutuste.

Herakleitos

Nädalate kokkuvõte 11.–24.09.2023

Eelmist nädalat ma kokku ei võtnud, sest polnud suurt midagi rääkida. Teisipäeval pärast maratoni tundsin lõunast alates, et kurk on valus, pea tuikab ja kehv on olla. Oli tõusnud väike palavik, lihased olid veel maratonist tohutus lihasvalus. Selge: pärast maratoni olen mitmeid kordi haigeks jäänud, polnud seegi kord erand.

Kolmapäeva öö oli õudne, higistasin vist mitu liitrit vett endast välja, olin kõrges 39-kraadises palavikus ega jaganud ööd ega mütsi. Hommikul ärkasin säärekrampidega, olin täiesti läbi öisest tramburaist. Tekkis kahtlus, et nii kehv ja nii kõrge palavik on mul olnud ainult COVIDiga – äkki oleks aeg testida. Seda enam, et mingid maitsed hakkasid kaduma ja lõhnataju oli nõrk.

Minu hea Treener tõi mulle lõunaks testi ja apelsinimahla koju ukse taha. Apelsinimahl oli magus, aga kõrvetas valusat kurku – okou, maitsed on jumala segi. Testisin ka 30% äädikaga ja ei midagi: no ei ole hapu. COVIDi test läks tugevalt positiivseks kohe, kui testivedelik plaati puudutas, enne kui isegi kontrolljoon tekkida jõudis. Ma ei jõudnud veel isegi taimerit käima panna.

Palavik läks üle neljapäevaks. Lasin tal oma tööd teha ega võtnud palavikualandajaid. Ma olin läbi nagu läti raha. Kõik maitsed ja lõhnad olid kadunud mitu päeva, maitsed hakkasid tasapisi tagasi tulema alates pühapäevast ja lõhn alles uuel nädalal. Täieliku tagasitulekuga läks ikka pikalt. Vahepeal oli toit ainult külm või soe, ei mingit maitset, kõik oli samasugune ja maitsetu. Isu niigi väga polnud.

Õue julgesin minna alles reede õhtul. Jalutasin ülirahulikult ja see võttis täitsa läbi. Õnneks jõud hakkas koos söögiisuga naasema ja kõndimine pani vere kehas ringi käima. Ilmad samuti soosisid liikumist. Mõte spordist tuli pühapäeval, aga ei riskinud veel. Tundsin, et veel pole aeg.

Sel nädalal tegin esimese kerge kondiproovi teisipäeva õhtul. Enesetunne oli üpris okei, kui arvestada, mis kõik mu keha pooleteise nädalaga läbi on teinud, alates maratonist ja lõpetades kõike laastava viirusega. Eks tempo oli tigu, aga pulsi sain hoitud, pole vigu. Olen ettevaatlik, sest COVIDi ajal tundsin rindkerevalusid vasakul pool: neid võtan ma alati tõsiselt, sest ma tean, kui tõsiselt nad lõppeda võivad.

Kuna olin veel kergelt nohune ja nina kippus aktiivsuse ajal jooksma nagu mahlakask, siis inimeste sekka ei trüginud. Teisipäevane test oli üliõrnalt positiivne, aga see praktiliselt läbipaistev teine jooneke sinna siiski tekkis, seega keha alles toimetas viiruse lõpliku alistamisega. Süda nii tahtis ühistrennidesse, seda enam, et väga suured muutused on minu kõiki lemmiktrenne ees ootamas, aga ma ei ole isekas ja ei lähe teisi ohtu panema.

Neljapäeval oli kurk uuesti kare ja kriipsutasin veel trenne nädala plaanist maha. Laupäeval tundsin end juba üpris hästi, selline kõva 90%, tegin ühe pikema jooksu. Vana laul: pulss kippus kõrgeks, tempo oli ülimadal, enesetunne okei. Ega nüüd polegi muud teha, kui lihtsalt hakata jälle trenni tegema ja need 2–3 rasket nädalat läbi teha. Hea, kui siiski kergemaks läheb, võib ka pikemalt minna. COVID on ikka nii rõve ja süsteemne viirus, mis korralikult lammutab.

Kes Tartu Linnamaratonil vähem kui 2 nädala pärast selle poolmaratoni ära jookseb, on veel selgumisel. Loodetavasti on vastus ikka mina. Tuleb lihtsalt mõistlikult ootused paika seada. Midagi kiiret sealt nii ehk naa ei tule, seega pole vahet, kas olen rajal 2:15, 2:30 või veel kauem. Edukas läbimine = jõuan finišisse ja saan medali. Rohkem oleks patt nõuda.