Rubriik: Spordijutud

Sporditraumatoloog: diagnoos 3 minutiga

Published on by Margit Partei25 kommentaari

Kui kõik Eesti eriarstid suudaksid anda diagnoosi ja abi 3 minutiga, nagu juhtus täna minuga sporditraumatoloogi-ortopeedi juures, siis saaks vast meie tervishoiusüsteemi isegi liikuma?!

Las ma räägin lähemalt.

Täna hommikul oli mul kell 10 number TÜ Kliinikumis Aalo Elleri juurde. Paar minutit enne kella kümmet olin ukse taga, täpselt kell 10 sain kabinetti ning kell oli vaevalt 10.03, kui läksin paber näpus juba järgmise kabineti poole. Vot nii kiire see kõik oligi. Astusin uksest sisse, rääkisin oma vigastuse ja sellest tervenemise loo ära, arst küsis veel üle, mis traumapunktis tehti ja polnud üldsegi imestunud, kui kuulis, et tulemusteta saadeti mind perearstile. Seejärel vaatas ta korraks haiget kohta, katsus seda paari koha pealt ja ütles kohe, et luu ja lihasega midagi paigast ära ei ole. Lasi mul veel seista kahe jalaga maas ja ütles, et midagi hullu pole minuga juhtunud, lihtsalt minu madaldunud pöiavõlvid ja pidev üleproneerimine põhjustab igasuguseid hädasid alates jalatallast kuni puusade ja seljani välja. Selline see diagnoos oligi. Ma aimasin seda tegelikult isegi, et see neetud üleproneerimine on üks suur kurja juur.

allikas
Mina olen see alumine variant. allikas

Ütles mulle ära, et pean hakkama tegema pöiaharjutusi, põhiliselt “varvastega tõstmise” harjutusi. Näiteks: panen soki maha, võtan varvastega üles ja muudkui kordan seda 5 minutit ühe jalaga, 5 minutit teisega. Ja nii iga jumala õhtu. Et mind eriti motiveerida, rääkis mulle veel sellise jubeda loo. Nimelt pidavat minu madalad võlvid tulevikus viimase põntsu saama siis, kui ma kunagi lapse saan, täpsemalt raseduse viimastel kuudel. Tema selgitas seda nii, et lisaks rasedusega suurenevale kehakaalule ja sellega kaasnevale suuremale survele jalgadele, hakkab minu kahjuks mängima hormonaalsüsteem. Raseduse lõpus hakkab keha tootma hormoone, mis aitavad lõdvendada sidekude, sest sünnituse ajal on teatavasti vajalik vaagna avanemine (ma ei hakka siin detailidesse laskuma, eks ole, saate ise ka aru 😀 ). Selle hormooni mõjul ei lõdvene sidekude mitte ainult vaagnapiirkonnas, aga kogu kehas ja seega ka minu neetud taldades. Lõdvenenud sidekude taldades (pöiavõlvides) + suurem kehamass ja surve =  lõplikult läbivajunud jalavõlvid. Ühesõnaga: kas hakkan oma pöidadega kohe tööd tegema või kannatan kunagi uuesti täielikku lampjalgsust, jalavalusid ja võib-olla ei saa isegi üldse joosta. Eks siis mina valin enda kallal töötamise. 🙂

Uurimise, diagnoosi ja hirmuloo tegi arst 2,5 minutiga ära ja siis andis mulle paberi, millega läksin järgmisesse kabinetti endale tugitaldasid tellima. Arst ise oli küll väga muhe ja suutis mulle kõik ilusti, konkreetselt ja kiirelt ära rääkida. Kui uksest välja tulin, siis üks mees, kes ootas minu järel järjekorras, ütles kohe kõva häälega, et meil siin puhta konveier. 😀

Tugitaldade tegijale sain veelkord oma loo ära rääkida ja kuna tema sugulane oli ka SEB Tallinna maratonilt vigastusega tagasi tulnud, siis mõistis ta mind väga hästi ja tundus, et üldse teadis ta jooksjate vigastustest ja jooksmisest väga palju. Ta pani mu mingisugusele asjale seisma ja siis joonistas mu jalatalla sinna peale, võttis sellest asjast välja paberi ja siis kordas sama teise jalaga. Kui neid pabereid vaatas, siis pidi imestusest pikali kukkuma ja ohkas ikka väga palju. 😀 Nimelt ei suutnud ta ära imestada, kuidas 22-aastasel inimesel saavad olla jala põhivõlv ja ristvõlv nii läbi vajunud / ära vajunud. Kokkuvõttes on mul lihtsalt väga väärakad jalad ja jooksmiseks nad just väga sobilikud pole. Koormuste tõusuga tulevad kõiksugused peidetud vead välja. Aga tallad ja korralikud jalanõud pidavat asja parandama.

Küsisin temalt ka paljajalu jooksmise harjutuste kohta, et sellega pöialihaseid tugevamaks treenida. Ta ütles, et see võib minu raske juhtumi puhul mõjuda nii hästi kui ka halvasti ja pean selle lihtsalt ise ära proovima. Üldiselt ütles ta, et tema on oma pika karjääri jooksul kohanud ainult üht inimest, kes harjutustega suutis oma pöidades midagi parandada. Eks ma olen siis teine. 😉 Lubas mulle 2 nädala pärast taldadega kaasa anda ka mingisuguse pöia tugevdamise harjutuste juhendi. Nii kena temast. 🙂

14 päeva pärast saan kätte oma 50-eurosed tugitallad. Hind on krõbe, aga mis mul üle jääb? Pean mõlemad paarid jooksutosse kaasa võtma, seal siis sobitatakse suurused kokku, vaadatakse, et kõik klapib ja siis peaksid need tugitallad mind teenima umbes aasta (kui jooksen 2–4 korda nädalas, mitte iga päev). Noh, eks me siis vaatame, mis sellest kõigest välja tuleb. Kõik jooksmise ja tervise nimel. 🙂

Workout Week 6.–12.10.2014

Published on by Margit Partei1 kommentaar

Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala treeningud.

6.–12.10.2014

Nädala alguses saime Jooks Jõud Venituses Mariselt juhtnöörid lähimaks 7–8 nädalaks ehk kuni Novembrijooksuni. Intervalltrenne me enam ei tee, 2 korda nädalas teeme koos rahulikke lühikesi 40–60 minutit otsi ja sinna juurde ÜKE-t (üldkehalist ettevalmistust): kerelihaste harjutused, jalalihaste harjutused jms. Lisaks on igaühel vaba voli tegeleda oma alternatiivaladega, mul siis BodyPumpi, rattasõidu, ujumise ja ka joogaga. Pikki jookse otseselt ka enam vaja pole. Seega nädalasse hakkab minul jääma 2 (max 3) lühemat jooksu (nende juurde ÜKE osa), 2 BodyPumpi, vastavalt tujule ja võimalusele ratast, ujumist ja joogat. Osadele soovitati ka paarinädalast jooksupausi, et taastuda ja paraneda, aga kuna mul sai see sunnitud korras vigastuse raames juba tehtud, siis võin vaikselt ikkagi oma asja ajada ja joosta ka. Ma ju armastan seda nii väga. 🙂 Pärast Novembrijooksu plaanid muutuvad, sest detsembris saab üks suur hullus ette võetud, milleks natuke valmistuda just paha ei tee. Eks sellest siis lähemalt, kui aeg käes on ja plaanid selged. 😉

Esmaspäeval käisin JJV-s. Jooksin seekord sisehallis, kuna juba paar nädalat kimbutab mind mingisugune nohu ja kurguärritus, lisaks olin valmis selleks, et kui keha ikka väga valus on, saan iga hetk rajalt maha tulla ja siserattale kolida või üldsegi rullida. Seda õnneks tegema ei pidanud, jalad olid valusad küll, aga see jooks mõjus neile isegi värskendavalt. Need 40 minutit venisid küll teosammul, õues oleks põnevam olnud, aga kaua võib selle külmetusega jamada. Pärast jooksu tegime topispallidega harjutusi kerelihastele ning lõpetasime kiire venitusega. 

Teisipäev oli puhkepäev ja käisin lihashoolduses. Seekord oli meid tunnis eriti palju, ei tea, kas minu reklaam siin blogis mõjub? 😀

Kolmapäeval oli jälle JJV: 40 minutit jooksu + jõuosa. Jooksime seekord väga mõnusa 143 pulsiga u 5 km ringi. Ringtreeningus keskendusime seekord jalgadele ja eelkõige tagareiele, mis palju tööd ja tugevdamist vajab. Tegime seina ääres istumisi, ühel jalal kükke, raskusega sääretõsteid, väljaasteid, maas ka puusa- ja ülakehatõsteid, planku, seljalihaste “vastaskäsi-vastasjalg” harjutust. Jõudsime 3 ringi ära teha ning reieharjutustes oli küll tunne, et pole kunagi trenni teinud. 🙂

Peale trenni läksid osad veel BodyPumpi ja ma südames oleks tahtnud ka nii väga minna (ikkagi juba 1,5 nädalat Pumpi-pausi), aga teadsin, et see oleks liiga suur pingutamine, arvestades lihaste ja organismi olukorda pärast võistlust. Tuleb teha 2 nädalat BP-pausi. Seda magusam saab esmaspäevane BodyPump olema. 🙂

Neljapäeva hommik algas YogaFunC’ga. Appi, iga hommik 6.30 ma vihkan ennast, et sinna tundi regasin 😀 , aga iga kord pärast tundi on niiiii hea olla. Väga mõnus trenn on ja hakkab mulle aina rohkem meeldima. 🙂

Reedel jooksin Virumaal oma selle suve lemmikrajal: 7 km ring kolme päris pika tõusuga. Üritasin madala pulsiga joosta, kiirust ei vaadanud. Kergliiklusteel töllerdas ühes kohas mingi kahtlane tüüp ringi, seega pidin ühes kohas mõnesajameetrise kiirenduse tegema. 😀 Keskmine pulss tuli 152 bpm, rada arvestades väga OK. 

Laupäeval käisin ujumas (500 m rinnuli, 500 m selili, 400 m krooli). Linna ja tagasi sõitsin rattaga, kuna ilm oli nii ilus ja päikseline. Kuna pidin poole sõidu peal kumme pumpama ja lisandus veel tugev vastutuul, siis jäin ujumisse 4 minutit hiljaks. Kohtla-Järve Spordihoones käib ujumine nimelt kellaaja järgi, mitte nii, et igaüks ise valib, millal tuleb ja läheb. Kui 45 minutit ametlikku aega täis sai (mul alles 41 minutit), siis tuli tädike mulle ütlema, et pean nüüd lahkuma, aga mul oli veel 100 meetrit krooli tegemata ja see ajas mind närvi küll. Tavaliselt on need tädid seal sõbralikud ja on mulle tihti isegi pakkunud, et uju aga edasi, kui bassein nii tühi on (peale minu ainult 3 inimest, st 2 vaba rada), aga seekord pidin oma seansi poole pealt katki jätma. No mis siis ikka, jäin hiljaks ja tädikene pidi oma tööd tegema, sest mingi kuri onu istus ka seal basseini ääres. 😀

Pühapäeval käisin jälle ujumas, seekord tegin 500 m rinnuli, 500 m krooli ja 500 m selili. Kuidagi ei läinud see ujumine täna, olin aeglane ja ei nautinud väga vett. Vahel juhtub, pole midagi teha. Pärastlõunal tegin natuke pikema jalutuskäigu koeraga, käisime mööda karjamaid ja ronisime Kukruse mäe otsa. Väga kenad vaated oli metsadele, tööstusele, merele. Veel viimased korrad kena sügisilma nautimist, sest järgmiseks nädalaks näitab ilmateade juba vihma, lörtsi ja ainult 4–5 kraadi sooja.

Kokkuvõttes: 10 tundi (neto: 6 tundi 40 minutit)

6.–12.10.14

  • 2 tundi 15 minutit jooksu
  • 1 tund 25 minutit ujumist
  • 1 tund 20 minutit jõutrenni
  • 1 tund joogat
  • 40 minutit rattasõitu
  • 1,5 tundi rullimist
  • 1 tund 50 minutit käimist

Hea trenninädal oli ning viriseda väga ei saa, enesetunne on väga hea ning olen valmis uueks nädalaks. Järgmisel nädalal tahan kindlasti paaril korral BodyPumpi ka jõuda, lisaks paar-kolm sörki ja lihastrenni, ujumise ja rattasõidu koht pean veel mõtlema. Ei kisu hetkel väga ei basseini ega ratta selga. Võib-olla võtan tudengipäevade raames osa ka sügisaeroobikast.