Kui kõik Eesti eriarstid suudaksid anda diagnoosi ja abi 3 minutiga, nagu juhtus täna minuga sporditraumatoloogi-ortopeedi juures, siis saaks vast meie tervishoiusüsteemi isegi liikuma?!
Las ma räägin lähemalt.
Täna hommikul oli mul kell 10 number TÜ Kliinikumis Aalo Elleri juurde. Paar minutit enne kella kümmet olin ukse taga, täpselt kell 10 sain kabinetti ning kell oli vaevalt 10.03, kui läksin paber näpus juba järgmise kabineti poole. Vot nii kiire see kõik oligi. Astusin uksest sisse, rääkisin oma vigastuse ja sellest tervenemise loo ära, arst küsis veel üle, mis traumapunktis tehti ja polnud üldsegi imestunud, kui kuulis, et tulemusteta saadeti mind perearstile. Seejärel vaatas ta korraks haiget kohta, katsus seda paari koha pealt ja ütles kohe, et luu ja lihasega midagi paigast ära ei ole. Lasi mul veel seista kahe jalaga maas ja ütles, et midagi hullu pole minuga juhtunud, lihtsalt minu madaldunud pöiavõlvid ja pidev üleproneerimine põhjustab igasuguseid hädasid alates jalatallast kuni puusade ja seljani välja. Selline see diagnoos oligi. Ma aimasin seda tegelikult isegi, et see neetud üleproneerimine on üks suur kurja juur.

Ütles mulle ära, et pean hakkama tegema pöiaharjutusi, põhiliselt “varvastega tõstmise” harjutusi. Näiteks: panen soki maha, võtan varvastega üles ja muudkui kordan seda 5 minutit ühe jalaga, 5 minutit teisega. Ja nii iga jumala õhtu. Et mind eriti motiveerida, rääkis mulle veel sellise jubeda loo. Nimelt pidavat minu madalad võlvid tulevikus viimase põntsu saama siis, kui ma kunagi lapse saan, täpsemalt raseduse viimastel kuudel. Tema selgitas seda nii, et lisaks rasedusega suurenevale kehakaalule ja sellega kaasnevale suuremale survele jalgadele, hakkab minu kahjuks mängima hormonaalsüsteem. Raseduse lõpus hakkab keha tootma hormoone, mis aitavad lõdvendada sidekude, sest sünnituse ajal on teatavasti vajalik vaagna avanemine (ma ei hakka siin detailidesse laskuma, eks ole, saate ise ka aru 😀 ). Selle hormooni mõjul ei lõdvene sidekude mitte ainult vaagnapiirkonnas, aga kogu kehas ja seega ka minu neetud taldades. Lõdvenenud sidekude taldades (pöiavõlvides) + suurem kehamass ja surve = lõplikult läbivajunud jalavõlvid. Ühesõnaga: kas hakkan oma pöidadega kohe tööd tegema või kannatan kunagi uuesti täielikku lampjalgsust, jalavalusid ja võib-olla ei saa isegi üldse joosta. Eks siis mina valin enda kallal töötamise. 🙂
Uurimise, diagnoosi ja hirmuloo tegi arst 2,5 minutiga ära ja siis andis mulle paberi, millega läksin järgmisesse kabinetti endale tugitaldasid tellima. Arst ise oli küll väga muhe ja suutis mulle kõik ilusti, konkreetselt ja kiirelt ära rääkida. Kui uksest välja tulin, siis üks mees, kes ootas minu järel järjekorras, ütles kohe kõva häälega, et meil siin puhta konveier. 😀
Tugitaldade tegijale sain veelkord oma loo ära rääkida ja kuna tema sugulane oli ka SEB Tallinna maratonilt vigastusega tagasi tulnud, siis mõistis ta mind väga hästi ja tundus, et üldse teadis ta jooksjate vigastustest ja jooksmisest väga palju. Ta pani mu mingisugusele asjale seisma ja siis joonistas mu jalatalla sinna peale, võttis sellest asjast välja paberi ja siis kordas sama teise jalaga. Kui neid pabereid vaatas, siis pidi imestusest pikali kukkuma ja ohkas ikka väga palju. 😀 Nimelt ei suutnud ta ära imestada, kuidas 22-aastasel inimesel saavad olla jala põhivõlv ja ristvõlv nii läbi vajunud / ära vajunud. Kokkuvõttes on mul lihtsalt väga väärakad jalad ja jooksmiseks nad just väga sobilikud pole. Koormuste tõusuga tulevad kõiksugused peidetud vead välja. Aga tallad ja korralikud jalanõud pidavat asja parandama.
Küsisin temalt ka paljajalu jooksmise harjutuste kohta, et sellega pöialihaseid tugevamaks treenida. Ta ütles, et see võib minu raske juhtumi puhul mõjuda nii hästi kui ka halvasti ja pean selle lihtsalt ise ära proovima. Üldiselt ütles ta, et tema on oma pika karjääri jooksul kohanud ainult üht inimest, kes harjutustega suutis oma pöidades midagi parandada. Eks ma olen siis teine. 😉 Lubas mulle 2 nädala pärast taldadega kaasa anda ka mingisuguse pöia tugevdamise harjutuste juhendi. Nii kena temast. 🙂
14 päeva pärast saan kätte oma 50-eurosed tugitallad. Hind on krõbe, aga mis mul üle jääb? Pean mõlemad paarid jooksutosse kaasa võtma, seal siis sobitatakse suurused kokku, vaadatakse, et kõik klapib ja siis peaksid need tugitallad mind teenima umbes aasta (kui jooksen 2–4 korda nädalas, mitte iga päev). Noh, eks me siis vaatame, mis sellest kõigest välja tuleb. Kõik jooksmise ja tervise nimel. 🙂


