Spordijutud – Lehekülg 354 – Nourish, Train & Flourish

Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala treeningud.

Esmaspäeval olin eriti aktiivne ja tegin 2 trenni. Jooks Jõud Venitusse pidin peaaegu hiljaks jääma, sest kirjutasin liiga kaua postitust oma vigastuse diagnoosi kohta. Tulemus oli see, et pidin TYSKi sõna otseses mõttes kiiresti jooksma. Selline spurt ilma igasuguse soojenduseta viskas pulsi päris üles ja see mõjus kohe ka meie aeglasele jooksule. Eesmärk oli hoida pulss alla 150, millega ma täpselt hakkama sain. Tempo oli põhimõtteliselt sama, mis kiirel kõnnil (natuke alla 9 min/km – appi?!), aga kuna kiirus polnud eesmärk, siis nii me seda baasvastupidavust laduma hakkamegi. Jõuosas treenisime kerelihaseid.

Edasi läksin BodyPumpi. 2 nädalat võistlusest tingitud pausi andis kohe tunda, eriti jalalugudes, kus ma sõna otseses mõttes tundsin piinlikkust, kuidas ma ei jaksanud kükke piisavalt madalaid teha… Jube. Rinnaloos suutsin aga tavapärasest rohkem kätekõverdusi päkkadel ära teha. Higi voolas kogu aeg ojadena ja õhtu lõpuks olin ma ikka täitsa läbi.

Teisipäeval toimus Tartu Tudengipäevade raames Sügisaeroobika, seega jätsin lihashoolduse ära ning läksin sinna. Kavas oli 3 umbes 25–30 minutilist blokki: BodyAttack, BodyJam ja BodyCombat. A.P.P.I! Nagu ma aimasin, oli BodyJamis nagu puuhobune, sest mulle need igasugused sammukombinatsioonid jms peale ei lähe. Treener Reene muidugi tantsis väga hästi ja teda vaadates tuli kadedus peale küll, et miks ma nii ei oska. 😀 BodyAttacki andis Maris ja see on lihtsalt hull ja äge trenn. Pidevalt pulss laes, tempo kiire ja higi voolab ojadena. Attack mulle üldiselt meeldib ja peaksin seal rohkem käima hakkama. Combat oli viimasena aga tõeliselt heas mõttes hullumeelne trenn. Egle Villik on megaäge ja mul on kahju, et ma rohkem tema trennides käia ei saa. Naine karjub, röögib, ergutab ja teeb nalja ning paneb su iga viimase sekundini pingutama. Õhtu lõpuks oli küll megahea tunne, igasugune frustratsioon sai välja elatud ja sain rahumeeli koju tuupima tulla. Enne magamaminekut andis endast märku lihasvalu.

Kolmapäeva hommikul oli lihasvalu täie rauaga platsis. Säärelihased pole ammu niiiiiiii valusad olnud, reied olid ka korralikult kanged. Kartsin kohe õhtust trenni, aga kõik läks ilusti. Kõigepealt jooksime madala pulsiga (mõned löögid alla 150 bpm) ja väga aeglases tempos 5-kilomeetrise ringi. Ausalt öeldes mind väga praegu see tempo ei huvitagi, tahan joosta madala pulsiga ja kasvatada baasvastupidavust. Hooaeg on läbi ja eesmärgid on teised. Loomulikult tegime peale jooksu jõutrenni, eelkõige suunaga jalgadele: seina ääres istumine, raskusega sääretõsted, kükid ühel jalal, väljaasted, hüppenöör, juurde harjutusi seljale ja kõhule. Valus oli, aga tehtud sain kõik. Rullimine sellel õhtul oli masohhism kuubis. 😀

Neljapäeval käisin jälle hommikuses YogaFunCis. Tundub, et minust saab püsikülastaja. 🙂 Midagi väga head peab selles trennis olema, et sinna ikka ja jälle hommikul kell 7 kohale lähen. Seekord Indrekut polnud ning tundi asendas Inga Neissaar. Meeldiv trenn oli, seletas mõned asjad teoreetiliselt hästi lahti ja sain targemaks. Paha oli aga see, et mu jalad, eriti sääred olid tõeliselt valusad ning mõned poosid polnud nii mugavad, kui oleks võinud. Sain kõik hästi lahti venitatud.

Reedel elasin oma negatiivset energiat trennis välja. Esmalt väntasin natuke rattal, siis tegin päkkadele trenni ehk sörkisin sisehallis paljajalu (tegelikult sokkides) 5 ringi. Siis läksin BodyPumpi, mis oli lihtsalt suurepärane. Reedeti teeme alati 2 kõhulugu ühe asemel ja pikema venituse. Lisaks andsin igas loos endast 100%. Jalalood oli rasked, sest mu lihased olid veel tundlikud teisipäevast, aga kokkuvõttes tulin trennist väga hea emotsiooniga tagasi.

Laupäeva hommikul tegin nädala viimase “päris” trenni. Jooksin tunnikese 150 pulssi hoides oma lemmikutel Tartu radadel, nautisin rahu, vaikust, peaaegu talvist külma õhku (paar miinuskraadi), mõtlesin omi mõtteid ja olin omas jooksumullis. Nii ongi kõige parem. Teel kohtasin ka ühte õdedest Luikedest, kes minust mööda vihises. Küll nad on ikka kiired!

Pühapäeval ehk täna tegin ainult hommikul natuke lihashooldust: rullisin ja mudisin kõõluseid-lihaseid kätega, seega oli puhkepäev, et järgmiseks nädalaks valmis olla.

Kokkuvõttes: 10 tundi 45 minutit (neto: 9 tundi)

2,5 tundi jooksu (18 km)
3 tundi 40 minutit lihastrenni
1 tund 15 minutit kardiot
u tund joogat
pool tundi rattasõitu
1 tund 45 minutit rullimist

Kuidagi märkamatult sai päris palju trenni tehtud sellel nädalal ning saan kõigi trennidega rahule jääda. Oli palju vaheldust ja nii on isegi päris mõnus. 🙂 Tänaseks on ka lihasvalu kadunud ja jään juba homset jooksutrenni ja BodyPumpi ootama. Järgmisel laupäeval toimub Tallinnas Reebok Fitness Festival, kus toimub igasuguseid huvitavaid treeninguid. Kuna iseenesest on see päev mul vaba, sest ülejärgmisel nädalal suuri vaheeksameid jms ei toimu, siis mõtlesin minna. Ei teagi nüüd. Kes veel läheb?

Ortopeedi soovitatud pöiaharjutusi olen ka peaaegu iga päev teinud, ainult eile unustasin need ära ja reedel tegin nende asemel paljajalu jooksu, mis tegelikult tõesti väsitas ka pöidasid. Ah, ma olen nii segaduses praegu. Üks ütleb, et tugitallad saavad olema minu ravimeetod ja valude lõpp, teised soovitavad visata nurka kõik see toestus ja soetada hoopis minimalistlikud jooksutossud, et treenida pöialihaseid tugevamaks. Ma nüüd ei teagi, mis teed pidi minna. Ilmselt proovin ikka oma personaalsed tallad ära, kui need valmis saavad. Kui abi ei saa, eks siis mõtlen jälle edasi järgmiste meetodite poole. Lõpuks pean ikkagi ise leidma selle, mis just mulle sobib.

Eile magama jäädes ja täna üles tõustes jäin jälle mõtlema selle üle, et selline normaalne näljatunne meeldib mulle väga. Ei, ma ei räägi siin sellisest näljast, mis teeb inimese hangry‘ks (hungry+angry ehk näljane+vihane) ja mis tuleb peale pärast 6–… tundi söömata olles, kus võiks süüa ära terve külmikutäie toitu ja siis veel natuke ning pärast seda kõike pikali maas ägiseda ja mõelda, et kellele seda nüüd tarvis oli. Ma räägin sellest heast näljatundest, kus kõht tundub tühi, vaikselt liigub mõte söögi peale ja ma tunnen, et mu keha on söödud energia ilusti ära kulutanud ja vajab funktsioneerimiseks uut energiat. Vot see on see õige näljatunne, mida ma naudin.

Vahel ma unustan ära, kui mõnus see tunne on. Näiteks LCHFi järgi elades ja süsivesikuid täielikult vältides ei tundnud ma seda ideaalset näljatunnet mitte kunagi. Never ever! Sõin küll palju vähem kaloreid kui praegu, tegin ikka väga aktiivselt trenni, aga näljatunne tekkis aeglaselt ja polnud ka siis see “õige”. Tundub justkui ebaloogiline, eksole? Nagu teiste muljetest olen kuulnud, on see paljudele tuttav tunne. Võisin olla vabalt 6–8 tundi söömata ja see polnud probleem. Rasv hoidis kõhu täis, aga praegu süsivesikuid süües on mu ainevahetus kordi kiirem ning mulle endale tundub, et kogu organism töötab kuidagi efektiivsemalt. Põletan ära rohkem kaloreid, tunnen end kergemalt ning midagi on justkui teistmoodi ja paremini, ei oskagi seda sõnadega kirjeldada. Eriti hästi oli see “lennukuse” tunne tajutav paar nädalat pärast LCHFi lõpetamist aprilli alguses. Trennid muutusid kordi paremaks, ainevahetus kiirenes umbes 10 korda ja psühholoogiliselt olin paremas paigas. Olen siiani.

Kuskil 3 ja 4 vahel on see minu mõnus näljatunne. allikas

Nüüd aga puutun vahel kokku vastupidise olukorraga. Mina, Margit, olen krooniline süsivesikuarmastaja. Suhkur ja maiustused pole mulle komistuskivi, aga kõik jahust pagaritooted on. Vahel muutub minu ja süsivesikute vaheline suhe minu suhtes “vägivaldseks” ehk tuleb ette kordi, kus lendab minu intuitiivne toitumine täielikult vastu taevast ja ma lihtsalt söön (süsivesikurikast) toitu edasi, sest see on maitsev, kuigi mul on ammu kõht täis. Ma olen ikkagi inimene ja alles selle täiusliku tasakaalu otsingutel. See nädalavahetus oli minu jaoks ikka massiivne feil, sest olin vanematekodus ja ema küpsetas seal seda kõige lihtsamat nisujahupõhjaga õunakooki (valge suhkur ka juures, khmmmm) ning kodust pitsat. Kodune = parim! Vot need on need hetked, kus ma tahaks ükskord olla endas 100% kindel, et ma suudan kuulata oma kõhtu ja mitte süüa üle. See nädalavahetus ma oma kõhtu ei kuulanud… Sõin liiga palju, toppisin liiga palju seda suhkrut ja nisujahu endale sisse ja ei tundnud paar päeva üldse korralikku näljatunnet. 😦 No ja kõik need süsivesikud hoiavad kehas endaga veel vett ka, seega tundsin end justkui õhupallina. Sellised glükogeenivarud, et jookse või maratoni… Olin endas isegi pettunud, aga mingisse musta auku ei langenud. Õnneks Tartusse naastes sain kohe toitumisrajale tagasi ja toitumise korda ning enesetunne on nii ikka miljon korda parem.

Ka mul tuleb neid halbu päevi ja vahel isegi nädalaid ette, kus toitumine lonkab mõlemat jalga. Nendest tuleb aga üle saada ja edasi liikuda. Minu õnneks aitavad Food Friday postitused mind palju, sest panevad rohkem oma toitumisele mõtlema ja tegema paremaid valikuid; need on justkui reaalsuse meeldetuletused, mis aitavad oma valikutest paremini aru saada.

Igal juhul eile oli hull trennipäev ning ära sai põletatud päris palju energiat. Tulin koju, ise mõnusalt näljane, sõin ära korraliku õhtusöögi ning mõned tunnid hiljem magama minnes tundsin juba sellist mõnusat tühjust kõhus. Hommikul ärgates olid meeled eriti erksad, tõusta oli samuti tühja kõhuga kergem (tahan ruttu süüa 😀 ) ja puder maitses eriti hea. Vot selline toitumine mulle meeldib: ma tunnen, et keha on söödud energia ära kulutanud ja vajab juurde uut, millega ma teda hea meelega varustan. Mitte, et keha on pidevalt energiat täis ja ükskõik, kui palju ma trenni ei teeks, pole ma ikka korralikult näljane. Toit on kütus ja nälg on punane tuluke armatuurlaual, mis tuletab meelde, et nüüd on vaja tankida (õige kütusega!). See “õige” näljatunne on täitsa meeldiv.

Kas Sa suutsid enam-vähem aru saada, millisest tundest ma räägin? Ma loodan, et mu jutt oli ikka enam-vähem loogiline. 😀

Rubriik: Spordijutud

Workout Week 13.–19.10.2014

Kokkuvõttes: 10 tundi 45 minutit (neto: 9 tundi)

Näljatunne = mõnus tunne?!