Spordijutud – Lehekülg 349 – Nourish, Train & Flourish

Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala treeningud.

Sellest nädalast hakkasin arvestama, et TYSKi 1 ring = 230 meetrit (enne arvasin, et ta on pikem) ja sellepärast on sisehalli jooksude pikkused varasematest lühemad. Mis ta tegelik pikkus on, mine või sentimeetripaelaga mõõtma. 😀

Ma tegelikult pelgasin natuke esmaspäeva, kuna eelmised 2 päeva sai väga korralikku trenni tehtud (Freeletics ja pikk jooks-matk) ja teoorias oleks pidanud ma puhkama. Praktikas tegin aga esmaspäeval 2 trenni, kuna teisipäev on mul alati täielik puhkepäev. Ei kahetse mitte midagi, sest trennid olid 110% SUPER! Jooksuosas teatas Maris meile, et kuna Novembrijooks läheneb, siis teeks 40-minutilise jooksu sisse kolm 5-minutilist kiiremat blokki. Jooksimegi need 5-minutilised osad täpselt 5 min/km kohta tempos (200 m ringi peal on eriti hea arvestada) ehk meie jaoks oli see trenn 3×1000 m intervallikas. Pulss ronis ikka päris kõrgele üles (lõpus, khmmmm, 183 bpm, kas see oli mõistlik -> vist ei), aga igal juhul oli väga mõnus kiiremaid liigutusi üle pika aja teha. 🙂 Pärast tegime veel korraliku kerelihaste bloki otsa ja pärast seda läksin mina BodyPumpi. Tundus, et trenn oli mingi Margiti-special, sest Maris oli väga palju vanasid kavasid miksinud ja kõik lood olid minu lemmikute hulgast. Ülimõnus oli! Oeh, iga minut TYSKis oli sellel päeval täiuslik.

Teisipäev oli kuhjaga välja teenitud puhkepäev. Käisin lihashoolduses, aga eriti polnud rullides ja masseerides ükski koht väga valus. Nagu polekski üldse trenni teinud. 😀

Kolmapäev tundub tabelis küll väga hull, aga kastikeste tegelikud pikkused on ju lühikesed. JJV-s alustasime rahuliku sörgiga, siis tegime natuke dünaamilisi venitusi ja suundusime jooksuharjutuste poole. Sealt järgnes aga kerge intervalltrenn, kus alguses tegime rahulikku jooksu, siis vaheldumisi 1 kiire ja 1 aeglane ring ja nii 3 korda, vahele rahulikumad osad. Pärast jooksuosa jõudsime veel umbes 15 minutit teha veel jalatrenni: kükid, väljaasted, seina ääres istumised ja reie tagaosale paarisharjutused (killerid!). Sealt edasi läksin jälle BodyPumpi ning kinnitust sai jälle tõsiasi, et kui sul on ikka megahea treener, siis sa saad ka megahea trenni ja tuled naeratus näol koju tagasi. 🙂

Kolmapäevaga lõppes nädala intensiivsem osa ja algas kergem pool.

Või ma arvasin, et kergem. 😀 Neljapäeva hommikul mingit kergust sees polnud, kui olin saanud vaid mõned tunnid väga kehva kvaliteediga und ja juba kihutasin joogatrenni poole. Olin väsinud ja kange, aga jooga äratas väga hästi üles ja andis päevale sellise mõnusa laenguga alguse. Nagu ikka. 🙂 Õhtul lõi aga välja mingi imelik lihasvalu, mis kimbutas mind veel paar päeva.

Reedel tegin pikema rahulikus tempos jooksu. Ilm oli väga jahe ja sombune, aga jäin ellu. Kodurajad on alati huvitavad ja mälestusi täis, näiteks sellel rajal jooksin ma kevadel IV Virtuaaljooksu. Kokku: 1,5 tundi ja üle 11 km, keskmine pulss tuli 147 lööki minutis. Olin aeglane, aga samm sammu haaval (sõna otseses mõttes) üritan vastupidavust kasvatada.

Laupäeval ei tahtnud ma üldse ujuma minna, aga vedasin end ikkagi ujulasse kohale. Võtsin väga pingevabalt ja kokkuvõttes tuli väga hea ujumistrenn välja. Ujusin 500 m rinnuli, 250 m selili ja 750 m krooli. Üle pika aja tundsin ujumisest rõõmu ja jäin tehtuga rahule.

Pühapäeval läks ujumine jälle väga hästi. Kokku ujusin 850 meetrit rinnuli ja 750 meetrit krooli. Uusi ujumisprille on mul aga ikkagi vaja…

Kokku: 11,5 tundi (neto: 8 tundi 50 minutit)

Päris hea trenninädal oli, millegi üle väga vinguda tegelikult ei saa. Lihasvalu on täna õhtuks ka üle läinud. Järgmisel nädalal tuleb kindlasti natuke tuure maha võtta, sest laupäeval ootab mind ees Tartu Novembrijooks (5 km). Eesmärgitu võistlus, aga nagu alati annan endast maksimumi ja üritan nautida 2014. aasta viimast jooksuvõistlust. Loodevasti vihma/lund ei saja ja saame vähemalt ilusat sügisilma nautida.

PS! Kas keegi oskab soovitada, mille järgi ujumisprille valida, et nad vett sisse ei laseks ja silmade ümber väga suuri ringe ei vajutaks? Kui Sul on mingeid soovitusi, millised ja/või kust osta, siis anna teada. 🙂

Viimasel ajal on niigi väga populaarne Pulleritsu spordiblogi jooksjate ringis veelgi enam kõneainet pakkunud. Kogu sotsiaalmeedia vahepeal lausa kihas arvamustest tema viimaste (2014. aasta novembri alguse) postituste kohta, mis rääkisid pikamaajooksust ja -jooksjatest. Ka mina olen sattunud suhtlusringi, kus minult nende asjade kohta arvamust küsiti. Alguses ei osanud ma selle teema kohta lihtsalt mitte midagi öelda. Põhjus on lihtne: ma lihtsalt ei loe seda blogi! Kuna aga minus suudeti tekitada huvi ja uudishimu, siis otsustasin nendele postitustele pilgu peale visata.

Njah.

Kõik need tegelased, kes läbivad maratoni üle nelja tunni, ainult kujutavad endale ette, et nad jooksevad. Nad kõigest läbivad tolle maa, ja selle läbimine ei näita mitte midagi. (P. Pullerits)

Mis ma ikka öelda oskan. 🙂 Igaühel on õigus oma arvamusele. Vahest aga peaks igaüks meist natuke rohkem mõtlema sellele, kus, kuidas ja kas üldse seda arvamust avaldada on tarvis?

Mina austan kõiki spordiga tegelevaid inimesi. Oled sa kas rattur, ujuja, triatleet, lohesurfar, sukelduja, rühmfitnessi fänn, jõusaali austaja, (kepi)kõndija või minu poolest kas või allveekabetaja, mina austan sind ikkagi. Seda enam austan ma inimesi, kes suudavad oma eesmärkidele tõeliselt pühenduda: teevad sporti regulaarselt ja/või valmistuvad võistlusteks (ja nii edasi, eesmärk on eesmärk!). Näiteks on minu arvates vägagi OK tunda respekti inimeste vastu, kes jooksevad maratoni ja mul pole vahet, kas sul kulus selleks 2,5, 3, 5 või 7 tundi. Põhiline on tunda sportimisest rõõmu. Tippsportlased, kes spordiga raha teenivad ja treenivad teistsuguste eesmärkide nimel, on muidugi eraldi teema. Aga kuna väga suur enamus sporti harrastavatest inimestest ei tee tippsporti, vaid jahivad spordiklubis või terviserajal tervist ja eelkõige emotsioone, siis ei leia ma põhjust kellegi tegevust kuidagi alavääristada. Milleks?

Kui ma jooksin poolmaratoni ajaga 2:07:12, siis tundsin ma vist küll suuremat rõõmu kui mõni olümpiamedalist. Olen harrastussportlane. Sport pakub mulle kogu aeg nii palju ilusaid tundeid: rõõmu, uhkust, eneseületusi, enesekindlust, meelerahu, kvaliteetseid vestlusi iseenda või treeningkaaslasega… Minu rõõmu see teadmine küll ei vähenda, et keegi arvab, et mind ei saa üldse jooksjaks nimetadagi, kuna ma ei suuda joosta x meetrit y ajaga. If you run, no matter how slow or fast, no matter how far or how often, you’re a runner. Nii lihtne see ongi. 🙂

Ja otsese vastusena eeltoodud Pulleritsu tsitaadile.

1. Need üle 4 tunni maratoonarid kindlasti ei kujuta endale ette, et nad jooksevad. 🙂 Nad päriselt ka jooksevad! Võib-olla mitte nii kiiresti, kui mõne inimese “definitsioon” seda nõuaks, aga nad jooksevad. 4-tunnine maraton tähendab keskmist tempot 5:41 min/km. Minu jaoks on see jooks ja väga korralik jooks. Ja paljude teiste jaoks ka.

2. Nad läbivad selle maa ja selle läbimine näitab väga palju. See näitab eneseületust. See näitab pühendumust eesmärgile. See näitab järjekindlust. See näitab iseloomu. See näitab palju tööd ja vaeva. See näitab täpselt seda, mida keegi tahab, et ta näitaks. Meil kõigil on oma põhjus, miks me maratoni jookseme või seda joosta tahame. Pole kellegi teise asi sellele põhjusele anda nime “poosetamine”.

Lõpetuseks aga tsitaat Eesti kultussarjast, mida igaüks meist oma mõtteid ja arvamusi avaldades meeles pidada võiks:

Mingisugune austus peab ikka ka olema… (A. Peterson, Õnne 13)

Olgem üksteise vastu head. Headus ei võta tükki küljest. 🙂

Rubriik: Spordijutud

Workout Week 10.–16.11.2014

Kokku: 11,5 tundi (neto: 8 tundi 50 minutit)

“Mingisugune austus peab ikka ka olema…”