Rubriik: Spordijutud

Õnn on olla õnnelik

Published on by Margit Partei5 kommentaari

Viimastel päevadel olen ma lõpuks ometi suutnud jälle olla nii tohutult õnnelik ja rõõmu täis. 🙂 Tunnen ennast täpselt nii, nagu tundsin end aprilli viimastel päevadel, kui kirjutasin selle postituse, kus rääkisin sellest, kuidas mul on nii palju pinget ja stressi seoses kooliga, aga siiski suudan ma olla niivõrd õnnelik. Praegu tunnen end 100% täpselt samuti ja see meeldib mulle!

Sellel neljapäeval on mul tulemas järjekordne eksam mikroökonoomikas (kokku on selles aines semestri jooksul 3 eksamit ja 8!!! kodutööd). Ausalt öeldes olin ma eelmisel eksami eel ja ajal väga väga VÄGA närvis, seekord olen ma aga kuidagi liiga rahulik. See ajab mind mingis mõttes isegi natuke närvi, et miks ma ei muretse? Miks ma ei stressa? Miks ma ei närvitse? 😀 Ma ei tunne end selles aines absoluutselt kuidagi targemana või enesekindlamana, aga millegipärast pole mind veel selleks eksamiks valmistudes tabanud ärevus või meeletu pinge, mis tekitab “roniks küüntega seina mööda üles” tunde. Paar päeva on veel aega ja küll eksamil ülesannete lehte vaadates needki tunded tulevad. :/ Loodetavasti mitte, tõenäoliselt siiski.

Olen aga rahul sellega, et üldiselt suudan hoida meelt positiivsena ja tuju üleval. Pinge on suur ja stress on olemas, aga võrreldes semestri algusega on minus päris palju muutunud. Ma olen ise otsustanud olla õnnelik. Mina olen see, kes end meelestab mõtlema üht- või teistmoodi. Kui ma sisendan endale, et mul on koolis ikka nii raske ja paha ja ma üldse ei oska mitte midagi ja kukun kõigest läbi, siis… siis kas see aitab midagi? Korraks võib-olla on tore endast negatiivne emotsioon välja elada, aga mida rohkem ma endale seda negatiivsust sisendan, seda negatiivsemaks ma muutun. Seda kurvemaks. Seda rohkem pean taluma seda neetud ärevust. Seda ebasotsiaalsemaks. Seda…

Saate aru küll. 

Fotod:
Fotod: I. Avaste, K. Jahilo, erakogu

Ma olen õnnelik, et minu elus on trenn ja eelkõige jooksmine. Lisaks sellele, et olen leidnud nii palju uusi mõttekaaslasi ja sõpru, aitab sport mind muudes eluvaldkondades edasi ja innustab mind. Minu enese teod ja saavutused spordis innustavad mind ja ma suudan olla eeskuju iseendale. See kõlab nüüd võib-olla väga isekalt ja uhkelt ja ülbelt 😀 , aga nii ma tõesti tunnen. Ma sain hakkama oma elu muutmisega ja suunasin selle tervislikumale teele. Ma tegin sellel aastal läbi neli poolmaratoni ja ühe triatloni: 5 suurt võistlust 5 kuuga, juurde kamaluga väiksemaid. Veel vähem kui 2 aastat tagasi ei jõudnud ma isegi 2 kilomeetrit järjest läbi joosta! 

Kui mul on raske hetk ja näiteks mõni magistriaine tundub nii lõpmatult võimatu, siis ma mõtlen sellistele asjadele ja nendele täieliku rahulolu hetkedele, kus ma tundsin end paremini kui olümpiavõitja või maailmameister. Kui ma võtsin endale eesmärgiks joosta läbi poolmaraton, siis ma tegingi selle ära. Jah, mu teel oli igasuguseid raskusi (loe: vigastusi), aga kas ma lasin end sellel takistada? Ei! Kui mõni mikro õpiku peatükk tundub täielik hiina keel, kas see tähendab, et ma ei saagi kunagi oma ihaldatud magistrikraadi? Muidugi mitte! Väärt asjad ei tulegi pingutamata ise kätte. Vot seda peaks küll igaüks meeles pidama, kui elu vingerpusse mängib ja kannatuse piire tunnetama paneb. 😉

Workout Week 3.–9.11.2014

Published on by Margit Partei6 kommentaari

Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala treeningud.

Vaatamata sellele, et eelmise nädala viimase poole võtsin väga rahulikult, olin ma esmaspäeval kuidagi kahtlaselt väsinud. Joostes tahtis pulss üles ronida, aga lõpuminutitel tuli nagu elu jälle sisse. Jõuosas keskendusime kerelihastele nagu esmaspäeviti ikka. Teise trennina tegin BodyPumpi. Õnneks oli Maris mõned lood ära vahetanud ja kohe oli trenn poole põnevam. 🙂 Lisaks rinnaloo kätekõverdustele saime neid veel teha ka õlaloos. Mulle nii meeldib. Detsembris tahan rinnaloos kõik kätekõverdused teha väga ilusti ja temposse. Eesmärk olemas, vaja ainult selle kallal töötada.

Teisipäev = puhkepäev ehk käisin lihashoolduses kogu keha rullimas ja mudimas.

Kolmapäeval käisin Jooks Jõud Venituses. Jooksuosa alustasin jälle oma tugitaldadega, aga pärast 6 ringi loobusin jalanõudest. Jalad pole veel taldadega harjunud, pean vaikselt neid sisse kandma. Edasi jooksin paljajalu. Enesetunne oli seekord täitsa hea, palju parem kui esmaspäeval. Jõuosas andsime jalgadele sajaga vatti, raske ja higine oli. 🙂 BodyPumpi seekord otsa ei teinud, see oli plaanitud reedesse.

Neljapäev algas väga vara kella seitsmese YogaFunC’iga, kus oli kohal rekordarv osalejaid: üheksa! Väga hea trenn oli jälle, seekord polnud BodyPumpi ka veel niimoodi kehas ja poose oli kohe parem hoida. Hästi mõnus rahulik hommikutrenn nagu alati. 🙂

Reedene BodyPump oli NIIIIIII hea. Maris oli väga palju lugusid ära vahetanud ja kohe oli palju põnevam trenn. Eriti meeldis mulle see, et kükilugu oli vahetatud mingi eriti hea loo vastu, sest call me weird, aga mulle ei meeldi praeguse kava kükilugu ikka üldse. Muidu on kükid alati lemmikute hulgas, aga praeguses kavas mitte. Igal juhul reedel tegime 6,5-minutilise kükiloo ja mulle meeldis see ikka väga. 🙂 Enne pumpi käisin sisehallis jooksmas ka. Millegipärast reedeti on mul jooksupulss alati madalam, kuigi kiirus on sama (umbes 7 min/km). Kui muidu on pulss 150 kandis, siis reedel oli keskmine 143. Mulle meeldib. 😉

Laupäevane Freeletics
Laupäevane Freeletics

Kuna laupäeval olin terve päev oma laua taha naelutatud, siis tahtsin end ikka lõpuks kuidagi liigutada ka. Kuna jooks oli plaanitud pühapäeva, siis mõtlesin siserattal vändata, aga see ei tundunud kõige põnevam mõte ja nii ma võtsingi telefonis lahti Freeletics app’i, valisin sealt välja trenni nimega Apollon ja suundusin TYSKi. Kõigepealt tegin mõned ringi sörki, et soojaks saada, ja siis hakkas trenn pihta. Kokku 3 ringi, 1 ring koosnes:

  • 25 burpeed
  • 400 m jooksu
  • 50 madalat kükki
  • 400 m jooksu

Kui esimese ring lõpuks tundus, et see polegi nii hull trenn, siis 3. ringi viimaste burpeede juures mõtlesin ma küll, et ma suren kohe sinnasamasse matile lihtsalt ära. 😀 Trenn oli kogu ulatuses täiesti anaeroobne (keskmine pulss: 168 bpm) ja see vähem kui 30 minutit oli väga intensiivne. Varem olin Freeleticsit proovinud ainult koos Elari ja Heidiga Saksamaa reisil, aga siis see mulle ei meeldinud, sest vaevlesin ülekoormuse mõjude all ja poleks tohtinud tegelikult üldse niimoodi “punases” vehkida. Seekord olin aga täiesti korras ja mulle see trenn meeldis. 

Pühapäeval toimus TriSmile triatloniklubiga koos ühistreening ehk jooks-kõnd-matk. Kui ma 10 minutit enne ametlikku algust kohale jõudsin, siis õnneks nägin ühte tuttavat ka. Maris pidi ka tulema, aga jäi natuke hiljaks ja kohtusime alles rajal. Ma ikka plaanisin rahus teistest maha jääda ja oma 150 pulsiga lihtsalt 2 tundi sörkida. Kogu see plaan lendas 5 minutiga prügikasti. 😀

Alguses plaaniti Ihaste poole minna mööda asfalti, aga kuna osa gruppi pidas seda igavaks ideeks, siis võeti suund Jänese raja poole. Rada kulgeb mööda maastikku. Plaan oli joosta 5 minutit, kõndida 5 minutit ja alguses toimis see meil täitsa hästi. Mingil hetkel jõudis Maris mulle ja Liilile õnneks ka järele. Juba Jänese rajal pidime mitu korda ületama kraave. Siis jõudsime raja lõppu ja hakkasime edasi liikuma mööda pehmet ja mudast põldu. Kui sealt välja saime, olid tossud juba ehtsad käkid. 😀 Mööda mingit rada jõudsime metsani, kuhu me täie hooga sisse pöörasime. Hakkasid pihta sammal, veel pehmet pinnast, oksad, kraavid, mahalangenud puud, kännud. Mingil hetkel jäime me seal ülejäänud grupist lõplikult maha ja nad kadusid meil silmist. Tegime valepöörde ja mingi aja pärast nägime neid hoopis teisel teel hoopis teise suunda minemas.

Pidime tagasi jooksma ja üritasime neid kätte saada, aga see oli võimatu missioon. Jõudsime mingile autoteele välja ja sealt lõpuks nägime kauguses neid edasi liikumas ja vähemalt teadsime, kuhu edasi joosta. Liikusimegi siis lihtsalt omas tempos vaheldumisi joostes ja kõndides edasi. Ühes kohas kraavi ületades suutsin ma veel libiseda ja kukkuda, kus oma riided päris hästi ära määrisin. Õnneks ma eriti haiget ei saanud ja pigem oli see naljakas. 😀 Aga 2 tunniga jõudsime kokkuvõttes ikkagi ilusti alguspunkti Tartu Laululava juurde välja tagasi ja täpselt samal ajal jõudis sinna ka ülejäänud grupp. 

Kokkuvõttes oli ikkagi täna väga lahe elamusjooks. 🙂 Ilma Marise ja Liilita oleksin vist küll lihtsalt kuskile metsa jäänud, sest teatavasti ei oska ma ju üldse orienteeruda. Koos oli aga lõbus ja huvitav ja jälle sai üks korralik pikk trenn tehtud. Koos sörgiga kodust starti kokku umbes 2,5 tundi ja 19 km. Kuna mul on detsembri lõppu üks põnev plaan tehtud (ametlikku kinnitust sellel veel ei ole), siis kuluvad need pikad jooks-kõnd trennid väga ära. Teinekordki! 🙂

Kokkuvõttes: 12 tundi (neto: 9 tundi 45 minutit)

3.–9.11.14

  • 4 tundi 40 minutit jooksu (36 km; OK, osa oli sellest täna ka kõnd, aga I don’t care 😀 )
  • 4 tundi 10 minutit lihastrenni
  • 1 tund joogat

Üks natuke hullumeelne nädal sai tehtud, eriti see nädalalõpp kiskus väga intensiivseks kätte ära, aga mina olen rahul, sest otseselt mingit väga hullu väsimust kehas ei ole ja eriti emotsionaalselt sain trennidest väga palju head. 🙂 Järgmine nädal ja eriti nädalavahetus tuleb aga jälle rahulikum, seega kõik on kenasti tasakaalus. Kolmapäeval saab vast üks lõigutrenn ka tehtud, pidades silmas peagi toimuvat Novembrijooksu. Iseenesest sain juba eile Freeleticsi ajal päris kiireid lõike joosta ja ega tänase treeningu jooksuosad olid ka päris kõrge pulsi ja intensiivsusega. Jaksan veel kiiremaid liigutusi ka teha, vaatamata sellele, et 4 nädalat olen neist teadlikult eemale hoidnud. See on ju tore. 🙂