Seda küsin ma endalt viimased paar päeva.
Äkki peaksin enne natuke seletama, kuhu suunas minu elu (koolialaselt) üldse praegu liigub? Ilmselt küll.
Nimelt on algas jaanuariga aeg, kus mul ülikoolis enam auditoorset õppetööd ei toimu. Ma ei pea osalema enam üheski loengus, seminaris või praktikumis. Kogu töötegemine toimub iseseisvalt minu kodus või äärmisel juhul raamatukogus. Ma ei pea kuskile kella pealt minema. Tundub mõnus? Tegelikult on reaalsus natuke teistsugune. Ma pean end pidevalt ise motiveerima, et igal argipäeva hommikul kell 7 mitte äratuskella kinni lüüa ja edasi magada. Ma pean saama päevas oma 8 tundi tööd tehtud, kuigi tõsiasi on see, et parematel päevadel saan ma 6 tundi tööd tehtud ja mu aju on seejärel lillkapsaks moondunud ning keeldub edasi töötamast. Ja uskuge mind: minu jaoks oleks lihtsam 8 tundi olla tööl või koolis ja teha asju seal, sest ‘peab’, kui istuda kodus (või raamatukogus) ja olla iseenda boss. Iseennast sundida on väga raske. Sisemine laiskvorst tahab võimust võtta. Lisaks juurde veel see, et ma teen tööd pidevalt üksinda, kuigi olen harjunud terve oma elu päeva jooksul ikka kolleege kohtama ja vähemalt paar sõna juttu ajama.
[Üksindus on teema, millest võiksin vist eraldi terve postituse kirjutada…]
Minu teha on hetkel 2 asja.
1. Me peame grupiga valmis saama ühe kodutöö. Kuna mina ei saa oma osa tööst ehk töö lõpuosa kirjutada enne, kui teiste osad valmis on, siis pean ma muudkui teiste järel ootama, millal mina lõpuks midagi teha saan. Ma parem ei maini, kui närvi selline asi ajab…
2. Ma pean kirjutama magistritööd ehk oma (otseloomulikult ingliskeelset) teadusartiklit. Mu teema puudutab terviseökonoomikat, paneb mu südame kiirelt põksuma ja on minu enda välja mõeldud. ‘Cost of overweight & obesity on Estonian society’. Kas läheb veel paremaks? Kõik peaks ju awesome olema? Motivatsioon laes? Vahemärkuseks, et Literature Review esitamise tähtaeg on 1. veebruaril. Kogu töö esialgne versioon peab olema valmis märtsiks, lõplik versioon aprilliks. Jube.
Esimest asja ma ei saa teha.
Ja teine asi… seal on motivatsioon, produktiivsus ja tahe järsku otsa saanud. Kuhu te kadusiteeeeeeeee?!
Kordub see sama muster, mida ma enda juures tihti märkan. Jõuad väikse eduelamuseni… ja siis laguneb kõik koost. Las ma seletan lähemalt.
Eelmisel neljapäeval sain ma oma esialgse Literature Review osa valmis. Tore, eksole. 🙂 Olin paar nädalat korralikult tööd teinud ja tundsin teatavat saavutustunnet, et vähemalt midagi valmis on. Eriti arvestades, et tegelikkuses oleks võinud see juba palju varem valmis olla, aga sügissemestri jooksul mul lihtsalt puudus aeg sellega tegelemiseks. Kirjanduse ülevaade on aga väike osa kogu artiklist, heal juhul maksimaalselt kolmandik, kuid minu puhul ilmselt vähem. Edasi tuleb välja mõelda, mis andmete ja metoodikaga empiirilist osa teha, siis see empiiriline osa actually ära teha, kirjutada tulemustest ning valmis vorpida tõeliselt mahukas Discussion osa artiklist.
Juba reede pärastlõunal sain kohtuda oma tõeliselt asjaliku ja toreda juhendajaga. Vestlesime, mõtlesime ja arutasime lausa üle 1,5 tundi. Sain palju häid mõtteid, abi ja juhtnöörid edasitegutsemiseks. Elu oli ilus ja plaan järgmiseks (ehk siis selleks) nädalaks oli paigas.
Ja mis on nüüd juhtunud?
Juba 1,5 päeva ei suuda ma kuidagi oma artikliga edasi tegeleda. Ma ei suuda isegi neid faile vaadata ja põiklen muudkui lugemisest ja kirjutamisest kõrvale. Niimoodi see töö ennast kevadeks valmis ei kirjuta. Kui see töö aprilliks valmis ei ole, nihkub minu lõpetamine kuskile järgmisse talve või (veel hullem) suvesse. Thanks but no thanks. 16,5 aastat on tehtud ja see viimane pool aastat kisub võssa. Koera sabast on vaja üle ronida, aga mina ronin liiga pikkade puhkepausidega. Nii ei saa.
Margit, mis sul viga on?! Pane see blogi kinni ja hakka tööle.
Tahan pärast ülikooli leida sellise töökoha, millega end ilusti ära elatan. Ei hakka ütlema, et see peab olema erialane töö, vaid olen avatud kõigile huvitavatele võimalustele. Tahan ise endaga hakkama saada ja täiskasvanu olla. Lõpuks.
Nourish, Train & Flourish 